Maakond aastal 2030 – neukkude unelm I

@ckrabat

Persona in fieri poole on pöördunud mitmed neukkud, kes on palunud, et ka neile tulevikku ennustatakse ja maalitakse pilt elust Läänemere kallastel aastal 2030, mis vastaks paljude neukkude märgadele unenägudele. Nagu siin on juba varem juttu olnud, on neukkudel kolm suurt muret: nad tahavad, et riik oleks paks, ordnung oleks majas ja naabri-Juhan ei möliseks, veel parem kui teda liigse suupruukimise pärast karistatakse. Sellepärast on persona in fieri otsustanud neukkudele appi tulla ja maalib neile pildi nende unelmate Maakonnast.

Saabus täiskuu öö vastu pühapäeva, millele neukkud olid kavandanud Suure Pöörde elluviimise.  Kapten Kuke juhtimisel moodustasid neukkud löögirühmad, kuhu kuulus kümmekond vanapaganalast, rahvatantsijat ja muud vabatahtlikku. Kapten Kukk isiklikult juhatas presidendi ametiruumide vallutamist. Maakonna läänemeelne president Ants Valak viidi lossi keldrisse ja lasti koos perekonna ning lähimate kaastöölistega lihtsalt maha.  Võitlusrühmad akrobaatidepaari Anna ja Minna juhtimisel võtsid üle riigi ringhäälingu tele- ja raadiomaja ja teletorni.  Neukkude väejuht Ivar nõukogude armeest okupeeris peaministri residentsi ja parlamendihoone. Peaminister Jüri Pagan kadus. Kloun Bobik vallutas sõjaministeeriumi ning kokk Anfissa juhatas vägesid politsei peakorteri hõivamisel. Tähtsamate valitsusasutuste ülevõtmine sujus tõrgeteta, tele- ja raadiokanalid edastasid rõõmusõnumi Tõe ja Õiguse võidust ning tänavale kogunenud neukkurahvas tervitas uue võimu kehtestamist vaimustunud hõisetega. Täpselt keskpäeval astus Jaan-Saalomon Lilleke telekaamerate ette ja hüüdis:

–          „Mehed, meie võit!”

Neukkurahvas reageeris Lillekese võiduhüüdele tormiliste kestvate kiiduavaldustega. Seejärel esitas Lilleke uue võimu programmilise avalduse Maakonna rahvale.

–          „Maakonnarahvas, rõõmustagem! Tänasest saavad meie ühiskonnakorra alustaladeks olema Tõde ja Õigus, mis hakkavad asendama põhiseadust. Riigi ametlikuks hüüdlauseks saab edaspidi „Vali Tõde ja Õigus”, millel on kaks võimalikku seletust. Esiteks saab iga kodanik vabalt valida Tõe ja Õiguse ning riik arvestab iga kodaniku sellise tahtevabaduse avaldusega. Teiseks saab meie Tõde ja Õigus olema vali, millele vähimgi vastuhakk on taunitav ja käsitletav riigireetmisena. Ei saa olla taganemist Tõest ja Õigusest! Me ei kiida heaks Maakonna eelnevate valitsuste tegevust, kes ei lähtunud rahva huvidest ja soovidest. Vastupidi, nad tegutsesid meie ajalooliste orjastajate huvides ning jätsid tähelepanuta meie rahvuslikud huvid. Selle eest mõistis rahvas Ants Valaku ja Jüri Pagana surma ning otsus on täide viidud! Meie riik lahkub meile vaenulikust Euroopast ja võõrvallutajate poolt tule ja mõõga abil sissetoodud ristirüütlite organisatsioonidest Euroopa Liidust ja Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsioonist, kuhu riigi eelmised vastutustundetud valitsejad on meid pettusega ja kavalusega meelitanud. Need võõramaised organisatsioonid levitavad maakondlastele võõraid väärastunud ideoloogiaid. Teame ise paremini, kuidas peame elama ja mitte keegi ei saa tulla meie õuele meid õpetama. Meile on armsad meie oma kangelased ja neid on meil palju. Meie ametlikuks rahvussümboliks saab ürgmaakonna kangelane Vanapagan, kelle ideedel põhineb uus eluterve rahvuslik ideoloogia vanapaganlus. Keset Pealinna lahte püstitatakse Vanapagana elusuurune kuju, et meie vaenlased, kus nad ka ei viibiks, tunnetaksid meie võimsust. Meie valitsus on Tõe ja Õiguse valitsus ja me hakkame kohe pihta rahva soovide täitmisega. Kõigepealt tuleb minema viia kõik võõramaist päritolu ebajumalakujud, mis ei sobi kokku rahva poolt palavalt armastatud vanapaganlusega. Võõrad iidolid kadugu meie silme alt! Maakondlased võivad kummardada ainult neid kujusid, kes pärinevad meie oma kangelaslikust ajaloost. Meie iidsed rahvuskangelased olgu siinkohal ette loetud. Need on Vanapagan, Lenin, Kalevipoeg, Lembitu, Meelis ja Vjatško. Me teame ja saame aru teie murest, et ainult rahva najal meie riik ei õitse. Meile on vaja meie maad! Maakonna rahvas peab tagasi saama ajaloolised maa-alad, mis on aastatuhandete kestel meile kuulunud, kuid võõrvallutajad on need meilt pettusega anastanud. Kõik meie suhted naaberriikidega peavad põhinema ajaloolisel Tõel ja Õigusel. Peame lahendama probleemid naaberriik Eestiga. Meie teadmise kohaselt on eestlased oma rahvast sunniviisiliselt eraldatud maakondlased, kes on peavad vastu tahtmist elama kunstlikult tekitatud ja neile üldsegi mitte koduses riigis. Eesti tuleb taasühendada tema ajaloolise kodu Maakonnaga! Ja kui Eesti on Maakonnaga taasühendatud, siis tuleb ühisel nõul ja ühisel nõul meie suurelt naabrilt Venemaalt tagasi nõuda maa, mis Tapa rahulepingu järgi meile kuulub. Nagu me kõik teame, sõlmis suur Lenin Tapa linnas Maakonnaga ajaloolise rahulepingu, millega andis meile valitseda meie põlised maa-alad kuni Hiina müürini, kuid mis tema vastutustundetute järglaste poolt meilt hiljem tagasi võeti. Tapa rahu on meile ääretult tähtis, sest sellele kirjutas alla Vanapagana maine taaskehastus Lenin ja mis Lenin kord meile on andnud, see peab jääma meie omandusse aegade lõpuni. Maakonna piir peab taas ulatuma Hiina müürini nii nagu ajalooline Tapa rahuleping ette näeb! Meil on tõsiseid pretensioone ka meie teistele naabritele. Läti peab andma meile need maad, mille vabastamisel on valatud maakondlaste verd. Rootsi peab tagastama Ojamaa ja Sigtuna linna, mille me neilt ausa võitluse teel vallutasime juba aastasadu tagasi. Taani peab end tunnistama Maakonna asumaaks. Me kõik teame, et Maakond kinkis neile nende lipu, mis kõikide Tõe ja Õiguse järgi tähendab vasallisõltuvust. Meie maa on meie jaoks püha ja meil on meie naabritele ainult üks tagasihoidlik sõnum. Andke meile meie maa tagasi! Kui kahekümne nelja tunni jooksul pole Maakonnale tema ajaloolisi territooriume tagastatud, siis oleme valmis jõuga võtma tagasi kõik, mis meile kuulub. Meie ajalugu pole mitte ainult meie territoorium, vaid ka meie usk. Ristiusk olgu Maakonnast kadunud! Me oleme armulikud ja lubame kogu riigis alles jätta ainult ühe ristiusu kiriku, kus need meie kodanikud, kes ei suuda Vanapaganat omaks võtta, võivad oma võõramaiseid puuslikke edasi kummardada. Kuid me peame neil silma peal, et nende tegevusest ei saaks meile rohkem kurja sündida.”

Maakondlastele Lillekese sõnum meeldis. Tõe ja Õiguse põhiseadustamine tõi tänavale hullunud rahvamassid, kes kinkisid peatseid muutusi pakkuva Suure Pöörde tähistamiseks üksteisele lilli. Lillekese riigipööret hakati kutsuma lilleliseks revolutsiooniks.

Jaan-Saalomon alustas rahvale meelepäraste otsuste elluviimist rahvuslooma valimisest. Internetiportaali „Maakonna WC“ poolt läbiviidud rahvahääletuse tulemusena valiti Maakonna rahvusloomaks üksmeelselt lehm. Tähtis koht uue ühiskonna ülesehitamisel lasus Jaan-Saalomoni tantsuvaimustusel. Kogu maakonnarahvas tantsis. Kõikide pidulike sündmuste avamisel tantsiti maakondlikku päritolu rahvatantse – kaerajaani, tuljakut ja “lähme rukist lõikama”. Tantsimist hakati tunnistama kui Tõe ja Õiguse olulist komponenti ning maakondlastele iseloomulikku ürgset traditsiooni. Üldrahvalik rahvatantsuoskus pidi eristama maakondlasi võõramaalastest ja tantsimine lülitati Maakonna kodakondsuse saamise nõuete hulka. Ühtlasi lisati rahvatants põhiainena kooliprogrammi, kus väikesed ja suured maakondlaste lapsed esimesest klassist kuni gümnaasiumi viimase klassini pidid tantsuoskust kohustuslikus korras lihvima kuue tunni ulatuses nädalas.

Uue valitsuse tähtsaim sisepoliitiline algatus puudutas maakondlaste rahvusliku taassünni ergutamist ning ideaalse maakondlase arhetüübi väljatöötamist. Paljud maakondlased tundsid muret, et nende kaasmaalased on kaotamas rahvuslikku identiteeti ja võõra vere takistamatu juurdevool on muutunud nende rahvuse säilimisele tõsiseks ohuks. Valitsuse initsiatiivil käivitati „Maakonna taassünni programm“, mida asus juhtima kodumaale tagasipöördunud Rudolf. Programmi eesmärgiks oli tõupuhta maakonnarahva loomine. Rahvusteadlikkus pidi olema väikestesse maakondlastesse juba emapiimaga sisse viidud. Kriitilise suhtumise eest rahvuslikesse ideaalidesse nähti ette surmanuhtlus, milline karistusviis rahva tungival nõudmisel taaskehtestati. Maakonna kodanikud sorteeriti vastavalt tõutunnustele. Tõupuhtust hakati hindama baltisaksa teadlase Karl Ernst von Baeri poolt üheksateistkümnendal sajandil teoses „Maakondlaste endeemilistest haigustest” kirjeldatud tunnuste järgi. Kõrgema kategooria maakondlastena ideaalina nähti ette keskmist kasvu, turdi, loiu, kahvatu ning märkimisväärsete näojoonteta näo, blondide juuste, flegmaatilise temperamendi ja aeglaste liigutustega isendeid.

Uue juhi eriline armastus kuulus aga sambatantsule, mis lisaks eelnimetatud kolmele põhitantsule – kaerajaanile, tuljakule ja “lähme rukist lõikama” – kanti kohustuslike rahvatantsude nimekirja. Kohustuslikke rahvatantse pidid kõik Maakonna kodanikud pidulike ürituste avamisel tantsima ja see võrdsustati hümni laulmisega. Samba ümber loodi legend, et kui paljud maakondlased 20. sajandi esimesel poolel üleilmse majanduskriisi eest Brasiiliasse pagesid, siis tõid väljarändajad külakostiks kaasa sambatantsu, mis nende uuel kodumaal üldrahvalikult omaks võeti. Samba nimetus tuli vanast maakeelsest sõnast “sammas” ja rahvapärimuse järgi tekkis tants sellest, et muistsel priiuseajal kogunesid maakondlased sammaste ümber ja hakkasid seal sambat tantsima. Terve riik kaeti sammastega, et rahvas saaks sammaste ümber armastatud tantse tantsida ning ringmänge mängida. Muutmisele läks ka riigihümn, milleks nimetati sugulasrahva helilooja Hardi Volmeri heliteos “Ma pean sambat tantsida saama.”  Riigipea korraldusel sai hümni autorist Maakonna kodanik, ta nimetati riiklikuks heeroldiks, kes, demonstreerimaks maakondlaste pühendumust rahvuslikele aadetele ja sambatantsule, määrati iga Pealinna lennujaama saabuvat lennukit maakondlaste iluideaalile vastavate tantsueitede saatel hümni laulmisega vastu võtma.

Uus võim nõudis uute juhtide ametissenimetamist. Jaan-Saalomon Lilleke kuulutas end presidendiks ja sõjaväe ülemjuhatajaks. Peaministriks nimetas Jaan-Saalomon oma isa, kogenud ideoloogi Jaroslav Lillekese. Uut valitsust hakati kutsuma Lillekeste valitsuseks ja talle jäeti Tõe ja Õiguse elluviimise monopol. Ministeeriumid otsustati puhastada läänemeelsetest ametnikest, endiste valitsejate Ants Valaku ja Jüri Pagana käsilastest, ning sinna hakati tööle võtma vanapaganalapsi, kuna arvati, et lapsametnikud pole võõramaise hariduse poolt ära rikutud ning nad viivad Tõe ja Õiguse põhimõtteid paremini ellu. Jaan-Saalomoni ema Ninel Lilleke tõusis kirikureformi etteotsa, millega taotleti kristlike koguduste ühendamist vanapaganausuga. Mõne aja pärast valiti ta uue ühendatud vanapaganakiriku esimeseks peapiiskopiks. Kõrgetele kohtadele armee ja politsei eesotsas jõudsid Suur Pöörde peamised täideviijad – kapten Kukk ja tema meeskond: kokk Anfissa, Ivar nõukogude armeest, kloun Bobik ja akrobaatitepaar Anna ja Minna.

Presidendi teoreem

@huviline

Parlamentaarne demokraatia on võrdne riigipeata vabariigiga, kellel puudub tegelik otsustusalus. Selle teoreemi tõestuseks sobib hästi 27.08.2011.a kella 21:30 paiku Eesti Rahvusringhäälingu peastuudios peetud presidendikandidaatide debatt vahetult enne esmaspäevaseid presidendivalimisi. Peamine järeldus nimetud debatist: ka mõttekaaslased, mõlemad presidendikandidaadid on EÜS liikmed, on moodsate poliitiliste väljakutsete ees võimetud, kui nende mõttekaaslus põhineb dogmaatilisteks peetavatel Teise maailmasõja järgsetel loogikafiguuridel. Otsevalitava presidentuuri ja parlamendi tasakaalustamatuse jutt võis asjakohane olla veel eelmise sajandi kaheksakümnendate lõpul ja üheksakümnendate alguses, kui Rein Taagepera alustas ühes taasiseseisvunud demokraatlikus vabariigis politoloogia loengute pidamist. Selline asjakohatus avaldus väitluses. Mõlemad kandidaadid väitlesid tõsimeelselt, nagu oleks tegu iseseisva vabariigiga, nagu poleks mingit suveräänsuse jagamist toimunudki, nagu Eesti polekski Euroopa Liidu liige. Tegelikult ei ole poliitiliste jõudude tasakaal võimude vahel impeeriumi tingimustes ühe kunagise iseseisva parlamentaarse vabariigi jaoks enam teema. Debateerida tulnuks ja mõelda tuleb, mis saab meie maast kümne aasta pärast.

Kui Euroopa Liit tahab olla tõsiselt võetav impeerium, ei saa ta lubada enda etteotsa vedelvorste ja hüpiknukke. Samuti, kui üks parlamentaarne demokraatia tahab impeeriumi tingimustes ellu jääda, siis peab tal olema tugev riigipea. Selle asemel, et riigipea pädevust igati nõrgendada, tuleks teha peavoolu suhtes kompromissitu vangerdus ja riigipea funktsioone hoopis suurendada. Presidentaalse demokraatia mudeli välistamine tugineb eeskätt tänapäeval põhjendamatule Pätsi-laadse välispoliitilise kollapsi hirmule, olles põhjendamatu ka ajalooliselt. Tegelikuses on parlament, eriti saja ühe liikmeline,  oma põhitöö tegemise tähenduses ühele demokraatiale liigselt koormav, kui põhiline osa seadusandlusest on juba vastu võetud. Veelgi enam, parlamentaarne demokraatia hakkab takistama meie suhtlemist impeeriumi keskorganitega. Tugev riigipea, kellel on rahva poolt otsemandaat, suudaks impeeriumi keskorganitega suhelda nagu võrdne võrdsega, ja sellepärast võiks üks demokraatia teha siin pöörde: asendades aja jooksul parlamentaarse demokraatia presidentaalse demokraatiaga.

Teiseks unustatakse alatihti lihtne reegel, mille kohaselt minu esindaja esindaja ei ole minu esindaja. Lennart Meri presidentuuri võib reeglit kinnitavaks erandiks lugeda ainult ühel põhjusel, tema rahvalähedusest isikuomaduste tõttu. Võib-olla mõneti ka algusaegade eripärast tulenevalt. Ka moodsal ajal saaks president Meri ilmselt väga hästi hakkama, temale iseloomuliku väärikusjõu tõttu, milline väärikus põhines parlamendist üleolekul (küsimus ei ole vetode arvus vaid sisemises üleolekus). Ta oli rahva president, mis sellest et rahvaesindajate poolt valitud. Ükskõik kellega Lennart Meri kõrgemal tasandil suhtles, ta uskus, et esindab oma rahvast ja tegi seda hästi. Väärikus kasvab välja elukogemusest ja usust, väärikusjõuga näitas president parlamendile kätte tema liistud.

Esindusõiguse delegeerimisest tekkiv esindus on sulaselge enesepetmine ja kui president selle ära tunnetab, siis ei saa ta impeeriumi keskorganitega suhelda kui võrdne võrdsega. Tal puudub tegelik otsustusalus, milleks saab olla üksnes rahva poolt antud mandaat. Selliselt muutuks loogiliseks ka  põhiseaduse muudatuse muudatus, mis puudutab kaitsevägede juhtimist. Selge, kui üks poliitiline jõud on muudatuste dharmaratta kord veerema pannud, siis seda peatada on väga raske. Seega tuleb teha muudatuse muudatus ja taastada presidendi endine funktsioon kaitsevägede ülemjuhatajana sõjaajal, mis sellest et see oleks impeeriumi tingimustes ilmselt anakronism, kuid presidendi väärikusjõule lisaks ometi rammu. Kuigi presidendi teoreem saab seekord ilmselt tõestatud, peaks demokraatliku vabariigi huvides olema siiski üks pea, suhtlemisvõimeline riigipea.

september 2011
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930