Taandujad

@ckrabat

Kuu aega tagasi põhjustas Vabariigi Presidendi välisnõunik Margus Laidre väikese tormi veeklaasis, kui kasutas Eesti julgeolekupoliitilise narratiivi näitena Erkki-Sven Tüüri poolt Peep Ilmeti sõnadele tehtud heliteost “Taandujad” – ” Ei põlga me väikseid, ei kadesta suuri, me püsime visalt sel taandumisteel.” Viimasel ajal populaarseks märksõnaks muutunud “taandujaid” võib ülekandes tõlgendada eesti rahvuslust iseloomustava rahvusliku kuvandina, sest suutmata tänapäevase maailmaga kohaneda, üritatakse  sulguda varjatud kinnisesse kogukonda, mis ei püüa end teistele mõistetavaks teha, vaid kaitseb end muu maailma eest kiivalt varjates. Rahvuslus on enesekeskne ideoloogia, mis võib olla suunatud näoga minevikku ega suuda kohaneda kaasaegsete trendidega. Ta on justkui lastelastele muinasjuttu heietav vanaema, mis viib nad välja argimurede koorma alt, kusagile seitsme maa ja mere taha. Muinasjuttu heietava vanaema kuvand on kaitsev, sest muinasjuttudes on hea ja paha tavaliselt selgelt välja joonistatud. Introspektiivse rahvusluse kõige suurem probleem tänapäeva maailmaga lõimumisel tekib siis, kui rahvuslikust identiteedist tehakse kultus, mille põhjal “õiged” eristatakse “valedest” ning väidetakse, et vaid õigetele avanevad taevariigi väravad. Väärusulisi tuleb aga karistada ja et jumalat tema raskes töös abistada, siis võetakse karistamise funktsioon temalt ära oma vastutuse alla.

Suureks kasvamise ootus on peaaegu kohustusliku elemendina püsinud Eesti rahvuslikus narratiivis. Kui veel sajand tagasi, “Noor-Eesti” aegadel, unistati rohkem vaimult suureks saamisest, siis sajand hiljem on see idee kolikambrisse visatud ning rahvuslikud nutulaulud keskenduvad rohkem rahvaarvult suureks kasvamisele – miks eesti naised nii vähe sünnitavad? Mingis mõttes peegeldab see reaalsust, kus vaimsust ei peeta enam oluliseks ning Parnassosele on tõstetud materiaalsed väärtused. Laidre sõnum oli siiski milleski muus, suunatud ajalooliste paralleelide tänasesse päeva kandmise põhjal tehtavatele kergekäelistele ennustustele. Rahvuslus on juba loomult suletud ideoloogia, mille progressiivsus kaob kohe, kui on jõutud valitsevasse seisundisse, sest valitsemine eeldab nii vastutamist kui ka sellega kaasnevat suuremeelsust. Rahvuslus on aga väikese inimese ideoloogia, mis kannab edasi tema hirme ja alaväärsust ning kus kollektiivse identiteedi katte taha varjatakse tihtipeale oma isiklikke äpardumisi. Kollektiivi liikmena suudetakse end tõestada täisväärtusliku kodanikuna. Rahvuslus võimaldab end teiste saavutuste najal suureks mõelda nagu haukuv sülekoer üritab end näidata suure ja võimsa hundina. Sellepärast elab rahvuslus müütides ning võimaldab põgeneda pilvede taha. Rahvusluse suurim anakronism peitub aga tema ühetaolisuses, sest ideoloogiline rahvuslus eitab mitmekesist maailma. Kollektiivse meie-tunde üks olulisemaid elemente on näidata end sarnasena teistele ning võidelda individualismi kui väärnähtuse vastu.

Alaväärsuskompleks sobitub rahvuslusega nagu sukk ja saabas. Tegelaskuju Väike Inimene ühest ammu unustatud näidendist väidab: “Mina olen Väike Inimene, mina ei taha Libertatiasse (välismaale) orjaks minna. See siin on minu maa, siin on minu kodu ja armas viisupaar. Siia ma ka suren. Ei meelita mind Libertatia vorst, mina ootan aega, millal sööme oma vorsti.” Väike Inimene eelistab taanduda. Kuid rahvuslus võib olla kahepalgeline. Mõni minut hiljem räägib Väike Inimene, kohates Suurt Inimest, aga hoopis teist juttu: “Mina tahan samuti Libertatiasse orjaks minna. Saad sa mulle midagi organiseerida? Ma ei jää tänu võlgu.” Hull: “Alles sa seletasid, et sinu ja su viisupaari koht on siin.” Väike Inimene: “Mina pole midagi niisugust öelnud. Ära kuula teda!” Tänapäeva rahvusluse üks suurimaid iidoleid on Venemaa president Vladimir Putin, kes esineb traditsiooniliste väärtuste kaitsjana võitluses liberaalse ning manduva Läänega. Teisisõnu kaitseb Putin hirmunud Väikest Inimest suuremeelsete liberastide, tolerastide ja integrastide eest. Putini macho-rahvuslus on mesi Väikeste Inimeste kõrvadele, kes pole suutelised suuremeelsuseks. Vladimir Putini sõnum tema jüngritele on lihtne ja hõlmatav kahes käsus: 1) Venemaa on ainus moraalsuse kandja maailmas ja tal on kohustus neid väärtusi kaitsta; 2)Venemaa peab täitma oma ajaloolist missiooni ja võtma põlised vene alad oma kaitse alla. Pole midagi imestada, et Venemaa käitumist on hakanud toetama või vähemalt mõistma Euroopa marurahvuslased, keda saabus hulgaliselt ka Krimmi referendumit toetama.

Eestis on käivitunud diskussioon venekeelse telekanali vajalikkuse üle ning väikese inimese suhtumine lööb siingi aeg-ajalt tugevasti välja. Väike Inimene väidab, et venekeelset Eesti telekanalit pole vaja, sest nagunii ei suuda me suurtega konkureerida. Väike inimene tahab suureks saada, et autoriteedid teda burksiputka ees võrdsena võtavad ning seetõttu elab ta oma väiksusest tingitud hirme tugevasti läbi. Ta unistab rahvaarvu plahvatuslikust kasvust, et suurte rahvaste kõrval võrdsena paista, sest ta teab, et vaimult ei saa ta mitte kunagi suureks, kuigi maailm on täis väikerahvaid, kes on suutnud maailmapärandisse annetada rohkem, kui tema suurus seda eeldaks. Nii muudetakse ka venekeelsete telesaadete pakkumine ja vene vaatajale isegi võimaluse loomine eestlastest arusaamiseks lootusetuks ürituseks, mille üle võib lootusetult jahuda, aga võimalikult vähe teha. Samasugusteks jututeemadeks on üritatud muuta neljarealine Tallinn-Tartu maantee, Saaremaa silda ja Baltic Rail, sest väike inimene pole valmis suurteks tegudeks.

Marje Jurtšenko ütles telesaate “Vabariigi Kodanikud” lõpukaadrites, et venekeelse telekanali loomine on riigi seisukohalt julgeolekuprobleem, konstateerides, et probleemi lahendamine ei jää mitte tegijate, vaid riigi otsustusvõime ning pikema perspektiivi tajumise taha. Kui riigis on veerand elanikkonnast venekeelsed, siis tuleks venekeelse telekanali loomist käsitleda riigi julgeolekupoliitika ühe osana. Ukraina sündmused on tõestanud, et riigi ülevõtmine võib tänapäeval toimuda “pehmelt” ilma massiivse sõjatehnika kasutamiseta kui riik on nõrk ja äpardunud ning kui mingil osal elanikkonnast puudub usaldus selle riigi vastu. Usaldust erinevate rahvusgruppide vahel ei saa aga tekitada oma tõe vägivaldse pealesurumisega, vastaspoole preventiivse karistamisega ja jõudemonstratsiooniga, sest tankide abil pole võimalik riigi siseprobleeme lahendada. Eesti julgeoleku seisukohalt on venekeelsele kanalile kulutatud euro tulemuslikum kui tanki ostmisele kulutatud euro. Sisejulgeolek on oluline ning vähemuste lõimimine ühiskonda riigi kestlikkuse seisukohalt elementaarne. Pisihingeline rahvuslane, kes pole võimeline suurelt mõtlema ega elama mitmekesises maailmas on aga suurim julgeolekuoht tema poolt idealiseeritud rahvusriigile.

23 kommentaari (+add yours?)

  1. K_V
    apr. 24, 2014 @ 20:38:52

    “Eesti julgeoleku seisukohalt on venekeelsele kanalile kulutatud euro tulemuslikum kui tanki ostmisele kulutatud euro. Sisejulgeolek on oluline ning vähemuste lõimimine ühiskonda riigi kestlikkuse seisukohalt elementaarne.”

    Eestis puuduvat võimalus teha erinevat meediat sellest, mis on suunatud “madalaimale ühisnimetajale” – polevat turgu. See väide on kas vale, või saame järjekordselt venekeelselt kanalilt ideaalis loota ainult kahe rahva vennastumist lolluses.

    Vasta

  2. ckrabat
    apr. 24, 2014 @ 20:56:03

    No see lollide vennastumine toimub nagunii rahvuseüleselt, mille vastu ei aita ussi- ega püssirohi. 🙂 Võimalus on teha kvaliteetkanalit, mis ei hakka kunagi mõõdetavat kasumit ehk raha sisse tooma, aga kui võrrelda kõiki kohti, kuhu raha mõttetult magama pannakse, siis on telekanalile tehtavad kulutused ühed mõistlikumad. Pealegi olevat ntx Raadio 4 konkurentsivõimeline, mis näitab, et on võimalik küll, kui tahetakse. Aga muidu küll, lollidele orienteeritud maailm ei mõtle long-run perspektiivile, vaid nõuab palju pappi ja kohe, sest pärast meid tulgu või veeuputus.
    Mida näitab Ukraina kogemus, siis sellest ei piisa, et osta üks tank ning istuda selle kaitse all s…hunniku otsas, vaid parem on s…hunnik tulu teenima panna. See on samasugune valikute küsimus, kas tuleme sapakaga burksiputka ette või eelistame kolmest bemmi.

    Vasta

    • K_V
      apr. 24, 2014 @ 21:17:55

      Kui õnnestuks teha riiklik kvaliteetkanal ja seejuures ajakirjandusvabaduse edetabelis mitte liiga rängalt kukkuda… Võiks sellest eestikeelsena ehk rohkemgi kasu olla. Ka lõimumise mõttes. Kui kvaliteet saaks ikka kvaliteetne olema.

      Vasta

  3. ckrabat
    apr. 24, 2014 @ 23:23:56

    Nonii, juba samm edasi:
    HOMSES PÄEVALEHES esitab filmirežissöör Katrin Laur valusa küsimuse: miks ei võiks Venemaa meid oma koosseisu võtta?
    http://epl.delfi.ee/news/online/homses-paevalehes-esitab-filmirezissoor-katrin-laur-valusa-kusimuse-miks-ei-voiks-venemaa-meid-oma-koosseisu-votta.d?id=68509683
    “Kölnis elav filmirežissöör Katrin Laur, keda teame filmide “Ruudi” ja “Surnuaiavahi tütar” järgi, küsib arvamusloos küsimuse: miks ei võiks Venemaa meid oma koosseisu võtta? ”
    Tõsi, ma usun, et see on teatud elanikkonna kihistuse suur unistus: “Moskvasse! Moskvasse! Moskvasse!”, millele on teatav sotsiaalne tellimus. Sellest oleme me ringkonnaülemaga juba rääkinud:
    https://personainfieri.wordpress.com/2013/02/20/neukkud-ja-nende-neli-jumalat/
    “Venemaa (jumal-valitseja), kellelt loodetakse, et ta tuleks sõjaga Eestimaa peale ja võtaks meid taas oma rüppe, sest vaata, riik on meil suur ja lai, aga korda ei ole ja sellepärast peab olema keegi, kes meid valitseb.”
    Ise küsimus, kas need kellegi märjad unenäod ka täituvad.

    Vasta

    • K_V
      apr. 25, 2014 @ 06:34:37

      Intellektuaalselt sama huvitav on küsimus, miks ei võiks Venemaa Kölni (või kogu Saksamaad) oma koosseisu võtta. Ja rääkida saaks palju sisulisemalt.
      Venemaa piiririikide puhul kukub see arutelu paratamatult liiga emotsionaalne välja, liiga ajaloolisele kogemusele tuginev.
      Ukraina koos kõigi huvilistega kogub seda ajaloolist kogemust just praegu.

      Vasta

      • ckrabat
        apr. 25, 2014 @ 08:45:49

        Huvitav paradoks on näiteks see, et kui sa tahad elada sama hästi kui Saksamaal, siis ei pea sa Saksamaad mitte vallutama, vaid talle alistuma 🙂
        Sest esimesel juhul tood sa´teie abielusse kaasavarana kaasa oma elatusataseme, teisel juhul on lootust teiselt leivakoorukesi saada 🙂

    • ckrabat
      apr. 25, 2014 @ 09:20:37

      Artikkel ise siis:
      http://epl.delfi.ee/news/arvamus/katrin-laur-miks-ei-voi-venemaa-meid-endale-votta.d?id=68511541
      Mõned mõtted sealt:

      1. Suur narratiiv annab meile põhjuse mitte alustada võimalikku Venemaa võimu alla mineku arutamist sellest, mis tagajärgi võiks see minu jaoks kaasa tuua, vaid öelda, et kurat, seda küll ei ole, seni kui üksainus põlvepikku poisike…
      2. Hitleri ajal armastatati Saksamaal inimestega huvitavaid katseid teha. Üks oli selline, et vastsündinud lapsed said lastekodus hästi süüa ja muud moodi hooldatud, aga ükski täiskasvanu nendega sõnagi rääkida ei tohtinud. (Küllap ka pilkude kontakt oli keelatud.) Need lapsed ei suutnud ka hiljem inimkõnet ära õppida. Usun, et need olid ainsad inimesed, kes on ilma narratiivita üles kasvanud, ühtlasi olen kindel, et üles nad ei kasvanudki ja kuigi kaua ei elanud.
      3. Mul hakkas süda kloppima, kui ma sellestsamast õpetlikust Eesti Ekspressist lugesin Katrin Lusti intervjuud Vello Pohlaga. Suure tirtaažiga ajaleht annab talle suure hulga täheruumi, selgitamaks, et 1980-ndate Eestist läände lahkumine oli reetmine, sest tollal oli NSV Liidus hea elada. Aga tänapäevastest lahkujatest on võimalik inimlikult aru saada, sest nüüd on meil elu raske.
      4. Kui mõni noorem inimene pole oma vanematelt, vanavanematelt ega koolis kuulnud, kuidas elu Nõukogude võimu õitse- või stagnatsiooni ajal oli, siis jäägu ta edasi teadmatusse. Ehk kirjutab Sofi Oksanen sellest kord raamatu, mida eesti kriitikud küll materdavad, sest kuidas võõras julgeb, aga kui raamat saab kuulsaks, siis loevad ka meie noored ja saavad teada.
      5. Ilma mälu ja tulevikku vaatava narratiivita ei kõlaks ju sugugi kohatuna, kui tõdeksimegi: „Vladimir Putin, kui te garanteerite, et tagate meile vähemalt sama elatustaseme kui praegu, siis oleme valmis alustama läbirääkimisi. Muidugi peab meie poliitikutel olema õigus Moskvas riigiduumasse saada ja mujale ka, rahvusvaheliselt, seal võib meist teile suurt kasu olla. Aga rahutusi me oma tänavatele ei taha. Puhkuste aeg algab ka varsti.”

      Vasta

      • ckrabat
        apr. 25, 2014 @ 14:33:21

        Oksase Sohvi on ka sel teemal sõna võtnud:
        http://arvamus.postimees.ee/2773144/sofi-oksanen-venemaa-trooja-hobused-euroopas
        “Kui lääne äärmusparempoolsete roll selles mängus on Euroopa Liidu ebastabiilsemaks muutmine, siis kaasmaalaspoliitika ühingute ülesanne on sama, ent sihtrühm on Euroopas elavad venekeelsed inimesed. Õnneks ei taha suurem osa meie venekeelsest elanikkonnast, et Venemaa oleks nende päästja. Samas kui võrrelda Kremli eesmärkide nimel tegutsejaid näiteks fundamentalistlike islamiliikumistega ja nende koolidega, siis vast saab selgemaks, et vahel piisab ka ühest radikaliseerunud isikust.”

      • huviline
        apr. 25, 2014 @ 19:53:01

        Sofi Oksanen on antud artikli põhjal ideoloogiline, teadlane või populariseerija, kes arvutisse salvestatud andmebaase kasutades võtab fakte varnast, et teemat endale sobivas suunas tuules hoida.

        Lihtne näide, kus väidetakse “Krimmi ebaseaduslikku, referendumiks maskeeritud etendust kutsus Venemaa vaatlema seltskonna, kellest osa esindas äärmusparempoolseid ja osa Venemaa agendat toetavaid ühinguid.” Küsimus on väite sisust, sest vormist pole mõtet rääkida

        Sündmuskohal viibinud Astrid Kannel, rääkides kohalike elanikega, sellist pilti etendusest Aktuaalses Kaameras ei edastanud. Astrid käis ise sündmuskohal, mitte ei kasutanud sobivaid andmebaase kalastamiseks, et kindlasti näkkab. ERR reporterile kohaselt, oma vaimus ametliku seisukoha pooldaja, sest teisiti poleksgi võimalik, püüdis ajakirjanik siiski erapooletult tõde otsida.

        Tema siirus otsustab minu jaoks asja, kes ma samuti pole sündmuskohal käinud.

  4. Jolli
    apr. 25, 2014 @ 05:49:32

    Ülalolevat artiklit pole sõnagi lugenud, aga sotsiaalvõrgustikus jäi silma Anfissa Fjodorovna Fiat Lada….

    Vasta

  5. huviline
    apr. 25, 2014 @ 07:41:09

    “Pisihingeline rahvuslane, kes pole võimeline suurelt mõtlema ega elama mitmekesises maailmas on aga suurim julgeolekuoht tema poolt idealiseeritud rahvusriigile.”

    Kes see on? Kui konkreetseks minna. Kas sellist üldse on? Taavi Rõivas? Tunne Kelam? Mõlemad sobivad esmapilgul.

    Vasta

    • ckrabat
      apr. 25, 2014 @ 08:25:25

      Järelikult sinu jaoks on need Taavi Rõivas ja Tunne Kelam, aga sa ei saa seda üldistada kogu kollektiivile. Mõnele teisele võib-olla Eerik-Niiles Kross ja Edgar Savisaar, kolmandale Martin Helme ja Dmitri Linter, miks mitte? Täpselt samuti võib see olla anonüümne tegelaskuju, sest igal tegelaskujul ei pea ilmtingimata olema kindlat pseudonüümi, mis ei tee seda tegelast olematuks. Väidetakse, et Joosep Tootsil ja Raja Teelel on pseudonüüm, Jorh Aadniel Kiirel aga mitte. Täpselt samuti võib pisihingeline rahvuslane olla mitmenäoline, kellel igaühe jaoks oma spetsiifiline nägu.

      Vasta

    • K_V
      apr. 25, 2014 @ 08:44:38

      “Pisihingeline rahvuslane” on veidi tabamatu tegelane. Internetis kuulutab ta valmisolekut kõige hirmsamaks surmaks selle nimel, et labidatera Püha Kungla pinda ei rüvetaks.
      Füüsiliselt istub aga mõnes rikkas kaevandusriigis, kus teine eestlane ehk üks kord aastas kiviviske kaugusele satub.
      Näiteks.

      Vasta

  6. Jolli
    apr. 25, 2014 @ 12:52:26

    Mõni eestlastele suunatud eestikeelne kanal võiks ka tekkida. 🙂
    Hetkel on paljud eesti keelt töökeelena kasutavad meediakanalid oma toote disaininud lollide vajadusi arvestades… Sest lollid on Nibirult kaasa toodud lollide keele ära unustanud ja kasutavad asukohariigi keelt suhtlemiseks. 🙂

    Vasta

  7. Jolli
    apr. 25, 2014 @ 12:55:26

    Lollide keelele lähim teadaolev kommunikatsioon on suhelda steptantsu ja peeretustega. 🙂 Idapoolses märgi-süsteemis ka kükktantsuga.
    Kui keegi hakkab hoogsalt kükktantsu koos peeretamisega vihtuma, võib oletada, et loll üritab tähelepanu saada… Heast tõlkebüroost oleks kasu.

    Vasta

  8. huviline
    apr. 25, 2014 @ 13:38:31

    Autor Peep Ilmet näeb asja Margus Laidrest erinevalt.

    http://arvamus.postimees.ee/2738930/peep-ilmet-ise-seisvad

    Loos, mille võtmefraas on “nüüd taandume seistes kui põline hiis”, pole ühtegi viidet presidendi nõuniku kitsarinnalisele arvamusele, et kõik eestlased peaksid olema ideoloogilised eestlased.

    Taandujatena olema seisnud kohapeal ca 10 000 aastat, kusjuures taandumine ei tähenda demblit või stagnatsiooni, elades üle kõik aktivistid.

    Aktivistid kaovad, aga taandujad jäävad, kes oma keskkonnast hoolivad, sest aktivistid ei hooli keskkonnast. Nad soovivad keskkonda paremaks muuta, nad soovivad keskkonda kaitsta.

    Põline hiis tuleb pargilaadseks korraldada. See on sotsiaalne pidamise maailm, Putini maailm, kui soovite, millel pole midagi pistmist “Härra Vene maailm”-aga. 🙂

    Vasta

  9. ckrabat
    apr. 25, 2014 @ 14:00:54

    See sobiks mõnesse neukkuteemasse, aga ikkagi:
    Lihtsameelsuse tamtammid
    http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=21636:lihtsameelsuse-tamtammid&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3486
    “Lihtne inimene – tema on meie inimene, meie maailmapildiga, Nõukogude aja ankeetides kirjutati tema kohta: argielus tagasihoidlik, ehkki tegelikult võib ta argielus igasugune olla, ehkki mitte mõtetes, mõtete valik on tal tagasihoidlik. Tema erijooneks on, et tal puudub analüütiline mõtlemine. Ta mõtleb pigem emotsionaalselt, lisades mõtlemisprotsessile oma tormilise, terveid alttõmbamiste ja vandenõude ahelaid sünnitava rahvaliku kujutlusvõime, kuigi analüütiline mõtlemine on meie haridussüsteemis alati puudunud, kui ehk prestiižsed KGB koolid välja arvata.”

    Vasta

    • ckrabat
      apr. 25, 2014 @ 14:11:52

      “Keeruline inimene erineb lihtsast selle poolest, et ta kipub kõiges kahtlema ja esile tükkima. Ta laiutab oma isiksusega. Teda hüütakse sageli intelligendiks. Intelligendi häda on selles, et ta on valmis nägema sündmust eri vaatepunktidest: ta lippab sündmust vaatama kord eest, kord tagant, kord külje pealt. Kõige hullem, et ta on valmis nägema sündmust võõrast vaatepunktist, see on aga lihtsale inimesele täitsa arusaamatu.”
      vs
      “Lihtsal inimesel on välja arenenud asjadest selge arusaamine: meile on hea see, mis on hea, mida rohkem meie asju on, seda parem, kuna oma olemuselt on meie oma parim, ja selle vastu ei vaidle keegi. Tõsi, ka meie parima kohale kogunevad vahel pilved, kuid need pilved on pärit ebaõigest, raskest, meile võõrast elust, neist pilvedest võib lõppude lõpuks lahti saada ja üldse, pole siin mingit arutamist nende pilvede üle, see pole meie asi. Meie inimene on lihtne, kuid üht-teist teab ta kindlasti: ta teab, et jõud on tugevam kui nõrkus, et võit on parem kui kaotus, et napsi võtta ja peale hammustada on alati parem kui siis, kui napsi pole ja napsikõrvane puudub.”
      vs lollide tegemisest:
      “Meil ei tule lihtsameelsete inimeste manu mitte papagoi, vaid võimsad telekanalid, need pole papagoide moodi, seal töötavad meistrid, ausal teel lihtsaks hakanud endised keerulised inimesed, nad haaravad kinni lihtsast inimesest, ehmatavad teda, hirmutavad, keerutavad-pööritavad, alguses lasevad piinelda nagu kriminaalromaanis, kuid leiavad alati uue õnnesadama, näitavad alati, kuhu poole inimesel ujuda tuleb.”

      Vasta

    • huviline
      apr. 25, 2014 @ 15:39:04

      Viktor Jerofejevilt hea lugu. Elu ongi keeruline või lihtne. Igas elus elavad inimesed, keerulises keerulised, lihtsas lihtsad. Mõned vaatavad teiste elu pealt. Lihtsad vaatavad keeruliste elu, keerulised vaatavad lihtsate elu, ja neile tundub, et mida nad näevad on kuidagi teistmoodi. Mõned arvavad, et on valesti elanud ja hakkavad elama teistmoodi, õieti. Teised arvavad, et on elanud õieti ja hakkavad teisi põlgama. Keerulised lihtsaid ja lihtsad keerulisi. Mõned jäävad truuks elatud elule. Mis olnud, see olnud. Aga mõnede jaoks pole sellel tähtsust, nad ei vaata tagasi, kelle hulgas on nii keerulisi kui lihtsaid inimesi.

      Mõnes mõttes läheb ka taandujate teemaga päris hästi kokku.

      Vasta

  10. ckrabat
    apr. 26, 2014 @ 09:40:20

    David Vseviov: kõige ohtlikum on hirm, sest see halvab kaine mõistuse
    http://epl.delfi.ee/news/lp/david-vseviov-koige-ohtlikum-on-hirm-sest-see-halvab-kaine-moistuse.d?id=68506411
    K: Lugesin hiljuti Eestit külastanud USA senaatori John McCaini arvamust, et Putin tahab taastada Vene impeeriumi, kuhu kuuluvad ka Balti riigid. Sellised sõnavõtud teevad nõutuks: kas peaksime tõesti hirmu tundma?
    V: Kindlasti ei peaks. Peaksime hoopis säilitama kaine mõistuse. Hirmu kõige suurem oht seisnebki selles, et ta halvab mõistuse. Tulemusena ei tegutse me enam terve mõistuse ajendil, vaid emotsioonidest lähtuvalt. Ja see on kõige ohtlikum, mis võib juhtuda – meie reaktsioonid muutuvad enesepetlikult emotsionaalseteks.
    K: Praegu on Ukrainas toimuvat kajastavad uudised ju põhjusega võimendatud. Täna Ukraina, homme Eesti, Läti, Leedu…
    V: Loomulikult. Kui on võimendatud, on ka võimendaja ja temal mingid kaalutlused. Vahel küll teadvustamata. Ega paljuski vasturääkivate uudiste laviinis pole kerge orienteeruda ja nii võibki kergesti paanikasse sattuda.
    K: Ometi ütlevad neid hirmu külvavaid lauseid siin käivad kõrged diplomaadid ja kirjutavad soliidsed USA ajalehed.
    V: Rahustavad lood ei kuulu üldiselt ajalehtede esikülgedele. Ja vahel tuleb selliseid rahustavaid lauseid ka iseendale öelda. Tänapäeva Venemaa on hakanud ennast mõtestama impeeriumina ja impeeriumid mõtlevad alati globaalsetes kategooriates. Impeeriumil pole sihikul ainult Baltikum, sihikuna võib käsitleda kogu maailma. Kõik on mingis mõttes sihikul. Vastus küsimusele, kas praegu on märke, et konkreetselt meid ähvardab mingi oht, on: mina seda ei näe. Mis ei tähenda, et need märgid ei võiks homme ilmsiks tulla.

    Vasta

  11. ckrabat
    apr. 26, 2014 @ 14:35:29

    David Vseviovil on üks perspektiivikas ettepanek, mis Jerofejevi poolt hästi kirjeldatud pisihingelise rahvuslase pähe kuidagi ei mahu, pea on niivõrd tihedalt juba õhku täis, kuid vääriks arutelu:

    “Ukraina on meile näidanud, et pass ei määra seda, mis inimese peas toimub ja kuidas ta mõtleb. Eesti pass on ilmselt ka Dmitri Linteril, kes on minu teada sünnijärgne Eesti kodanik. Kas ta armastab Eesti riiki? Osal neist, kes kogunesid hiljuti Venemaa toetuseks Vene saatkonna ette, on Eesti pass ja nad on sünnijärgsed Eesti kodanikud. Halli passi omanikud on inimesed, kes oleksid iga hetk võinud saada Vene kodakondsuse, aga nad pole seda millegipärast teinud. Muidugi eri põhjustel, kuid asjaolu, et nad pole võtnud Vene passi, näitab pigem paljude sümpaatiat Eesti riigi vastu. Mida mina teeksin? Ma likvideeriksin selle kümneid aastaid kestva probleemi, mida meile rahvusvaheliselt lakkamatult ette heidetakse, nii, et teataksin halli passi omanikele: järgmisel aastal alates 1. jaanuarist kuni 31. märtsini on kõigil, kel on legaalne sissetulek – jätame äärmused kõrvale – võimalik kirjutada avaldus koos lühikese põhjendusega, miks nad soovivad saada Eesti kodakondsust. Võib moodustada komisjoni, kes vaatab üle kolme kuu jooksul laekunud avaldused, ja siis võiks avalduse teinutele anda kodakondsuse. Ja panna siia punkti see teema on lõpetatud. Ja ei mingeid etteheiteid idast ega läänest. Kes aga seda võimalust ei kasuta, pole enam Eesti riigi mure. Selle tulemus oleks tuhanded inimesed, kes ütlevad: kui armas on Eesti riik, ta andis mulle kodakondsuse! Rahvusriik on kultuuri, mitte vere küsimus. … Neid inimesi oleks ju ainult paarkümmend tuhat! “

    Vasta

  12. ckrabat
    apr. 28, 2014 @ 16:16:42

    Mart Luik: jätaks ühe tanki ostmata
    http://arvamus.postimees.ee/2775986/mart-luik-jataks-uhe-tanki-ostmata

    “Kui ERR uue kanali käivitab, siis imet sellest oodata ei tasu. Kui kanal saavutaks aastaga näiteks kaheprotsendilise vaadatavuse, siis oleks see juba edulugu. Esialgse hinnangu järgi kuluks uue kanali peale 2,4–2,8 miljonit eurot aastas. Sellise raha eest oleks see igati tubli tulemus. Aga vaadatavuse edetabelikohast tähtsam on venekeelse tsenseerimata telekanali olemasolu kui selline.
    President Ilves rõhutab, et vabadus pole odav. Venekeelne kanal, mis aastatega toob meile juurde paremini informeeritud, euroopalikke väärtusi jagavaid ja Eestile lojaalseid kodanikke, pole isegi mitte kallis. Euroopa parim tank, sakslaste Leopard 2 maksab kasutatult ca 2,5–3 miljonit eurot. Milline on ühe tanki mõju riigi julgeolekule võrrelduna tuhandete tänulike televaatajatega?”

    Vasta

  13. ckrabat
    apr. 30, 2014 @ 15:02:11

    Luulitko olevasi suomalainen? Testaa!
    http://yle.fi/uutiset/luulitko_olevasi_suomalainen_testaa/7207292
    HENKINEN KOTIMAASI ON ITÄVALTA
    HENKISIÄ NAAPUREITASI OVAT Saksa, Tšekki
    KAUIMPANA SINUSTA OVAT Irlanti, Alankomaat

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

aprill 2014
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: