Viha vabariik IV – süü presumptsioon

@ckrabat

FIS dopingupaneel on Andrus Veerpalu dopingu tarvitamises süüdi tunnistanud ja määranud talle kolmeaastase võistluskeelu. Eesti meedia juubeldab, kuigi mitmekordne olümpiavõitja on otsuse vaidlustanud ja kavatseb selle edasi kaevata spordiarbitraaži kohtusse, kuid mis meedial sellest – nemad, kes olid Veerpalu juba surma mõistnud, ootasid süüdimõistvat otsust  ja selle nad ka said. Populistlik kohus koosseisus Peep Pahv, Tuuli Koch, Anu Saagim, Nõia-Ints, Iglesiase-Anett, Dressi-Toivo jt on oma surmaotsuse teinud ja see edasikaebamisele ei kuulu.

WADA dopinguküttide tegevus meenutab mõneti Efraim Zuroffi ja Simon Wiesenthali keskuse tegevust, kuna see põhineb süüd presumptsioonile, kus endale on omistatud tõe ja õiguse eestvõitlejate roll. Eeldatakse, et kõik on nagunii süüdi: „te kõik olete joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead!“, nagu vend Johannes seda „Viimses reliikvias“ tabavalt märkis. Kuid süü presumptsioon, mis on omane ideoloogilisele kohtule, on jällegi vastuolus tavapärase kohtupraktikaga, mis eeldab, et senikaua, kui süü pole tõestamist leidnud, on süüdistatav süütu. Eesti meedia juubeldab nagu sotsialistliku töövõidu üle, kuna inimesed on „lakanud Andrus Veerpalusse uskumast“ ja nõuavad kunagi meedia poolt taevasse tõstetud olümpiavõitja ja tema tiimi karistamist.

See ei ole usu küsimus. Mina, erinevalt Eesti meediast, ei tea, kas Andrus Veerpalu on süüdi või süütu ja kas ta tarvitas teadlikult keelatud aineid või mitte. Selle peabki spordiarbitraaži kohus välja selgitama, nimelt selle, kas Andrus Veerpalu on süüdi, hoolimata sellest, et Novgorodi WC ja meediakohus on oma otsuse välja kuulutanud. Kui kohus ei pea tema süüdiolekut tõendatuks, siis puudub moraalne õigus teda ka omakohtu korras süüdi tunnistada. Siin toimib samasugune argumentatsioon nagu Rahvusvahelise Valuutafondi eksjuhi Dominique Strauss-Kahni puhul: tema süü saab tõendatuks lugeda alles siis, kui tõendid on vettpidavad, vastasel korral on ta süütu. Igasugune seksuaalakt pole veel vägistamine nagu ka see, et kui keelatud ainete määr ületab kehtestatud normid, pole veel ilmtingimata kuritegelik akt.

Küsitavusi ja vassimisi võime leida mõlemalt poolelt, nii FIS dopingupaneeli raportis kui ka Eesti Suusaliidu ning Veerpalu kaitsetiimi tegevuses. FIS-i dopingupaneel on jätnud paljud Veerpalu kaitsetiimi argumendid üldse tähelepanu alt välja ja on keskendunud sportlase vähesele koostöövalmidusele, mis viitab rohkem ametkondlike huvide kõrgemale asetamisele objektiivse tõe jaluleseadmisest. See on tüüpiline bürokraatlik käitumismudel. Kõige rohkem vassimisi tuleb välja aga süüdimõistvale otsusele orienteeritud meediakampaaniast. Kõige kummalisem kogu kampaania juures on aga asjaolu, milleks oli vaja karjääri lõpetaval sportlasel, kelle medalivõidud on jäänud minevikku ja kellelt uusi medaleid keegi enam eriti ei oodanudki, minna riskantsele sammule ja tarvitada teadlikult keelatud aineid. See ei ole kooskõlas loogikareeglitega. Mulle isiklikult jääb arusaamatuks, miks ei lõpetanud Veerpalu sportlaskarjääri peale Vancouveri olümpiat, mis oleks olnud igati loogiline samm. Suusaliidu käitumine viitab aga pigem peataolekule, kuna otsus tuli „nagu välk selgest taevast“ ja maailmameistrivõistluste künnisel ei leitud kõige õigemat käitumisstrateegiat, mis andis verejanulisele meediale kondi hambusse.

Tuleb nõustuda Peeter Kümmeli ja Erling Jevne hinnangutega, et sellist töötahet ja suusatehnikat nagu Andrus Veerpalul, dopinguga ei omanda ja ta oli, on  ja jääb suureks sportlaseks. Peeter Kümmel ja Erling Jevne, nii kahju kui see võib ka Nõia-Intsust ja Iglesiase-Anetist vaimustuvale laiemale auditooriumile ka tunduda, on minu jaoks palju usaldusväärsemad eksperdid kui Peep Pahv või Anu Saagim, vähemalt, mis puutub murdmaasuusatamisse. Meedia ebaprofessionaalsusele ning taotluslikele eesmärkidele viitab ka suutmatus vahet teha tulemusi stimuleerivate dopinguainete (nagu nt EPO ja muud sünteetilised soorituste parandamiseks mõeldud ained) ning taastumisainete vahel (mille alla kuuluvad ka antud juhtumi all käsitletud kasvuhormoonid). Isegi kui keelatud ainete tarvitamine leidis aset, ei saa neid siduda Andrus Veerpalu sportlike saavutustega. Senikaua, kui Veerpalu on otsustanud võitlust jätkata ning otsib tõde spordiarbitraažikohtus, pole kellelgi moraalset õigust tema süüdimõistmiseks, vähemalt senikaua kui meil kehtib süütuse, mitte süü presumptsioon.

Pilt aadressilt: http://newsimg.bbc.co.uk/media/images/41343000/jpg/_41343938_veerpalu416.jpg

Vabandused ei muuda ajalugu

@ckrabat

1940. aastal oli Rootsi üks esimesi lääneriike, kes tunnustas Eesti, Läti ja Leedu inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu. Kindlasti võivad rootslased selle sammu õigustamiseks leida reaalpoliitilisi argumente ja vaevalt et mittetunnustamispoliitika oleks Läänemere idakaldal tekkinud situatsiooni kuidagi muutnud. Nüüd on siis rootslased Balti riikide ees ajaloolise ülekohtu eest vabandanud ja üritanud musta plekki ajaloos heledamaks muuta. Mida see näitab? Eelkõige teatavat emotsionaalset seisu, kuhu kahe riigi suhted on käesolevaks ajaks jõudnud. See võttis aega kokku üle 70 aasta ja 20 aastat peale taasiseseisvumist. Ajalugu on täis ülekohut ning tee leppimiseni pole kunagi kerge.

Rootsi näitest võiksime õppida, et vabandused ei ole heade suhete eeltingimus, vaid tagajärg. Mineviku ülekohtu heastamise ootusele ei saa tulevikku üles ehitada , vaid päriselus on edu võimeline saavutama see, kes elab tänases päevas. Eestil oleks kindlasti paljudelt riikidelt õigus sajandite kestel tehtud ülekohtu pärast vabandusi nõuda, alustades Saksamaalt, Taanilt, Rootsilt, Poolalt ning lõpetades Venemaaga. Mina küsiksin pigem, kas on  neid vabandusi meile vaja või on vabandused olulised eelkõige enesepuhastuseks neile, kes vabandavad? Kui 2008.a. Austraalia peaminister Kevin Rudd vabandas põliselanike aborigeenide ees, siis väljendas see pigem tõdemust, et Austraalia ühiskond oli jõudnud sellise küpsusastmeni, et oli valmis aborigeene oma ühiskonda võrdväärsete liikmetena vastu võtma.  Austraalia koloniseerimine algas 220 aasta varem, kui kapten Arthur Phillip rajas Botany Bays Briti koloonia ja täpselt nii pikk oli tee leppimiseni.

Kindlasti küsivad paljud, miks mõni teine Eesti naaberriik, näiteks paljude poolt müstifitseeritud Venemaa, ei vaevu nende poolt tehtud ajaloolist ühekohust tunnistama ning ei vabanda. Normaalne vabandamine väljendab enesehinnangulist seisundit, kus vabandaja kahetseb tehtut siiralt ning on loomulik, et ta astub sellise sammu ise, ilma et keegi talle seda pidevalt nina alla hõõruks. Kõige rumalam on kelleltki vabandamist nõudma hakata, sest sellised väljapressitud vabandused pole kunagi siirad. Nõustuksin pigem kunagi Andrus Kivirähu ühes kolumnis öelduga ja muutuksin väga ärevaks, kui Venemaa ühtäkki Eesti ees mesimagusalt vabandaks, sest see pole kooskõlas kahe riigi vaheliste suhete arengu praeguse seisuga. Siduda oma tulevik naaberriigi vabandustega on samaaegselt enda sellest naaberriigist mentaalsesse sõltuvusse viimine. Õppetunde võib võtta elust enesest. Peale abielulahutust peavad endised abikaasad oma eluga edasi minema, mitte lugema üle potte ja panne, mida endine abikaasa on ebaõiglaselt kooselu jooksul endale ahnitsenud ning kadedalt kiibitsema ega eksabikaasa uus kallim äkki rikkam ja ilusam pole. Seesama printsiip kehtib ka riikide lahutuse korral: kui on kord juba lahku mindud, siis tuleb iseseisvalt edasi elada ja mitte mõelda selle peale, kes sellest lahutusest võitjana välja tuli.

Eestis mõeldakse liiga palju Venemaa peale, palju rohkem kui see ühele sõltumatule riigile sobilik oleks ja see ei ole riigi tuleviku seisukohalt üldsegi mitte hea. Dalai-laama ütles õigesti, et Eesti saab Venemaad paremaks muuta läbi positiivse eeskuju ja heatahtlikkuse, mitte läbi rusikas käe ning näpuga osatamise. Dalai-laama on tark mees ja seetõttu hiinlased teda ei salligi, sest targaga on palju raskem vägikaigast vedada kui lolliga, kes käitub just nii, nagu temalt oodatakse. Hiinlased on tark rahvas ja teavad, et kunagi peavad nad järele andma. Venemaa on siinkandis emotsionaalne teema, millega on kirgi õhutades võimalik endale väga kergesti sisepoliitilist profiiti koguda, kuid taoline emotsionaalsus ei viita veel poliitilisele küpsusele, vaid tõsiasjale, et riik on veel väga noor ning ei oska rahvusvahelise poliitika voogudes alati seda kõige ratsionaalsemat teed üles leida. Ma ei taha kaugeltki väita, et Venemaa ohtu pole olemas, kuid see oht ei ole ajalooline, vaid tuleb eelkõige tänasest päevast ja seda ohtu ei saa vähendada ise samal ajal leeki suuremaks puhudes.

XIV Dalai-laama Tenzin Gyatso

foto: http://www.dorjeshugden.com/wp-content/uploads/2012/09/Dalai-Lama-there-for-his-people2.jpg

Neli probleemi, millest isad rääkimata jätsid

@huviline

Käsmu kaptenikülas Vihula vallas Lääne-Viru maakonnas 13.08.2011, kella 17:00 paiku  Viru folgi raames kohaliku kirjanike maja hoovis peetud avaliku intervjuu käigus vastas Andrei Hvostov intervjueerija  Peeter Helme küsimustele Sillamäe passioonide kohta. Vastuste hulgas torkas teravalt kõrva fraas, mille kohaselt tema (Hvostov) ei ole ikka veel vanemale põlvkonnale, sh oma isale, päriselt andeks andnud,  et need kunagi ei rääkinud, kuidas asjad tegelikult olid: okupatsioon, kommunistide kuriteod ja oma riigi kadumine. See torkas kõrva ja südamesse ning paralleelassotsiatsioonides tekitas valu äratundmisest. Vestlusest jäi mulje, et kõneleja otsib vastust küsimusele, kuidas oleks pidanud omal ajal käituma ja raamatki sai kirjutatud nagu korrektsioonina, vigade parandusena. Võimalik, et kaudsema eesmärgina tuli esile ka tänapäeval meie riigis valitsevate tendentside muutmine.

Tänapäeval on olukord muutunud. Avalikult räägitavat, informeeritavat, hoiatavat, loetavat on transparentsuse tingimustes tekkinud piisavalt ja seda lisaks eraviisilistest kommertskanalitest saadavale. Küsimuseks ei ole teabe varjamine või valikute puudumine, vaid otsitava  otsa komistamine ja leidmine, mis on üsna juhuslik. Määravaks on saanud, millisesse sotsiaalsesse gruppi sünnitakse, milliseid raamatuid selles grupis loetakse ja milliseid mänge seal mängitakse. Kastist välja murdmine on võimalik üksnes piisavate rahaliste instrumentide olemasolul, kuid sellest saab noor inimene aru alles siis, kui kõige tähtsamad otsused elus on tehtud. Ta on grupis, aga kui karjäärimudelis ilmneb tõrge ja ressursside kogumine takerdub, siis on tõukejala vahetamine välistatud. Tegemist ei ole sotsiaalsete kastidega nagu traditsioonilises India ühiskonnas, kuid grupivahetuse välistavad majanduslik loogika ja teised muutust takistavad tegurid.

Mis takistas meie isasid meile rääkimast tegelikust olukorrast? Aus ja avameelne jutt perekonnas, kus valitsevad usaldusväärsed tingimused, selgitused poliitilistes küsimustes, selged ja lihtsad põhimõtted riigi, riigipea, erakondade, valimiste ja rahva küsimuses. Laialt levinud seisukoht, et takistavaks faktoriks oli hirm, ei ole tõsiselt võetav, sest kartus on tavaliselt õrnema soo tunnus. Enamus isasid kindlasti ei kartnud. Usun, et küsimus oli puudulikus lastetoas, sest poliitilistes küsimustes on tähtsam kui riigi poolt antav transparentne haridus avalike kanalite ja ülikoolide kaudu  see, mida räägivad isad oma lastele. Puudulik aga on iga lastetuba, kus isad ei selgita kultuuri ja poliitika küsimusi ja kui isadel endil puudub selge arusaamine riigi toimimisest, filosoofia kolmikjaotusest, müüdi ja teaduse konkurentsist, hierarhiast, vabadusest, võrdsusest ja vendlusest. Seega peaks perekonnas antav haridus ja avatud suhtumine siduma põlvkondi ja hoidma riigi demobiliseerumisest.

Ametnike puudulik lastetuba ja riigi „dembliaeg“ on tänapäeval kahjuks märksõnad ühes demokraatlikus vabariigis. Millest jätsid nende isad neile rääkimata? Võib öelda, et seadusi ettevalmistavad teenistujad on lähtunud mingist loogilis-materialistlikust vaimust, oskamata sätteid elukogemusega siduda, sest elukogemus neil ametnikel reeglina puudub ja grupi piiriks on siin õiguslike küsimuste ekspertiis. Põhilised ebakohad võib välja tuua hierarhiast arusaamise valdkonnas. Siit neli probleemi: 1) Kaitseliidu seaduse ja Kaitseväeteenistuse seaduse vastuolu – teenistus reservis on riigi poolse sunniga tagatud kohustuste täitmine, kuid Kaitseliidu liikmeks olek põhineb vabatahtlikkuse printsiibil, seega pole neid võimalik automaatselt võrdsustada, kuigi sisuliselt peavad neile antavad garantiid olema analoogsed; 2) Politseiseaduse ja Kriminaalmenetluse seadustiku vastuolu – erinevate ministeeriumide all (siseministeerium, justiitsministeerium, rahandusministeerium) uurimine ja uurimise juhtimine, nt DNA ekspertiisi määramise juhisega annab peaprokurör (Justiitsministeerium)  õigusakti, millega kohustab politseiteenistuses uurijaid (Siseministeerium), sest KrMS §213 lg5 alusel on prokuröril õigus anda uurimisasutusele korraldusi; 3) Karistusseadustiku ja Kaitseväe korralduse seaduse vastuolu – Kaitseväe juhataja on kaitseministri alluvuses, kuid kaitseminister ei ole kõrge riigiametnik, kellele on KarS §244 kohaselt ettenähtud kaitse ründe korral tema elule või tervisele; 4) Politseiseaduse ja Piirivalveseaduse vastuolu – ühendameti tekkimisega võrdsustati sõjaväelise korraldusega piirivalve ja tsiviilse korraldusega politsei sotsiaalsed garantiid, auastmed, mille tulemuseks oli ebavõrdsus.

Presidendi otsevalimine ja vaikiv olek

@ckrabat

Viimasel ajal valjemini kostuvad hääled nõudega, et rahvas saaks otse presidenti valida, peegeldavad pigem pettumust parlamentaarses riigivõimus kui soovi kaasata rahvast rohkem riigi elutähtsate küsimuste otsustusprotsessi. Soovitakse omada „kõva käega“ presidenti nagu see post-sovetistlikus kultuuriruumis tüüpiline kipub olema. Loosung presidendi otsevalimistest on iseenesest populistlik ja see pole kooskõlas riigijuhtimise süsteemi põhiseaduslike vajadustega. Vaevalt, et suur osa valijatest riigipea funktsioonidest parlamentaarses süsteemis üldse aru saab. Rahva kujutluses esinev narratiiv võrdleb presidendi volitusi ikka veel Konstantin Pätsi volitustega peale 1934. aastat nagu ka kaitseväe juhataja volitusi võrreldakse Johan Laidoneri volitustega.

Mida tooksid presidendi otsevalimised kaasa? Konflikti oht riigipea institutsiooni ning täidesaatva võimu ehk valitsuse vahel on suurem, sest president saab alati apelleerida rahvalt saadud otsevolitustele ning asuda „saamatu valitsuse“ asemel „riiki juhtima“.  Rahvalt saadud otsemandaat tekitab usu „heasse isakesse tsaari“, kes ei tea, et tema rahvas elab „hädas ja viletsuses“, sest „saamahimuline“ valitsus varjab „tsaari“ eest tõde. Kokkuvõttes on avatud tee põhiseaduslikule kriisile, kus  riigipea rahvalt saadud mandaat pole tasakaalus tema põhiseaduslike volitustega.

Peale taasiseseisvumist pikalt vindunud ametkondadevaheline konflikt riigikaitse juhtimises, kus presidendile allutatud kaitsevägi (1938. aasta presidentaalse põhiseaduse relikt) ja valitsusele allutatud kaitseministeerium pidasid „verbaalset sõnasõda“ – ja selle tulemusena kannatas riigikaitse juhtimine tervikuna – on siin hoiatavaks eeskujuks, sest juhtimiskriis on igal juhul suurem risk kui seda võiks olla isegi halb juhtimine. Presidendi otsevalimiste puhul näen ma ohtu sarnaseks verbaalseks konfliktiks rahva mandaadile toetuva riigipea ja parlamentaarse vabariigi põhimõtetest lähtuvalt täidesaatvat võimu teostava valitsuse vahel, mis tervikuna hakkab mõjutama otsusetegemisprotsessi ning halvab riigi teovõimet.

Presidendi otsevalimiste nõudes võiks näha pigem varjatud soovi presidentaalse vabariigi kehtestamiseks, kus oleks tugev riigipea institutsioonile toetuv isikuvõim (nagu Venemaa, Valgevene, Kasahstan, Aserbaidzhaan, Usbekistan, Tadzhikistan jpt, aga ka Ukraina ja Gruusia). See aga võib viia 1934. aasta sündmuste kordumisele ja „vaikiva oleku“ taaskehtestamisele, kus riik on paks, kord on majas ja naabri-Juhan on vait. Lõpptulemusena saaks rahvas presidendi otsevalimiste korral esmapilgul nagu volitusi juurde, mida siis rahva tahte alusel ametisse valitud riigipea võib korra ja heaolu tagamiseks jälle vähemaks võtta. Tegemist oleks nagu kahekäigulise lõunaga, mille esimeseks roaks on magustoit.

Parlamentaarses süsteemis puudub riigipea jaoks tegelikult vajadus ja ta omab rohkem esindusfunktsioone täitvat sümbolilist tähendust ning mingis mõttes on tegemist „demokraatliku monarhiga“. Siinkohal võib ühineda isegi Igor Gräzini seisukohaga, et Eestile ei ole presidenti vaja. Eesti Vabariigi 1920.aasta põhiseadus oli üks oma aja demokraatlikumaid, kus riigipea institutsioon puudus ning täidesaatvat võimu esindasid riigivanem ja ministrid. Rohked valitsuskriisid tekkisid pigem seadusandliku võimu (Riigikogu) ja täidesaatva võimu (valitsus) vahelisest ebatasakaalust, kus Riigikogu volitused olid väga suured = riik oli väga demokraatlik.  See ei välista aga, et võimude parema tasakaalustatuse korral ei saaks 1920. aasta mudel edukalt toimida.

august 2011
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.