Vabaduse väärtus Eesti Vabariigis

@huviline
Kõik maailma vabariigid võitlevad poliitika nimel, et vabaduse väärtus oleks stabiilne ega vajaks devalveerimist. Vabaduse väärtuse langus võib poliitilises mõttes tähendada vabariigi enda langust. Võitlus vabaduse puhtuse nimel on võrreldav konkurentsiga ettevõtluses ja sõdadega rahvusvahelisel areenil. Seejuures ei tähenda eelmiste perioodide vabadus mingit lubadust ega viidet järgmiste perioodide vabaduse garantiina puhtamaks poliitikaks. Vabadus tähendab sõltumatust, aga mitte ainult, vaid ka vabaduse omaks saamist. Eesti Vabariik ei oma vabadust maailmakaardil, millele on diskreetselt viidanud naaberriigi presidendi nõunik Vladislav Surkov, ehkki oma kiidukõnes viitab Kaur Kender naiivselt tõsiasjale, et Eesti kuulub Euroopa Liitu. „Kui ma vaatan sinu ja minu kodumaad maailma kaardilt, siis mulle tundub, et meie rahvastel on kaunis erinevad nägemused edust. Ja ka vabadusest.“ Seni kuni siinmaal kehtivad üksnes praktilised võimalused, vabaduse valdus ja soov oma naabreid heidutada või moosida, pole meil lootuski, vaadates maailmakaardile, omada vabadust puhtamaks poliitikaks.

Kahe kunagise sõbra kirjavahetus viitab kontrastselt erinevale arusaamisele kaasaegse maailma poliitikast. Kui sul on sõber, siis milleks teda heidutada või moosida. Isiklikult pole ühtegi sõpra püüdnud kunagi heidutada või moosida. Sõpradega seovad mind nähtamatud sõprussidemed, millel on isepärane sisu, mis seisneb aususes lasta sõbral olla selline, milline ta soovib. Ma ei uhkelda tema ees oma edusammudega mingis valdkonnas. Sõber on tükikene minust endast, isa ja emal poolt päritu kõrval, mis annab mulle kindlustunde, et maailmakaardil võib leida vabadust. Mul on sõpru, kellega ma pole suhelnud alates 1982 aastast. Isegi vanglatrellide taha sattunud või okupeeriva võõrriigi armees hangitud sõbrad jäävad minu sõpradeks, meid liidab lihtne liitmistehe. See on vabadus, mida oleme kogenud ja mis meid liidab.

Vabadust omada saab vankumatult sõltumatu rahvas, kollektiivne ise, kes on kestlikuseks avaldanud soovi kas riigina või ka ilma riigita, kui tal on midagi, mis teda liidab. Laskumata sõnavahetusse, mis see midagi siis on, mis liidab, võib kindlalt öelda, et see pole märk, nii nagu semiootikud seda mõistavad. Semiootiliselt maailma näha, vahet pole millise koolkonna kaleidoskoobi läbi, see tähendab lahutada maailma terviknähtused märkideks. Väga tore, lahutamine ja vahe tegemine on arengu eelduseks. Algosakese otsimine on viinud elektronide suunatud liikumise juhtimise ja haldamiseni, mis võrke võimaldab ehitada. Abakusest on saanud arvuti. Lahutamisel on ka oma empiiriline emotsioon, enda tajumine, iseteadvus. Siinkohal poliitiline ekspertiis kahjuks katkeb, sest poliitika on üldiste valikute teadus, mis tegeleb liitmistehetega.

Mida pidas Vladislav Surkov silmas, kui kirjutab, et vaadates maailma kaardilt nähtub venelaste ja eestlaste erinev arusaamine edust ja vabadusest. Eelarvamustega inimesed märkavad tekstis üksnes suurvene šovinismi, kuigi välistada seda täielikult pole võimalik. Teadmata, mida naaberriigi presidendi nõunik silmas pidas, jäi mulje, et tema teksti on kirjutatud suuremeelsus sisse, mida peipsiäärse vabariigi kirjaniku pöördumises polnud. See ei ole kahjuks üksiknähtus ega ühe kirjaniku probleem. Rahuajal Euroopa Liidu liikmesriigi ja Põhja lepingu osalisriigina oleme rahul kui meie SKP on tõusuteel ja tsensorite puudumine lubab sõnavabadust. Ikka oleme teiste lubada, keelata, kasvõi autoparkla inspektori poolt. Vaevalt põhineb Surkovi suuremeelsus pärimusel suurimast liidust maailma ajaloos. Pigem tunneb nõunik ennast oma kodumaal koduselt ja tema suuremeelsus lähtub ümbrusest, selle ühtsuse suurusest. Miks mitte teda selle eest kiita, miks mitte kiita Venemaad.

Suuremeelsus tugineb üleoleku tundel. Oma naabrit tuleb kohelda tarkuse, üleoleku ja väärikusega, mida vaid naabri vägivalla all kannatanu võib tunda. Eestlaste jaoks, kuhu pärapõrgusse neid saatus ka paiskab, on vägivald olnud üllaks jäämise kullaproov, kuna vaesed mehed ei saa üleolekut tunda. Poliitikas tähendab suuremeelsus tihedat suhtlemist, vastase heade omaduste kiitmist, oma vigade ausat tunnistamist ja oma nõudmistele kindlaks jäämist. Eesti tänaste poliitikute hulgas on suuremeelsus tundmatu nähtus, sest see nõuab teadmisi, parajal määral doseeritud irooniat, elukogemust ja ausust. Kui me Venemaad kiidame, mitte ei halvusta, kas muutume selletõttu väiksemaks? Ei muutu!  Vastupidi, saabumisel isik võib maailma kaardilt vaadata täis kindlat teadmist, meid liidab maa ja ajalugu sellel maalapil, mille säästlikusse kasutamisesse oleme alati tõsiselt suhtunud. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, omab vabadust puhtamaks poliitikaks, pannes gloobuse pöörlema, kus meie maalapp on suurem kui Euroopa Liit ja Venemaa kokku, sest omame midagi, mida teistele pole.

Advertisements

6 kommentaari (+add yours?)

  1. huviline
    apr. 08, 2014 @ 10:20:33

    Priit Simson on tüüpiline ajakirjanik, kes tekitab erinevaid muljeid ja on ise teiste tekitatud muljete mõju alla, suutmata sügavamalt kaaluda, mida heidutamine või moosimine kaasa võib tuua.

    http://epl.delfi.ee/news/arvamus/priit-simson-motleks-miinidele.d?id=68395305

    Heidutamine, moosimine, muljetamine – need on psühholoogilised operatsioonid, mis ilma selge poliitilise eesmärgita viivad lugejaid üksnes segadusse.

    Ajakirjaniku jaoks on liiga palju sellist kaalukausil, mis rahvast ei huvita, et harva kui ta iseeneses midagi avaldamisväärset leiab.

    Vasta

  2. huviline
    apr. 08, 2014 @ 13:51:10

    Rein Müllerson oma intervjuus ajakirjanik Valle-Sten Maistele jääb enamvähem juba teada seisukohtadele, mis vabaduse väärikusele suurt juurde ei anna, isegi vaatamata pugemisele erapooletuse maski taha teadlasena. Lauri Mälksoo on kindlasti vähem teadlane ja rohkem eestlane neis küsimustes, mida intervjuus lahati.

    http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=21339:2014-03-27-15-11-00&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3482

    Ajalugu on lõppematu, ajaloo tähendus muutub. Tulevik toob ajaloole, isegi veel paarikümne aasta vanusele ajaloole, palju vähem tähtsa rolli võrreldes lähiminevikuga ja allikate avatuse tõttu puudutab see inimesi palju väetumalt.

    Teaduses muidugi jätkub ajaloo väärtustamine.

    Vasta

  3. personainfieri
    apr. 10, 2014 @ 12:18:56

    Hämmastav uudis, Vene seadusandliku organi liikmetest mõned soovivad Mihhail Gorbatsovi kohtu alla anda NSVL lagundamise tõttu, et Vene prokuratuur uuriks, kas tegemist polnud seaduse rikkumisega ja annaks esmakordselt ajaloole hinnangu (eelarvelise ajaloo meetodeid kasutades).

    http://izvestia.ru/news/568959

    Inter alia näitab see ka seda, et psühholoogiliste opretsioonide valdkonnas oleks hädasti vaja teatud uudistele aegumistähtaega.

    Teaduslik ajalugu, ajakirjanduslik ajalugu ja eelarveline ajalugu on ajaloo eri liigid, igal omad meetodid ajaloo uurimiseks.

    Iseenesest huvitav mõte, sest põhimõtteliselt oleks MG tegevuse uurimine võimalik. Sellist koosseisu Vene karistusseadustikus lihtsalt ei eksisteeri, mis keelaks juriidilisi isikuid liita ja korrutada, jagada ja lahutada. Neid tehteid tehakse poliitikas pidevalt.

    Vasta

  4. huviline
    apr. 12, 2014 @ 16:11:13

    Malle Pärn on selgelt rahulolematu vabariigi poliitikaga, andes enda teadmata hinnagu vabaduse väärtusele. Täpsemalt ühiskonnas levivale tendentsile vabadust alaväärtustada, vabadusest mitte rääkida, hetkekorraldusega rahuldudes vabadus unustada.

    http://www.ohtuleht.ee/575607/malle-parn-moistlik-kriitika-ei-ole-virisemine-kriitikud-pole-noukanostalgikud

    Vasta

  5. huviline
    apr. 13, 2014 @ 15:10:44

    Ilmar Vene Nietzsche retseptsioon kõlab: “Vastupanu on alistumisest ülem, kuid õiguse vastupanule annab alles üleolek teistest.”, seda küll teises kontekstis.

    http://arvamus.postimees.ee/2759990/ilmar-vene-kukk-jaab-volgu

    Vägivald ei ilmne alati ju orja ja isanda vahelises suhtes, vaid ka tugevama ja nõrgema vahelises suhtes, kui tugevama jõud ülemääraseks ei osutu, mis vastupanija teelt üldse ära pühib.

    Vägivallale pole õigustust vaja, sest suuremeelsus tugineb üleoleku tundel. Tõelist moraalset üleolekut saab tunda vaid vägivalda tundnud kannataja. Temale minnakase appi, isegi artikkel 5 rakendudes, aga mis mõtet on eestlastel minna ameeriklastele appi, kui näiteks Mehhiko peaks USA-d ründama. USA ei ole kannataja ega ole kunagi olnud, samuti nagu Rooma Impeerium või NSVL.

    Vasta

  6. Trackback: Oodates saabumisel isikut | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

aprill 2014
E T K N R L P
« märts   mai »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: