Maakond aastal 2030 – neukkude unelm II

@ckrabat

Jevdossi Kanavaras ja Lehv-Leif Lehvike olid esimeste seas, kes pakkusid uuele võimule oma teeneid ja andsid neile kuuluvad „Maakonna WC” ja  „WC Paberi” riigi käsutusse. Riigistatud „Maakonna WC“ internetiportaalis hakati avaldama uue valitsuse teadaandeid ning ametlikke rahvavaenlaste nimekirju. Rahvavaenlaste identifitseerimisele aitasid kaasa vabatahtlikud WC Oraaklite  pataljonist, mille juhist Lepa Uugust sai Jaroslav Lillekese valitsuse propagandaminister. Rahvavaenlased saadeti peale nende nimede väljahõikamist „Maakonna WC” portaalis äsja rajatud töölaagritesse – ümberkasvatusasutustesse, kus neid püüti Tõe ja Õiguse austamise vaimus ümber kasvatada ning ühiskondlikult kasuliku töö tegemisel rakendada. Ümberkasvatatavad kaevasid kraave, ehitasid varjendeid ning rajasid muid peatse sõja saabumisel elutähtsaiks muutuvaid objekte. Jaan-Saalomon uskus töö positiivsesse mõjusse riigitruu kodaniku kasvatamisel, sest vanade maakondlaste uskumuse järgi pidi töö inimese vabaks tegema. Jevdossi Kanavaras töötas välja ühiskondliku kasuteguri kontseptsioon, mille järgi kodanikud jaotati elualade järgi erinevatesse kategooriatesse vastavalt nende poolt ühiskonna ümberkorraldamisele laekuvale panusele. Ühiskondliku kasuteguriga arvestati kodanike eluolu korraldamisel, palga maksmisel ja sotsiaalsete hüvede jaotamisel. Esmajärjekorras mõisteti töölaagritesse ümber kasvama loomeharitlased ning kunstiinimesed, kõiksugused humanitaar- ja sotsiaalteadlased, kirjanikud, kunstnikud, muusikud, näitlejad – kõik need, kellest ühiskonnal nende madala ühiskondliku kasuteguri tõttu kasu ei olnud ning kes tunnistati ühiskonna parasiitideks.

Kasutute inimeste ümberkasvatamise kõrval valmistasid president Lillekesele muret kasutud loomad. Ta kuulutas välja üldrahvaliku liikumise, millega kutsus kõiki teadlikke kodanikke, kes olid huvitatud  kasutute loomade tapmisest, ühinema hävituskomandodesse. Loomad jaotati kaheks. Kasulikeks kuulutati loomad, kes teenisid inimkonda, eelkõige vastsed rahvusloomad lehmad, kelle tapmine võrdsustati inimese tapmisega. Hävitamisele kuuluvate kasutute loomade hulka arvati need, kelle kasutegur oli inimeste seisukohalt väike, sest neilt ei  saanud liha, piima ega villa ja nad ei paindunud inimeste  tahte alla, sellised nagu metsloomad, aga ka kassid ja isegi koerad. Kampaaniaga „Metsad vabaks” üritati metsad metsloomadest puhastada. Veel enam, „WC Paberis” avaldati lugejakiri, kus süüdistati Pealinna loomaaeda, et see pakub „rahvavaenlastest” loomadele varjupaika. Hävituskomandod võtsid kodanikelt laekunud signaali kuulda, likvideerisid loomaaia, hukkasid sealsed asukad ning saatsid loomaaia töötajad töölaagritesse.

„Maakonna taassünni programmi” kuulus ka rahvusliku alateadvuse vabastamine. Alateadvuse vabastamine tähendas võimsate energiaallikate nagu hirm ja viha vallandamist ning nende muutumist rahvusliku  ideoloogia kandvateks elementideks. Võitlev rahvas muudeti lauspropaganda abil vabaduse sümboliks ning need, kes püüdsid võitluse teelt kõrvale astuda ning kutsusid leppimisele, kuulutati reeturiteks. Reeturid saadeti kas töölaagritesse või raskemate süüdistuste korral hukati. Kuna alateadvuse vabastamine pidi muutuma üldrahvalikuks ürituseks, siis piisas karistuseks sattumisest WC Oraaklite poolt toimetatavasse rahvavaenlaste nimekirja. Maakonna taassünni programmijuht Rudolf kirjutas internetiportaali üleskutse pealkirjaga „Saage vabaks!”, millega kutsus üles Tõde ja Õigust väärtustavaid maakondlasi vastanduma uue ühiskonna vaenlastele ja hävitama võõramaalasi, patsifiste, anarhiste, looma- ja keskkonnakaitsjaid ning muid manduvasse tolerantsi kinni jäänud kodanikke.

Jaan-Saalomon Lilleke teadis hästi, kuidas rahva armastust odava mateeria abil püüda ja pani kokku Maakonna uue majanduspoliitika, mille ülesehitamisel kasutas ta nii sõjakommunismi kui NEP-i kogemusi. Neukkude majanduspoliitikat asus ellu viima  majandusminister Lehv-Leif Lehvike isiklikult. Kõigepealt konfiskeeris ta rahvavaenlasteks kuulutatud isikute varanduse ja neiltt rekvireeritud sularaha jagas ta avalikult rahvale. Raha toodi suurte kottidega Pealinna keskväljakule ja kallati rahva sekka. Lillekeste valitsus soodustas igati laenuvõtmist, sest võlakirjade abil lootis ta rahvast tugevamini riigiga siduda. Laenuvõtmine tehti hõlpsaks ning Maakonna asulate tänavaid hakkasid kaunistama laenuputkad. Laenu tagasimaksmiseks pakuti mitu võimalust. Lisaks rahale võis laenu tagasi maksta tööga, aga ka sõjaväeteenistusega. Niimoodi tekkis Maakonnale peagi vägagi arvukas sõjavägi.

Majandusminister Lehvike lubas lahendada maakondlaste toidumured  ja asus propageerima tervislikku toitumist. Maakondlastele toodi eeskujuks lehmad ja sooviti toitumisel jälgida lehmade toidumenüüd. Lehvike väitis, et seedeorganite talitluselt sarnaneb inimene kõige rohkem lehmadele. Kogu maa rajati täis odavaid söögikohti, tervisesööklaid  „Kuldne Nektar”, kus inimesed said süüa võilillest, orasheinast, nõgesest, oblikast ja jänesekapsast valmistatud roogi ning juua selle kõrvale tervislikku uriini. Kõik maakondlased ei olnud  aga sellisteks ränkadeks elumuutusteks suutelised, kuid neile tuli appi põllumajandusminister Jevdossi  Kanavaras, kes leidis, et maakondlase kõht pidi olema alati täis, sest täis kõhuga inimene on rõõmus ja allaheitlik. Selle tarvis rajas ta rahvusliku burksiputkade keti. Kapten Kuke meeskonna liige kokk Anfissa töötas välja rahvusliku maaburgeri retsepti, millest sai kõikide maakondlaste pidusöök. Maaburger kujutas endast moonisaia vahele paigutatud kotletti, millele oli lisatud hapukoort, kapsast ja praetud sibulaid.

Põhjalikud muutused toimusid Maakonna välispoliitikas. Vanapaganliku uskumuse kohaselt jagunes maailm omadeks ja võõrasteks ning võõrad on püüdnud aastasadade jooksul maakondlasi tule ja mõõgaga alistada, mille tagajärjeks oli kaheksasaja-aastane orjapõlv. Vanapaganakirik väitis, et ristirüütlite orjaideoloogiat eksportisid Maakonda võõramaised organisatsioonid, eeskätt need, mis tulid neukkudele võõrast ja harjumatust Euroopast.  Euroopa Liit ja NATO olid Maakonna  alles hiljuti, Ants Valaku presidentuuri ajal, oma liikmete hulka vastu võtnud, kuid nüüd leidis Lillekeste valitsus, et maakondlased peaksid pealesunnitud orjapõlvele lõpu tegema ja võõrastest organisatsioonidest välja astuma. Maakondlased tahtsid ju elada omamoodi ja keegi ei tohtinud neile ette kirjutada, mis on tõde ja mis on õigus.

Teise olulise välispoliitilise sammuna, rahva soovidele vastu tulles, nagu nad väitsid, nõudis Lillekeste valitsus sõja alustamist põlisvaenlastega. Põlisvaenlastena peeti silmas riike, kes olid minevikus Maakonna ajaloolisi territooriume hõivanud, eeskätt Venemaad ja Eestit. Rahval mõlkus meeles unelm, mida neile rahvusliku alateadvuse vabastamisega sisse süstiti ning mille täitumist nad Jaan-Saalomonilt ootasid. Sõda! Maakonnal puudusid hiilgavad mälestused suurtest sõjalistest võitudest minevikus. Neile meenus vaid, et Iseseisvussõjas, ainsas sõjas kogu nende ajaloo jooksul, olid nad võitnud suurt naabrit Venemaad ja sellega maakondlaste ajalooline mälu suuresti ka piirdus. Kangelastegude jälgi otsides pöördusid maakondlased veelgi kaugemasse minevikku. Sajandeid tagasi, 1187. aastal olid tundmatud sõdalased maha põletanud tollase Rootsi pealinna Sigtuna, kuid ajaloolaste seas puudus üksmeel, kas need tundmatud sõdalased olid eestlased, kurelased või hoopis karjalased. Jaan-Saalomon omistas selle teo vähimagi kõhkluseta maakondlastele. Maakondlased kuulutasid Sigtuna põletamise riigi uue välispoliitika alguspunktiks.

Uus välispoliitika andis rahvale lootust, et kõik mis kord Maakonnalt ebaõiglaselt ära võetud, saab kohe ka Tõe ja Õiguse abil tagasi nõutud. Sõda pidi jalule seadma ajaloolise Tõe ja Õiguse tunnistamise suhetes Maakonna ja tema naabrite vahel ning saavutama Maakonna piiri nihutamise kuni unistatud Hiina müürini. Rahva seas levivatele pärimuste järgi olid need piirkonnad ajalooliselt asustatud soome-ugri rahvastega ning kuulusid seetõttu Tõest ja Õigusest lähtuvalt Maakonnale. Iseseisvussõja järel tunnistas Venemaa Tapa rahulepinguga Maakonna ajaloolisi piire, kuid Lenin suri ja Maakond ei saanud kunagi oma territooriumi tagasi, vaid hoopis Maakond sattus Nõukogude Liidu koosseisu. Nüüd on kätte saabumas tasumise tund ning Tõde ja Õigus peavad taas maksvusele saama. Sõja alustamine nõudis aga ettekäänet. Jaan-Saalomon Lilleke soovitas alustuseks Venemaale kallale minna, lubades neukkurahvale Maakonna piirid taas Hiina müürini viia. „Maakonna WC“ edastas lakkamatult uudiseid kõigest, mis toimus Venemaal, samal ajal kui Maakonna probleemide kohta keelati informatsiooni anda. Osavasti sidus Lilleke kaks riiki teineteise külge, nii et mõlemad ei suutnud enam minutitki teineteiseta hingata. Kõik, mis leidis aset naaberriigis, läks nende kodanikele palju rohkem korda, kui see, mis oma riigis toimus.

Läbi tuhandete „Maakonna WC” portaalis ilmunud netikommentaaride nõudsid neukkud, et Venemaa nende poolt tekitatud ajaloolise ülekohtu eest avalikult vabandaks ja vallutatud  territooriumid Maakonnale tagastaks. Vabanduse esitamiseks saatis president Lilleke Venemaa presidendile kutse tulla iga aasta üheksanda mai varahommikul Narva jõe sillale, kus ta pidi Maakonna presidendi ees sügavasti kummardama ning  maakonnarahvalt vabandust paluma. Maakonna suursaadik Moskvas esitas Lillekese koostatud demarši naaberriigi võimudele ja palus Venemaalt poliitilist varjupaika. Demaršis oli sätestatud, kui Venemaa president kahekümne nelja tunni jooksul nõudele positiivselt ei vasta, siis kuulutab Maakond Venemaale sõja. Jevdossi Kanavaras ja Lehv-Leif Lehvike laiendasid oma äri Venemaale, panid seal püsti internetiportaali „Novgorodi WC“, kes hakkas omakorda nõudma, et maakondlased loobuksid omariiklusest ja ühineksid vabatahtlikult oma väidetava ajaloolise kodumaa, Novgorodi kubermanguga. Maakondlased jälgisid pinevalt kõike, mida „Novgorodi WC“ avaldas, ning andsid sellele kohese vastulöögi „Maakonna WC-s“. Rahvast kutsuti peatse sõja ootuses üles relvastuma ning sõjast pidi saama üldrahvalik üritus. Jaan-Saalomon lubas patriootidele, kes vabatahtlikult sõtta lähevad, kolm pudelit õlut ja pussnoa tasuta välja anda. Kümned tuhanded mehed ja naised võtsid presidendi pakkumise vastu, jõid õlle, võtsid noa hambusse ning asusid tantsusammul idapiiri poole teele, et anda oma elu võitluses ajaloolise Tõe ja Õiguse eest. Vabatahtlikest sõdalastest moodustati piiriäärsetes regioonides maakaitseväe malevad. Teisele poole piiri kogunesid „Novgorodi WC“ üleskutsel vene vabatahtlikud. Mõlema poole piiri kogunenud rahvahulk viitis lõbusasti aega. Nad treenisid sõjaks, lasksid püssi, harjutasid rivisammu, jõid odavat õlut ja viina ning vabadel hetkedel käisid piirijoone ääres vastaspoolt sõimamas ning mõnitamas.

Pealinna keskväljakul, mida kunagi kutsuti Vabaduse väljakuks, aga oli hiljuti Suure Pöörde tähistamiseks Võidu väljakuks ümber nimetatud ning tohutu Võidusambaga kaunistatud, korraldati sõja ülistuseks suur paraad. Rahvale anti teada, et Võidusammas oli püstitatud muistse vabadusvõitluse mälestamiseks ning selle tippu on asetatud ajaloolise kangelase Lembitu kuju, aga kui sambalt kate eemaldati, siis vaatas sealt vastu Jaan-Saalomon Lillekese lemmikkangelase lehminimese Lenini elusuurune büst, mis osutas käega ida suunas. Riigijuhid tõusid Võidusamba ette rajatud tribüünile ja pöördusid toetuse saamiseks rahva poole. Jaan-Saalomon hüüdis:

–          „Mis on vaenlaste palk?”

–          „Surm! Surm! Surm!”

–          „Surm rahvavaenlastele!”

–          „Jaa! Jaa! Jaa!”

Tribüüni ette kogunenud rahvamass toetas oma juhte valjude kiiduavaldustega. Nad võtsid üksteisel kätest kinni ja moodustasid ringmängu, ise lauldes:

–          „Kes aias, kes aias? Lilleke on aias!”

Olgugi et Maakond oli Venemaaga suhtlemisel konflikti lävele jõudnud, mõlkus Lillekesel ikka veel meeles lähedase sugulasrahva eestlaste ühendamine Maakonna võimu alla. Intervjuus rahvusvahelisele meediale nimetas Lilleke Eesti läänemeelset valitsust ristirüütlite käsilasteks. Eesti valitsusele esitati nõudmine, et nad ühineksid oma ajaloolise kodumaaga ning vabaneksid rahvaid lõhestanud võimuusurpaatoritest. Eesti-vastane infosõda kogus hoogu. Neid süüdistati koostöös Venemaaga, rahvusvahelise terrorismi õhutamises ning islami kalifaadi rajamise katses Läänemere äärde. Minevikust eksporditud hirm segatuna vihaga olid tõstnud maakondlaste rahvuslikku eneseteadvust. Isehakanud president Lillekese populaarsusekõver tõusis taevasse. Ta oli oma rahvale süstinud eneseusku ning maakondlased suureks tantsinud. Rahvas, kes oli kaua unistanud Tõest ja Õigusest, oli nüüd valmis talle jäägitult anduma. Jaan-Saalomonist oli saamas Suur Juht, kes on valmis viima oma rahva üllate ideaalide nimel kangelassurma.

Armas väike neukku, kas sina tahaksid aastal 2030 elada sellises riigis?