Riiklik tarbijakaitseamet ja demokraatia võimalik areng käesoleval sajandil

@huviline
Poliitika teoreetilises osas, mille üheks põhimõisteks on demokraatia, on käibel vähemalt kaks demokraatia kontseptsiooni. Demokraatia kui üldine hüve ja rahva tahte väljendus ning demokraatia kui konkurents poliitilise juhtpositsiooni pärast. Põhimõtteliselt on võimalik teisigi kontseptsioone välja mõtelda, samuti need kaks tänapäeval kehtivat ei välista teineteist. Me teame, loeme ja näeme, kuidas demokraatia toimib Venemaal, Ameerika Ühendriikides, Euroopa Liidus ja Eestis. Rikkalik arsenal valijate mõjutamiseks ja erinevad struktuursed kombed annavad tulemuseks naljakaid lahendusi demokraatia kontseptsioonide täitmisel. Näiteks Venemaal vahetavad president ja peaminister mitu valimiskorda järjest lihtsalt kohad. USA valimised võidetakse napilt, häälte ülelugemisega, mis tähendab, et pelgalt pisike eksimus võib määrata kogu riigi tegevussuuna. Euroopa Liit on tõeline monstrum, bürokraatiatoode läbi struktuursete tasandite ja paljude institutsioonide, mida hoomatakse veebis ja teles, kus meile räägitakse kõuehäälselt subsidiaarsuse põhimõttest. Eestis seisneb demokraatia sisu juba palju aastaid ühe partei võimus, mille läbi on määratud koalitsioonid. Seda põhjustab kasutatav valimissüsteem ja konkurentsi puudumine vastutuse mõõtmisel. Demokraatia mõiste võimaldab kõik ülaltoodud näited hõlpsasti mahutada ühisesse raami: rahva rahulolu mõõdetakse igas riigis ning igas riigis leitakse, et rahva rahulolu on kõrge.

Tehnoloogia (nt mobiilsidetehnoloogia) arenguga on ilmne, et selle arengu kõrvalnähtuseks on ühiskondlike protsesside muutumine, sh võimaliku uue demokraatia kontseptsiooni genereerimine. Tehnoloogilist arengut ei saa peatada, kuigi paljud seda sooviksid. See areng käib paralleelselt globaliseerumisega, mis võib ühel hetkel ammenduda ja jäädagi tasandile, kus on tehnoloogia areneb parasjagu. Sellisel juhul tehnoloogiline areng ja globaliseerumine samastuvad. Takistused tehnoloogilises arengus takistavad ka globaliseerumist. Näiteks pahavara mõjus levik võib globaliseerumise täiesti lõpetada või säilitada selle üksnes kaubanduses, nii nagu see on ajaloos alati olnud.

Tehnoloogilise arengu loos on Eesti isikut tõendava dokumendi edulugu olnud kõige silmapaistvam maailmas, mida riik püüab ka teistele müüa. ID-kaart võimaldab tarbida nii avalikke kui erateenuseid. Teenuste tarbimisega tekkib küsimus, millised on tehnoloogia arengu kõrvalnähtused ja millised neist hakkavad mõjutama ühiskondlikke protsesse. Geograafiline asukoha määramine, raha ülekanded ja sularahata maksed mõjutavad juba praegu meie kõigi elu igapäevaselt poes, ühistranspordis, pangas, raamatukogus. Veelgi enam, tehnoloogia võimaldab tarbida avalike teenuseid, mille juhtimiseks peetakse praegu maksumaksja rahaga üleval suurt arvu ministeeriumeid ja seal töötavaid kõrgeid ametnikke. MKM infoühiskonna teenuste arendamise osakonna nõuniku Risto Hinno sõnade kohaselt: „Avalikud teenused on oma olemuselt bürokraatlikud – avalduste esitamine, aegade broneerimine jne. Samas ei ole avaliku sektori eesmärk tegelikult bürokraatiat toota, vaid selle abil väärtust luua. Näide – selleks, et arsti juurde minna, on vaja aeg ette broneerida. Bürokraatia abil loob avalik sektor väärtust ka riigikaitses, sotsiaalhoolekandes, turvalisuses.“ Tegelikult peaks avalik sektor suutma pakkuda kliendikeskseid lahendusi, mis summas võib tähendada, et jätkusuutlik ja avatud riik ei pea enam pidama üleval samal arvul ministeeriumeid ja seal töötavaid kõrgeid ametnikke. Piisab tarbijakaitseametist, et teostada järelvalvet kõikide teenuste kvaliteedi üle. Kõik kaitseteenused (õiguskaitse, riigikaitse, looduskaitse, tarbijakaitse jne) peavad lähtuma tarbija rahulolust teenusega. Teenust saab küsitlustega mõõta ja vastavalt parendada.

Poliitilises võtmes tähendab mobiilsidetehnoloogia rakenduste populaarsuse kasv ja kättesaadavus igas vanuses ning rahalist rikkust omavale kodanikule valikuvõimaluste avardumist mitte ainult hääletuste läbiviimisel, vaid ka digitaalsete ühiskonnateenuste reguleerimist riigi huvides. Muude huvide hulgas on riigi peamiseks vajaduseks ressursihuvi. Ilma maksude kogumiseta ükski avalik teenus ega erateenus ei eksisteeri. Selle teadvustamine tarbijale võib viia mentaliteedi muutumiseni. Maksude aus maksmine on meie kõigi huvides, maksumaksmine on avalik teenus, mida riik kõigile võimaldab. Tegelikult, mida võimekam on riik maksude kättesaamises tarbijalt, seda demokraatlikum on antud riigi poliitiliselt, sest seda rohkem on võimalik osaleda rahvusvaheliste klubide töös ja vajalikke osalustasusid tasuda.

Käesoleval sajandil on kujunemas uus demokraatia kontseptsioon, mis muidugi ei tõrju kõrvale kahte seni kehtivat. Erasektori näitel on tehnoloogia ettevõte Uber valmis deklareerima kõik tulud riiklikus maksusüsteemis, olles seega „hõlpsasti integreeritav riigi majandusliku vereringega“. Rakenduste kasutajatele on rakendustes loodud võimalus anda oma hääl. Hääletades tarbijana, andes hinnangu tarbijana, kas teenuse osutajale või kliendile, delegeerib riik osa järelvalvest ja vastutusest korraldajatele. Korraldajad on kas vahendajad või omanikud. Tehnoloogiaettevõtted on reeglina vahendajad, riistvara või tööjõu kasutajad aga reeglina omanikud, kokkuvõtlikult aga tarbijad. Ilma tööjõuta ükski teenus ei sünni. Kui tehnoloogiaettevõte hakkab töötajatele maksma miinimumpalka ja pidama kinni puhkeaja nõuetest, nagi Briti kohus on Uberile soovitanud, siis sellega on lahendatud ka maksude efektiivse kogumise ülesanne. Uus demokraatia kontseptsioon tugineb seega otseselt tehnoloogiaettevõtete programmiarendajate arusaamisele avatud ja suletud ühiskondadest. Vastutust mõõdetakse erinevalt igas kontseptsioonis, aga just konkurentsi kontseptsioonide vahel on meil vaja.