Araabia kevadest suvesse

@ckrabat

Kui Arno isaga koolimajja jõudis, algas kevade. Kevade jättis uksed muutustele valla, sest kõik osalised olid veel noored ja oma elutee alguses. Suveks olid kevade viljad juba küpseda jõudnud, Toots oli Venemaal mõisavalitsejaks käinud ning tuli kodumaale tagasi talu pidama. Koolilapsed olid vahepeal saanud täiskasvanuteks ja paljudest Kevade koolipoistest oli tulnud Paunvere valla lugupeetud ettevõtjad. Kevadest oli saanud suvi. Kui 2010.a. detsembris puhkes Vahemere lõunakaldal õide poliitiline protsess, mida hakati kutsuma Araabia kevadeks, siis tekitas see palju lootusi nii araabia riikides kui kaugemalgi. Selles nähti uut algust, mis toob lääneliku demokraatia ja arvamuste pluralismi araabia ühiskonda. Palju on räägitud sotsiaalvõrgustike ja interneti juhtivast rollist rahutuste organiseerimisel. Rahutustelaine haaras üksteise järel sekulaarsete rahvuslaste poolt juhitavad Tuneesia, Egiptuse, Jeemeni, Liibüa ja lõpuks Süüria, kuid ka usulisel pinnal lõhestunud feodaalse Bahreini. Väiksemaid muutusi tõi kevad kaasa Alžeerias (lõpetati sõjaseisukord), Jordaanias, Omaanis, Sudaanis, Iraagis, Kuveidis ja Marokos (vahetati välja valitsusi ning suurendati kodanikuõiguseid ja -vabadusi). Protsess sai alguse Tuneesiast, mis on araabia riikidest üks läänelikumaid.  2011.a. oktoobris toimusid seal valimised, millega tõusid võimule mõõdukad islamistid Ennahda liikumisest.

Praegu jätkub Araabia kevad eelkõige Süürias, aga see pole lõppenud veel Bahreinis ja Liibanonis. Võitlus autoritaarsete valitsejate vastu konsolideeris araabia ühiskondi, kuid protestijate eesmärgid olid erinevad. Vabaneti mitmest autoritaarsest liidrist Zine El Abidine Ben Alist Tuneesias, Muhammad Hosni El-Sayed Mubarakist Egiptuses, Ali Abdullah Salehist Jeemenis ja Muammar al-Gaddafist Liibüas, kuid põhjalikke muutusi sealsetes ühiskondades võimuvahetus kaasa ei toonud. Kuigi Jeemeni president Ali Abdullah Saleh sunniti lahkuma, valiti tema asemele Salehi asepresident marssal Abdo Rabbuh Mansur Al-Hadi, mis ei viita eriti suurtele ühiskondlikele muudatustele. Bahreinis, mis on sunniitliku kuningakoja poolt valitsetav shiiitliku enamusega riik, surus valitsev kuningas Hamad bin Isa bin Salman Al Khalifa välisabile toetudes opositsiooni maha, kuid olukord püsib pingeline. Araabia kevad ei toonud võimule läänemeelseid liberaalseid demokraate ning lääneriikidel ei õnnestunud araablasi õpetada nende moodi  „jätt“ tähte kirjutama, vaid alternatiive otsitakse islamist. Islamistide positsioonid on tugevad Gaddafi-järgses Liibüas ja Süüria opositsiooni seas, kus sunniitlik enamus on olnud poliitiliselt alla surutud shiiitlike alaviitide poolt, keda esindab Assadite klann.

Otsustavasse etappi on Araabia kevad jõudnud ühes mõjuvõimsamas araabia riigis Egiptuses, kui riigi presidendiks valiti Moslemi Vennaskonna  parlamentaarse tiiva Vabaduse ja Õigluse partei esindaja tehnikadoktor Mohamed Morsi. Napilt kaotas talle kukutatud Mubaraki režiimi peaminister õhuväekindral Ahmed Shafik. Valimistulemused näitasid, et Egiptuse ühiskond on lõhestunud islamistide ja sekulaarsete natsionalistide vahel. Nasseristide positsioonid on Egiptuses endiselt küllaltki tugevad ja Shafiki hea tulemus näitab, et armeel on riigis endiselt arvestatav poliitiline toetus. Valimiste esimeses voorus jäi kolmandaks võimude suhtes opositsioonilise nasseristliku Väärikusepartei liider Hamdeen Sabahi, kes on teinud koostööd Moslemi Vennaskonnaga  ja kuulub nende juhitavasse valimisliitu. Neljandaks jäi endine „Moslemi Vennaskonna“ liider, kuid sealt lahkunud mõõdukas islamist Abdel Moneim Aboul Fotouh. Rahvusvaheliselt kõige tuntum kandidaat, endine Araabia Liiga peasekretär ja välisminister Amr Moussa, kelle võitu lootsid lääneriigid, kogus vaid 11% häältest ja jäi kõigest viiendaks.

Panislamistlik Moslemi Vennaskond loodi 1928.a. Egiptuses Ismailias Suessi Kanali Kompanii töötajate poolt. 1948-2011 oli organisatsioon ametlikult keelatud. Nende poliitilised põhimõtted väljendavad avalduses: „Jumal on meie eesmärk; Koraan on meie õigus; Prohvet on meie juht; Džihaad on meie tee; ja surm Jumala eest on meie ülim taotlus.“  Vennaskonna rajaja Hassan al-Banna taotles islami impeeriumi rajamist Hispaaniast Indoneesiani. Moslemi Vennaskond on liikumine, mitte erakond ja tema parlamentaarne tiib Egiptuses on Vabaduse ja Õigluse Partei, kuid Moslemi Vennaskonnast on välja kasvanud nt palestiinlaste islamiliikumine Hamas ja neil on osakonnad või sõsarparteid paljudes araabia riikides. Mitmed eksperdid on pidanud tänast Moslemi Vennaskonda siiski pigem rahvuslikuks ja sotsiaalseks liikumiseks kui fundamentalistlikuks usuliikumiseks. Vasakpoolne Iisraeli autor ja inimõiguste aktivist  Uri Avnery on Vennaskonda nimetanud pigem pragmaatiliseks kui fanaatiliseks liikumiseks, kellega Iisraelil tuleb õppida rahumeelselt kooseksisteerida, mis on Avnery arvates tema julgeolekule kindlam garantii kui toetuda ameeriklaste poolt finantseeritud sõjaväelaste režiimidele. Vastvalitud president Mohamed Morsi Isa al-Ayyat pole Moslemi Vennaskonnas kunagi mänginud esimest viiulit, kuid teda toetati presidendikandidaadina peale seda kui Vennaskonna aseesimehe ning paljude arvates tegeliku liidri ja strateegi Khairat El-Shateri kandidatuur lükati sõjaväevõimude poolt tagasi, sest ta vabanes vanglast alles möödunud aastal, aga seadus nõuab vähemalt kuueaastast perioodi.

Kuigi Mubarak on poliitiliselt areenilt lahkunud ning talle mõisteti eluaegne vanglakaristus, säilitavad sõjaväelased mõju Egiptuse poliitikale. Pärast seda, kui Egiptuse Kõrgem Konstitutsioonikohus tunnistas Egiptuse valimisseaduse ebaseaduslikuks, saatis Egiptuse sõjaväeline juhtkond aastavahetusel valitud parlamendi alamkoja Rahvusassamblee laiali.  Uuele presidendile jääb võimalus püüda sõjaväelaste mõju vähendada või ajada nendega kokkuleppepoliitikat. Vähemalt esialgu on uus president asunud Egiptuse ühiskonna ühendamise teele. Moslemi Vennaskonna üks juhte Khairat El-Shater on teatanud, et president üritab luua koalitsioonivalitsust sõltumatu peaministriga. Morsi on lubanud riigi  valitsusse kaasata läänemeelseid jõude, teiste hulgas näiteks endise Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri (IAEA) juhi Mohamed El-Baradei, samuti pakkuda asepresidendi kohti naisele ja kristlasele. Praegused poliitilised suundumused lubavad eeldada, et Moslemi Vennaskonna poolt juhitav Egiptus tuleb mõõdukam, kui kardeti. Tuleb meelde, kuidas samamoodi oldi Läänes hirmul shiiitide võimuletulekust Iraagis ja kardeti nende kontakte usukaaslastest teokraatliku režiimiga Iraanis, kuid ka peale okupatsioonivägede lahkumist on Iraak jäänud võrdlemisi mõõdukaks. Muidugi, Iraagi shiiitlik usujuhtkond on alati olnud mõnevõrra liberaalsem kui nende usukaaslased Iraanis.

Moslemi Vennaskonna võimuletulekut on lääneriikides kardetud, sest arvatakse, et nad võivad võtta suuna Iraanile sarnase teokraatliku riigi loomisele ja šariaadi seaduste kehtestamisele Egiptuses, kuid Morsi on püüdnud neid kahtlusi leevendada. Vennaskonna sotsiaalse baasi moodustab vaesem elanikkond ning liikumise eesotsas on lääneliku haridusega tehnokraadid. Vennaskonna suhted läänemaailma staarvaenlase, terroristliku al-Qaedaga, ei ole olnud head ja Osama bin Laden on kritiseerinud Moslemi Vennaskonna tegevust, pidades seda islami solidaarsust lõhestavaks. Kindlasti ei ole Moslemi Vennaskond ühtne poliitiline liikumine, vaid neil on oma äärmuslased ja oma mõõdukad. Vennaskonna tänane liider 69-aastane veterinaariaprofessor Mohammed Badie on püüdnud ajada mõõdukat joont ja leida sõjaväevõimudega kokkuleppeid  võimu rahumeelseks üleminekuks. Iraani teed ei saa pikemas perspektiivis lõplikult välistada, sest Iraaniski kõrvaldati mõõdukamad liidrid eesotsas president Abolhassan Banisadriga aja jooksul võimult. Egiptuses ei ole siiski praegu esile tõusnud usujuhti, kelle mõju oleks samaväärne ajatolla Homeiniga ning islamistide taga on vaid umbes pool Egiptuse ühiskonnast.

Raske on prognoosida, milliseks kujunevad Egiptuse uue juhtkonna suhted Iisraeliga. Egiptus ja Jordaania on araabia riigid, kes on sõlminud Iisraeliga rahulepingu ja seadnud sisse diplomaatilised suhted. Kohtumisel Vladimir Putiniga lubas Iisraeli peaminister Benjamin Netanyahu Egiptusega koostööd jätkata. Morsi on jõudnud teatada, et ta austab Egiptuse poolt sõlmitud rahvusvahelisi lepinguid. Egiptuse ja Iisraeli suhteid võib hakata pingestama Gaza probleem. Egiptusel on tihedad suhted islamistliku Hamasi poolt valitsetava Palestiina Gaza piirkonnaga. Väidetavas intervjuus Iraani teadeteagentuurile Fars lubas valitud president Morsi arendada koostööd Iraaniga, mida ta pidas oluliseks regionaalse tasakaalu säilitamiseks, kuid hiljem on Egiptus eitanud intervjuu toimumise fakti. Kindlasti on Egiptuses olemas äärmuslikud ja fundamentalistlikud jõud, kes soovivad ehitada ideoloogiliselt kontrollitud islamiriiki ja eitavad vähemuste õigusi. Viimasel ajal on sagenenud islamistide rünnakud egiptlaste kristliku vähemuse koptide vastu. Egiptuse kopti õigeusu kirik on araabiamaade suurim kristlik kirik, kuhu kulub umbes 10% Egiptuse elanikonnast. Kopte peetakse vanade egiptlaste otsesteks järeltulijateks ja nende  rahvusvaheliselt kõige tuntum esindaja on endine ÜRO peasekretär Boutros Boutros Ghali.

Käesoleva aasta märtsis lahkus 89-l eluaastal koptide usujuht, Aleksandria paavst ja kogu Aafrika patriarh Shenouda III.

6 kommentaari (+add yours?)

  1. Jolli
    juuli 01, 2012 @ 00:09:05

    Arno ibn Tali ja Jussuf el Toots peaksid gebabiputka ees tsillimise asemel rohkem koolis käima, siis oleks ka Egiptuses olnud rohkem parteisid, keda valida. Kas me sellist Egiptust tahtsimegi või? :=)

    Vasta

  2. personainfieri
    juuli 01, 2012 @ 08:47:50

    Vähemalt Cärlyn-Angelina puhul on nüüd ordnung majas, Milaano moemaja asemel istub haaremis, praeb Ibrahimile muna ja ei mölise 🙂

    Vasta

  3. personainfieri
    nov. 04, 2012 @ 19:42:57

    Koptide uueks paavstiks valiti Shenouda III järglasena piiskop Tawadros II. http://uudised.err.ee/?06265132
    Koptide paavst loositakse kolme kandidaadi hulgast. Tawadros (Waǧīh Ṣubḥī Bāqī Sulaymān) sündis 1952.a. Mansouras ning on hariduselt farmatseut. Vaimulikuks ordineeriti 1989.a.

    Vasta

  4. personainfieri
    okt. 10, 2014 @ 21:37:18

    Qatar and the Arab Spring: Policy Drivers and Regional Implications
    http://carnegieendowment.org/2014/09/24/qatar-and-arab-spring-policy-drivers-and-regional-implications

    Vasta

  5. ckrabat
    aug. 01, 2015 @ 20:17:32

    Vasta

  6. ckrabat
    aug. 01, 2015 @ 20:24:42

    Middle East Relationships, Explained Through An Interactive Map
    http://www.huffingtonpost.com/2014/10/30/middle-east-explained_n_6056786.html

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

juuni 2012
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: