Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes III

@H.M.
Richard Ned Lebow ja rahvusvaheliste suhete kultuuriline teooria
Tuginedes vana-Kreeka filosoofidele, eelkõige Platonile ja Aristotelesele, toob Lebow rahvusvahelise keskkonna kujundajatena välja kolm universaalset motiivi, mis avaldavad mõju ühiskondadele ja epohhidele (isu, vaim ja mõistus), millele lisanduvad sageli omaette motiividena veel võimas emotsioon (hirm) ja rutiinsed praktikad (harjumus)(37). Neile motiividele on üles ehitatud rahvusvaheliste suhete praktikas kasutatavate koostöö, konflikti ja riskivõtmise loogikad. Hirmu käsitleb Lebow pigem kui emotsiooni ja eristab seda universaalsetest motiividest nagu isu, vaim ja mõistus(38). Isu on seotud huvidega, vaim on seotud auga ja mõistus on seotud harjumusega. Kui isu ja mõistus on pigem ratsionalistlikud motiivid ning seotud materialistliku maailmaga, siis vaimu ja hirmu motiivid esindavad idealistlikku maailma.

Lebow viitab raskustele, mis takistavad süsteemi hõlmavaid teooriaid. Ratsionalistlikud teoreetilised koolkonnad käsitlevad rahvusvahelisi suhteid universaalsete, ajatute ja muutumatutena ja nad ei ole võimelised arvestama süsteemis toimuvate võimalike muutustega(39). Kui realistid väldivad tähelepanu süsteemis toimuvatele muutustele, siis liberaalid näevad rahvusvahelist ühiskonda progresseeruvana. Konstruktivistid rõhutavad ühiskonna otsustavat rolli toimijate ja nende identiteetide mõjutamisel, kuid nad ei ole suutnud seda asetada kõikehõlmava teooria raamidesse. Lebow nimetab Alexander Wendti pigem strukturaalseks liberaaliks(40).

Tabel 2. Motiivid, emotsioonid, eesmärgid ja vahendid [1]

Motiiv või emotsioon Eesmärk Vahend
Isu (huvid) küllastumine jõukus
Vaim (au) austus au/reputatsioon
Mõistus progress usaldus
Hirm julgeolek võim
Harjumus stabiilsus tavad ja normid

[1] Vt ka ibid, p. 90 (41)

Isu on tugevasti seotud materiaalse heaolu saavutamise eesmärgiga. Juba Platon pidas jõukust isu motiivi põhiliseks väljendajaks Ateenas(42). Materiaalse heaolu eesmärk on sageli esile kutsutud teiste toimijate heaolust. Keegi ei taha elada halvemates tingimustes kui tema naaber või üleaedne. Rahvusvahelises majanduses on isu tekitanud maailmas võitluse turgude pärast, mis on omakorda seadnud eesmärgiks turgude kontrollimise ning konkurentide väljatõrjumise. Evolutsioonilise arengu tulemusena on inimkond jõudnud staadiumi, kus jõukuse saavutamine läbi toodangu ning kaubanduse on osutunu efektiivsemaks, kui seda on pakkunud maadevallutus. Seetõttu on isu sageli seotud huvide prevaleerimisega au üle ning liberaalse maailmavaatega.

Vaim on motiiv, mis põhineb enesehinnangul ja rõhutab subjektide autunnet. Enesehinnang on subjektiivne seisund, mis võib erineda teiste poolt subjektile antud hinnangutest(43). Pinged suhetes teiste subjektidega võivad tõusta kui ühiskonda konsolideeriv vaim on märgatavalt kõrgem või madalam, kui sellele ühiskonnale väljastpoolt antud hinnang. Ajalooliselt on ta olnud liikumapanevaks jõuks ideologiseeritud sõdalasühiskondadele, kelle enesehinnang on kõrge, mistõttu võivad taolised vaimu-ühiskonnad rahvusvahelises süsteemis kergesti konflikti sattuda.

Mõistuse motiivil tegutsevad ühiskonnad on valmis koostööd arendama isegi siis kui see on vastuolus nende otsese omakasuga(44). Hegel on toonud mõistuse välja kui alternatiivi isule, mis peaks meid eemale hoidma küllastumisest õpetama inimesi käituma eetiliselt ja täitma nende kodanikukohust ühiskonna liikmena(45). Tabelis 2 on kolme vana-kreeka filosoofiast pärineva motiivi kõrval välja toodud veel neljas ja viies motiiv – harjumus ja hirm, mida Lebow ei ole kontseptuaalselt käsitlenud just päris samades kategooriates kui kolme põhimotiivi. Harjumus võib nagu mõistuski motiveerida ühiskonda ratsionaalselt käituma, kuid erinevalt mõistusest on harjumus progressi pigem takistav kui õhutav motiiv, mis viitab teatavale inertsusele.

Hirmu ei ole Lebow samuti paigutanud põhimotiivide hulka, kuna ta tuleneb ühiskonna julgeolekuvajadusest ning esitab reaalsuse pähe inimkonna ettekujutamisvõimet tõenäolise või võimaliku sündmuste arengute kohta(46). Hirmu poolt domineeritud maailmas ei pruugi konfliktid olla nii sagedased kui vaimu domineeritud maailmas, sest eesmärkide ja vahendite kasutamine hirmust üle saamiseks on ratsionaalsem kui identiteedi au väärtustavates ühiskondades. Hirm ühise vaenlase ees võib teatud tingimustel soodustada isegi koostööd, kuigi see koostöö pole püsiv ja kestab tavaliselt sama palju aega kui oht.

Lebow seob kolm suurt ratsionalistlikku koolkonda just isu motiiviga. Liberaalid eeldavad, et toimijad (inimesed ja riigid) soovivad saavutada jõukust ning selle nimel on nad valmis kasutama mõistuse motiivi kujundamaks strateegiad ja institutsioone püstitatud eesmärgi nimel. Realistid asetavad toimijate põhilise eesmärgina esiplaanile julgeoleku, lähtudes Thomas Hobbes’i järeldusest, et kuna riigid on pidevas sõjaseisukorras, siis inimesed üritavad leida teid sellest väljumiseks, kaitsmaks nii elusid kui vara. Marksistid tähtsustavad enam ebaõigluse likvideerimist, mistõttu on ka vaimu motiiv nende jaoks isuga võrdselt oluline(47). Liberaalid ja realistid seevastu ignoreerivad vaimu mõju(48).

Ühiskonnas esinevad väärtussüsteemid on võimelised muutuma, kui nad haakuvad muutusteks sobiva motiiviga. Lebow’i kultuuriline teooria aitab paremini lahti mõtestada rahvusvahelistes suhetes toimuvate protsesside tekkemotiive, kus sarnased allikad võivad sageli viia erinevate tagajärgedeni. Vaim (au) ja hirm on identiteedikonfliktide peamised tekkemotiivid. Identiteedikonflikt võib puhkeda rahvuse, religiooni või mõne muu sotsiaalse grupi tasandil, mis ei pruugi rahul olla oma seisundiga ühiskonnas või talle teiste identiteedigruppide poolt antud hinnaga. Rahvusvahelistes suhetes võib identiteedikonflikt puhkeda ka mõne toimija ja süsteemi vahel.

Tsivilisatsioonide kokkupõrge teoorias ja praktikas
Kahekümne esimene sajand on pakkunud näiteid kultuuridevahelise konflikti süvenemisele, mis vähemalt näiliselt on toetanud Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrke teooriat. Eeskätt on see väljendunud lääne ja islami tsivilisatsioonide konfliktis, mis tõusis esile möödunud sajandi kahel viimasel aastakümnel, kuid on käesoleval sajandil veelgi süvenenud tänu 2001. aasta terrorirünnakule New Yorgile ja Washingtonile, konfliktidele Iraagis ja Afganistanis ning araabia identiteedi väljatõrjumisele islami identiteedi poolt Palestiina ja Iisraeli konfliktis.

Rahvused ja religioonid kipuvad tänapäevalgi olema kõige määravamad, kuid samal ajal kõige haavatavamad kultuurilise identiteedi kandjad. Identiteedigrupid võivad olla vahenditeks poliitika teostamisel ning neid saab edukalt kasutada mingi huvigrupi poliitiliste ambitsioonide elluviimiseks. Vahet tuleb teha religioonil ja religioossel ideoloogial nagu ka rahvusel ja natsionalistlikul ideoloogial. Politiseeritud religioon on ideoloogiliselt ülesehituselt sarnane natsionalismiga, kus poliitiline solidaarsus samastub teatud usuvooluga, mitte rahvusgrupiga nagu natsionalismi puhul. Religiooni politiseerimine – religiooni kasutamine poliitilistel eesmärkidel – on olnud maailma ajaloos üsna tavapärane nähtus, millest ei ole puutumata jäänud pea ükski vähegi laiemalt levinud religioon. Läänemaailma ajalugu pakub hulgaliselt kristliku ekspansionismi näiteid, võtame või ulatuslikud ristisõjad, kuid kindlasti pole religiooni politiseerimine omane ainult kristlusele või islamile. Budistliku ekstremismi ilminguid võib kohata näiteks mõnede Sri Lanka terroristlike gruppide tegevuses, kuid ka Jaapani terrorirühmitus Aum Shinrikyo on saanud mõjutusi budismist ning hinduismist.

Religioosseid konflikte võib lugeda sellisteks, kus vägivalla kasutamine on sagedasem ja ulatuslikum kui teiste etniliste-kultuuriliste konfliktide puhul, sest religioonil on maailmavaatena kalduvus fundamentaliseeruda, kus ’absoluutse tõe’ nimel hakatakse lähtuma messianistlikest eesmärkidest. Viimasel ajal on religioosset ekstremismi enam seostatud islamiga. Politiseeritud islami läbimurre Lähis-Idas toimus 20. sajandi lõpus, kui ta hakkas välja tõrjuma sekulaarset araabia natsionalismi. Lääne ja islami tsivilisatsiooni vastasseisu tugevnemise võib dateerida 1979. aastasse, kui toimusid kaks murrangulist sündmust, mis aitasid islamiusulistel konsolideeruda: Iraani islamirevolutsioon ja Nõukogude vägede sissetung Afganistani. Need mõlemad sündmused valmistasid ette pinnast lääne ja islami tsivilisatsioonide omavahelisele vastandumisele.

Tsivilisatsioonide kokkupõrke teooriat üles ehitades on Huntington õigesti järeldanud, et konflikt ei ole universaalne lääne ja muude toimijate konflikt, vaid osalejatel võivad olla paljud üksteisest sõltumatud erihuvid. Lääne ja ülejäänute universaalse vastasseisu kontseptsioon tuleneb pigem rahvusvahelise süsteemi lääne- ja Euroopa-kesksusest kui Lääne tsivilisatsiooni erilisest agressiivsusest(49). Tunnistades konflikti olemasolu lääne ja islami tsivilisatsioonide vahel, ei ole see vastandumine sugugi mitte üheselt defineeritav. Tsivilisatsioonidevahelises konfliktis esinevad tegelikult mitmed erinevad vastandused: lääs vs araabia natsionalism, lääs vs sunniidid ja lääs vs šiiidid. Kõik need kolm vastandumist on mõjutatud nii kolme islami tsivilisatsiooni peavoolu (araabia natsionalism, sunniitlik fundamentalism, šiiitlik fundamentalism) omavahelistest vastuoludest.

Pan-arabistlik ideoloogiline liikumine tekkis 19. sajandi teisel poolel ja 20. sajandi alguses Egiptuses, Liibanonis ja Süürias. 19. sajandi keskel tekkis al-Nahda liikumine, mis oli mõjutatud egiptuse kirjaniku ja teadlase Rifa’a al-Tahtawi (1801-1873) ideedest(50). Kuigi al-Tahtawi pidas islamit üheks araablaste identiteedi kandjaks, oli islam identiteedi määratlejana kaua aega tagaplaanil ega mõjutanud otseselt rahvuslike liikumiste arengut(51). Araabia natsionalismi kõrgaeg saabus peale Teist Maailmasõda ja kestis 1960-70 aastateni. Peale Teist maailmasõda ja koloniaalsüsteemi lagunemist paljudes araabiamaades juhtpositsiooni hõivanud Araabia natsionalism oli olemuselt sekulaarne ja vasakpoolne. Tema tuntumad esindajad olid Gamal Abdel Nasser Egiptuses, Habib Bourguiba Tuneesias, Ahmed Ben Bella ja Houari Boumedienne Alžeerias, Yassir Arafat Palestiinas, BAATH parteid Süürias ja Iraagis. Selle põlvkonna järglaste troon lõi tugevasti kõikuma 2010-2011 rahutuste tagajärjel, mis viisid võimult Tuneesia presidendi Ben Ali ning Egiptuse presidendi Hosni Mubaraki ja asetasid surve alla Liibüa liidri Muammar al-Gaddafi ja Jeemeni presidendi Ali Abdullah Salehi, kes on just selle põlvkonna järeltulijad.

Sekulaarset araabia natsionalismi ja politiseeritud islamit ühendab läänevastasus, kuid siseriiklikult on nad tavaliselt olnud tugevas poliitilises opositsioonis. Kuigi lääne liberaalne demokraatia jäi paguti hätta araabia sekulaarse natsionalismiga suhtlemisel, oli ta potentsiaalse koostööpartnerina palju mugavam kui politiseeritud islam, sest mõlema, nii lääne liberaalse demokraatia kui araabia sekulaarse natsionalismi, ideoloogiline vundament lähtus osaliselt sarnastest printsiipidest. Peale Teist maailmasõda vindunud Lähis-Ida konflikt ja lääne toetus Iisraelile takistas koostööd araabia natsionalistidega ning tekitas toetusbaasi kultuuriliselt palju kaugemale ning enam vastanduvale politiseeritud islamile.

Islami usku ei saa pidada verejanulisemaks kui mõnda teist religiooni. Siinkohal tuleb vahet teha religioossel praktikal ja politiseeritud islamil, kui religioonil põhinevat ideoloogiat kasutatakse teatud poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Politiseeritud islamit esindavad teiste hulgas Moslemi Vennaskond Egiptuses, Hamas Palestiinas, Islami Vennaskond Somaalias, Alžeerias, Taliban Afganistanis ning nad on võimelised kasutama hirmu ja au motiive kultuuridevahelise vastasseisu süvendamisel. Nii võeti 30. septembril 2005 Taani ajalehes Jylland-Posten avaldatud karikatuure prohvet Muhamedi kohta kasutusele ajendina tsivilisatsioonidevahelise konflikti lõkkelepuhumisel lääne ja islami maailmade vahel(52). Kui need karikatuurid oleksid ilmunud 30 aastat tagasi, oleks vastukaja olnud tõenäoliselt palju leigem, sest lääne-islami konflikt ei olnud veel jõudnud haripunkti, mistõttu puudus vajadus konflikti õhutava motiivi järele.

Islami ja kristluse vastasseis Euroopas ei ole uus ajalooline nähtus, mille tugevamad väljundid olid Türgi ülemvõim Balkanil (14.-20.sajand), araablaste vallutused Hispaanias (8.-15.sajand) ja Sitsiilias (9.-10.sajand), aga ka eurooplaste ristisõjad „Püha maa“ vabastamiseks (11.-13.sajand). Ajaloolised islami kogukonnad paiknevad mitmetes Ida-Euroopa riikides – Bosnias ja Hertsegoviinas, Bulgaarias, Küprosel, Makedoonias, Montenegros, Venemaal, rääkimata valdavalt islamiusulistest Albaaniast ja Kosovost. Sisserände tulemusena eeskätt Türgist, Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast on islam oma positsioone Lääne-Euroopas viimastel aastakümnetel oluliselt tugevdanud. Islamiusuliste protsent on ületanud 5% piiri Austrias, Belgias, Prantsusmaal ja Rootsis ning on jõudmas 5% künnise lävele Kreeka, Liechtenstein, Saksamaa, Šveits ja Ühendkuningriik(53). Demograafilise olukorra kiire muutumine on soodustanud kultuurikonflikti identiteedigruppide vahel ja mis on omakorda toitnud pinnast nii islami kui islamivastase äärmusluse tekkele Euroopas.

Huntingtoni väide tsivilisatsioonudevahelisest kokkupõrkest toetub paljuski konfliktile lääne ja islami tsivilisatsioonide vahel, mis on paljuski ohjamata Lähis-Ida konflikti tagajärg, samal ajal kui lääne ja Hiina sinoistliku tsivilisatsioonide vahel toimub pigem lokiaanlik võistlus. Mitte vähem intensiivsemad ja kohati hoopis laiaulatuslikumad on tsivilisatsioonisised konfliktid. Konfliktid Sudaanis, Somaalias, Lääne-Aafrikas, Venemaa ja Gruusia konflikt – need ei ole tsivilisatsioonidevahelised konfliktid. Al-Qaeda rünnakuga esile kutsutud üleilmne terrorismivastane sõda tekitas võrdusmärgi islamiusuliste ja terroristide vahel, kuid Al-Qaeda ei ole religioosne liikumine, vaid religioonile toetuv äärmuslik poliitiline rühmitus. Nende eesmärk pole islami religiooni või kultuuri tutvustamine ning levitamine, vaid nende eesmärgid on poliitilised, kus vaimu motiiviga manipuleerides süvendati hirmu erinevate kultuuride vahel. Islamiusuliste käitumist oma religioosse identiteedi määratlemisel võidi vastanduvates kultuurides näha kui eelhoiatust terroristlikule tegevusele. Seega on äärmuslusel võime meedia kaasabil dramaatiliselt kujundada teatud ’Meie-rühma’ grupiidentiteeti ’Teiste’ hulgas, isegi kui äärmusrühmituse tegelik mõju identiteedigrupile on valdavalt marginaalne.

Kokkuvõte
Kui me jälgime rahvusvaheliseid suhteid pikemaajalisemas perspektiivis, siis ei saa me neid käsitleda universaalsete, ajatutena ja muutumatutena, vaid nad on sõltuvad paljudest kompleksse päritoluga universaalsetest ja lokaalsetest motiividest. 17. sajandi rahvusvaheline süsteem erineb tunduvalt Napoleoni-järgses Euroopas 1815. aastal kehtestatud ’Euroopa kontsertist’, mis jälle omakorda erineb 20. sajandi Versailles’i süsteemi ja külma sõja aegsetest rahvusvaheliste suhete korraldusest. Rahvusvaheliste suhete evolutsiooniline areng stabiilse rahu suunas on toimunud käsikäes tagasilöökidega, suurte sõdade ning vastasseisudega, mistõttu ei saa me rääkida sihikindlast liikumisest progressi suunas. Emotsionaalsed motiivid (vaim, hirm) ei mõjuta rahvusvaheliste suhete arengut vähem kui ratsionaalsed motiivid (isu, mõistus).

Rahvusvaheliste suhete süsteemne areng ja stabiilsus on sõltunud paljuski sellest, kuivõrd on erinevad toimijad on ennast kehtiva süsteemiga identifitseerinud. Kollektiivseid identiteete on palju ning eri tasanditel, mistõttu on olemas laialdane sotsiaalne baas erinevate identiteedikonfliktide tekkeks. Kultuuriliste konfliktide osakaal maailmas on suurenenud teiste eeskätt universaalsetele ideoloogiatele rajatud identiteedikonfliktide (nt marksism) arvelt, kuid tsivilisatsioonidevahelisest konfliktist on praegu veel ennatlik rääkida, sest tsivilisatsioonisolidaarsusel välja kujunenud identiteedid ei ole väga tugevad. Sellegipoolest suudavad kultuuriline relativism ning sellest lähtuvad teooriad haarata mitmeid kaasaja ühiskonna valupunkte, mille seletamisega ratsionalistlikud teooriad on hätta jäänud.

Süsteemi ja toimija kultuuriline kooseksisteerimine on mõjutatud vastastikuselt. Kui toimija kultuuriline identiteet erineb tunduvalt süsteemi või süsteemis paiknevate teiste toimijate kultuurist, siis on tõenäsus sattuda nendega konflikti suurem. Üleilmastumise ja suureneva vastastikuse sõltuvuse protsesside peatamine on ilmselt ebareaalne ja sellepärast on kultuuriline relativism multikultuurses keskkonnas ellujäämiseks nii kasulik kui vajalik, sest ta aitab mõista ka ’Teiste’ identiteedivajadusi ning arvestama võõrast identiteedist lähtuvate motiividega. Multikultuurses keskkonnas on mõistlik ’isu’ taltsutada, hoiduda partneri ’vaimu’ solvamast ning mitte lasta end alla neelata kõikvõimalikel ’hirmudel’.
(lõpp) A.D.2011

37 Lebow R.N, A Cultural Theory of International Relations. Cambridge: Cambridge University Press, 2008, pp. 4-6
38 Lebow, R.N., pp. 89-90
39 Ibid, p. 2
40 Ibid., p. 3
41 Vt ka ibid, p. 90
42 Ibid, p. 72
43 Ibid, p. 63
44 Ibid, p. 77
45 Ibid, p. 82
46 Ibid, p. 89
47 Ibid, p. 60
48 Ibid., p. 558
49 Huntington, S.P., lk. 233
50 Rifa’a al-Tahtawi oli Pariisis õppinud Egiptuse kirjanik ja õpetlane, kes muuhulgas üritas islami põhimõtteid lõimida tolleaegsete Euroopa ühiskonnateooriatega.
51 Panarabistliku liikumise lätetega olid seotud paljud araabia kristlased, teiste hulgas Jurji Zaidan (1861-1914), Constantin Zureiq (1909-2000) ja Michel Aflaq (1910-1989).
52 Lääne tänapäeva sekulariseeritud kultuuris ei ole religiooni pilamine eriline patt, võtame kasvõi Jean Effeli karikatuursed lood maailma loomisest.
53 http://www.islamicpopulation.com/Europe/europe_islam.html

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2011/Nr3(12), lk. 65-82.

Advertisements

11 kommentaari (+add yours?)

  1. js
    mai 30, 2016 @ 20:52:09

    Aitäh loo eest.

    MoonOfAlabama blogis on õige huvitav vestlus veevarudest Süürias ja Liibüas. Peamisest teemast mööda, aga võib ju mõelda, milline on kultuuri roll sellistes asjades.

    Sissekanne ise oli “New Turkish-U.S. Quarrels About Syria”
    http://www.moonofalabama.org/2016/05/a-new-turkish-us-quarrel-about-syria.html

    Tõstan kommentaaridest üht-teist välja:

    ****
    Posted by: PavewayIV | May 29, 2016 4:27:32 PM | 64

    … This article explains several long-standing issues regarding mis-managed water resources with the Syrian government. Assad and ISIS have both used water resources as control tools for the Kurdish and Arab farmers. The maps provide a good visual clue as to why ISIS is where it is today and why the Kurds and Arabs are worried about taking and retaining control of their water resources.

    POLICYWATCH 2622
    Water Issues Are Crucial to Stability in Syria’s Euphrates Valley
    Fabrice Balanche May 26, 2016

    http://www.washingtoninstitute.org/policy-analysis/view/water-issues-are-crucial-to-stability-in-syrias-euphrates-valley

    ****
    Posted by: PavewayIV | May 30, 2016 1:18:47 AM | 76

    jfl@74 – Thanks for a reminder about b’s Water Wars thread. (Your link got messed up)

    And in case anyone forgot, the NATO’s plan to topple Gaddafi an install their puppet government involved deliberate and targeted destruction of Libya’s water infrastructure. Nearly half of its water came from a decades-long Great Man-made River (GMR) project to pipe the Nubian Aquifer water underneath Libya’s desert to the cities in the north.

    ****

    Lingid nendes sissekannetes väärivad uurimist, minu meelest.

    Vasta

    • ckrabat
      mai 31, 2016 @ 07:50:34

      Jah muidugi, selles regioonis on veeressursside haldamine väga oluline. Kuid mitte ainult seal, Krimm näiteks sõltus selles osas Ukrainast. Lihtsalt põllumajanduse funktsioon on vabaturumajandusega muutunud, nüüd on võimalik kõik sisse osta. Teisalt on inimeste väiksem hõivatus põllumajanduses stimuleerinud ka migratsiooni, inimesed liiguvad sinna, kust tulevad sissetulekud.

      Vasta

  2. ckrabat
    mai 30, 2016 @ 23:01:45

    Rein Taagepera: sõjateemadel peab meedia end vaos hoidma
    http://epl.delfi.ee/news/lp/rein-taagepera-sojateemadel-peab-meedia-end-vaos-hoidma?id=74657947
    Krimmi sündmused said juhtuda Ukraina poliitilise segaduse tõttu. Eesti olukord on teine, ütleb professor Rein Taagepera.
    Suvisest idüllist hoolimata tuleb ühiskonnas ja avalikkuses ikka ja jälle teemaks sõjahüsteeria. Kuidas teie praegust aega tajute?
    Ma tajun, et võetakse sõja võimalust piisavalt tõsiselt ja pinged on teist aastat tugevamaks muutunud. Need tugevnevad kiireneva tempoga. See on sarnane olukord nagu enne Esimest maailmasõda: keegi ei tahtnud sõda, aga vastastikku tehti väikseid samme, mis selle kogu aeg lähemale tõid. Lõpuks see plahvataski. Vastupidine näide on Kuuba raketikriis 1960-ndatel, kus viisin isegi vee ja toidu keldrisse valmis, sest paistis, et tuumasõda läheb lahti. See on ka esmanäide olukorrast, kus suudeti kuristiku äärelt tagasi tõmbuda.
    Kas võib olla, et liialt tihti võrdleme olevikku minevikuga? Kas ajalugu on meid paranoilisemaks teinud?
    Kui ajaloost välja noppida ühesuunaline näide, siis võib kõike tõendada. Aga ma nimme tõin kaks erinevat näidet: üks, mille puhul ei suudetud pidurdada, ja teine, mille puhul suudeti. Mõlemad on võimalikud. Pidurdamine on tihtilugu raskem. Selleks on vaja loovat vaimu ja enesekindlust.

    Vasta

  3. huviline
    mai 31, 2016 @ 09:04:49

    Tõstan siia oma hilinenud vastuse guybrushile varasemas loos küsitud. 🙂

    Vastuseks antud küsimusele, lp guybrush, tuletan meelde, et inimõigused on tänapäeval kõikide riikide põhiseadustesse integreeritud, kus seda vildakat kontseptsiooni tunnustatakse. Eesti põhiseaduses on selliseks kohustuseks üldine hoolsuskohustus, mis aga ei ole võrdväärne absoluutse inimõigusega, õigusega elada.

    Kontseptsiooni vildakus tuleneb lisaks ebaväärsele korrelatsioonile (kohustus elada, mida on alati tunnustatud, suhtes õigusega elada, kui modernistlik leiutis, mida nüüdsel ajal ainuüksi toonitatakse), ka ebamäärasest kaitsest (sest iga õigus kaitseb kedagi, see on õiguse mõte) ja ebamäärasest sunniaparaadist.

    Näide võrdväärsest korrelatsioonist, kolmas isik mõistab õigust, kus üks on süüdi ja teine süütu. Näide määratud kaitsest, õiguskuulekat kodanikku kaitseb seadus. Näide riiklikust sunnist on menetlus, mille otsuseid jõustab organ. See on võimalik sellepärast, et üks rahvas on sellega nõus ja solidaarne.

    “Mina aga elan oma meelest lääne ühiskonnas, kus asjad on seatud nii, et minu elu ei ole kellegi teise käskida seni, kuni ma iseendal hinge sees suudan hoida ilma kellelegi liiga tegemata.”

    Üldise vaatena nõustun sellega, aga kui esile kergivad paljud elu üksikasjad, siis ühtäkki tajud, et riik toimetab täiesti vastutamatult oma kodanike ja nende vara kaitsel. Selle vastutamatuse juur peitub rahvusvahelisuses, mis on riigi valitsejate võimalus, ja võimaldab öelda, aga me kõik oleme ju inimesed eeskätt, jättes kõrvale rahvusliku solidaarsuse. Humanism toob esile inimese parimad küljed, inimõiguslus aga halvimad küljed, kuna keegi ei tunne solidaarsust inimkonnaga. Vähemalt seni kuni meid väljastpoolt oht ei ähvarda, reaalne oht, mitte tõenäoline invasioon.

    Kantilik lähenemine “ära tee teisele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehtaks” sobib perekonnas, võib-olla töökollektiivis, aga mitte ühiskonnas või rahvusvaheliste suhete tsunftis, mis on anarhiline ja nihilistlik.

    Vasta

    • js
      mai 31, 2016 @ 10:13:54

      Kui hüve ei lähtu inimese elust, siis on kellelgi kuskil õigus määrata, kelle elu on elamist väärt. Milline elu on elamist väärt.

      Nii ei näe mina selle “õigusega” seoses küll muud kohustust kui seda kaitsta – viimati nii nagu mõni seda mees ristil teinud on.

      Mul võib olla küll mingi palk silmas, millest ma ise aru ei saagi 🙂

      Vasta

      • huviline
        mai 31, 2016 @ 10:51:53

        “Kui hüve ei lähtu inimese elust, siis on kellelgi kuskil õigus määrata, kelle elu on elamist väärt. Milline elu on elamist väärt.”

        Mõtlen, et milline hüve ei lähtu inimese elust. Kõik hüved lähtuvad inimese elust, aga kas see peab olema õigus, pealegi absoluutne. Tänapäeval on hakatud mõistma, et inimese elu pole tuhkagi väärt, kui ümbritsev keskkond ja loodus (mitte keskkonnaõigus ega loodusõigus) oma mõjudega elamisväärsust ei suuda tagada, ilma suitsu ja tuhata.

        Igaüks määrab ise oma elu, kuidas saab see teisiti olla. Aga kui mängu tuleb karistus, siis ümmargust jutt enam ajada ei saa, peab olema konkreetne näide, keda karistatakse ja mille eest, sest see mõjutab selle isiku elu. Mina ei tea kedagi, kellel oleks õigus määrata, milline elu on elamist väärt. Võib öelda, et elu on kaitstud, isegi absoluutselt, elamise väärtus seetõttu kaitseta. Elu ja elamise väärtus on omavahel korrelatsioonis. Petöfi: “Elu ma annaksin sinu eest armastus, armastuse ma annaksin sinu eest vabadus.”

  4. huviline
    mai 31, 2016 @ 09:33:37

    “Üleilmastumise ja suureneva vastastikuse sõltuvuse protsesside peatamine on ilmselt ebareaalne ja sellepärast on kultuuriline relativism multikultuurses keskkonnas ellujäämiseks nii kasulik kui vajalik, sest ta aitab mõista ka ’Teiste’ identiteedivajadusi ning arvestama võõrast identiteedist lähtuvate motiividega. ”

    Seni ei ole “kultuuriline relativism multikultuurses keskkonnas” kuigivõrd aidanud “arvestama võõrast identiteedist lähtuvaid motiive”, sest terrorism maailmas levib, mille põhjuseks on lääne tsivilisatsiooni liberalismiga kaasnev “Nende” survestamine. Samas, inimkond kasvab, nii et chill!

    Lääne töötav survemasin on kaubandusembargo või majandus santsioonid, mille all kannatavad eeskätte mikroettevõtted ja nende töötajad. Need meetmed lajatavad kõikile võrdselt lagipähe, vahet pole kas kõrge riigiamatnik, kohalik kurjategija või televiisorivaataja.

    Selline võrdne kohtlemine täitemenetluses on üks sunniviisidest, ja väga efektiivne, mille lääne tsivilisatsioon kopeeris üle nõukogude armeelt, kus kogu rühm pandi kätekõverdusi tegema, mitte ei selgitatud ühte “toimijat” välja, kellel kõige suurem isu oli. 🙂

    Vasta

  5. js
    mai 31, 2016 @ 09:53:32

    Ise nagu tühi toru kõrge tünni küljes, aga see on jällegi õige huvitav lugu. Olen isegi tundnud, et nende kuulsa “paari viimase aasta” jooksul on meid meid üritatud muuta tundetumaks vägivalla suhtes. Mõttevahetus MoA-st.

    ***
    Grieved @ 19:

    You may like to read Steven Corry’s article “The Return of the Brutal Savage and the Science for War”, reposted at Off-Guardian.org on an apparent recent trend among some scientists of emphasising violence and savagery among hunter-gatherer societies:
    https://off-guardian.org/2016/04/08/the-return-of-the-brutal-savage-and-the-science-for-war/

    What may drive this trend (if it does exist) might be complex: it may be driven by a colonialist agenda to denigrate these societies, and it may be driven by a belief or ideology out to demonstrate that humans are essentially violent and only understand power when it comes down on them by force. Any societies that might suggest or prove that human societies can be other than power-dominated ones or that human nature is more flexible than can be allowed, must be erased out of existence and memory.

    Also thanks for mentioning the Buddhist outlook as one way of demonstrating that human history and the idea of “progress” do not necessarily follow linear paths between sets of narrowly defined polarities. That worldview of history and “progress” is one of many ways of viewing those aspects of the world we call “reality”.

    Posted by: Jen | May 30, 2016 8:41:01 PM | 44

    ***

    Ja lõik sellest viidatud artiklist:

    … Does it matter? Yes, very much. How we think of tribal peoples dictates how we treat them. Proponents of Chagnon seek to reestablish the myth of the brutal savage which once underpinned colonialism and its land theft. It’s an essentially racist fiction which belongs in the 19th century and, like a flat earth, should have been discarded generations ago. It’s the myth at the heart of the destruction of tribal peoples and it must be challenged.

    It’s not just deadly for tribal peoples: It’s dangerous for all of us. False claims that killing is a proven key factor in our evolution are used to justify, even ennoble, the savagery inherent in today’s world. The brutal savage may be a largely invented creature among tribal peoples, but he is certainly dangerously and visibly real much closer to home.

    Vasta

  6. ckrabat
    mai 31, 2016 @ 15:36:35

    terrorism maailmas levib, mille põhjuseks on lääne tsivilisatsiooni liberalismiga kaasnev “Nende” survestamine

    Terrorism maailmas levib, sest meedia sellest räägib. Tegemist on müügiartikliga. Rahvuslikus-sotsialistlikus keskkonnas, kus riik oli paks ja ordnung majas, koksati mölisev naabri-Juhan küll maha, kuid seda ei nimetatud terrorismiks, vaid surmanuhtluse täideviimiseks “rahva tahte alusel”, sest rahvas on teadagi kes 😀

    Vasta

    • huviline
      mai 31, 2016 @ 16:28:41

      Riik pole kunagi paksem olnud kui tänapäeval, regulatsioonide arv ja maht ulatub selleni, et riik on hakanud ette kirjutama, mida tohib ja mida mitte juba isiklikus elus.

      Kas üks väikeriik, nagu Eesti saab üldse täielikult natslikuks saada, arvan et mitte. Lihtsalt pole piisavalt kvantiteeti, mõjutatud inimese näol. Samal põhjusel pole ka meedia Eesis sama mis Londonis, kus terrorism võib ehk olla müügiartikkel. Pool miljonit lugejat toidab kaks kontserni (Eesti Meedia, Ekspress Grupp), see on ka kõik.

      Teatavasti on riik alati halb peremees, sellepärast pole mingit ordnungit majas lootagi, kui riik vastutusest kõrvale hiilib, nagu nt Eesti Õhu puhul.

      Rahvas on teadagi lollid, üks eriliik teiste hulgas. Rahvas parem arutlegu ja debateerigu karistuspoliitika varjukülgede üle, kui et hakkab protestima kokkukorjatud raha väärkasutamise üle, mida eluaegsete ülalpidamiseks lademetes kulub.

      Eluaegsete piinarikkas elu on teoretiseerijatele alatiseks kondiks kurgus, mida välja köhida ei suudeta ja jäädaksegi köhima, selmet küsida, kas see piin on ikka õigustatud, kui see isegi kõiki kannatanuid ei rahulda.

      Vasta

  7. huviline
    mai 31, 2016 @ 18:06:26

    Kui “Islamiusuliste protsent on ületanud 5% piiri Austrias, Belgias, Prantsusmaal ja Rootsis ning on jõudmas 5% künnise lävele Kreeka, Liechtenstein, Saksamaa, Šveits ja Ühendkuningriik(53).”, siis selleks, et künnis ületaks 50 + 1% kulub veel ca 200 aastat.

    See on liiga pikk aeg, et teadmised selle aja jooksul võiksid jääda muutumatuks. Pigem võib arvata, et isegi liberaalse demokraatia tingimustes, üldises hirmus rikkuda massilist hulka reegelid, kujuneb ühiskonnas tsiviilvastasseis islamile, mis tasakaalustab islami päralejõudmise.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

mai 2016
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: