Kim Jong Un ning tants tuumakatla ümber

@ckrabat

Tänapäeva maailma ilmselt kõige suletuma ühiskonnakorraldusega riik Põhja-Korea on taas rahvusvahelisele meediaareenile jõudnud, kuna ähvardas Ameerika Ühendriike naljaviluks tuumarünnakuga nagu ta seda aeg-ajalt ikka teinud on. Sõnade kinnituseks on nad idarannikule toimetanud juba kaks Musudan tüüpi raketti, kuid tuumarelvade kandevõimet omavate rakettide paigutamine positsioonidele  ning isegi vägede koondamine piiri äärde võivad tähendada küll soovi olukorda pingestada ja potentsiaalseid vastaseid survestada, aga see ei pruugi viia veel ulatusliku relvastatud konflikti puhkemiseni ning vastase ründamiseni nagu tegi seda juhtus 25.juunil 1950 kui Põhja-Korea ehk siis ametlikult Korea Rahvademokraatlik Vabariik ründas Lõuna-Koread ehk Korea Vabariiki, mis sai alguspunktiks kolm aastat vahelduva eduga laastanud Korea sõjani. Riik, kes vallandab sõja, üritab suure tõenäosusega seda sõda ka võita, kuid Põhja-Korea võiduvõimalused aastal 2013 on märgatavalt väiksemad, kui mitte olematud, võrreldes aastaga 1950.

Põhja-Korea armee on väliselt hirmuäratav, 1,21 miljonit meest, mis on suuruselt neljas armee maailmas. Tänu totalitaarsele riigikorraldusele panustab Põhja-Korea relvajõududele enam kui ükski teine riik maailmas, kuid tema relvastus on suhteliselt vanamoeline. Massiarmeed võisid edu tuua siis, kui sõjapidamine oli odav. Kõrgtehnoloogilises sõjas võib aga tehnoloogiline mahajäämus osutuda kergesti haavatavaks, sest odavate massiarmeede ajad hakkavad mööda saama.   Tegelikult puudub Kim Il Sungi jüngritel vajalik sõjaline võime, et muutuda Ameerika Ühendriikidele ja tema liitlastele ohtlikuks ning võib arvata, et raskesõnalise retoorikaga kaunistatud sõjalised ähvardused peavad täitma mingisuguseid poliitilisi eesmärke. Eelmise suurema kriisi ajal 2010.a. märtsis uputati torpeedorünnakuga Lõuna-Korea sõjalaev piiriäärse Baengnyeongi saare lähedal ning 2010.a. novembris tulistas Põhja-Korea suurtükivägi teist Kollases meres paiknevat saart, Suurt Yeonpyeongi, kuid suuremat sõda kahe Korea vahel on suudetud vältida ning relvarahu on püsinud juba 60 aastat. Mäng tulega võib küll ühel hetkel väljuda kontrolli alt ja areneda suureks tulekahjuks, kuid Põhja-Korea juhtkonna jaoks võiks sel juhul tegemist olla massisuitsiidiga.

Massihävitusrelvade, teiste hulgas tuumarelva, omamine annab tänapäeva maailmas riikidele arvestatava heidutusvõime ning sellepärast on mitmed rahvusvahelise süsteemiga vastuollu sattunud paariariigid üritanud neid ka välja arendada, kuid paariariikide esmane mure on olnud pigem režiimi säilitamine kui maailmasõja vallapäästmine. Kuuba raketikriisi ajal 1960-tel aastatel tegi Põhja-Korea tuumarelva väljatöötamiseks esimese katse ning pöördus vastava abipalvega Nõukogude Liidu poole, kuid siis jäi abi saamata. Tuumarelvani jõuti lõpuks selle sajandi alguses ning võime väljatöötamisel kasutati näiteks Pakistani teadlaste abi, kuid see võime on veel väga nõrk. Kui ameeriklased heitsid 1945.a. Hiroshimale 13 kilotonnise pommi ja Nagasakile 21 kilotonni, siis arvatakse, et Põhja-Korea on parimal juhul valmis kasutama 7 kilotonni purustusjõudu. Põhja-Koreal on olnud head suhted islamiriikide Pakistani ja Iraaniga ning  1980-1988 Iraagi-Iraani sõja ajal oli Põhja-Korea Iraani olulisemaid relvastusega varustajaid, millepärast on kahtlustatud ka koostööd Iraaniga viimase tuumarelva väljatöötamisel. 2003.a. võeti tagasi allkiri Tuumarelva Leviku Tõkestamise Lepingult (NPT) ning 2006.a. jõuti esimese tuumarelvakatsetuseni. Põhjakorealaste kesktegevusraadiusega ballistilised raketid “BM25 Musudan” ja “Taepodong-2” võivad maksimaalselt jõuda 4000-6000 km kaugusele, kindlasti mitte Ameerika Ühendriikide põhiterritooriumile, neid pole veel piisava kindlusega õieti testitudki ning pole üldse kindel, et nad tööle hakkavad. Parimal juhul on võimalik ohustada ameeriklaste sõjaväebaase Lõuna-Koreas, Jaapanis, Guamil, Filipiinidel.

Seetõttu muutub Korea poolsaare pingestunud olukorra ja tantsu tuumakatla ümber põhiliseks küsimuseks, mis on Põhja-Korea agressiivse käitumise põhjus?  Need põhjused võivad suure tõenäosusega olla sisepoliitilised ning tuleneda juhtkonna võimumängudest. Noor liider Kim Jong Un, 2011.a. surnud Kim Jong Ili neljas laps suhtest Jaapanis sündinud tantsijanna Ko Young Heega, kelle perekond 1961.a. Chongryoni kutsel Põhja-Koreasse emigreerus,  tahab kindlustada positsioone riigi liidrina, koguda raugastunud partei juhtkonnas rohkem feimi ning näidata end tugeva juhina. Kuigi praegu 30-aastane Kim õppis nooruses Shveitsis (umbes aastatel 1991/1992-2000) ja on hästi tuttav eluga Läänes ei maksa hellitada erilisi lootusi, et ta võiks riiki tuua suuri demokraatlikke muutusi. Me teame, et Pol-Poth õppis Pariisis, Muammar al-Gaddafi ja Bashar al-Assad omandasid hariduse Suurbritannias ning paljud totalitaarsed liidrid on välja kasvanud läänelikust haridussüsteemist. Süsteem ise muudab Kim Jong Uni oma orjaks, sest nende vahele tekib vastastikune sõltuvus – režiim vajab iidolit, kuid iidol vajab oma positsiooni säilitamiseks talle kuuletuvat süsteemi.

Teisalt võib Põhja-Korea taotleda teatud edusid rahvusvahelisel areenil ning üritada saavutada režiimile soodsaid kokkuleppeid, mis aitaksid väljuda rahvusvahelisest isolatsioonist ning leevendada majandussanktsioone. Provokatiivse käitumisega Põhja-Korea rünnakuähvarduste teravik on seekord suunatud Ameerika Ühendriikide pihta, millega üritatakse ameeriklasi meelitada läbirääkimistelaua taha ning vastutasuks midagi välja kaubelda, kas siis poliitilisi kasusid või ka majandusabi. Rahvusvahelisse isolatsiooni sattunud paariariik vajab toetust, et nälgivaid kodanikke ohjes hoida ning vastutasuks pakkuda võib-olla mõõdukaid reforme, kuid jutulevõtmiseks on vaja uksele tugevasti koputada. Praeguse liidri vanaisa Kim Il Sung, kes on ka täna  suutis külma sõja ajal olla väheseid kommunistliku bloki liidreid, kes suutis säilitada head suhted nii Nõukogude Liidu kui Hiinaga. Erinevalt 1950-53 Korea sõjast, kui Põhja-Korea selja taga seisis kommunistlik süsteem eesotsas Nõukogude Liidu ja Hiinaga ning Hiina Rahvaarmee sekkumine aitas Põhja-Koreal režiimi säilitada, puuduvad neil aga täna olulised liitlased, sest tema tegevuse pingete üles kruvimisel on hukka mõistnud nii Hiina kui ka Venemaa

Kohapealsed suhtuvad olukorda rahulikult. Nad on Põhja-Koreast lähtuva ähvardava retoorikaga paremini kohanenud, kui inimesed mujal maailmas ning võtavad seda kui lõputut mängu, tantsu tuumakatla ümber. Olukord on veidi muutunud ka Lõuna-Koreas, kus uueks presidendiks valiti Park Gyun Hye, kunagise karmikäelise diktaatori  Park Chung Hee tütar, kelle isa  laskis 1979.a. ebaselgetel asjaoludel maha tema enda luureülem ning kelle ema tapeti 1974.a. Jaapanis Chongryoni süsteemis üles kasvanud korealase poolt.  Põhja-Koreaga tihedates sidemetes olev mittetulundusühing Chongryon on Põhja-Korea poolt Jaapanis korea päritoluga isikute, kes ei ole võtnud Jaapani kodakondsust,  tarvis rajatud  ideoloogiline süsteem, mis tegutseb Põhja-Korea mitteametliku esindusena Jaapanis ja väljastab Põhja-Korea passe. Chongryonil on umbes 150 000 liiget, neil on  Jaapanis oma lasteasutused, koolid, ettevõtted, pangad ja isegi ülikool. Chongryonis üles kasvanud ning Jaapani klubides mängivad korealased osalesid jalgpalli maailmameistrivõistlustel Põhja-Korea koondises. Kui Lõuna-Korea varasemad presidendid Kim Young Sam ja Kim Dae Jung üritasid kahe Korea suhetes olla mõõdukad ja 1998.a. valimised võitnud Nobeli rahupreemia laureaat Kim Dae Jung  arendas “päikesepaistepoliitikat”,  mõneti Hiina erimajandustsoone meenutava Kaesongi tööstusala rajamine kahe riigi piiril on üks selle poliitika reaalne tulemus, siis uut presidenti Parki peetakse konservatiivseks ja kompromissituks poliitikuks, kellega Põhja-Korea liidritel võib olla märksa raskem kokkulepeteni jõuda, millest võivad pärineda ka meeleheitlikud sammud Ameerika Ühendriike ja Lõuna-Koread rohkem survestada.

Advertisements

8 kommentaari (+add yours?)

  1. Jolli
    apr. 06, 2013 @ 10:11:26

    selle põhja-korea peale mõeldes, siis ilmselt ootab lääs seal siiamaani kas mingit siseriiklikku punakulmude ülestõusu või perestroika stiilis glasnosti…
    arvatavasti ei tule kumbagi- näljase massi vaoshoidmiseks piisab galašnikovidest ja perestroikast ja glasnostist ei ole ju nomenklatuur huvitatud, muidu peaksid nad ise vabal turul rahva häälte eest võitlema hakkama, praegu piisab 99,9% kindlalt tagatud vaimustunud valija häälest.

    lääs ei taha ka mõista asiaadi mõtlemist, kes vist ei teagi, mis on individualism ja allutab end ühiskonna so riigi huvidele. kui lääs vallutaks p-korea, võib ta avastada, et seal ei oota keegi enese päästmist ega tahagi saada päästetud lääne mõistes. võibolla tahavad ainult süüa. 🙂

    järgmine küsimus, et mida teha nende kümnete miljonite eest leitud neukkudega? kui eesti neukkud keelduvad muutumast vaatamata raudse eesriide sisse levinud soome tv-st ja ameerika häälest ja nüüdseks ca 20+ aastasest turumajanduskogemusest, shengenist ja euroliidust, siis mida oodata rahvalt, kes on inimpõlvede kaupa olnud isolatsioonis, kontrollitud info mõjusfääris kus valesti mõtlemine ei olnud tervisele kasulik?
    sisuliselt tuleks sinna luua mingi teemapark või reservaat, kus alles hakatakse elanikke välismaailmaga kohtumiseks ette valmistama. kes sellist grandioosset ülesannet juhtida tahaks?
    noorel mehel kindlasti veri vemmeldab, aga vanad kindralid saavad ilmselt hästi aru, mis juhtub, kui nuppe näppida- nende kätte võideldud sotsiaalne staatus muutuks olematuks.

    Vasta

  2. personainfieri
    apr. 06, 2013 @ 10:27:16

    See on väidetavalt Kim Jong Uni lemmiklaul

    Vasta

  3. Jolli
    apr. 06, 2013 @ 10:45:50

    kui jaapanis hakati kokkuhoiu mõttes inimesi vallandama, ei saanud nad aru, mis juhtus. mitte, et minu tööjõudu ei vajata, firma on raskustes, pean otsima uue töö…
    vaid ilmselt said aru, et ma olen firmat (keisrit, oma riiki jne) alt vedanud. ja hakkasid tegema enesetappe.
    isegi jaapanis (!) ei saa nad aru, mis on indiviid.

    kui nüüd mõelda, siis mida võidaks lõunakorea, kui ta integreeriks põhja? ei midagi… ta kaotaks- põhjast leiaks laagrite kaupa odavtööjõudu, kes võiksid töötada elektroonika või autotööstuse liinide taga uskumatult väikese palga eest. aga mida siis hakkaksid tegema lõunakorealased ise? :=)

    kui palju peab eesti neukkudele eurotoetusi sisse kütma, aga ikka tuleb mingit vaikset visinat ja hapu virisemist, aga mitte majanduskasvu. :=) enne jääb ilmselt saksamaa euroopa “võitjariikide” toetamisest uuesti vaeseks, kui ülejäänud euroopa sellele sõjas tümaks pekstud riigile järgi jõuab. 😀

    Vasta

  4. Jolli
    apr. 06, 2013 @ 11:46:20

    ilmselt antakse läänest põhjakoreakatele kott tatart pihku ja kõik lähevad sõbralikult lahku. 🙂 lääs pääseb nende üles ehitamisest, kohalik boss raporteerib rahvale, et näe, kartma hakkasid ja kõi vilistavad vanal viisil edasi. 🙂

    Vasta

  5. huviline
    apr. 06, 2013 @ 18:50:25

    Kuna Põhja-Korea president on mees, Lõuna-Korea president on naine, siis ei saa välistada ka tedremängu.

    Kui president Park ja president Un abielluksid ja nende kooselust sünnib tütar, siis on regioonis rahu tagatud. Kui abielluksid Inglise prints Charles ja endise presidendi Bill Clintoni tütar Chelsea, enne muidugi lahutades hetkeks koosellu heidetud kaaslasest, ja nende kooselust sünnib poeg, siis oleks globaalses maailmas taas üks jõukeskus tagatud. Kui nüüd Ida tütar abiellub Lääne pojaga, siis oleks kogu maailmas rahu tagatud ja võiks tantsida ka aurukatla ümber.

    Rahvusvahelistes suhetes ei maksa unustada ära vana läbiproovitud viisi suhete normaliseerimiseks. 🙂

    Vasta

  6. personainfieri
    apr. 08, 2013 @ 09:28:53

    Vasta

  7. personainfieri
    apr. 10, 2013 @ 22:24:59

    Vasta

  8. personainfieri
    aug. 21, 2015 @ 13:36:32

    Sõjamängud Korea poolsaarel on jälle lahti läinud
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/kim-jong-un-andis-kasu-seada-vaed-lahinguvalmis-ja-kuulutas-valja-sojaseisukorra?id=72255311
    Mingid hood käivad Kim Jong Unil aegajalt ikka peal, aga siis rahunetakse maha. Ega ta võimust ilma jääda ei taha, kuid kui sõjaks läheb, siis võib tema jaoks kurvalt lõppeda. Pigem on tal tarvis oma rahvale jõudu näidata ja hirmutada, et need ikka kuulekad püsiksid. Seepärast ei usu ma, et praegu oleks olukord tõsisem, kuid kui tulega mängitakse, võib leek ikkagi mingil põhjusel valla pääseda.
    The Telegraphi blogi
    A war between the two Koreas ‘could go nuclear,’ experts warn: live
    http://www.telegraph.co.uk/news/worldnews/asia/northkorea/11815637/North-Korean-troops-ordered-onto-war-footing-by-Kim-Jong-un-live.html

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

aprill 2013
E T K N R L P
« märts   mai »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: