Kas visata Kreekale päästerõngas või lasta tal uppuda?

@ckrabat

Osalemine Euroopa Finantsstabiilsuse Fondis on Euroopa Liidu perekonnas tõstatanud järjekordse diskussiooni – mida peale hakata pankroti lävele sattunud Kreekaga, aga samuti tõsises finantskriisis rabelevate Portugali ja Iirimaaga. Kas visata neile päästerõngas või lasta neil põhja vajuda? Selliseid situatsioone võib ette tulla igas perekonnas, kus SMS-laenudega või mõne muu hõlptuluallika ebaotstarbeka kasutamise tõttu eluga puntrasse jooksnud pereliige seisab vastamisi eksistentsiaalsete probleemidega. Ülejäänud perekonnal on võimalus hädasolija hüljata ning suunata ta kodutute varjupaika või siis anda talle uus võimalus, võttes ühtlasi eksinud pereliikme võlakoorma enda kanda.

Emotsionaalsel pinnal võib siin paljude seisukohast aru saada, milleks me toetame üle jõu elavat pereliiget, kes kruiisib mõne burksiputka ees noorepere laenu eest muretsetud uhkete põhjatuledega seitsmese bemariga, kui ülejäänud pere sõidab turu ja poe vahet 15-aastase Honda Civicuga. Siit tekibki olla või mitte olla küsimus – kas ulatada päästerõngas või mitte. Toome siia kõrvale hüpoteetilise situatsiooni, milline narratiiv elanikkonna laiades kihtides on vägagi elus ning mida totaalne meedia ka usinalt kultiveerib. Mis saab siis, kui näiteks Venemaa meid ründab, kas meie liitlased tulevad meile appi või mitte. Kes annab meile vettpidavad garantiid? Kuid ärge unustage, kui me jätame Kreeka saatuse hoolde, võib meie NATO-liitlane Kreeka täie õigusega öelda – kuulge, see on teie probleem, sõbrad. Teil on Venemaaga kana kitkuda, aga meil, näete, on siin omad mured. Ka Kreeka päästmine on kollektiivne kaitse avaldus, kuigi see pole antud juhul sõjaline, vaid majanduslik kaitse.

Ma kahtlustan, et Keskerakonna kui Kreeka abipaketi vihaseima vastase motiivid on siin selgelt omakasupüüdlikud. Nad ei taha mitte Eesti majandust „Kreeka viirusest“ päästa, vaid tahaksid ise sellesse nakatuda ning olla Kreeka asemel, keda päästetakse. Küsimus pole siin mitte selles, kas just Kreekat pankrotist päästa, vaid sellega me päästame ka iseennast, sest naturaalmajanduse ajad on ammu möödas ning ühe eurotsooni liikme krahh mõjutab tahes tahtmata ülejäänuid, kes ei saa enam  majandusüsteemide vahele Berliini müüri ehitada. Küsimus on pigem selles, kuidas kreeklasi päästetakse. Neile ei ole vaja mitte kala vaid õnge, ning siinkohal nõustun täielikult Juku-Kalle Raidiga, et Kreekale tuleks saata mitte raha, vaid raamatupidajaid. Kui päästmiseks on raha vaja, siis tulebki see anda raamatupidajale, täpselt samuti nagu võlgadesse sattunud pereliikme rahapoliitikat hakkab perekond ka kontrollima, mitte ei toideta teda niisama saja euroga. Raamatupidajaks tuleb sinna saata loomulikult majapidamises kogenud preili Hildur Sokk, mitte burksiputka ees majandushariduse saanud Cärlyn-Angelina.

Seetõttu ma soovitan enne emotsionaalsete otsuste langetamist alati sügavalt järele mõelda, mis on meile rohkem kasulik. Lihtne on saata eksinud pereliige assotsiaalsele teele, kuid kas ei või ta meile seeläbi hoopis rohkem peavalu valmistada, sest tema probleemid aina suurenevad ja kellelegi ei meeldi ehk näha prügikastides sobravaid kodutuid, kelle käitumine võib olla ette äraarvamatu, või allutada ta rangele kontrollile. Mida Kreeka aga loomulikult teha ei saa, on jätkata endist majanduspoliitikat. Ta peab oma seitsmese bemari vahetama 15-aastase Honda Civicu vastu, midagi ei jää üle. Rahvusvahelise Valuutafondi kogemus laenude jagamisel võiks olla eeskujuks ka eurotsooni riikidele. Siinkohal on eeskujuks toodud ka Läti näidet, kus  majanduse kriisist väljatoomisel kehtestatud range režiim on olukorda tegelikult parandanud.