Tulemusliku riigikriitika võimalus II

@huviline

Milline peaks see olema riigi- ja ühiskonnakriitika? Mida me kritiseerime, kui me kritiseerime riiki?

Tundub, et mitte igasugune riigi- ja ühiskonna kohta avaldatud arvamus ei oma kriitika kvaliteeti. Nagu igasugusel kriitikal on ka riigi- ja ühiskonnakriitikal oht manduda pelgalt vigade otsimiseks, kuivõrd mingi kriitika esitab oma alternatiivse nägemuse parajasti kehtiva olukorra kohta, mis on iseenesest muutuv või muudetav – see väide on tänapäeval professionaalsete poliitikute poolt aktsepteeritud. Vähe esineb maailmas valitsejaid, kelle arvates mingid õigused on absoluutsed. Enamus arvab, et reformid kuuluvadki riigivalitsemise juurde ning parajasti  kehtiv olukord peab olema pidevalt muudetav. Seega tähendab kriitika nende jaoks integreeritud enesekriitikat:  me teame, et muutusi on vaja ja me teemegi seda.

Tundub, et riigiasjades avalduv enesekriitika  kuulub olemuslikult ebakvaliteetse kriitika hulka. Riigi teema puudutab kogu ühiskonda, see tähendab ka neid ühiskonna liikmeid, kes ei ole parajast valitsejad, aga samuti neid, kes ei ole koondunud valitsusvälistesse organisatsioonidesse ja opositsioonilistesse erakondadesse. Valitsusvälised organisatsioonid ja opositsioon on tegelikult süsteemi osa ja nende kriitika on tegelikult enesekriitika, kus väljapakutavad lahendused tuginevad vältimatult valitsejate vigade ratsionaalsele otsimisele ja leidmisele.

Kriitik ei tea vastuseid. Kui kriitika tahab olla kvaliteetne, siis tema sõnavarasse ei saa kuuluda terminid rubriigist – peab olema. Demokraatlikus poliitikas on tänapäeval omaks võetud põhimõte, mille kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaks määratud jõudu. Sama põhimõte on kehtiv ka kohtumenetluses, kus kohus otsustab koha peal, vahetult uuritud tõendite pinnal, kellel on õigus. Seega tundub, et kvaliteetne riigi- ja ühiskonnakriitika saab olla pigem menetluslik kui materiaalne. Riigi- ja ühiskonnakriitika ei saa olla süsteemikriitika, sest riik toimib üksnes süsteemselt ja ratsionaalselt. Kes otsustab poliitikas, mis on õige ja kuidas juhtida riiki? Kuna vead on iga süsteemi osa, siis otsustab selle oma sõltumatuse säilitanud kriitikute vaba mõttevahetus.  Sõltumatu kriitik kuulub ühiskonda, kuid kuulumata süsteemi, sest ühiskond on mõistena sisukam ja mahukam kui riik. Kokkuvõttes: kvaliteetset riigi- ja ühiskonnakriitikat saab ajada üksnes kriitik, kes on üksiktegija. Ükskõik millisesse sotsiaalsüsteemi kuuludes on võimalik kriitiku sõltumatus kahtluse alla seada, sest iga organisatsiooni aluseks on mingid normid või tavad, mis on tema liikmetele kohustuslikud.

Välistades kvaliteetsest riigi- ja ühiskonnakriitikast süsteemikriitika ja kriitiku isiku suhtes meeskonda kuuluvad professionaalsed liikmed, nt Praxise või Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse analüütikud, jääb järele väga vähe, kuid alati võivad endised juriidilises isikus toimijad hakata toimima füüsiliste isikutena. Kvaliteetne riigi- ja ühiskonna kriitika saabki loota üksnes süsteemi tundvatele kriitikutele, kes mingil hetkel deklareerivad oma sõltumatust üksiktegijana. Lisaks on oluline loomingulisus, mida kollektiivne autorlus alati pärsib ja teemadering. Tundub, et riigi- ja ühiskonnakriitika teemadering saab välja kasvada kõigest sellest, mis teeb ühe riigi elavaks organismiks.

Kui ringi vaadata, siis kõik, mis ühe riigi tänapäeval elavaks organismiks teeb, on kataloogina esitatud karistusseadustiku poliitiliste ja kodanikuõiguste vastaste süütegude võrdõiguslikkuse rikkumise paragrahvis. Need on: isiku rahvus, nahavärv, sugu, keel, päritolu, usutunnistus, seksuaalne sättumus, poliitilised veendumused, varaline seisund ja sotsiaalne seisund, sest just nende seisundite pinnalt pakub minevik kõige enam süütegevuslikke näiteid. Tänapäeval esineb antud olukordi poliitilises elus suhteliselt harva, vähemalt kohtukaasuste tasandil, kuid paljud analüütikud kardavad puudutada võimalikke karistatavaid teemasid. Siit saaks kriitika ammutada ainest.

Toodud teemade valguses jõuame riigi- ja ühiskonnakriitika kõige tähtsama küsimuseni: miks seda teha ja kui seda teha, siis milline võiks olla tulemus? Teiste sõnadega öeldes: kui me kritiseerime riiki, siis milline peaks see olema, mida me kritiseerime? Riik on kõikide organisatsioonide kuningas. Ükski teine sotsiaalsüsteem ei ole saavutanud sellist autoriteeti. Riigist suurem organisatsioon on impeerium (nt Euroopa Liit), mille tingimused on tavaliselt soodsad  loomingulisteks saavutusteks, kuid impeeriumi sisesed suhted jäävad lõdvaks. Impeeriumil ei ole juriidilist autoriteeti, kuna riigid ei ole võrdsed. Ühisrahale vaatamata erinevad näiteks Kreeka ja Eesti rahanduspoliitika nii sisu kui mahu poolest. Riigi autoriteet tugineb kõigi  kodanike võrdsusele seaduse ees, impeeriumi autoriteet aga tolerantsetele vabadustele, kvalifitseerudes pigem tulundus- või mittetulundusühistuks.

Seega tuleb kritiseerida sabas sörkimist (ahvimine, järele tegemine, isikupära unustamine) ja manduvat tolerantsi (julguse puudumine, lõtv suhtlemine, omavalitsuste usaldamatus, võimu võõrandumine). Käesoleval ajal valitsevas olukorras tunnevad paljud ühiskonna liikmed totaalse, selge ja kirkalt läbipaistva dharmaratta jääkülma hingust, mille aur isegi on verifitseeritud, kalibreeritud, akrediteeritud ja valideeritud, kuid lihtsad inimeste vahelised suhted on jäänud tähelepanuta. Ühe väikeriigi moraal avaldub kindlasti ka mõnede tippametnike ja paljude ametnike lihtsakoelises käsitluses, mille kohaselt peab riik oma kodanikest hoolima, s.t. 24h nende elu korraldama ja toetama. Hoolimata sellest, et kriitika kvaliteeti saab kirjeldada lugematu arvu  näitajate kaudu, on teatud näitajad alati põhilised.  Tundub, et kritiseerija ei pea olema isegi rahvusvaheline mees, kuid tunnetuslikult peab ta tundma vähemalt kaks lauset eespool kirjeldatud jäist hingust.