Infojulgeolek: suhtumise muutumine riigis

@huviline

Septembrikuu nohusel hommikul  naabrimehe saksa autoga tööle sõites , kui seisime  hallides toonides mere ääres ummikus, jõudis meie poliitilise alatooniga jutt ühise äratundmiseni, et kõige tähtsam on see, kuidas inimesed suhtuvad erinevatesse ühiskondlikesse nähtustesse. Suhtumised, jah, kindlasti, on muutumises ja midagi kiiret pole loota. Samas ei ole võimalik paremaks muutumist  ära oodata, pannes tähtaja pikemaks kui on keskmine inimese eluiga antud riigis. Kakskümmend aastat on üsna pikk ja põhimõtteline aeg, et mingeid muutusi täheldada. Nii arvas Alexandre Dumas, kirjutades järge “Kolmele musketärile”, nii arvavad paljud isikud antud riigis, mis on taastanud oma iseseisvuse eelmise sajandi lõpukümnendil.

Tundub, et suhtumine on küll kõige tähtsam, kuid  see saab kuidagi meie elu mõjutada üksnes seadusandluse kaudu. Seadusandluses, eriti halduses, aga valitseb tänapäeval primitivism. Küsimus ei ole ülereguleerimises, vaid valitsevates teadvuseseisundites. Isiklikult ei ole küsimus pessimismis, vaid samade tendentside jätkumises, mille juured peituvad ühepartei demokraatias. Isiklikult ei ole küsimus ka isiklikus õnnes, mis mõnikord pannakse riigiasjadega ühte patta, vaid solvavas primitivismis, mis valitseb suhtumises riigi tasandil.

Milles seisneb nimetatud primitivism? Eeskätt oma tee otsimisest loobumises, võttes kõike kunagi õpitut ja õpetatut puhta kullana, teades alateadvuses hästi, et analoogia identiteedi küsimustes on keelatud, sest see eksitab meid ennast võrdlema teiste rahvastega ilma võrdlusaluseta. Tõnu Viigil võib õigus olla, kui ta  õpetab, et Hegeli järgselt puudub alus rääkida rahvuse tuumast. Samuti võib õigus olla Lotmani järgsel semiootikal, mille kohaselt puudub alus üksikul iseseisval infokillul, sest seda lihtsalt pole olemas. Keegi justkui ei saagi ennast identifitseerida ilma kellegi teiseta. Kuid seda võib nimetada ka rahva identiteeti suhtumise primitivismiks, mis on omaks võetud riigi tasandil.

Halba varustust kirudes tunnen ometi, et ainuke tõeliselt õilis konkurents on isiku võitlus vabade loodusjõududega, nt tuulega metsas ja merel, mitte  teise isikuga, kes allub sinuga analoogsetele piirangutele, nt tavadele ja kommetele. Inimühiskond on üks kooslusi teiste hulgas, keda eristab teistest tavatult kõrge normatiivsus, sh mõtlemise normatiivsus, mis menetluslikult (keemiliselt) on käsiteldav elektrolüüsina ja materiaalses mõttes (füüsikaliselt)  elektronide suunatud liikumisena. Semiootika laiendas filosoofia mõistet sedavõrd, et tekkis uus teadusala. Valitsevaks teadvuseseisundiks on saanud suhe, nt looduslik valik, ja suhtumine kui kahe isiku, füüsilise või juriidilise isiku, vaheline konkurents. Tegelikult on peaaegu kõik uusaja suured filosoofid tegelenud põhiliselt ontoloogiliste küsimustega, mille järgi neid tuntakse, otsides olemust või ainet, unustades samal ajal menetluse. Suhe on ikka eespool kui suhtumine.

Seadusandluses ja õiguses on siiski olemas oma tee, seda kinnitab õiguse olemus, ühiskondlik käitumisnormide kogum, ja seaduse adressaat, piiramatu arv isikuid. Käitumisnormide kogumis ei sisaldu üksnes seadusandja tahe kui suhe, mis on käsiteldav riigi identiteedi primitiviseerimisena, vaid ka vabaduse staatus, st piiramatul arvul olukordade positiivseks muutumise võimalusi. Meeldetuletamise korras: demokraatia mõiste kõrval, mida sobib kasutada nii orjandusliku kui kommunistliku olukorra korral, eksisteerib ka vabaduse mõiste.

Üks demokraatlik vabariik otsib oma ülesannet peamiselt oma rahva infojulgeoleku tagamise kaudu, võttes arvesse nii geograafilist paiknemist, poliitilisi realiteete, naaberriikide reaktsioone, majanduslikke seaduspärasusi kui ka antropoloogilisi iseärasusi jm. Nii sõnastatuna taandub infojulgeolek rahva identiteediks, väga multipolaarseks nähtuseks, mida poliitik kui valitseja ei ole võimeline mõistma, sest tema positsioon on üks aste hierarhias. Kui nüüd ka valitseja nõunikud on ise samasugused poliitikud, siis hakkab riigi suhtumine primitiviseeruma, seda hakkab mõjutama seadusandluses ilmnev protsess halduse kaudu, mis kaugeneb rahva identiteedist. Järelikult on suhtumise muutumine riigis teostatav üksnes valitseja suhtumise muutmise kaudu. Kes saab muuta valitsejate suhtumist? Keegi ei saa, välja arvatud valitseja ise. Või siis aeg, kui aja jooksul tõusevad valitsema isikud, keda on õpetatud suhtlema. Kahekümne aastaga ei ole nii juhtunud, kuid vähemalt on saanud selgeks, et seadusega suhtumist ei muuda ja identiteeti ei kaitse.

Identiteet säilib ja rahvas võib jääda isevalitsejaks ka ilma oma riigita, nt eestlased sadade aastate jooksul. Rahva identiteet on tervik ka siis kui ta osa oma suveräänsusest impeeriumile jagab, lihtsalt sellepärast, et jääb tuum, lõpuni defineerimatu käitumisnormide kogum, mida on siiski võimalik mõista. Halduses kavandatavate reformide planeerijad võiksid mõelda selle üle, et filosoofia kolmikjaotus ontoloogiaks, epistemoloogiaks ja aksioloogiaks on põhiliselt menetluslik, mille eel käis mütoloogiline maailmavaade, ka tänapäeval kehtiv aine, andes seega koosmõjus meile siseveendumuse, et asjad riigis on korras, kuna riik ise on oma suhtumist muutnud. Surve teiste riikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide poolt saab olla aktsepteeritud üksnes juhul kui see võimendab iga üksiku rahva liikme tahet olla antud rahva liige ja antud riigi resident.