Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni II

@H.M.
Islamism tõstab pead
1960-tel-1970-tel aastatel oli Afganistan veel suhteliselt ilmalik riik ning tema pealinn Kabul nägi neil aastatel üsnagi läänelik välja. Tolle aja Afganistani kohta võime lugeda: “Kabulis ja teistes suuremates linnades käisid tüdrukud koolis, pool tudengitest olid naised ning 40 protsenti arstidest ja 30 avalikest teenistujatest samuti. Naisi võis leida isegi kohtunike ja parlamendisaadikute hulgast. Burkasid sel 1970-teni kestnud nn kuldsel perioodil sagedasti näha ei olnud.”(8) Islamistide suundumine poliitikasse tekkis üsna samaaegselt kommunistliku liikumisega ning tolle aja Kabuli ülikoolis andsid tooni ideoloogilised kokkupõrked marksistlikult meelestatud üliõpilaste, ARDP toetajate, ning islamistide vahel. 1969. aastal rajasid kolm hilisemal ajal Afganistani riikluses juhtivat rolli omanud poliitikut ja sõjapealikku Burhanuddin Rabbani (1940-2011), Gulbuddin Hekmatyar (1947) ja Abdul Rasul Sayyaf (1946) islamistliku rühmituse Ilkhwan al-Muslimin. Peale Daoud Khani riigipööret 1973. aastal erakonnad keelustati ning islamistid sattusid tagakiusamise alla.

Kui šiiitide eneseteadvust tõstis Iraani islamirevolutsioon, siis Afganistani kodusõda aitas poliitiliselt ühendada sunniidi islamiste. Sunniitide konservatiivne vool salafism kogus elujõudu Afganistanis nõukogude vägede vastu võideldes. Salafism seab eesmärgiks tagasipöördumise algislami juurde (salafi – araabia k. esivanemad) ning on eriti mõjuvõimas Saudi Araabias, Kataris ning Araabia Ühendemiraatides, pakkudes identiteediotsingutel visklevates islamimaades teatavat selgepiirilist alternatiivi Lääne mõjudele(9). Salafismis on läänes tuntud kui äärmuslikke meetodeid kasutav liikumine, kuid tegelikult võib seal eristada vähemalt kolme konkureerivat voolu, kes kasutavad erinevaid meetodeid: fundamentalistid (vägivallatu, madkhalistid), aktivistid (poliitiline, põhivoolu salafism) ja džihadistid (võitlev, qutbistid). Džihadistliku salafismi kõige äärmuslikuma voolu qutbismi rajajaks peetakse Egiptuse õpetlast Sayyid Qutb’i (1906-1966), kes oli 1950-tel ja 1960-tel aastatel Moslemi Vennaskonna üks juhte Egiptuses.

Sayyid Qutbi peateos oli 30-köiteline Koraani kommenteeritud väljaanne “Koraani varjus” (Fi Zilal al-Qur’an; In the Shade of the Qur’an). Varem sekulaarne ning edumeelne Qutb pöördus islamismi aastatel 1948-1950 Ameerika Ühendriikides õppides ning Ühendriikides valmis ka tema esimene islamismi propageeriv teos “Sotsiaalne õiglus islamis” (Al-‘adala al-Ijtima’iyya fi-l-Islam; Social Justice in Islam). Aastal 1952 tervitas Qutb nasseristlike “Vabade ohvitseride” liikumise riigipööret ja kuningas Faruki kukutamist Egiptuses, kuid sattus uute võimudega peagi konflikti ning veetis kümme aastat (1954-1964) vanglas, kus tal valmis islamismi poliitiline manifest “Teetähised” (Ma’alim fi-l-Tariq; Milestones). Qutb käsitles islamit kui moraali, õiguse ja juhtimise terviklikku süsteemi, mille šariaadi seadused ja põhimõtted peaksid tagama õiglase riigi ja ühiskonna arengu(10). Sayyid Qutbi laskis president Gamal Abdel Nasser riigipöörde- ning atentaadikatses süüdistatuna 1966. aastal üles puua, kuid tema noorem vend Muhammad (1919-2014) läks Saudi Araabiasse ja õpetas islamiteaduseid Mekkas ning Jeddas, kus tema õpilaste hulka sattusid hilisemad al-Qaeda juhid Osama bin Laden ja Ayman al-Zawahiri. Muhammad Qutbi teost “Islam: valesti mõistetud religioon” (araabia k., Shubuhāt Hawla al-Islām; inglise k. Islam: The Misunderstood Religion) peetakse üheks fundamentalistliku islami teednäitavaks teoseks, mis propageerib islami moraalset üleolekut metsikust Läänest(11).

Sayyid Qutbi jüngrite sekka võib arvata palestiina päritolu õpetlase Abdullah Yusum Azzami (1941-1989), tuntud kui “globaalse džihaadi isa”, kelle nime seotakse sunniitliku islami fundamentalismi toomisega rahvusvahelisele areenile(12). 1979. aastal siirdus Azzam Pakistani, kus ta tegeles Afganistani vastupanuvõitlejate (mujahideenid) varustamisega. Tema varjus saabus sinna ka tollal 22-aastane saudiaraablane Osama bin Laden (1957-2011) ning aastatel 1979-1989 tegelesid Azzam ja bin Ladeniga abi korraldamisega Afganistani islamistlikele vastupanuvõitlejatele ning islami džihadistide värbamisega. Nad rajasid Pakistanis võrgustiku “Kuldne ahel”, mis tegeles finantsabi hankimisega mujahediinidele Saudi Araabiast ja Pärsia lahe riikidest, kuid sealtkaudu liikus Afganistanis võitlevate džihadistini ka abi lääneriikidest.

Qutbismist oli mõjutatud ka 1988. aastal Peshawaris, Lääne-Pakistanis, asutatud Al-Qaeda rühmitus. Peshawarist juhiti nõukogude invasiooni vastu võitlevate mujaheedinide tegevust Afganistanis ning see ühendas jõude, kes huvitusid islami pealetungist kogu maailmas ja džihaadist väärusuliste vastu. Kui Nõukogude väed 1989. aasta alguses Afganistanist lahkusid, siis üritasid Azzam ja bin Laden loodud võrgustikku kasutada üleilmse džihaadi huvides ning selle tarvis asutasidki al-Qaeda. Azzam soovis keskenduda võitlusele Afganistanis, et luua seal islamiriik, aga ta hukkus 1989. aasta novembris Peshawaris korraldatud autopommiplahvatuse tagajärjel. Bin Ladenil olid palju laiemad ambitsioonid ning saavutanud Azzami surma järel juhtpositsiooni al-Qaedas, suunas ta liikumise lääneriikide vastu suunatud globaalsele džihaadile.

Al-Qaeda juhid lahkusid 1990. aastal Pakistanist Saudi Araabiasse, kuid bin Laden saadeti sealt 1992. aastal välja, mille järel seadis al-Qaeda end sisse Sudaanis, kus ta asus üles ehitama džihadistlikku võrgustikku ja kuulutas välja fatwa(13) Ameerika Ühendriikide väekontingendile Somaalias, kui need üritasid 1993. aastal seal rahustada mässuliste sõjapealike võimuvõitluse tagajärjel kaosesse aetud riiki. Rühmitus võttis enda peale vastutuse rünnaku eest Maailma Kaubanduskeskusele New Yorgis 1993. aastal ning autopommiplahvatuse eest rahvuskaardi väljaõppekeskusele Saudi Araabias 1995. aastal. 1996. aastal kolis al-Qaeda Sudaanist Afganistani ja ühines Egiptuse Islami Džihaadiga, mille eesotsas oli Ayman al-Zawahiri. 1998. aastal andis bin Laden välja juba uue fatwa Ameerika Ühendriikide ja tema kodanike vastu ning samal aastal rünnati Ameerika Ühendriikide saatkondi Keenias ja Tansaanias. Kaks aastat hiljem korraldas al-Qaeda rünnaku Ühendriikide sõjalaeva “U.S.S. Cole” vastu Adeni sadamas Jeemenis ning siis järgnes juba nende kõige tuntum terrorirünnak 11.septembril 2001 Ameerika Ühendriikides, New Yorgis ja Washingtonis, kui sai surma ligi 3000 inimest.

Al-Qaeda ei ole religioosne liikumine, vaid religioonile toetuv äärmuslik poliitiline liikumine(14). Sellepärast pole selle liidrite fatwad mitte õiguslikud aktid, vaid poliitilised avaldused, millega islamiusulisi soovitakse poliitiliselt mõjutada ning neid aktsioonidele üles kihutada. Peale 2001. aasta rünnakut Ameerika Ühendriikidele ehitati al-Qaeda ümber niinimetatud “supermani stsenaarium”, millega ameeriklastele ning kogu maailmale esitleti seda kui kõikvõimsat seitsmepealist lohet, mille ühe pea raiumine toob kaasa uute peade kasvamise(15). Siitpeale kujunes al-Qaeda juba kaubamärgiks, mille lipu alla koondusid iseseisvalt tegutsevad jõud mitmel pool üle maailma ning al-Qaeda profiil muutus pigem koordineerivaks ja varustavaks, kui otseselt operatsioone läbi viivaks organisatsiooniks. Tänasel salafistlikul poliitilisel maastikul on al-Qaeda sattunud omamoodi ikooni staatusesse, kelle kaubamärki kasutavad salafistid Põhja-Aafrikas ning Levandis(16). Islamistliku äärmusrühmituse ISIS edu Süürias ning Iraagis on toonud al-Qaeda poolt unistatud salafistliku islami kalifaadi tekke väga lähedale.

Taliban
1986. aastal asendati tadžiki päritolu Karmal ARDP juhina ghilzai pushtude seast pärineva KHADi (Afganistani Riiklik Julgeolekuagentuur) ülema Mohammad Najibullahiga, kellest aasta hiljem sai Afganistani president. Nõukogude väed lahkusid Afganistanist alles glasnosti ja perestroika saabudes jaanuaris-veebruaris 1989 toomata kaasa rahu ning kodusõda jätkus. 16. aprillil 1992 vallutasid mässulised sõjapealikud Gulbuddin Hekmatyari juhtimisel Kabuli, Moskva-meelne Mohammad Najibullah kukutati võimult ning riigis kuulutati välja Afganistani Islamiriik, kuid isegi see ei teinud lõppu kodusõjale, sest Najibullahi vastu sõdinud sõjapealikud hakkasid nüüd võitlema omavahel. Poolte kokkuleppel presidendiks saanud tadžikist islamiõpetlane Burhanuddin Rabbani oli küll tunnustatud teoloog, aga tal puudus riigis laiem poliitiline autoriteet, seda eriti enamusrahvuse pushtude seas. Vastuolude tõttu teiste sõjapealikega ei asunud peaministriks nimetatud ghilzai pushtude sõjapealik ning üks Afganistani vastupanuliikumise legende Gulbuddin Hekmatyar aga kunagi ametisse ning hiljem, varsti peale rahvusvaheliste relvajõudude interventsiooni, alustas ta 2004. aastal koostööd hoopis Talibaniga.

Kestev kodusõda oli suurendanud toetust islamistlikele meeleoludele. Islami õppeasutused medresed tegid edukat propagandat afgaani noorte hulgas Pakistani põgenikelaagrites, pakkudes neile tasuta haridust, majutust ja toitu. Üles kasvasid põlvkonnad, kes olid elanud sõja ajal ja oskasid vaid sõdida. Arvatakse, et Pakistani laagrites õpetati välja umbes 90 000 Afganistani võitlejat(17). Pushtude fundamentalistlik islamiliikumine Taliban tekkis 1994. aastal riigi lõunaosas, Kandahari piirkonnas, kus kunagi kerkis Afganistani riik. Liikumist on selle loomisest saadik juhtinud 1980.-tel aastatel mujahediinide ridades nõukogude vägede vastu võidelnud mulla Mohammad Omar (1959). Taliban kogus kiiresti jõudu ning juba kahe aasta pärast vallutas Kabuli, kukutas võimult Burhanuddin Rabbani valitsuse ning kehtestas riigis teokraatliku šariaadivõimu. Kodusõja järgmises faasis seisid omavahel vastamisi Taliban, millega ühinesid mõned pushtu sõjapealikud ning Põhjaliiga, mille sõjaliseks juhiks kujunes tadžiki sõjapealik Ahmad Shah Massoud (1953-2001), kes hukkus kaks päeva enne rünnakut kaksiktornidele New Yorgis, 9. septembril 2001. Põhjaliiga (täisnimega Afganistani Päästmise Ühendatud Islamirinne) rajati 1996.a. peale Talibani võimuletõusu viie rühmituse poolt: sunniidi tadžikkide Jamiat-e Islami Rabbani ja Massoudi juhtimisel; sunniidi usbekkide Junbish-i Milli Abdul Rashid Dostumi(18) juhtimisel; Talibanile opositsiooniliste sunniidi pushtude Ida-Shura Abdul Qadiri juhtimisel; šiiidi hasaraade Hezb-e Wahdat Mohammed Mohaqiqi ja Karim Khalili juhtimisel; šiiidi tadžikkide ja hasaraade Harakat-e Islami Sayed Hussain Anwari juhtimisel.

Üleilmse terrorismivastase sõja fookuses on Talibani tihtipeale seotud džihadistliku terrorirühmitusega al-Qaeda, kuid kahe rühmituse suhted pole nii üheselt defineeritavad nagu seda mustvalge meediapildi abil sageli esitatakse. Erinevalt globaalse mõtlemisega al-Qaedast oli Taliban huvitatud islamiriigi rajamisest Afganistanis ning tal puudusid kaugemad ambitsioonid islami levitamiseks riigist kaugemal. Talibani ja al-Qaeda juhid olid koos võidelnud Afganistani kodusõjas ja sealt pärinesid nende tugevad isiklikud sidemed, kuigi tagantjärele võib öelda, et mõlemad ajasid Afganistanis oma asja ning Taliban ei olnud al-Qaeda tegevusega vähemalt otseselt seotud. Kui al-Qaeda 1996. aastal Sudaanist lääneriikide survel välja saadeti, siis kolisid nad Afganistani, kus nad nautisid Talibani võimude külalislahkust ning rajasid oma baaslaagrid džihaadi läbiviimiseks. Al-Qaeda rünnak Ameerika Ühendriikide vastu põhjustas rahvusvahelise kättemaksuaktsiooni, rahvusvaheline koalitsioon Ameerika Ühendriikide juhtimisel sisenes 2001. aasta oktoobris Afganistani, Taliban kukutati võimult, kuid kodusõda jätkus.

Peale võimult kukutamist seadis Taliban end sisse Pakistanis ning moodustas vastupanuliikumise juhtimiseks Afganistanis Quetta Shura(19) mulla Omari juhtimisel. Esialgu näis Talibani vastupanu nõrgenevat ja 2003. aastal teatas USA kaitseminister Donald Rumsfeld suuremate sõjaliste operatsioonide lõpetamisest, kuid ajapikku Talibani vastupanu hoopis tugevnes ning võitlused ägenesid, jõudes tippu aastal 2010(20). Väärib märkimist, et võimule tulles asus Taliban võitlema oopiumi kasvatamisega Afganistanis ning 2001.a. tootis Afganistan vaid 11% maailma oopiumitoodangust, kuid kodusõja arenedes on oopiumikaubandus muutunud üheks peamiseks Talibani tuluallikaks, mille abil relvastatakse nende üksuseid. Arvatakse, et praegu toodab Afganistan üle 90% maailma oopiumitoodangust ning oopiumikaubandus annab umbes poole Afganistani SKP-st. Oopiumikaubandusest saadav tulu on aga soodustanud kodusõja jätkumist(21).

[8] Veermäe, K. Miniseelikust burkani. – Postimees-Riigikaitse.ee 23.juuni 2014. http://riigikaitse.postimees.ee/2836465/miniseelikust-burkani (08.07.2014).
[9] Abbas; H., Islam vesus West and the Political Thought of AbdolKarim Soroush. – The Fletcher School Online Journal for issues related to Southwest Asia and Islamic Civilization, Spring 2006.,  p.5.
[10] Dower, J.W. Cultures of War. New York: W.W.Norton/The New Press, 2010, pp. 304-309.
[11] Abou El Fadl, Kh., The Great Theft: Wrestling Islam from the Extremists, Harper San Francisco, 2005, p. 298.
[12] Abdullah Yusum Azzami tegutses kuni 1979. a.-ni Kuningas Abdulazizi Jeddah ülikoolis lektorina.
[13] Fatwa – islami traditsioonis kvalifitseeritud juristi, vaimuliku või õpetlase islami (shariaadi) seadustele tuginev põhjendatud arvamus või tõlgendus.
[14] Mölder, H. “Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes.” Poliitika, riigiteadus, rahvusvahelised suhted 2011 nr.3, lk. 81.
[15] Dower, J.W. 2010., pp. 60-61.
[16] Mölder, H. “Hirmukultuuri mõju identiteedi konstrueerimisele rahvusvahelistes suhetes.” Poliitika, riigiteadus, rahvusvahelised suhted, 2013 nr.5, lk. 159.
[17] Katzman, K., 2014, pp. 4-5.
[18] Erinevalt paljudest teistest Põhjaliiga liidritest sõdis Dostumi Nõukogude invasiooni ajal valitsusvägede poolel. Afganistani tolleaegne liider Babrak Karmal oli hiljem Dostumi nõunik.
[19] Arvatakse, et Talibani keskus asub nüüd Quetta linnas Balochistani provintsis.
[20] US Congress. Report on Progress Toward Security and Stability in Afghanistan. – Report to Congress, December 2012. http://www.defense.gov/news/1230_Report_final.pdf (10.07.2013).
[21] United Nations Office on Drugs and Crime. Seeds on insecurity: the Afghan opium problem. – Annual Report 2008, http://www.unodc.org/documents/about-unodc/AR08_WEB.pdf (09.07.2014), pp. 17-23.

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2014/Nr6(15),lk. 117-35.

Advertisements

9 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    juuli 08, 2016 @ 22:13:43

    Vasta

  2. ckrabat
    juuli 08, 2016 @ 22:30:29

    Vasta

  3. ckrabat
    juuli 08, 2016 @ 22:57:25

    Vasta

  4. jolli
    juuli 09, 2016 @ 15:06:04

    Vasta

  5. jolli
    juuli 09, 2016 @ 15:06:30

    Vasta

  6. jolli
    juuli 09, 2016 @ 15:10:19

    Vasta

  7. jolli
    juuli 09, 2016 @ 15:12:34

    Vasta

  8. jolli
    juuli 09, 2016 @ 22:32:52

    Vasta

  9. jolli
    juuli 15, 2016 @ 13:57:09

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

juuli 2016
E T K N R L P
« juuni   aug. »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: