Infojulgeolek III: üks on tõde, mingi vale ei saa kustutada igavese tõsielu tuld

@huviline

Milline on ühe demokraatliku vabariigi peamine ülesanne? Tundub, et iga demokraatlik vabariik tuletab oma peamise ülesande põhiseadusest, kuna just põhiseadus kehtestab alustingimused rahulikuks koostööks kodanikele.  Samas on oluline tähele panna ratsionaalse riigi mõiste mahtu. Riigi mõiste haarab ratsionaalseid nähtusi, nt ei tegele riik üksnes kodanikega, vaid ka tema territooriumil ajutiselt või alaliselt viibivate välismaalastega, sh ei tegele riik üksnes elavatega, vaid ka surnutega ja veel mitte saabunud isikutega, nt pärandi jätmine veel sündimata isikule. Riik mõjutab peamiselt normatiivseid sotsiaalseid nähtusi, kuid mõjutab ka normiväliseid personaalseid nähtusi, sh ei tegele riik üksnes kehtiva rahuajaga, vaid ka hüpoteetilise sõjaajaga. Seega haarab ratsionaalne riigi mõiste väga palju, kuid siiski mitte totaalselt, kuna lisaks nimetatud nähtustele on nimetamata kõik teised, mida me tunneme igapäevaste tavapäratute toimingute nime all.  Igapäevased tavapäratud tegevused on seotud evolutsiooni ja konkurentsiga, need ei ole tuletatavad põhiseadusest, nt mäng, nali, fantaasia, keelemäng jt.  Igapäevased tavapäratud tegevused on nagu seemneks kultuurile, millest sündinud sündmuste kogum on kogukultuur.

Ühe demokraatliku vabariigi peamiseks ülesandeks võiks olla riigiidentiteedi sõnastamine, mis on tuletatud põhiseadusest, kuid arvestab laiemalt kogukultuuriga. Riik määrab ennast kogukultuuri alusel läbi rahva identiteedi. Kuid võib olla pole riigiidentiteedi sõnastamine põhiseadusest tulenevalt üldse võimalik, sest põhiseaduses on sõnastatud üksnes juriidilised probleemid.  Põhiseaduse kommentaatorid on juristid, kelle peamine puudus on interdistsiplinaarsuse puudumine: asjatundja, kelle ekspertiis saab olla professionaalne, jääb väljaspool oma vastutusala kärbitud tiibadega lennuvõimetuks kõrvaltvaatajaks. Kandidaat identiteedi sõnastaja kohale võiks olla isik, kellel on arusaamine kogukultuurist, sh filosoofia üldosa alane ettevalmistus ja interdistsiplinaarne elukogemus. Uusaja filosoofid on üldjuhul isemõtlejad või ilukõnelejad, kuid  isegi Platon jäi poliitika teemasse pidama ega saanud sealt kaugemale.

Igatahes valimistel rahvaesindaja tiitli saanud poliitik ei muutu tiitlist tulenevalt automaatselt identiteedi sõnastamise spetsialistiks, vaid jääb tavaliseks kodanikuks. Demokraatliku vabariigi kodanik  teeb alati oma esindaja valimistel valikuid  halbade ja vähem halbade valikute vahel. See häire on põhimõtteline, kuna iga esindus on ebaehe ja vahendlik, samas vältimatu. Mandaat vajab nii nagu iga muu nähtus esindusõiguse valdkonnas jõupingutusi, et säiliks suhe tegelikkusega, rahva identiteediga. Rahvaesindaja esmane ülesanne on kontakti otsimine oma valijaga, et saada juhiseid tööks seadusandjana. Vastasel juhul oleme jesuiitlikus olukorras, kus eesmärk (demokraatia) pühendab abinõu (valimised). Võib juhtuda, et rahvaesindaja kaotab kontakti rahva identiteediga.  Võib juhtuda, et igavese tõsielu tuli kustub söeks.

Iga riik kuulub teatud tsivilisatsiooni, mis on üks kõige laiemaid võrdlusaluseid. Seda tunnetades on rahvusvahelise õiguse kontekstis täpsem rääkida  tsiviliseeritud rahvaste vahelisest õigusest, nagu on õpetanud  Pärnus sündinud maailmajurist Friedrich Martens, kelle üks kuulsamaid sentenseid, nn Martensi klausel, räägib avalikust südametunnistusest. Sellist südametunnistust saab omada täielikult õigusvõimeline õigussubjekt, kes kogumis moodustavad tsivilisatsiooni ja seega saab rääkida ka tsivilisatsiooni  identiteedist. Küsimus on teoreetiline, sest kodaniku jaoks on alati aktuaalsem riik ja rahva identiteet. Kui võrrelda tsivilisatsiooni ja impeeriumi, siis impeeriumi identiteedist on võimalik rääkida üksnes suurte reservatsioonidega, sarnaselt kõigi lõdvalt seotud ühise kogukultuurita ühistutega. Paradoksaalselt impeerium soodustab kultuuri igakülgset arengut, suutmata siiski arendada kogukultuuri. Ilmekas näide tänapäeval on Euroopa Liit, kellel on ajaloolised ühised alused (rooma õigus, kreeka filosoofia, kristlik religioon), aktuaalne sideaine Schengeni lepingu ja euro näol, kuid kogukultuur puudub. Kultuurierinevused, valikulisus ja identiteeditus ei võimalda kogukultuuril tekkida. Seega jääb riik ja tema identiteet ning kogukultuur, samuti rahva identiteedi sõnastamise ülesanne, mida riik ise oma ametniku kaudu ebaeheduse tõttu täita ei saa. Kui aga ametnik astub tegelikult ja mittedeklaratiivselt ametniku rollist välja, siis võib ta osutuda  ainsaks, kelle see õnnestub. Rahva identiteedi sõnastamine eeldab sotsiaalse kompetentsi kõrval, mis on kujunenud kogemuste ja teadmiste konkurentsis, ka riigikorralduse tundmist. Riigi kogukultuur on sotsiaalse nähtusena üks kõige keerulisem võimalikest.

Pahatihti võib kohata rahva identiteedi primitiviseerimist, nt taandades riigid valetajaks (nemad) või mittevaletajaks (meie) ja identiteedi pingeks nende vahel, nt Jaak Aaviksoo.  Esiteks saab riigi subjektiivsest rollist rääkida üksnes välispoliitilisel suhtlemisel teiste riikidega. Teiseks on riigi eneseteadvus alati poliitiline ja protsessuaalne, mille käigus võivad mõned ametnikud hakata oma kõrget positsiooni ülehindama või alahindama. Nad kaotavad usu kogukultuuri. Nad unustavad laulusõnad, et üks on tõde, mingi vale ei saa kustutada igavese tõsielu tuld. Need ametnikud ei oska eristada tõde ja tegelikkust, neil puudub eristamisaluste analüüsi alane ettevalmistus, nende sotsiaalne kompetents ei ole interdistsiplinaarne. Kuid eristamisaluste analüüsi tulemuseks on alati tõe ja tegelikkuse kooskõla, ka pinge olukorras. Järelikult on objektiivne informatsioon võimalik üksnes nimetatud tingimustel, nt kriminaalmenetluses selgitatakse välja tõde. Vahemärkuse korras: Ilmar Raagi essee “Objektiivse informatsiooni võimatusest” ei võta arvesse kriminaalmenetluses kasutatavaid protsessuaalseid põhimõtteid. Tema väidetega saab nõus olla üksnes osaliselt, üksnes juhul kui aktuaalsed ajavahemikud jooksevad kokku ajalooks, seega puhtteoreetiliselt.

Riigi peamine ülesanne on järelikult hoida elavana igavese tõsielu tuld. Kui põhiseaduse muutmise eesmärk ei ole tuletatud rahva tegelikust identiteedist, siis on tegemist eesmärgiga eesmärgi pärast.  Näiteks kui inimesed tahavad postiteenust ja haridusasutusi võimalikult kodukoha lähedal, siis riigiametniku seisukoht, et väikese tulubaasiga on võimatu saada kvaliteetset teenust kodu lähedal, võib õige olla statistiliselt ja formaalset, olles sisuliselt siiski vale. Infojulgeolek kvalifitseerub esitatud kaalutlustel üheks  lihtsaks lõkkeks.

Võitlus Rosenbergi hinge pärast

Baltisaksa kaupmeeste suguvõsast pärit  omaaegne Saksamaa Natsionaalsotsialistliku Töölispartei kõrge tegelane ja idaalade territooriumi riigiminister Alfred Rosenberg sündis 12.jaanuaril 1893.a. Tallinnas, kust ta lahkus  1910.a. 17-aastasena õppima Riia Tehnoloogiainstituuti arhitektuuri. Sõja ajal evakueeriti kool Moskvasse ning Rosenberg lõpetas 1918.a. juba Moskva Kõrgema Tehnikakooli. Sama aasta sügisel emigreerus ta Saksamaale. Tema esimene abikaasa (1915-1923) Hilda Leesmann oli tõenäoliselt rahvuselt eestlanna. Huvitava paralleelina võis olla eestlane ka mõnda aega Tallinnas elanud hilisema Nõukogude Liidu riigipea Mihhail Kalinini abikaasa Katariina Loorberg. Rosenbergi näol on tegemist vaieldamatult Eestis sündinud ja üles kasvanud inimesega, kes on veetnud Eestimaa pinnal umbes seitseteist aastat ja kelle sidemed Eestiga on tugevamad kui siin vaid ajutiselt resideerunud Mihhail Kalininil, kuid milline on tema side Eesti aja- ja kultuurilooga, kasvõi Eesti poliitikaga, välja arvatud tema päritolu?

Ometi on ka Alfred Rosenberg suutnud põhjustada tormi veeklaasis – Tallinna Linnamuuseum pidas vajalikuks austada tema mälestust omaette väljapanekuga, kuid siis väidetavalt „kõrgemate võimude sekkumise tõttu“ (siinjuures pole oluline kas sekkujaks oli välisminister Paet või kultuuriminister Lang, kelle nimedega on spekuleeritud) on ekspositsioon maha võetud, mis omakorda on ajanud tagajalgadele poliitikuid, ajaloolasi kui ka totaalse meedia jüngreid.Mõlemad faktid, nii ekspositsiooni ülespanek kui ka selle mahavõtmine, on küsitava väärtusega. Veelgi enam paneb imestama, et sellisele teise- või kolmandajärgulisele sündmusele avalikus ruumis niivõrd palju tähelepanu osutatakse. Rosenberg on siiski Nürnbergi tribunali poolt kuritegudes inimsuse vastu süüdi mõistetud kurjategija, kelle surmaotsusele kirjutasid alla meie tänased liitlased Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa.

Muretsema paneb aga pigem teatav dualistlik hoiak, mida Eesti ühiskonnas siiski üsnagi palju esineb. Selline dualistlik hoiak muudab võimatuks ka Eestis elavate erinevate rahvusgruppide ühtse ajalootunnetuse. Eestlaste seas kultiveeritakse müüti, et kuna kommunistid vaenasid eesti rahvast ja natsid võitlesid kommunistide vastu, siis järelikult olid nad head. Natsisümboolika esineb paljude eestikeelsete neukkude märgades unenägudes. Teisalt räägib venekeelsete eestimaalaste narratiiv nõukogude armee kangelaslikkusest ja natsiarmee kuritegelikkusest. Sellist diskursust, kus mõlemaid pooli käsitletakse negatiivsena, kohtab haruharva ja eelkõige poliitkorrektsetes ametlikes tekstides, sest see ei mahu totaalse meedia reeglite alla.

Minge vaadake kasvõi suvalise raamatupoe riiuleid, kui palju on välja antud kirjandust kõiksuguste natsi-Saksamaa tegelaste, riigi- ja väejuhtide kohta, mida kohati tasakaalustab vaid samasuguses masstiraažis kirjandus nõukogude partei- ja riigitegelaste kohta. Objektiivne tõda ajalooperioodi kohta on oluline, kuid sellega ei saa maskeerida natsi- või neukkunostalgiat. Tegemist on iga indiviidi seisukohast väga keeruka perioodiga, kus inimesed pidid sageli tegema valikuid ja mitte just alati vaba tahte alusel. Selline on indiviidi traagika, mida ei ole võimalik tagantjärele maha pesta. Nii kurb, kui see ka indiviidi isiklikust seisukohast võetuna võib tunduda, siis pole kangelased need, kes sõdisid Teises maailmasõjas SS-leegionis ega ka Eesti nõukogude laskurkorpuses. Ka mitte need kes võitlesid Soome lipu all, sest nemadki teenisid võõraid jumalaid. Võõraste jumalate teenimine ei tee veel kellestki kurjategijaid, kuid Kangelased on need, kes admiral Johan Pitka kutsel astusid lootusetusse võitlusesse ja üritasid taastada Eesti Vabariiki ja heiskasid Pika Hermanni torni sinimustvalge lipu.

Kui Venemaa armastab eestlasi süüdistada natsimeelsuses, siis millegipärast leidub alati „grupp seltsimehi“, kes üritavad alati kohusetundlikult nendele süüdistustele kinnitusi anda, kas siis sihiteadlikult või lihtsalt rumalusest, ja veenda maailma eestlaste natsimeelsuses. Ilmselt on neukkudele instinktiivselt omane totalitaarsuse ja autoritaarse korra lembus – et riik oleks paks, kord oleks majas ja naabri-Juhan ei möliseks ja siin pole enam vahet, kas neukkuideoloogiat viiakse ellu punalippude või haakristilippude all. Võitlus Rosenbergi hinge pärast, kas see on võitlus, mis väärib pidamist?

Alfred Rosenberg ja Adolf Hitler

Foto: http://images.nationalgeographic.com/wpf/media-live/photos/000/683/overrides/diaries-nazi-alfred-rosenberg_68381_600x450.jpg

september 2011
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.