Ivari kojutulek – pühendatud nõukogude naisele

@ckrabat
Nii juhtub see aastast aastasse, kui Ivar nõukogude armeest läheb 23.veebruaril prügiämbrit välja viima ning saabub oma Odysseuse eksirännakutelt lössis tordikarbi ja närtsinud nelkidega koju tagasi 8.märtsil. Anfissa ootab teda juba  taignarulliga. Rahvusvahelise naistepäeva paiku ta muudkui küpsetab ja triigib tainast. See päev ei ole tähelepanuks mitte  ainult Ivarile, et aeg on lõpetada nõukogude armee aastapäeva tähistamine, otsida üles tordikarp ja nelgiõis ning seada sammud kodu poole, vaid paljudele tema ajastust pärinevatele meeskodanikele, kelle eksirännakud algavad 23.veebruaril, millal progressiivne üldsus tähistas nõukogude armee ja sõjalaevastiku päeva, mida mõned eriti patriootlikud ringkonnad meestepäevaks kutsusid, kuigi sellelegi traditsioonile pani aluse naine – 1918.a. hukkus Keila lahingus, vastloodud Punaarmee esimeses lahingus Saksamaa keiserlike vägedega  naiskommunist Alice Tisler, kelle mälestust hakati tähistama armee sünnipäevana.

Nõukogude naise näol ei ole tegemist inimese ega ahviga, mehe ega naisega. Üks päev aastas, 8.märts, on pühendatud liigile, keda teiste hulgas esindasid Clara Zetkin, Nadezhda Krupskaja, künnihiiglane Praskovja Angelina traktori seljas põldu kündmas, meisterlüpsja Leida Peips lehmadega Moskva poole sammudes, kujur Veera Muhhina koos  töölise ja kolhoositariga poodiumil seistes, sõjamerelaevastiku kokk ja kaheksakordne sambomeister Anfissa  Fjodorovna burksiputka leti taga ning aktiivne kodanik Loreida Loo-Reha raadiosse helistamas. Liigile, kellel väidetavalt olevad kõrge moraal ja eeskujulikud kombed, kuid sarnasus on visa hing ja tugevad küünarnukid, et nõukogude kaubandussüsteemi viljakates tingimustes prussakana säilida. Liik, keda austatakse vaid üks kord aastas ja sedagi kohusetundest. Liik, keda täieliku võrdõiguslikkuse nimel kutsutakse seltsiMEHEKS. Liiki, kelle huve esindas pankrotistunud ajakiri “Nõukogude Naine”. Liik, kelle auks anti nõukogude meestele puhkepäev. Liik, kelle näol hämmastava edukusega likvideeriti erinevused meeste ja naiste vahel. Liik, kes tasuks juba idee poolest kanda PUNASESSE raamatusse, kuigi ta ei ole veel täielikult hävinenud.

Temaga seostuvad paljude isendite helged mälestused odavast viinast, Ülemiste vorstist, prussakatest, letialusest kaubandusest ja küünarnukitundelisest nõukogude naiste lemmiktegevusest – sabasseismisest. Nõukogude naine ilmus Eestisse kohe peale Pätsu ajastut ning levis hirmuäratava kiirusega tehastesse, vabrikutesse, kontoritesse, ühismajanditesse. Kas nõukogude naine on surnud? Ei! Ta elab veel. Välja suremas on ristpistet harrastava ning kohvi kõrvale kooke nautiva Pätsuaegse proua alaliik, kuid meestega võrdselt valget viina viskava nõukogude naise alaliik on hämmastavalt elujõuline. Missugused on nõukogude naise eelised Pätsuaegse proua ees? Miks on üks liik kadumas, kuid teine elab veel aastakümneid peale teda ehitanud riigi surma, omandades vaid mõnevõrra ajakohasema ja moodsama ilme, kuid säilitades oma punase südame? Miks?

Nõukogude tähtpäevad on visad kaduma. 7.novembrit vähemalt avalikult ei tähistata, kuid mitmed teise nõukogude aegsed traditsioonid õilmitsevad täies elujõus. Rahvusvahelise naistepäeva idee pärineb saksa kommunistidelt Rosa Luxemburgilt, Luise Zietzilt ja Clara Zetkinilt ning arvatakse, et 8.märts võeti kuupäevana kasutusele 1857.a. New Yorgis toimunud tekstiilitööliste sotsiaalsete õiguste tagamiseks avaldatud vastupanu mälestuseks, kuigi selle sündmuse toimumist ei peeta piisavalt tõendatuks. Traditsiooni säilimist vabas maailmas on näiliselt lihtne õigustada: naistel on õigus kord aastas pälvida meeste tähelepanu ja kuna paljud naised pole emad, siis emadepäev selleks ei sobivat. Miks just kord aastas? Miks just 8.märtsil? Need on küsimused, millele vastust pole antud. Petlik on väita, et rahvusvahelise naistepäevaga ei hoia me ülal mitte nõukogude traditsioone, vaid avaldame tunnustust õrnemale soole. Ma ei taha üldsegi mitte feministlikult või maskulinistlikult väita, et mehed ei peaks naistele lilli ega tähelepanu kinkima. Vastupidi, seda võiks teha veelgi rohkem, kuid siis pigem juba vabast tahtest ja siirast armastusest, kui kombetäitmiseks ning riikliku sunni mõjul. Naised vääriksid tähelepanu ka igal teisel päeval peale 8.märtsi, kuid kindlasti pole vaja neid kasutada nõukogude traditsioonide elus hoidmiseks.

Pühendatud nõukogude naisele

Tere tulemast nõukogude naine
Nii karge, põhjamaine
Sind õnnitlen seltsimees naine
Kes ainsana oled veel kaine

Ketrusmasina töökas sinas
Punab päike kui talvine kuu
Naistepäevajärgses sinises vinas
Kord aastas ta huulil naeratus

Kimp närtsinud punastest nelkidest
Kas oled sa üldsegi naine
Lapsepõlveunistus mädand banaanidest
Tundud Marsilt, nii ebamaine

Lössis tordikarp kaubandusvõrgust
Ja et mees üks kord aastas ei joo
Sest kaine peaga ta iialgi
Punanelke majja ei too

Traditsioonid ei sure

Pilt: http://www.earbox.com/posts/95

Advertisements

3 kommentaari (+add yours?)

  1. huviline
    märts 09, 2013 @ 20:57:51

    “Naistepäev on üks päris kena traditsioon”
    http://priittoobal.blogspot.com/2013/03/naistepaev-ilus-traditsioon-voi.html

    Vasta

  2. huviline
    märts 09, 2013 @ 21:07:58

    Riikliku sunni kohta on arvatud, nt H.Hermaküla, et riik see olemegi mina, sina ja meie. 🙂

    Vasta

  3. Jolli
    märts 08, 2015 @ 15:57:57

    head naistepäeva, seltsimehed naised!

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

märts 2013
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: