Uue riigi sünd III – Palestiina

@ckrabat

Palestiina Rahvusnõukogu kuulutas Palestiina riigi välja juba 15. novembril 1988. aastal. 1993. aasta Oslo kokkulepetega tunnustas Iisrael Palestiina Vabastusorganisatsiooni kui legitiimset läbirääkimistepartnerit, kes esindab Palestiina rahvast ja Palestiina Vabastusorganisatsioon tunnustas Iisraeli riigi õigust eksisteerimisele. Oslo kokkulepetega algatati protsess, mis pidi kunagi tulevikus lõppema olukorraga, mida loodeti saavutada ÜRO Peaassamblee resolutsiooniga nr. 181 (II) 29. novembrist 1947. aastal, võttes suuna kahe riigi – juudi Iisraeli riigi ja araabia Palestiina riigi – kooseksisteerimisele.  Oslo kokkulepetest on möödunud 18 aastat, kuid väga suurt progressi loodetud suunas pole saavutatud. Loodi küll Palestiina autonoomne üksus, de facto iseseisev riik, mida on tunnustanud 126 ÜRO liikmesriiki + Lääne-Sahara.

Aastaks 2011 on olukord jõudnud niikaugele, et Palestiina taotleb ÜRO liikmesust, mis sisuliselt võrdub rahvusvahelise tunnustusega. Vastavalt 1933.a. Montevideo konventsioonile iseloomustab suveräänseid riike neli põhitunnust: alaline elanikkond, määratletud territoorium, toimiv valitsus ja võime astuda suhetesse teiste riikidega. Tänapäeval esindab Montevideo konventsiooni neljandat printsiipi sisuliselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesus. Rahvusvaheliselt tunnustatud riikidest ei kuulu ainult Vatikan ÜRO liikmeskonda. Täit rahvusvahelist tunnustust pole Palestiinal (tunnustanud 126 riiki), Kosovol (hoolimata sellest, et Rahvusvaheline Kohus on tunnistanud tema iseseisvumise seaduspäraseks, tunnustanud 85 riiki), Taivanil (tunnustanud 23 riiki), Sahrawi Araabia Demokraatlikul Vabariigil (Lääne-Saharal, tunnustanud 84 riiki), rääkimata Abhaasiast (6 riiki), Lõuna-Osseetiast (7 riiki), Põhja-Küprose Türgi Vabariigist (1 riik), Transnistriast, Mägi-Karabahhist ja Somaalimaast. Viimase kolme legitiimsust pole tunnustanud ükski ÜRO liikmesriik, kuigi Montevideo konventsiooni kolm esimest tunnust seal toimivad.

Palestiina iseseisvuse tunnustamisele on vastu Iisrael ja suur osa lääneriike eesotsas Ameerika Ühendriikidega. Viimased toetavad küll Palestiina õigust iseseisvusele, kuid see peaks saavutama Iisraeli tunnustuse ehk siis lähtub modernse ühiskonna reeglitest, mis toetab rahvaste enesemääramisõigust tingimuslikult – kõigepealt peab iseseisvust tunnustama endine emamaa nagu juhtus tänavu suvel Lõuna-Sudaanis. Samas Kosovo juhtumi puhul võttis just suur osa läänemaailmast (küll mõningate eranditega – nt Hispaania, Kreeka jt) aluseks rahvuste enesemääramisõiguse, kuigi emamaa Serbia ei olnud territooriumi iseseisvumisega päri. Võib eeldada, et Ameerika Ühendriigid panevad Palestiina liikmestaatuse aplikatsioonile ÜRO Julgeolekunõukogus veto. Ühendriikidega sama meelt on muuhulgas Saksamaa, Itaalia ja Kanada. Euroopa Liit pole jõudnud veel üksmeelsele seisukohale, kuid pigem jääb see positsioon laiemas plaanis sarnaseks Ameerika Ühendriikidega. Huvitaval kombel on Palestiina liitumist ÜRO-ga toetanud Venemaa, Hiina ja Hispaania – just need riigid, kes on vastu Kosovo iseseisvumisele.

Palestiina küsimus näitab veelkord, et globaalse rahvusvahelise õiguse kehtimine on suur illusioon, mida on võimalik rakendada demagoogilistel eesmärkidel ja rahvusvahelistes suhetes määrav jõud on poliitika ja sellest tulenevalt poliitilised topeltstandardid – kuidas kellelegi parajasti tõde lastakse paista. Murelikuks teeb kogu siinjuures vaid Iisraeli-Palestiina konflikti mõju mitte ainult Lähis-Ida julgeolekule, vaid laiemas plaanis kogu maailma julgeolekule. ÜRO 1947.aasta resolutsiooni lahendusest ollakse veel kaugel ja kindlasti on mõjukate ringkondade huvides probleemi säilitamine veel pikemaks ajaks, kuigi tegemist on ühe kõige pikemaajalisema ja plahvatusohtlikuma konfliktiga maailmas. Isegi kui ÜRO ei ole veel mitmete mõjukate liikmete vastuseisu tõttu valmis Palestiina iseseisvust tunnustama, peaks ta aktiivselt liikuma konflikti võimalikult kiire lahendamise suunas. Ühendriikide veto Julgeolekunõukogus ilma Iisraeli-Palestiina läbirääkimiste intensiivistamiseta jääks hüüdjaks hääleks kõrbes ning konfliktioht Lähis-Idas pigem suureneks. Pikemas plaanis võidaksid stabiilsest rahust mõlemad osapooled, kui nad vaid suudaksid loobuda oma lõplikku võitu ette manavatest märgadest unenägudest.

aadressilt: http://www.alanhart.net/wp-content/uploads/2011/01/aa-palestine.jpg