Infojulgeolek II: riigikorraldus ja mõned selle kaasaegsed nähtused

@huviline

Infojulgeolek on julgeoleku üks liike, võimalik et mõistena mahukam kui rahvusvaheline julgeolek ja avalik julgeolek, kuid kindlasti sisukam, sest informatsioon on mõistusliku elu ühine alus. Sellele vaatamata erineb igas riigis käibel olev infovahetus. Riigi infojulgeoleku elementideks on identiteet ja informatsioonilise enesemääramise õigus, mida iga rahvas püüab ohtude vastu kaitsta. Kuna ohutut arengut ei ole olemas, siis on aktuaalne ka infojulgeolek, mida teostatakse erinevate meetoditega. Seega, kui me räägime infojulgeolekust, siis me räägime vähemalt kahest elemendist, mille olemus tuleks  veidi selgemaks määratleda.

Informatsioonilise enesemääramise õigus on riigi poolt kehtestatud positiivne õigus, kuivõrd tänapäeval mõistetakse kogu õiguse olemust positiivselt. Seega piiritleb informatsioonilise enesemääramise õigus teatud olukorra, milleks üldjuhul on automaatne andmetöötlus, mis kindlasti kehtib riigi tasandil. Seni ei ole selge inimmõtlemise ja automaatse andmetöötluse erinevus. Mõned räägivad samasusest, eitades erinevusi, sidudes tulevikus aju kompuutriga, teised räägivad vabast tahtest, eitades samasust. Kuid riigi tasandil taandub informatsioonilise enesemääramise õigus automaatsele andmetöötlusele. See on olukord, mida õigus reguleerib ja mille juures tuleb arvestada, et samaaegselt isikuandmete juriidilise kaitsega väheneb võimalus teise isiku kohta andmeid saada. Seega on automaatse andmetöötluse regulatsioon sotsiaalset solidaarsust mittesoosiv, vähendades teatud mõttes ka sotsiaalset usaldusväärsust. Nt allikakaitse seadustekomplekti vastuvõtmise järgselt on ajakirjaniku tegevus vähem usaldusväärne, sest ajakirjanik on kohustatud teatud olukordades ütlusi andma. Kuigi sotsiaalne ühtekuuluvus ja usaldusväärsus langevad nõnda teise sordi väärtusteks, kaalub juriidiline turvalisus selle kahju üles.

Riigi identiteet on olemuselt rahva identiteet, sotsiaalne nähtus, mille olemus kogumina ei ole sõnastatav ühe lausega, raamatuga, filmiga, etendusega. Siiski erineb üks rahvas teisest rahvast nii ajaloo, geograafilise paiknemise kui iseloomu poolest. Öeldakse, et selle äratundmiseks on vaja minna kodunt kaugele, mida teavad rändurid. Erinevuse tuvastamiseks peaks olema võrdlusalus, mis on probleem omaette, sest riik on juriidiline isik õigustloova seaduse alusel, mille adressaatide arv ei ole piiratud. Ometi piiritleb mingi osa rahvast nimetatud adressaatide arvu moel, mida võib määratleda riigi identiteedina ja mis koosneb konkreetsetest isikutest. Seega peab eksisteerima isikute ühine juriidiline võrdlusalus, mida on võimalik kohaldada riikide võrdlusalusena. Mõned on arvanud, et inimeste ühiseks juriidiliseks võrdlusaluseks on inimõigused. Mõned, nt Ilmar Tammelo, on arvanud, et selliseks võrdlusaluseks võiks olla väärikus, täpsemalt inimväärikus. Riigipeal võib olla väärikus, kes on siis selle riigi väärikuse kehastus. Kuid isegi riigipea, kes oskab suhelda, kannab ikkagi endaga oma riigi suuruse, vaesuse, võitlusvõime jne taaka, mis mõjutab tema suhtlemist. Inimõigused on juriidilise nähtusena inimväärikusest sõltumatud. Seega tuleb möönda, et inimeste ühise võrdlusaluse puudumise tõttu kehtib põhimõte, mille kohaselt on igal rahval tuum ja oma tee sõltumata teisest riigist. Riigi identiteet saab tuleneda rahva identiteedist, st sisemisest veendumusest enesemääramise eesmärgil, et isikute ühine juriidiline võrdlusalus (põhiseadus) ei määra rahva identiteeti täielikult. Põhiseaduse kõrval eksisteerivad rahva ebaselged (müütilised) vajadused (stiil, esteetika), nt kõik õpetavad oma lapsi, et kaebamine on inetu, aga põhiseaduses on kaebamine põhiõigus. Sotsiaalse nähtusena on riigi identiteet piiritletav, välistades teiste halvustamise võimaluse, mida erinevusaluste analüüs alati endas peidab, seega ratsionaalselt väljendatav ja on oluline, et riigikorralduslik suhtumine järgiks infojulgeoleku põhimõtet.

Üks kaasaegne riigikorralduslik nähtus on innovatiivne infotehnoloogia. Hetkel veel peetakse kõike mis on seotud ITga progressiivseks, mis ka on seda kindlasti, kuid tähele jäetakse panemata infotehnoloogia juurutamisega kaasnevad kõrvalnähud. Esimene tähelepanek:  IT on juba ammu riigivõimu teenistuses, kuigi algusaegadel räägiti vaba suhtlemise vahendist. Kõrvalnähtusena on IT riigivõimu teenistuses  toonud endaga kaasa vastutuse hajumise. Nii töötavad nt maksuamet, töötukassa, aga ka Eesti Energia, kus töötavate ametnike vastutus on hajutatud erinevate ametnike vahel, kes spetsialistidena teavad üksnes enda kitsast töölõiku. Kuskil Jõhvis või Kuressaares paiknev ametnik ei pruugi isegi kohalikke olusi teada. Igale küsimusele antakse vastus, vabandage, seda mina ei tea, aga helistage sellele ja sellele ja küsige. Toimub vastutuse hajutamine, mis  võib võtta ka ringkaitse vormi, sest ühised eesmärgid seovad organisatsiooni liikmeid. Tuhanded pisitoimingud, iga toimingu jaoks omad protseduurireeglid, mille eest vastutab üks ametnik. Kuid elus mõisteid ei jagata, suheldes on mõistetel kindel tähendusväli ja vastutusala. IT poolt pakutava mugava kodukontoriga on kaasnemas mentaalne jooksutamine.  Tegelikult ei ole isegi paberikulu vähemaks jäänud, pigem kasvanud, sest paljudes täpsust nõudvates valdkondades, nt asjaajamises, kohtumenetluses tulevad digitaalsel kujul andmed kinnitada allkirjaga paberil.

Tunnetades kirjeldatud nähtuse mõju riigi infojulgeolekule, või ka mitte tunnetades, kuid igal juhul on infojulgeoleku põhimõtet järgitud 01.09.2011.a jõustunud Kriminaalmenetlusseadustiku muudatustega, millest üks on mõistlik menetlusaeg. Lisaks juba varem kehtinud kohtuliku menetluse katkematuse põhimõte. Katkematuse ja mõistliku menetlusaja põhimõtet tuleks aga rakendada ka tsiviilelus. Liiga palju on endiselt vastutuse hajutamist, mentaalset jooksutamist ja liiga vähe riigikorralduslikku sisemist veendumust.