Riiklik tarbijakaitseamet ja demokraatia võimalik areng käesoleval sajandil

@huviline
Poliitika teoreetilises osas, mille üheks põhimõisteks on demokraatia, on käibel vähemalt kaks demokraatia kontseptsiooni. Demokraatia kui üldine hüve ja rahva tahte väljendus ning demokraatia kui konkurents poliitilise juhtpositsiooni pärast. Põhimõtteliselt on võimalik teisigi kontseptsioone välja mõtelda, samuti need kaks tänapäeval kehtivat ei välista teineteist. Me teame, loeme ja näeme, kuidas demokraatia toimib Venemaal, Ameerika Ühendriikides, Euroopa Liidus ja Eestis. Rikkalik arsenal valijate mõjutamiseks ja erinevad struktuursed kombed annavad tulemuseks naljakaid lahendusi demokraatia kontseptsioonide täitmisel. Näiteks Venemaal vahetavad president ja peaminister mitu valimiskorda järjest lihtsalt kohad. USA valimised võidetakse napilt, häälte ülelugemisega, mis tähendab, et pelgalt pisike eksimus võib määrata kogu riigi tegevussuuna. Euroopa Liit on tõeline monstrum, bürokraatiatoode läbi struktuursete tasandite ja paljude institutsioonide, mida hoomatakse veebis ja teles, kus meile räägitakse kõuehäälselt subsidiaarsuse põhimõttest. Eestis seisneb demokraatia sisu juba palju aastaid ühe partei võimus, mille läbi on määratud koalitsioonid. Seda põhjustab kasutatav valimissüsteem ja konkurentsi puudumine vastutuse mõõtmisel. Demokraatia mõiste võimaldab kõik ülaltoodud näited hõlpsasti mahutada ühisesse raami: rahva rahulolu mõõdetakse igas riigis ning igas riigis leitakse, et rahva rahulolu on kõrge.

Tehnoloogia (nt mobiilsidetehnoloogia) arenguga on ilmne, et selle arengu kõrvalnähtuseks on ühiskondlike protsesside muutumine, sh võimaliku uue demokraatia kontseptsiooni genereerimine. Tehnoloogilist arengut ei saa peatada, kuigi paljud seda sooviksid. See areng käib paralleelselt globaliseerumisega, mis võib ühel hetkel ammenduda ja jäädagi tasandile, kus on tehnoloogia areneb parasjagu. Sellisel juhul tehnoloogiline areng ja globaliseerumine samastuvad. Takistused tehnoloogilises arengus takistavad ka globaliseerumist. Näiteks pahavara mõjus levik võib globaliseerumise täiesti lõpetada või säilitada selle üksnes kaubanduses, nii nagu see on ajaloos alati olnud.

Tehnoloogilise arengu loos on Eesti isikut tõendava dokumendi edulugu olnud kõige silmapaistvam maailmas, mida riik püüab ka teistele müüa. ID-kaart võimaldab tarbida nii avalikke kui erateenuseid. Teenuste tarbimisega tekkib küsimus, millised on tehnoloogia arengu kõrvalnähtused ja millised neist hakkavad mõjutama ühiskondlikke protsesse. Geograafiline asukoha määramine, raha ülekanded ja sularahata maksed mõjutavad juba praegu meie kõigi elu igapäevaselt poes, ühistranspordis, pangas, raamatukogus. Veelgi enam, tehnoloogia võimaldab tarbida avalike teenuseid, mille juhtimiseks peetakse praegu maksumaksja rahaga üleval suurt arvu ministeeriumeid ja seal töötavaid kõrgeid ametnikke. MKM infoühiskonna teenuste arendamise osakonna nõuniku Risto Hinno sõnade kohaselt: „Avalikud teenused on oma olemuselt bürokraatlikud – avalduste esitamine, aegade broneerimine jne. Samas ei ole avaliku sektori eesmärk tegelikult bürokraatiat toota, vaid selle abil väärtust luua. Näide – selleks, et arsti juurde minna, on vaja aeg ette broneerida. Bürokraatia abil loob avalik sektor väärtust ka riigikaitses, sotsiaalhoolekandes, turvalisuses.“ Tegelikult peaks avalik sektor suutma pakkuda kliendikeskseid lahendusi, mis summas võib tähendada, et jätkusuutlik ja avatud riik ei pea enam pidama üleval samal arvul ministeeriumeid ja seal töötavaid kõrgeid ametnikke. Piisab tarbijakaitseametist, et teostada järelvalvet kõikide teenuste kvaliteedi üle. Kõik kaitseteenused (õiguskaitse, riigikaitse, looduskaitse, tarbijakaitse jne) peavad lähtuma tarbija rahulolust teenusega. Teenust saab küsitlustega mõõta ja vastavalt parendada.

Poliitilises võtmes tähendab mobiilsidetehnoloogia rakenduste populaarsuse kasv ja kättesaadavus igas vanuses ning rahalist rikkust omavale kodanikule valikuvõimaluste avardumist mitte ainult hääletuste läbiviimisel, vaid ka digitaalsete ühiskonnateenuste reguleerimist riigi huvides. Muude huvide hulgas on riigi peamiseks vajaduseks ressursihuvi. Ilma maksude kogumiseta ükski avalik teenus ega erateenus ei eksisteeri. Selle teadvustamine tarbijale võib viia mentaliteedi muutumiseni. Maksude aus maksmine on meie kõigi huvides, maksumaksmine on avalik teenus, mida riik kõigile võimaldab. Tegelikult, mida võimekam on riik maksude kättesaamises tarbijalt, seda demokraatlikum on antud riigi poliitiliselt, sest seda rohkem on võimalik osaleda rahvusvaheliste klubide töös ja vajalikke osalustasusid tasuda.

Käesoleval sajandil on kujunemas uus demokraatia kontseptsioon, mis muidugi ei tõrju kõrvale kahte seni kehtivat. Erasektori näitel on tehnoloogia ettevõte Uber valmis deklareerima kõik tulud riiklikus maksusüsteemis, olles seega „hõlpsasti integreeritav riigi majandusliku vereringega“. Rakenduste kasutajatele on rakendustes loodud võimalus anda oma hääl. Hääletades tarbijana, andes hinnangu tarbijana, kas teenuse osutajale või kliendile, delegeerib riik osa järelvalvest ja vastutusest korraldajatele. Korraldajad on kas vahendajad või omanikud. Tehnoloogiaettevõtted on reeglina vahendajad, riistvara või tööjõu kasutajad aga reeglina omanikud, kokkuvõtlikult aga tarbijad. Ilma tööjõuta ükski teenus ei sünni. Kui tehnoloogiaettevõte hakkab töötajatele maksma miinimumpalka ja pidama kinni puhkeaja nõuetest, nagi Briti kohus on Uberile soovitanud, siis sellega on lahendatud ka maksude efektiivse kogumise ülesanne. Uus demokraatia kontseptsioon tugineb seega otseselt tehnoloogiaettevõtete programmiarendajate arusaamisele avatud ja suletud ühiskondadest. Vastutust mõõdetakse erinevalt igas kontseptsioonis, aga just konkurentsi kontseptsioonide vahel on meil vaja.

Advertisements

10 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    nov. 01, 2016 @ 08:20:57

    “Maksude aus maksmine on meie kõigi huvides, maksumaksmine on avalik teenus, mida riik kõigile võimaldab.”
    Riik saab maksude maksmist väärtustada, sellest oleme ringkonnaülemaga siin varem juba rääkinud – maksumaksjate riik! https://personainfieri.wordpress.com/2012/03/17/maksumaksjate-riik/
    “Siit ka konkreetne ettepanek: valimisõigust võiks piirata maksumaksjatega ringiga. Maksumaksjad on need, kellele riik hädaolukorras loodab ja kes peavad päästma riigi kriisi käest nagu haned päästsid Rooma. Täpselt samuti nagu aktsiaseltsi eest otsustajate ring on piiratud aktsiate omanikega, siis riigi eest otsustajate ring võiks piirduda maksumaksjatega ehk siis nende kodanikega, kes peavad riiki üleval, mitte ei ole ülalpeetavad riigisõltlased. Iga kodanik, kes on huvitatud riigi käekäigu eest, saab anda tema heaks oma panuse, makstes riigile makse.”
    See, kes maksab, see ka otsustab, lihtne ja loogiline.

    Vasta

    • huviline
      nov. 02, 2016 @ 19:18:41

      “Tänapäeval on ju demokraatlik see, mida mingi sõge huvigrupp parasjagu tahab. Milleks parteiga jännata kui võib ennast vähemuseks kuulutada oma soovid inimõiguseks ja need viimased teadupärast pole valimiste ega referendumi asi.”

      See on nii, Jüri lõik võtab terve artikli lühidalt täpselt kokku, ja on kummaline, et ollakse kaotanud kõik praktilised ja pragmaatilised motiivid riigi, alati repressiivse organi suhtes. Eestit on tädikesed roosa lehvikesega pooma asunud, ehtides lammast ja silitades tal pead, seljataga käes peites lõiketange.

      Keegi ei sea riigi vajalikust kahtluse alla, aga riiki tuleb suhtuda praktiliselt ja pragmaatiliselt, mitte pookides hoolekannet ja eestkostet ühelt tüvelt teisele tüvele, palvete ja tänu saatel. Eestil ei tohiks olla mingit pistmist eetikaga, eriti ebameeldiv kui kõrged ametnikud peavad ennast salaja moraalimajakateks rahvale, sest eetika on üksikisiku voorus.

      Reaalset aga peetakse ja see annab pehmetele väärtustele võimuka võimu rahva misiganes suguse initsiatiivi tasalülitamiseks omal soovil. Mis maksumaksajate riik, mis tarbijakaitse kaitstud tarbijate demokraatia: inimestel jalad vastu taevast, nagu üks perfomansikunstnik hiljuti ühte teist nahtust portreteeris.

      Pehmete väärtuste hulka liigitub ka ajaloost väärtuslikke eeskujusid otsiv aus fänlus, mis töötleb omal ajal pukis olnud isikute elulugusid. Nende elu fragmendid annavad alati kokkuvõttes ebaõige pildi terviku suhtes, sest fragmendid jäävad terviku suhtes alati vaid osaliselt täpseks. Mistõttu on mõistlik, nt Stalini või Hitleri elu väärituid või väärikaid fakte käsitleda prktiliselt ja pragmaatiliselt. Ajaloo ammendamatust karikast tuleb ammutada vaid kasulikke või õpetlikke.

      Vasta

  2. Jolli
    nov. 01, 2016 @ 10:57:59

    “Eestis seisneb demokraatia sisu juba palju aastaid ühe partei võimus, mille läbi on määratud koalitsioonid. Seda põhjustab kasutatav valimissüsteem ja konkurentsi puudumine vastutuse mõõtmisel.”

    Alati võib teha oma Uue ja Hea partei, mis täidab kõik oma valijate soovid, mida loeb nende silmist, nagu Švejk luges ülemleitnant Lukaše pruta omadest… 😀

    Vasta

    • Jüri
      nov. 01, 2016 @ 12:56:36

      Euroopas on kuni viimase ajani olnud ilusaks traditsiooniks, et äärmuslasi võimu juurde ei lasta. See hea partei loomine on nagu Prantsusmaal, et kui leiba polnud, siis võis kooki süüa.Teoreetiliselt jah aga praktiliselt oli asi veidi raskendatud.

      Ma ennustaks, et samamoodi nagu Prantsusmaal ei hakatud kooki nosima vaid tegeleti hoopis põnevamate asjadega, nii juhtub ka lähemas tulevikus Euroopas.

      USAs jagatakse illegaalidele kiirkorras kodakondsust ja ka kurjategijatele anti mingi käskirjaga hääletusõigus. Ja isegi selline mees nagu Pat Buchanan küsis, et kui sissetungijad ja kurjategijad valivad meile valitsuse kas me peaksime siis seda tulemust aktsepteerima.

      Pat on elupõline konstitutsioonifänn nii et kui juba sellised valimissüsteemis kahtlema hakkavad siis pole suuremad vapustused ilmselt enam kaugel.

      Tänapäeval on ju demokraatlik see, mida mingi sõge huvigrupp parasjagu tahab. Milleks parteiga jännata kui võib ennast vähemuseks kuulutada oma soovid inimõiguseks ja need viimased teadupärast pole valimiste ega referendumi asi.

      Vasta

      • ckrabat
        nov. 01, 2016 @ 15:06:17

        “Euroopas on kuni viimase ajani olnud ilusaks traditsiooniks, et äärmuslasi võimu juurde ei lasta.”
        Ma ei taha sellega päriselt nõus olla, Adolf Hitler tuli võimule täiesti demokraatlikult, valimiste tagajärjel. Sama juhtus Kreekas, kui võimule tuli SYRIZA, kes on küll äärmusluse teiselt tiivalt, aga ikkagi äärmuslased. Mitmed äärmuslased on valitsuses kodustatud salongikõlbulikuks, alustame põlissoomlastest ja lõpetame Austria Vabadusparteiga. Ida-Euroopas on äärmuslased tihtipeale ka võimu juurde pääsenud. Äärmuslaste probleem võib olla sellest, et valdav osa valijaskonnast on vaadetelt pigem mõõdukas, kardab senise elukorralduse kardinaalset muutumist, kui neil just viimane häda käes ei ole, valimistel neid ei toeta ja seetõttu on neil raske seaduslike vahenditega võimule tulla, mistõttu valitakse riigipöörded, revolutsioonid ja muud vägivallapõhised võimuhaaramismeetodid. Kuna mitmete äärmuslike liikumiste vaated kipuvad olema fundamentalistlikud, siis on neil raske teistega ühisosa leida ning koalitsioonidesse kaasatud saada, sest nad pole teistega koostöövõimelised. Nende probleem on sageli ka selles, et kuigi nad armastavad kõneleda kogu rahva nimel, stereotüübivad oma arvamused laiemale kandepinnale, aga see “kogu rahvas” reaalajas neid siiski ei toeta ja see käib nii vasak- kui paremäärmuslaste kohta. Tihtipeale vahetavad äärmuslased lihtsalt spektris kohti, kuid jäävad ikkagi äärmuslasteks. Mussolini oli esialgu sotsialistide funktsionäär, USA neokonservatiivid kasvasid üles trotskistidena, meie oma rätsepmeister Kiir Nõmme raadiost pöördus samuti vasakult tiivalt paremale.
        Küsimus pole ilmselt selles, et neid ei lasta võimu juurde, aga see va “rumal rahvas” ei taha neid valida 😀

      • Jüri
        nov. 01, 2016 @ 17:05:58

        Ignorantne mass on jah kindlasti osa probleemist aga ma ei ole kindel kas põhiline.

        Kuni viimase ajani oli kultuurimarksistlikule režiimile küllalt raske oponeerida. Sõnavabadust pole, kogunemisvabadust ka mitte, lisaks ähvardab oponenti avalik laimukampaania, elatise kaotus ja füüsiline vägivald.

        Ja veel lõputud kuulujutud valimisvõltsingutest. Brexit läks ju ka läbi ainult sellepärast, et UKIPi aktivistid tuiskasid viimasel minutil valimisjaoskondadesse pastakaid jagama.

        Demokraatia eelduseks on kaotanud poole leppimine valimistulemustega. Aga viimasel ajal muutub see leppimine ikka vaevalisemaks. Egas mutti Merkel päris ilmaasjata ka džihhaadi armeed Euroopasse ei toonud. Päris palju on inimesi, kes ei ole nõus islamiriigis elama olgu need valimistulemused siis ükskõik millised.

        Kui seda jama mis Läänemaailmas toimub, üldse saab demokraatiaks nimetada. Riigid kus on vihakõne seadus võib südamerahuga ebademokraatlikeks kuulutada, kõik valitud valitsused režiimideks ja kõik nende valitsuste otsused ebaseaduslikeks. Mis tähendab muuhulgas seda, et peale vihakõne seadust sisse tulnud migrandid ja nende järeltulijad jäävad kodakondsusest ilma.

        Hitleri võim mäletatavasti ei lõppenud valimistel kaotamisega

      • guybrush
        nov. 02, 2016 @ 04:38:41

        Kuidas nüüd võtta kaotanud poole leppimist.. ma olen nagu aru saanud (vähemalt nii käib ametlik versioon), et pärast IIMS lõppu tehti kollektiivne ja demokraatlik otsus, et teatud sorti sõnavõtud ja suhtumised, mis pooldavad diskrimineerimist, viha ja vägivalda teatud rahvuste, rasside, religioonide jne. vastu, ei ole tolereeritavad. Ammugi siis vägivald. Selle rohkem käegakatsutavad tulemused on ÜRO ja inimõiguste deklaratsioon. Kui ma õigesti olen aru saanud, siis see ongi kultuurimarksism, ning riikide ülesandeks on sellise korralduse ülalhoidmine (ehk siis režiim). Kui nii võtta, siis ei ole kaotanud pool kõige selle aja jooksul suutnud tulemusega leppida.

        Põhjused, miks kuni viimase ajani oli kultuurimarksistlikule režiimile oponeerida, on mu meelest küllaltki lihtsad. Esiteks on majanduskriiside ja varandusliku ebavõrduse tõttu suurenenud haavatav seltskond, kellele saab sisendada, et Keegi Teine (ehk siis mitte pankurid ja poliitikud) on hädades süüdi. Teiseks internetis lihtsam levitada kuulujutte ja organiseerida üksteisest füüsiliselt kaugel asuvaid inimesi. Kolmandaks ma olen ise sisimas arvamusel, et alguses polnud kellelgi globaliseerumise ja teiste riikide siseasjadesse sekkumise vastu midagi, sest see tähendas kõrget elukvaliteeti ja odavaid hindu kellegi teise (reeglina pruuni värvi inimeste) arvelt. Nüüd on aga selgumas, et inimesed ikka solvuvad kui nende riike maatasa pommitada ja et ka pruuni värvi inimesed tahavad Euroopas paremat elu otsida ja on nõus hoopis madalama palgaga.

        Eksid, kui arvad, et pole sõnavabadust ega kogunemisvabadust.. Ma arvan küll, et holokausti eitamise pärast ei tuleks inimesi vangi panna (s.t. riiklikke sanktsioone ega füüsilist vägivalda ei poolda), aga see, kui keegi lastakse töölt lahti publiku survel mingi sõnavõtu pärast, siis palun vabandust, aga mida sa ootaks? Sõnavabadus ei tähenda nimelt seda, et sul on õigus ükskõik mida suust välja ajada ja oodata, et sellel pole tagajärgi. Kui sa ajad inimestele vastuvõetamatut juttu, siis on neil õigus kasutada sõnavabadust ka sinu vastu. Küll mitte laimamiseks, sest selle kohta meil õnneks on seadused. Vihakõne seadusi ma siiski ei poolda, kuna ma ei usu, et riiklik võim neid mõistlikult kasutab.

        Läänemaailm on siiski enam-vähem kõige demokraatlikum riigikorraldus, s.t. otsuste tegemisel arvestatakse võimalikult paljude inimeste huve. Sinu teistest postitustest kumab läbi aga see, et sinu meelest peaks demokraatia eelkõige arvestama valge inimese huve, on mul õigus?

      • ckrabat
        nov. 02, 2016 @ 06:43:56

        “Hitleri võim mäletatavasti ei lõppenud valimistel kaotamisega”
        Huvitav, miks? Hitler kavalpea, teadis hästi, et kui valimisi polegi, siis on väga raske neid kaotada. Või kui sinu ainus võimalus “valimistel” on hääletada bolševike ja parteitute bloki poolt nagu neukkuajal. Demokraatlikus süsteemis on sul vähemalt võimalus keegi teine valida. See probleem nende äärmuslastega on küll, et kui nad kord juba võimule saavad, siis ära ei taha nemad sealt enam minna.

  3. Jüri
    nov. 02, 2016 @ 13:25:23

    Hitler oli sirgjooneline mees.

    Muidugi oleks võinud Hitler asutada ntx Göbbelsi partei ja Göringi partei ja lasta rahval nende vahel valida nagu praegu üritavad kultuurimarksistlik režiim meile selgitada justkui erinevad parteid ajavad erinevat poliitikat.

    Siis oleks võinud veel Gestapo ja SD vähemuseks kuulutada. Poola ründamist oleks võinud selgitada, et 1939da aasta Poola ei saa eksisteerida pimeduses müüride taga ja Varssavi pommitamine on hind, mis tuleb vabas ja avatud Euroopas elamise eest maksta.

    Veel oleks Saksamaal mingisuguse Das Daeschi leiutada ning väita, et wehrmacht mitte ei ründa vaid nad on hoopis põgenikud.

    Kui SA löömamehed juuti klobisid, siis saab selle kohta öelda, et vihal ja äärmusel pole avalikus ruumis kohta nagu hetkel antifad ja Hillary toetajad oma hirmutegusid põhjendavad.

    Üle Poola piiri ,marssinud sõjaväele oleks võinud käsu anda, et nad oleks irvitava lõustaga selgitanud, et nad identifitseerivad ennast hoopis poolakatena ning õpivad keele ära ja integreeruvad ning Poolas on jube tööjõupuudus mida nad leevendama saabusid.

    Ja üleüldse polnud Hitler paha vaid kriitikud on hoopis vihkavad adolfoobid kellele lihtsalt käib närvidele et mustavuntsiline Austria mees jõudis elus kaugemale kui nemad. Ja peale selle on Poola juudid veel harimatud maakad kes on ise süüdi, et nad ei taha muutuva ja areneva maailmaga kaasa minna.

    Igasugu jaburdust saab rääkida ja teha aga kas keegi seda tõsiselt ka võtab, see on juba iseasi. Praegu paistab, et enam ei võta. Nüüd on hea küsimis mis edasi saab.

    Vasta

  4. huviline
    nov. 07, 2016 @ 08:36:56

    http://epl.delfi.ee/news/arvamus/on-tekkinud-solidaarsema-poliitika-voimalus?id=76174125

    “Oleme palju rääkinud sellest, kuidas meil on väga head reitingud demokraatia arengus, aga kui lugeda põhjalikumaid lääne asjatundjate analüüse, on antud Eesti demokraatiale kogu aeg kriitilisi hinnanguid selles mõttes, et meil ei toimu normaalset opositsiooni ja koalitsiooni rotatsiooni.”

    Opositsiooni ja koalitsiooni rotatsioonist räägib põhimõtteliselt ka demokraatia definitsioon, mille kohaselt on demokraatia vähemuse võimalus saada legaalselt enamuseks.

    Tarbija asemele paraku keegi astuda ei saa.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

oktoober 2016
E T K N R L P
« sept.   nov. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: