Kiriku roll ühiskonnas

@ckrabat

Eestis on puhkenud järjekordne torm veeklaasis – terve rida niiöelda reformimeelseid kristlasi on esinenud petitsiooniga Eesti Kirikute Nõukogule, kõikidele kirikutele ja kogudustele, milles esitatakse üleskutse kiriku suuremale avatusele ja toetatakse ühiskonna humanistlike väärtuste levikut kirikusse. Kindlasti on üleskutses palju progressiivset ning järgimistväärivat, mida võib vaid kiita ja tervitada. Teisest küljest ei tohi unustada, et kirik on eelkõige vaimne institutsioon, mida ei tohiks materialiseerida. Kristluse suurim probleem läbi ajaloo ongi olnud tema materialiseerumine.  Roomakatoliku kirikus sätestus kiriku materialiseerumine Tommaso d’Aquino doktriiniga, mis juhtis kristluse tagasi variseride ja saduseride käsuõpetuse traditsioonide juurde, mille eest Jeesus oli hoiatanud. Kirikuriigist arenes välja riigikirik. Ka protestantismi esiletõus Euroopas aitas kristlikku õpetust siduda materiaalse maailmaga.

Vaimu ja võimu vastuolus peaks kirik ja religioon säilitama ühiskonnakriitilise rolli, kuid võim on materiaalne, käega katsutav ja magus. Kirik on institutsioon, kelle roll ühiskonnas on mitmepalgeline. Ühelt poolt on ta läbi ajaloo olnud vaeste ja rõhutute kaitsja, teisest küljest muutunud sageli maiste võimude tööriistaks alamate vaoshoimisel. Väga paljude jaoks ongi kristlus muutunud materiaalseks käsuõpetuseks, normatiivseks institutsiooniks, millel puudub vaimne alge. Selline kristlus on surnud ja ta ei arene. Inimene on materialistlik olend ja seetõttu ta püüab kasvõi alateadlikult vaimseid õpetusi materialiseerida. Käesoleva petitsiooni probleem on pigem see, et ta ei taha aga kirikut muuta vaimsemaks, vaid püüab suurendada sidet materiaalse maailmaga. Petitsiooniga võideldakse päris naljakate ühenduste “võrdsete õiguste” eest nagu „geikristlaste ühendus“. Mis on kellegi seksuaalsetel sättumustel pistmist kristliku õpetusega? Täpselt samasugune absurdsus oleksid „kristlikud taimetoitlased“, „kristlikud jalgpallurid“ või „kristlikud filatelistid“. Aga miks siis mitte juba “kristlikud prostituudid”? Sellised huviklubid võivad ju olla, aga neil puuduvad paradigmaatilised seosed kristliku õpetusega.

Kristlus ise on olnud mitmepalgeline, kuid ajalugu kirjutavad võitjad ning kristlus ise on tundmatuseni muutunud – dissidentlikust algkristlusest saanud mõjuvõimas institutsioon. Tänavu suvel õnnestus ringi sõita Lõuna-Prantsusmaal kunagistel katarite asualadel. Kuigi katarite usk oli väga rangete nõudmistega – sakramendi (consolamentumi) vastuvõtnud täiuslikud (perfecti) pidid loobuma paljudest materiaalse maailma ahvatlustest, iseloomustas seda religiooni sallivus ja tolerantsus teisitimõtlejate vastu. Askees oli mõeldud täiuslikele, kuid tavausklikele, kes polnud consolamentumit vastu võtnud, ranged reeglid ei kehtinud. Mitte kellelegi ei olnud tee Jumala juurde keelatud või takistatud. Katarite õpetus nägi materiaalsuses kurja isanda Rex Mundi õpetust, millest inimene pidi maiste kannatuste käigus vabanema, liikudes vaimsema maailma poole.

Eesti kristlaste peamine probleem ongi pigem püüd kohanduda materiaalse maailma reeglitega, kus õpetust nähakse variserliku ja saduserliku käsuõpetusena ja vähene tähelepanu vaimsetele väärtustele. Kui see nii oleks, siis ei tekitaks see vajadusi täiendavaks eneseidentifitseerimiseks „gei“, „jalgpalluri“ või „filatelistina“, sest need asjad on iga inimese materiaalsed lõbud väljaspool kristlikku õpetust. Kindlasti võivad taolise suhtumise juured peituda meie minevikus, mida on aastasadu iseloomustanud püüd tungida materiaalsete väärtuste juurde, alamkihi loomulik tung magada kahe kasuka  vahel ja süüa sularasva, milleks tuleb aga käituda just nii nagu ülemkiht käitub ehk siis kuidas reeglid (käsulauad) ette näevad. On ju see, kuidas meist räägitakse ja mida meist arvatakse meile ääretult oluline. Materialistlik pettumine kristluses on viinud aga paljud võitleva ateismi sängi, kus viha ja sallimatust esineb palju rohkem kui ühegi teise religiooni juures. Püüd religiooniõpetust koolidele ära keelata (nagu ükskõik millise õpetuse või nähtuse ärakeelamine) vaid suurendab teadmatusest sündinud vaimupimedust, eelarvamusi ja käsuõpetuslikku religioonitunnetust, sest kirik nagu iga muu institutsioon saab olla humanistliku ühiskonna väärtuslik osa vaid siis, kui ta ei tegutse sellest ühiskonnast lahus, vaid aitab seda paremaks ning elamisväärsemaks muuta.

Tihtipeale aetakse omavahel segamini Vana ja Uus Testament, naaberkülade mehed  Džiisus ja  Jeesus.