Näidend II

LIHTNE LUGU
Autor: I.O.

Mängitud 10.03.1999 Kirjanike Liidu maja saalis, EMT Lavakunstikateedri XIX
lennu “Draamakassett” raames. Lavastaja: Tõnu Lensment

Tegelased:
VIRGE
REIGO

Esimene pilt
Virge – Ahhoi, paadimees! Kas ma tohin sinu paati istuda?
Reigo – Kas sa tahad sõita?
Virge – Lõkke ääres on üksinda igav.
Reigo – Oota. Ma sõuan tagasi.
Virge – Öö on päris jahedaks tõmbunud. Ma lippan kiiresti motelli ja tõmban midagi soojemat selga.
Reigo – Hei, kas kuuled! Too mulle ka midagi kui kätte juhtub. (keerab paadi kohapeal ringi ja aerutab lautrile lähemale) Juba tagasi. Vaata, et sa ei libastu. Seal on üks pehkinud laud.
Virge – Ma ei leidnud muud. Kas see sobib?
Reigo – Mis see on? Kasukas. Hea küll.
Virge – Arvad?
Reigo – Muidugi.
Virge – Ma leidsin selle sealt suurest kambrist. Pea nüüd paat paigal. Korras. Kuhu sa tahtsid minna? Teistega koos ojasuule?
Reigo – Ma mõtlesin lihtsalt järvel ringi sõuda. Keskele ja pärast võibolla ojasuule, aga võibolla hoopis teise kaldasse, näed, enam vist hästi ei näe, aga ma päeval vaatasin – seal kasvab vägev kõrkjamets.
Virge – Luba minul ka pärastpoole natukene aerutada.
Reigo – Sa siis oskad?
Virge – Kui oskaks, siis oleksin juba ammu koos teistega läinud ja ise paadi valinud.
Reigo – No ma õpetan natuke.
Virge – Jõuame kaugemale, siis õpetad.
(Siin on pikem sõnadeta paus. Ranna pealt kostab võibolla muusikat.)
Reigo – Vaikne on.
Virge – Ma ei näe isegi lõket. Paistab, et on ära kustunud.
Reigo – Selline tunne, et kedagi rohkem ei olegi maailmas. Ainult meie.
Virge – Kas sul on kahju?
Reigo – Ei tea.
Virge – Kui oleksime ainult meie kahekesi?
Reigo – Kas sa mõtled tegelikult?
Virge – Jah.
Reigo – (vaikib)
Virge – Vahetame kohad ära. Ma püüan natukene aerutada. Kui sa mind õpetad.
Reigo – Ettevaatlikult.
Virge – Hoia mind kinni.
Reigo – Jalad harki.
Virge – Appi.
Reigo – Mis nüüd juhtus?
Virge – Jälle üks paar õhtal.
Reigo – Mis juhtus?
Virge – Ma jäin pingi külge kinni. Pagan võtaks.
Reigo – Kas sa kannad sanpellegrinosid?
Virge – Need ongi sanpellegrinod.
Reigo – Sanpellegrinod on hästi tugevad.
Virge – Kust sa seda võtad?
Reigo – Üks rääkis.
Virge – See on mulksuude jutt. Võta. Näed nüüd ise. Silm on väljas, sellega on läbi.
Reigo – Sa ei tahagi enam aerutada?
Virge – Kummaline. Palavamaks on läinud, kas sulle ei tundu?
Reigo – Ma ainult näitan kuidas need liigutused käivad ega tugevat sõudmist ei hakkagi täna harjutama.
Virge – Ma kardan, et paat läheb ümber kui me kohti hakkame vahetama.
Reigo – Ära karda. Hoiame kõvasti üksteise ümbert kinni, siis mahume üksteisest mööda.
Virge – Hoia nüüd kõvasti.
Reigo – Jalad harki.
Virge – Oi, oi, oi! Kukume!
Reigo – Kuhugi ei kuku. Istu ruttu maha.
Virge – Oh!, saimegi hakkama. Ma juba kartsin, et nüüd käime mõlemad vette. Paat hakkas nii õõtsuma.
Reigo – Võta nüüd aerud pihku. Ei, mitte nii. Hästi otsast, siis on jõudu rohkem. Tubli. Käed käivad alt läbi. Nii. Teeme koos.
Virge – Kuhu ma jalad panen?
Reigo – Siruta välja ja toeta siia vastu.
Virge – Mul on ilusad jalad, eks ole.
Reigo – Kas sul külm ei ole…
Virge – Miks sa vaikid?
Reigo – Oleksin ma ööbik, siis tõesti, jah, võiks olla kahju, et vaikin. Aga ma olen sinusugune. (laotab kasuka tema jalgadele)
Virge – Aitähh. Mul hakkas tõepoolest natukene külm. Sa oled nii tõsine, nii hirmuäratavalt tõsine.
Reigo – Niimoodi ei saa muidugi õigeid sõudmisliigutusi omandada. Kasukas takistab ja teeb kohmakaks.
Virge – Usu mind, paadimees, ma ei hõika mitte ükskõik keda vete pealt tagasi. Kui sa oleksid üksinda kõrkjastikku jõudnud, siis ei oleks keegi osanud roogu tunnistajaks mõelda.
Reigo – Mille tunnistajaks?
Virge – Pika alguse lühikese lõpu.
Reigo – Pika alguse lühike lõpp?
Virge – Sa hoiad kogu aeg eraldi. Ei vaata ette.
Reigo – Ei. Muidugi mitte. Kui silm käib jalgadest kuus seitse sammu eespool, siis tulevad jalad ise järele.
Virge – Aga sina vaatad kaugemale. Võibolla teiselepoole silmapiiri?
Reigo – Sa ei sõuagi enam? Jah, sul on õigus. Pika alguse lühike lõpp! Oh jumal küll, enam täpsemini ei saagi öelda. Ilma asjata võtsin su paati. See on selge.
Virge – Võibolla teised ei märganud, aga mina märkasin. See, mis su meeles mõlgub, ei mõlgu seal mitte esimest päeva.
Reigo – Mis siis minu meeles mõlgub? Ikka mõlkadi, mõlkadi, mõlk. Sa arvad, et sa tead. Mis?
Virge – Sügistumedal järvel, mis aegamisi uppub öö jahedusse, liigub hiilides üksik paat. Kurss on teisele kaldale, kus on kõrkjad ja roog. Roog varjab.
Reigo – Mis siis sellest?
Virge – See oli kerge.
Reigo – Häh! Ma isegi ei teadnud ega tea praegugi. Kuidas saad sina minust midagi minust paremini teada?
Virge – Sa tulid tagasi.
Reigo – Sa hüüdsid, ja jahedaks hakkas minema. Ma unustasin.
Virge – Kartsid nohu saada?
Reigo – Miks sa irvitad?
Virge – See on nii naljaks, et sa nüüd oma tervise eest hoolitsed.
Reigo – Susi mind söögu, kui ma aru saan, kuhu sa sihid. Sa kujutad vist endale midagi ette ja see on nii sarnane ühe tobedusega, mida ma hiljuti mingist ajakirjast lugesin.
Virge – Millise tobedusega?
Reigo – Millal sa nägid viimati sellist unenägu, et rinnad panevad kleidi seest plehku?
Virge – Mis asja?
Reigo – Ühes artiklis oli kirjutatud, et iga naine on puberteedieas näinud õudusunenägu, kuidas rinnad panevad kleidi seest plehku.
Virge – Ei tea, eks see oleneb ikka kleidist.
Reigo – Millest see siis ikkagi oleneb: kas inimesest või kleidist?
Virge – No kleite on ju ka mitmesuguse lõikega.
(Siin on pikem sõnadeta paus. Reigo alustab rääkimist aeglaselt, sõnu kaaludes ja valides.)
Reigo – Ma olen mõelnud. Ma olen mõtelnud. Mõnikord. Selle ütlemise peale, tead. Panta rhei, või kuidas see oli. Kõik voolab ühesõnaga. Kuhu, küsin siis endalt. Järve. Merre, tiiki, ookeani, võibolla veel kuhugi. Elu muutub tõepoolest. Ei ole hetke mis oleks täpselt samasugune nagu eelmine hetk. Kõik muutub. Mina muutun. Ei ole midagi mis ei muutuks. Kas see ei ole väsitav sinu arvates? Mina igatahes väsin. Uinun. Jään magama. Hommikul ärkan jälle. Kõik see on nii pidev, et tundub loomulik, sest kõik teevad nii. Aga siis ei ole mul ühel õhtul und. Ma panen mantli selga ja lähen tühjadele tänavatele lonkima. Tuul puhub. Mantlihõlmad hõljuvad. Ma ajan pea kuklasse ja vaatan tähti taevas ja saan ühel hetkel aru, et kui ma niimoodi edasi voolan, niimoodi, ühtlases, ühises elumuutuste jadas, siis jõuan lõpuks järve. Või tiiki, või merre, või ookeani. Kuhugi, kus midagi ei voola. Meid kõiki tabab midagi, mis on meie kõigi jaoks ühesugune. Millest ei ole pääsu. Kus võibolla on looded, aga võibolla ei ole. Ma ei tea. Seal kõrgel, kuhu mu pilk tõuseb, läbi kilomeetrite paksuse atmosfääri, on õhutühi ruum, kus ma oleksin surnud, kui ma oleksin seal ilma skafandrita, aga ma olen siin, elus, kus on võimalik, et mu pilk saab olla kas seal, kus ma oleksin surnud, või siin, kus ma olen elus. Ma tahaksin olla seal.
Virge – See on võimatu.
Reigo – Vaadata sealt siia. Hüpata välja sellest voolavast jõest, pääseda järve suubumisest, karata kaldale, tunda midagi kindlat, mis ei muutu.
Virge – Kuula nüüd. Mis sul viga on? Me oleme puhkusel. See on imeilus järv. Kas sul ei ole hea meel, et meie reis on nii hästi korraldatud, et saab töö- ja elumured natukeseks ajaks unustada? Reigo, – ma tean, et su nimi on Reigo, ma uurisin üks päev reisijate nimekirja – tule sealt ülevalt alla.
Reigo – Kuidas sinu nimi on?
Virge – Virge.
Reigo – Virge. Ma tahan öelda, et kõik on võimalik, aga kui ülesse ollakse jõutud, siis visatakse redel ära ja siis ei saa enam alla tulla. Sellepärast on sul õigus – see on võimatu.
Virge – Mina olen sinu redel.
Reigo – Sina?
Virge – Mida sa teed?
Reigo – Kas sa ujuda oskad? Siin on päris sügav.
Virge – Mida sa teed? Ma ei oska ujuda. Sa lased vee paati!
Reigo – Nii ma seda mõtlesin.
Virge – Sa oled nii tõsine. Sul oli kõik vist valmis mõeldud? Millal sa selle augu paadi põhja puurisid?
Reigo – Mina seda ei puurinud. Ma lihtsalt toppisin katkise koha tõrvakaltsuga kinni ja lükkasin põletamiseks mõeldud paadi taas veele.
(Siin on pikem sõnadeta paus.)
Virge – Reigo. Me läheme põhja.
Reigo – Kas sa kardad?
Virge – Ei, aga mul on kahju.
Reigo – Millest?
Virge – Me ei saa siis enam kunagi ülesse vaadata. Me ei näe enam päikest, tähti, taevast. Ma olen sind tahtnud emmata, esimest korda siis, kui ma sind nägin, mäletad, ma sõitsin üle raudtoru, see kargas kodaratesse ja kiskus ratta kaheksasse. Sa jäid koos minuga grupist maha, aitasid mind, parandasid ratta ära. Ma vaatasin kõrvalt kuidas sa tegutsed, su käed olid osavad, iga liigutus kindel ja läbimõeldud, ei ole kerge ratta jooksu maanteel õigeks ajada, aga sa said sellega kiiresti hakkama. Siis ma tundsin esimest korda sinu vastu tänu, aga sa olid nii tõsine, et ma ei julgenud eriti rohkem rääkida, kui et aitähh ja hakkame liikuma. Ja siis läksid teised sööklasse sööma, aga sina kadusid puude vahele mere äärde ja ronisid suure rahnu otsa, aga mina nägin seda kuidas sa üleval kõrgel seisid, juuksed tuules lehvimas, nagu muinasaegne heeros, ja käsi ringutades midagi merele karjusid. Nüüd on kolmas kord. Sa oled mind aidanud, jõu ja nõuga alati toetanud. Nüüdki võtsid sa mind kuulda, kui ma sind vete pealt tagasi kutsusin ja mul läks korda sinuga samasse paati istuda. Mul on hea meel, et sinu tõsidus on hõrenenud. See laup väärib suudlust. (võtab mehe pea, painutab oma näole lähemale ja suudleb laubale)
Reigo – Oo, suured jumalad, mida ma olen teinud, et mu liikmeid on värin haaranud! Miks mu meelekindlus vangub ja kahtlus poeb hinge?
Virge – Vaata, ma laotan siia kasuka. Heidame pikali. Vaatame taevast, laseme pilgul vabalt liikuda. Mina sinu kõrval ja sina minu kõrval. Me embame üksteist ja külm soojeneb meie ümber.
Reigo – Sa sulgesid ava.
Virge – Kas sa tahad püsti tõusta?
Reigo – Ei taha.
Virge – Kasukas on õige koha peal. (kallistab meest, end tema peale keerates) Mida sa näed?
Reigo – Väga suuri ja laiu tähisavarusi.
(lained loksuvad vastu parrast)

Advertisements

3 kommentaari (+add yours?)

  1. huviline
    märts 30, 2012 @ 06:27:14

    Huvitav, et sarnased ideed liiguvad mööda maailma. William Shakespeare näidend “Corolianus” on 2011 saanud filmiks Ralph Fiennese lavastuses sama idee kehastuses. Poliitika ruulib ja ruulib tulevikus veelgi enam.

    Vasta

  2. ckrabat
    juuli 30, 2016 @ 15:09:10

    Vasta

  3. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

september 2017
E T K N R L P
« veebr.    
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: