Pingviinid ja kahurid II – tähistame Vabariigi sünnipäeva Kääriku suusamaratoniga!

@ckrabat
Täpselt aasta tagasi tegi Persona in fieri tulevikku suunatud ettepaneku tähistada Vabariigi aastapäeva üldrahvaliku suusamaratoniga. Kääriku suusamaratoni traditsioon sai alguse juba 1960.a ja on sestsaadik 54 aasta jooksul toimunud 42-l korral. Vabariigi aastapäeval oleks kohane öelda – eelista eestimaist! Aastapäevad on möödunud, kuid me seisame taas vastamisi halli ja igava argipäevaga, kui aastast aastasse kogunevad riigi kõige olulisemat tähtpäeva tähistama pingviinid ja kahurid ning meie tähelepanu koondub rahvast ja temast eristuvat eliiti vastandavatele võõrapärastele ametlikele tseremooniatele. Sõjaväeline demonstratsioon sobiks rohkem Moskva Punasele väljakule või Beijingi Taevase rahu väljakule ning pingviinide paraad on meile saabunud üle lahe Soomest. Tuhanded lollid koonduvad helendavate teleekraanide juurde, et suu lahti ning silmad põlevil jälgida, keda on peetud vääriliseks kutsuda presidendi pidulikule vastuvõtule, kes on selle kutse vastu võtnud, kes kellega tuleb ning kuidas nad riides on. Lollid istuvad teleri ees ja kommenteerivad: näedsa, naabri-Juhan ei tulegi sel aastal oma kaasa Loreidaga, vaid on kaasa võtnud noore ja ilusa Maerut-Mannjaana ja vaata, mis temal seljas on! Kui maitsetu! Vahel võib kuulda erutatud kilkeid, kui nad on kätlejate armaadas ära tundnud mõne omasuguse, alg- või siis maise päritoluga lolli. See on lollide suur pidupäev, kuid kas meie riigi sünnipäev peab olema lollide õnn ja rõõm või võiks sellel tähtsal päeval mõelda rohkem ka meie inimeste peale? Ei saa me läbi Tartuta. Kui Tartu rahu kuulub rõhuva veskikivina meie riigi algusaegadesse ning esindab meie riikluse ebakindlust, siis Tartu maratonil suuskadel Käärikult Elvasse lenneldes sööstame kiirrongina tulevikku nagu mööda Baltic Raili Euroopasse.

Pingviinide paraad meenutab mingit sajanditevanust kurba rongkäiku, kus alamad tulevad senjööri õnnistus saama, kummardavad tema ees ja vannuvad truudust. Selline rõhutatud idamaine tseremoonia sobiks paremini meie idanaabrite kultuuriruumi, kuigi see on üle võetud soomlastelt. Teatavas mõttes väljendab see soomlaste ja eestlaste sarnast minevikku, kes on ilma jäetud härrasrahva staatusest ja nüüd tahab iga tubli Mats ja Maali härrade hulka pääseda, kanda samasuguseid sabakuubi ja korsette nagu mõisarahvas, magada kahe suleteki all ja süüa sularasva. Vabariigi aastapäev peaks siiski kogu rahvast ühendama ja mitte olema ainult lollide pidupäev. Sellepärast tuleks pingviinide paraad asendada üldrahvaliku üritusega, kuhu kõik meie inimesed oleksid oodatud. Selline üritus võiks olla laulu- ja tantsupidu, kuid arvestades meie talvist sünnipäeva, oleks selle korraldamine talvistes oludes üsna keeruline. Selle asemel tuleks leida üritus, mis sobiks paremini veebruarikuusse. Eestlane on alati olnud suusarahvas ja meil on Kääriku suusamaraton. Miks mitte ühendada spordiüritus meie riiklike traditsioonidega? Meie suusatamine on praegu madalseisus ja meie parim suusataja on täna Bostonist pärit mäesuusataja Warren Cummings Smith, kuid arendades suusakultuuri rahvakultuurina tõusevad uued Šmigunid ja Veerpalud peagi taas fööniksina tuhast.

Väike ja rahumeelne riik nagu Eesti ei pea ka kaitseväeparaadi kaks korda aastas pidama. Meil on vahetult enne jaanipäeva võidupäev ja see on sobiv tähtpäev kaitsetahte demonstratsiooniks, seda enam, et meie kõige eesrindlikum sõjaline jõud on eesti mees ja eesti naine ning meil ei ole lennukeid, laevu ja tanke nagu mõnel suurriigil, millega vallutushimulisi naabreid hirmutada. Kaitseväelased võiksid suusamaratonil hoopis laskesuusatada. Meil ei saa olla ka oma aadelkonda ega sünnijärgset eliiti, kes pingviinide paraadil kaugusest rahvale lehvitab nagu NLKP poliitbüroo liikmed Lenini mausoleumi tribüünilt ja kellel oleks piinlik lihtrahvaga maratonil koos suusatades maailmaasju arutada. Vabariigi sünnipäeva tähistamine peaks olema üldrahvalik üritus, mis ühendab, mitte ei eralda. Kääriku suusamaraton võiks olla rahvapidu, mille stardikäskluse annab Vabariigi President ja tädi Maali võib seal sõita kõrvuti rahandusminister Jürgen Ligi ja majandusminister Juhan Partsiga, ilma et nad teineteise üle piinlikust tunneksid, vaid tunneksid end ühtse rusikana, kes on Eesti, mitte esimese, teise, kolmanda või neljanda Eesti kodanikud. Ühtses reas saaksid sõita Andrus Veerpalu ja Kristjan Port ning arutada dopinguasju, Eerik-Niiles Kross ja Edgar Savisaar saaksid söögipunktis mustikasuppi helpides uurida tasuta ühistranspordi laiendamist kogu Eestile, Raivo Vare saaks Siim-Valmar Kiislerilt uurida, kuidas haldusreformiga on, Andrus Ansip saaks debateerida Rein Rauaga moraali üle ning Meelis Kaldalu aitaks Evelin Ilvesel suuski määrida. Rahva kokkukuuluvuse tunne oleks selgesti tajutav ning kodanikuühiskond vaid tugevneks.

Ma teen ettepaneku lõpetada Vabariigi sünnipäeva tähistamine mineviku igandeid esindavate kaitseväe- ja pingviinide paraadiga ning asendada need üritused tulevikku suunatud üldrahvaliku Kääriku suusamaratoniga, kuhu on oodatud kõik Eesti Vabariigi kodanikud vanusest, soost, päritolust ning muudest sättumustest hoolimata. Eesti kodaniku eksamil võiks olla suusamaratoni läbimine samasugune lojaalsusnõue nagu keelenõue, mille kohta tuleb esitada tõend. Kui tänavune pingviinide paraad toimub Eesti Vabariigi sünnilinnas Pärnus, siis võib ka suusamaratoni korraldada riigi erinevates paikades. Näiteks kui tänavu napib Otepää kandis lund, siis saab maratoni läbi viia lumerohkel Virumaal, Alutaguse ja Tudu kandis. Riigikogu liikmed ootaksid oma valijaid finišis. Maratoni lõppedes, kui viimane kodanik on pärale jõudnud ja saanud rahvaesindaja sooja käepigistuse, autasustab president võitjaid ja teisi tublisid kodanikke, peab aastapäevakõne, millele järgneb kunstimeistrite kontsert. Sedaviisi muutuks iseseisvuspäev kodanikuühiskonna koosmeele demonstratsiooniks, kuhu on oodatud kõik meie väikese riigi kodanikud. Kõige olulisem, et sellest päevast saaks meie kõigi pidupäev, kuhu on oodatud meie inimesed. Sellisel päeval on uus poliitika saanud pöördumatu võidu vana poliitika üle ja saabumisel isik on lõpuks meie inimeste juurde koju jõudnud. Head Vabariigi aastapäeva!

Kääriku maraton.

Pilt: http://g3.nh.ee/images/pix/900×585/3529e513/maraton-suusatamine-tartu-maraton-tartu-teatemaraton-tervisesport-65661158.jpg

Advertisements

22 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    veebr. 24, 2014 @ 09:13:43

    Vasta

  2. huviline
    veebr. 24, 2014 @ 12:30:08

    Olen Tartu maratoni läbinud täispikkuses kaks korda ja mitmeid teisi maratone, ma ei ütleks, et see väga kerge on. Lisaks eneseületamisele, milleks paljud pole üldse võimelised, on korraldajad deklareerinud piirmäära seadmise vajadust, sest piiramatul hulgal rahvast lihtsalt ei mahu rajale. Seega suusamaraton paraadi ja kätlemise asemel, mis iseenesest pole paha mõte veebruarikuuks, ilmselt on see mõte teostamatu.

    Sellistel tseremooniatel, mis on rahva jaoks iseenesest kaemustühjad, ja nende läbiviimiseks kulutatud rahal võiks olla mingi õigustus. Paraku iseloomustab seisakut just see, et traditsioonide õigustamisest on loobutud. Masinavärk töötab täistuuridel.

    Ka president on mokaotsast maininud, et ordenite jagamisele tuleks piirmäär seada. Tegelikuses jätkub nende jagamine nii hulgi kui jae. Tunnustamine on vajalik igale (kui mulle orden antaks või kätlema kutsutaks, siis ordeni võtaksin vastu, aga kätlema ei läheks, küsimus on põhimõtetes). Tseremooniad aga kalduvad ilukõnedesse, sümboleid kasutatakse sageli madalatel motiividel, liiga suur osatähtsus on siin usul.

    Usutseremooniad ja ooperid, kõrgelt kultiveeritud ja kunstlikult tekitatud atmosfääris, neid on ebaaus rahvale peale suruda (hetkel plaksutatakse veel vabatahtlikult). Head vabariigi aastapäeva! 🙂

    Vasta

  3. ckrabat
    veebr. 24, 2014 @ 13:01:23

    See ettepanek on kindlasti mingis mõttes provokatsioon, kas inimesed on üldse suutelised mittetraditsiooniliselt mõtlema. Ma kujutan ette, et paljud saavad pahaseks, neile on aastast aastasse eliiti näidatud ja nad on saanud arvustada nende riidemoodi. Traditsioonide muutmine ei ole lihtne. Kui nad seda ei suuda, siis kõlavad ka nende üleskutsed muutustele õõnsalt – nad ei soovigi midagi muuta, vaid pigem ise võimu juurde pääseda, olla nende seas, kes sabakuub seljas tormavad pingviinide paraadile, et näida oma rahvast paremana. Lihtsalt ühed pingviinid asenduvad teistega, nende meelest “õigemate” pingviinidega. Võttes sõna pingviinide paraadi vastu, välistan ma juba eos isegi võimaluse, et peaksin seal ise kunagi osalema.

    Suusamaraton on mõeldud sümbolina, mis oleks eestipärane ja mittetraditsiooniline ning ei vastandaks eliiti ja rahvast. Kindlasti on keeruline korraldada üritust, kus osaleb üks miljon suusatajat. Küsimus ei ole üldsegi mitte selles, kas nad seal tegelikult suusatavad, vaid neil kõigil on see võimalus, kui võhm ja tervis kannatavad. Ma arvan, kui see idee peaks teostuma, siis vaevalt osaleb seal märgatavalt rohkem osalejaid, kui tavaliselt. Kindlasti ei tohiks suusamaratonil osalemist muuta kohustuslikuks, siis poleks tegemist enam vaba riigiga. Soovituslikult osaleda, kas suuskadel või ilma, võiksid seal aga rahva poolt valitud esindajad, kes oma rahvaga siis saaksid olla koos.

    Mis presidendi lubadusse ordenijagamist piirata puutub, siis on seda ka tehtud. Viimasel ajal annab president aumärgi 99 isikule, mis on vähem kui tema eelkäijatel ning ta on nimekirjast välja jätnud poliitikud.

    Vasta

    • huviline
      veebr. 24, 2014 @ 14:33:24

      Presidendi otsuste otstarbekuse hindamisel tuleb ettevaatlik olla, sest riigiametnikuna on ta teostanud oma isiklikku ideaali kohalikke olusid arvesse võtmata.

      Ordenite arvu piiranine on muidugi tervemõistuslik, aga absoluutsusesse kalduv hoiak mittejagada ordeneid poliitikutele tundub taaskord sulepeast imetuna. Miks mõned poliitikud ei tohiks ordenit saada, kes näiteks on haldusreformi eest seisnud või muidu tulblid olnud?

      Ma ei näe põhjendust poliitikute ja teiste vahele lõhe tõmbamiseks.

      Vasta

      • ckrabat
        veebr. 24, 2014 @ 14:51:45

        Ma küll sooviksin näha nende poliitikute nimesid ja aadresse, kes on haldusreformi kõvasti edendanud ühes põhjendusega, mille poolest nad paremad on kui näiteks mõni kohalik ettevõtja?
        Kui poliitik on tubli mees või naine või loom, küll talle siis ka orden antakse. Seni ei pea ma aga küll vajalikuks Marianne Mikko märga unenägu toetada, mille järgi ka ordeneid hakatakse andma kvootide alusel: niipalju saavad mehed, naapalju naised, nuupalju loomad, noopalju poliitikud jne. Kindlasti peab mingi osa ordeneid kvoodi alusel minema ka lollidele 🙂

      • huviline
        veebr. 24, 2014 @ 16:18:23

        Kvoodid on üldse kõige demokraatiavaenulikum nähtus, täpsemalt demokraatiat riivav nähtus, vahet ei ole, kas sookvoodid või autoostuload, millega hakkaja ettevõtlikkus tõmmatakse räpasesse konkurentsi (kui kvoot ise või kvoodi alune just kaubaks ei lähe).

        Samas on 99 ordenit väga kvoodi moodi. Tunnustust ei saa põhjendada mitte millegi muuga kui tunnustusega.

  4. ckrabat
    veebr. 24, 2014 @ 13:03:28

    Veel üks laul:

    Vasta

  5. ckrabat
    veebr. 24, 2014 @ 17:37:41

    Kvoodid on üldse kõige demokraatiavaenulikum nähtus, täpsemalt demokraatiat riivav nähtus, vahet ei ole, kas sookvoodid või autoostuload.

    Nõus. Aga võib-olla on ka ordenid ja aumärgid mineviku igand, millest võiks üldse loobuda ning tunnustust saab üles näidata ka kuidagi teisiti, progressiivsemalt. Võib-olla piisab kasvõi sellestki, kui aidatakse ettevõtlike inimeste projekte ellu viia, selle asemel, et neid märgistada? Kas see ordenitega märgistamine pole kuidagi näilik?

    Vasta

  6. huviline
    veebr. 24, 2014 @ 18:41:19

    Ordenitest ja paljudest tseremooniatest võiks loobuda, kui see oleks terviklik läbimõeldud tegevusviis, mitte asi iseeneses.

    Riiklik tunnustus võiks kolida eesti.ee lehekülgedele, see ei vähenda tunnustuse vääärtust, ära jääksid aga õigustamata kulutused olukorras, kus paljude elualade teenistujad on alarahastatud.

    Riiklik tunnustus on poliitika ja kui kogu poliitika kaugeneb rahvast oma peapeale pööratud tegevusega, siis on raske loota tunnustuse osas otsuseid, mis kohalikule elule tähelepanu pööraks. Miks üldse tunnustada kuulsaid inimesi, oma ala tippe, kes tunnustusest vaevalt puudust tunnevad. Samal ajal valla põline postiljon või küla kõige parem kalamees polekski justkui tunnustust väärt. Riik peaks mõtlema iga inimese peale alates ühiskonna kõige madalam kihi liikmetest ja edasi kihiti kõrgemale. Praegu on vastupidi.

    Vasta

  7. K_V
    veebr. 24, 2014 @ 18:51:50

    Kõik uuendused on võimalikud piiranguteta.
    Tuleb vaid totaalse meedia monoliitne tugi taha saada.

    Vasta

    • huviline
      veebr. 24, 2014 @ 19:13:28

      Totaalse meedia monoliitset tuge ei saada kunagi taha, sest totaalne meedia on järelejooksja, kes teeb seda, mida talle öeldakse.

      Üksikud kirjutajad oskavad seada sihte, neid ilmub maakonna lehtedes.

      Vasta

  8. ckrabat
    veebr. 24, 2014 @ 19:42:10

    Jahnohjah, totaalse meedia tunnustus on selgesti tajutav ka ilma väliste aumärkideta. Selle tunnustuse produktid on Nõia-Ints, Lihtsa-Elu-Triin, Dressi-Toivo, Füürer-Rutt ja muud imeelukad, kelle tunnustuse määr teatud sfäärides pole väiksem kui tunnustatud teaduskorüfeel või kunstimeistril, on siin elusad näited. Ma arvan, et paljude oma valdkonnas tunnustatud teaduskorüfeede nimi ei ütle laiemale avalikkusele mitte midagi, küll aga totaalse meedia toodetud arvamusliidrite oma. Valla postiljonil ja kalamehel on võimalus osaleda üldrahvalikel näljamängudel (vaatasin seda filmi Tallinn-Tartu bussis, päris huvitav tundus) ja jõuda gladiaatorite areenile Nõia-Intsu ja Iglesiase-Aneti kõrvale.

    Vasta

  9. K_V
    veebr. 25, 2014 @ 07:39:44

    “Pingviinide paraadil” ehk mingi õigustus siiski on.
    Ilma selleta koostaks ainult meedia nimekirju tähelepanu väärivatest isikutest. Alternatiivne nimekiri viib aga inimesed mõttele, et kui juba poliitikud tohivad, siis miks nemad ei või. Ja nii saab selliseid nimekirju palju rohkem kui kaks. Koguni enamus eesti rahvast võib mõnda nimekirja sattuda.

    Vasta

    • huviline
      veebr. 25, 2014 @ 09:54:27

      See on teoreetiline küsimus, justkui oleks võimalik meedia eksisteerimine omas mullis.

      Meedia on mitmekesine sotsioloogiline nähtus, milles ilmnevad nii tõuke- kui tõmbejõud, kõigi oma heade ja vigadega. See on suur masinavärk, tipnedes uudisteportaalide ja meediakontsernide juhtide ja omanikega. Tipus olevaid isikuid teame väga hästi, nende maailmavaade ja isikuomadused on teada. Mida enam meedia läheb võrku ja muutub tasuliseks, seda enam saab meediast riigiorgan, kust ammutavad infot teised riigiorganid. Meedia määrab moevoolud, kuid kaotades mõju rahva õpetajana, kaotab meedia laiapõhjalise ühiskondliku mõju ja jääb tegelikuses informatsiooni ebamoraalseks vahendajaks.

      Meedia ebamoraalsus seisneb selles, et tasuta saadud info suletakse kunstlikult ja müüakse kontrollitud raha eest räpase konkurentsi tingimustes.

      Nimekirjade koostajana mängib riigikantselei (presidendikantselei ja muud) lõppude lõpuks sama rolli mis meedia, vahet ei ole. Nad loovad kuvandit millest on loetav üha pisem sõnum rahva jaoks.

      Vasta

  10. Jolli
    veebr. 25, 2014 @ 09:55:03

    “Väike ja rahumeelne riik nagu Eesti ei pea ka kaitseväeparaadi kaks korda aastas pidama.”
    Meenutaks autorile, et oli see 2007 a, kui veebruarikuise külma ilma tõttu paraad ära jäeti.
    Millised sündmused sellele aprillis järgnesid, ei ole vaja meenutada…
    Paraadi ärajätmine saatis lollide ja neukkude ühendkoorile signaali, et riik on meil suur, aga korda ei ole ja lollid tulid tänavale, et maas vedelev võim oma kätte võtta, nagu juba väikesekasvuline suur Leenin omal ajal õpetas.
    Niisiis ei alahindaks mina sellist instrumenti nagu kaitseväe ja tehnika demo, mis näitab ka lollidele ja neukkudele, kes siiski ruulib.

    Vasta

    • ckrabat
      veebr. 25, 2014 @ 10:30:46

      Pättide vastu aitab meil siiski politsei. Kaitseväel on isegi keelatud neid puutuda, sest nemad on mõeldud välis-, mitte sisevaenlase jaoks. Võib-olla peaks siis kaitseväeparaadi asendama politseiparaadiga? Teiseks – kui kõik see kaitsevägi tuleb suusamaratonile laskesuusatama ja laseb kõik märgid maha, siis tekitab see lollidele ja neukkudele suuremat hirmu, kui nad paraadil marsivad. Nad teavad, et pole mõtet eest ära joosta, nagunii suusatavad järele.

      Vasta

      • huviline
        veebr. 25, 2014 @ 11:46:56

        Paljud kaitseväelased on meil abipolitseinikud. Võib-olla oleks parem abipolitseinikeparaad korraldada? Kui politseinikud paraadil, siis pättidel kergem hingata.

        Piirivalvurid kuuluvad meil arusaamatult politseinike ridadesse, aga ka nendele võiks paraadi korraldada.

        Paraadi võiks korraldada ka energiajulgeoleku eest vastutavatele ametiisikutele.

  11. Jolli
    veebr. 25, 2014 @ 10:36:06

    Lollid ja neukkud ei tee vahet, kas on politsei või kaitsevägi, sest lollid austavad jõudu. Kui jõudu näha ei ole, saadab see lollidele signaali, et riik on suur aga korda ei ole ja võib takistamatult hakata fantat ja tampoone varastama. :=)

    Vasta

  12. personainfieri
    veebr. 25, 2014 @ 12:44:24

    Paraadi võiks korraldada ka energiajulgeoleku eest vastutavatele ametiisikutele.

    Ma arvan, et nii kaitseväelased, piirivalvurid, päästjad jms oleksid õnnelikud, kui nad saavad paraadide korraldamiseks eraldatava raha kätte palkadena või töötingimuste parandamise kaudu. Ja nagu öeldud, pole paradeerimine mitte nende põhitööülesanne. Ka välisvaindlasel on lihtsam maad rünnata, kui vastase sõjavägi on kogunenud paraadile. Vana-Roomas korraldati triumfikäike võidukate sõjaretkede järel. Selle loogika järgi võiks ka tänapäeva paraadile eelneda mõni võidukas sõjaretk naaberhõimude vastu 🙂

    Vasta

  13. Jolli
    veebr. 25, 2014 @ 13:06:20

    Mulle tundub, et keegi siin ei mõista visuaalsete märgisüsteemide semantilist mõju… Muidugi võib käituda ratsionaalselt, aga samamoodi võiks hommikul dressides tööle minna, mitte ülikonda riietuda. Tuleks odavam. Veel odavam on habet ja juukseid mitte ajada jne. 🙂

    Vasta

  14. personainfieri
    veebr. 25, 2014 @ 13:23:46

    samamoodi võiks hommikul dressides tööle minna, mitte ülikonda riietuda.

    Sõltuvalt kultuurilisest kontekstist, võib nt Adi või Nike dressides tööle ilmumine autoriteeti, feimi ja respekti hoopis suurendada, ülikond ja prillid (v.a. päikeseprillid) aga vähendada. Samuti on habe ja juuksed mõnedes kultuurides rohkem hinnas kui mõnes teises. Sikhid ei aja üldse juukseid ja habet. Neukkumaa rahvapärimus ütles pikad juuksed, lühike aru. Ivar NA-st sai teada, et kõige targemad inimesed istuvad Rummus ja Vasalemmas, kui nad just ei teeni nõukogude armees. Ivar valis selle teise tee 🙂

    Vasta

    • huviline
      veebr. 25, 2014 @ 13:30:07

      Indias on heas hinnas küüned ja hambad (proteesid). Viimaseid võiks saada laenuks meie liitlastelt, sarnaselt lennukitega, mis küll paraadile hilinesid.

      Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2014
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
2425262728  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: