Viha vabariik XII – mina pole sinu Sõber

@ckrabat
Eesti korvpallielu on kaunistamas järjekordne intriig. “Grupp seltsimehi” eesotsas Eesti korvpallitreenerite liidu juhatuse liikme Üllar Kerdega on otsustanud lahti saada Rakvere “Tarvase” peatreenerist ja Eesti korvpallikoondise ühest treenerist Andres Sõberist, kasutades selleks Eesti U-20 koondise viie noormängija abi, kes Sõberi juhendamisel lõpetasid suvel Tallinnas toimunud Euroopa U-20 A-grupi meistrivõistlused 19. ehk eelviimase kohaga. Andres Sõber on värvikas isiksus ja Eesti põhivoolu meedia vaieldamatu lemmik, kelle värvikad ütlemised on tihtipeale pannud korvpalliringkonnad kihama ning kelle aasimised konkurentide üle võivad paiguti balansseerida hea maitse piiril. Huumorimeelega inimesed suudavad Sõberi nöökimise küll edukalt üle elada, kuid huumorimeelt on Vanajumal jaganud paraku vähestele. Kadunud Hardi Tiidus armastas viidata Vana-Rooma riigimehele ja filosoofile Marcus Tullius Cicerole, kes ütles, et peale julguse, taktitunde ja maitse pole ka huumorimeel õpitav.

Sellepärast vaatavad paljud korvpallitegelinskid hoopis peeglisse ja peavad kurbusega tõdema, et Sõber pani nad väga osavalt ja täpselt paika ning see tekitab viha ja vimma. Näiteks olen ma midagi samalaadset täheldanud ka Persona in fieri lollidelugude kohta, et kui positsioneeritakse ennast lollina, siis tundub kriitika valus. Vaatavad peeglisse ja tormavad vasturünnakule – järelikult läks hinge. Vastasel korral oleks ju lollina tajutav keegi teine ning sellises olukorras võib-olla muheleks isegi kaasa. Nii kirjutab Üllar Kerde Eesti Korvpalliliidule saadetud kaebekirjas: “Eesti Korvpallitreenerite Liit pöördub Teie poole palvega vaadata läbi korvpallimeeskonna Rakvere Tarvas V taseme treeneri Andres Sõbra sobivus töötada korvpallitreenerina… Treener Sõber on oma väljaütlemistes teiste treenerite, mängijate ja ka EKL sekretariaadi kohta olnud kohati väga vulgaarne ja väljakutsuv. Noormängijate juuresolekul on ta kasutanud ebatsensuurseid väljendeid ja isiklikke solvanguid teiste treenerite kohta, rikkudes Eetikakoodeksi punkte nr.1,4:1,5:1,6:1,8:1,9.”

Kerdele sekundeerisid viis Eesti U-20 koondisesse kuulunud mängijat, kes süüdistavad Sõberit ebatsensuurses väljenduslaadis, mängijate ebaõiglases süüdistamises ning mängijatele juhtnööride mitteandmises : „Martin Jurtomit mõnitas ta [Sõber] kogu ettevalmistusperioodi jooksul kuni turniiri lõpuni selle eest, et ta käis jaanipäeva ajal Sloveenia klubis try-out’il (katsetel – toim),” kirjutasid U-20 koondise mängijad. „Näiteks mängitas ta teda mõnikord 50 sekundit ja siis hüüdis talle vahetuse puhul: „Tule puhka ka nüüd vahepeal.” Kuigi väsimusest ei saanud nii lühikese aja puhul juttu olla. Selline mängija pidev vaimne tümitamine ja temale antud vähene mänguaeg kahjustas selgelt meie mängude ja kogu koondise lõpptulemust.” Suurem osa kaebajatest on seotud Rapla TYCO korvpalliklubiga, mille peatreener Indrek Ruut kandideeris koos Sõberiga U-20 koondise peatreeneriks, jäi hääletusel Sõberile alla, solvus ning katkestas Korvpalliliiduga igasuguse suhtlemise. Ruut on tuntud ambitsioonika, kuid konfliktse treenerina, kellel pole kahjuks ette näidata Andres Sõberiga samaväärset saavutusterida ning kadedus teeb vihaseks.

Peep Pahv peab “Postimehe” artiklis Sõberi vastase opositsiooni niiditõmbajaks Eesti Korvpalliliidu juhatuse liiget Heino Endenit, 1982.a. maailmameistrit N.Liidu koondisega, kes on küll hea korvpalliteoreetik, kuid treenerina pole loodetud edu saavutanud. Praegu tegutsevad nii Enden kui Kerde, kunagine Eesti koondise ja Tartu Rocki peatreener, hoopis Venemaal Moskva “Dünamo” korvpalliklubi ülesehitamisega. Indrek Ruut ütles kaebust kommenteerides: “Nemad ei ole kuskil käinud nutmas ega kuskil palunud, et pange see lehte või pange see ajakirjandusse või midagi iganes. Minu asi pole siin kedagi hukka mõista või kedagi laita. Mul on oma seisukoht, aga otsuseid peavad tegema ikkagi teised inimesed.” Ruutile sekundeerib Rapla veteranmängija Andre Pärn, kes on ise mänginud BC Tarvases Sõberi käe all, kuid ei suutnud seal läbi lüüa. Arvata võib, et viis noormängijat ei liitunud Sõberi vastase kampaaniaga mitte omal initsiatiivil, veel mõni aeg tagasi rääkisid nad hoopis teist juttu. Arvestades, et kaks kuud peale süüdistuses nimetatud turniiri on tegemist laskmata karu nahaga ja avalduse motiiv on rohkem seotud eelseisva Eesti Korvpalliliidu konverentsiga, kus Eesti erinevate vanuseklasside noortekoondiste treenerid annavad oma tegemiste kohta aru. Andres Sõber viis paar aastat tagasi Eesti U20 koondise A-gruppi, millele teistel tänastel noortetreeneritel samaväärset tulemust ette näidata ei ole. Toonase meeskonna liider Rain Veideman on Martin Müürsepa ja Tanel Soku kõrval üks paljudest, kes on julgenud oma kunagist treenerit kaitsta.

Kaebekirjad on praegu moes. Saabunud on Paunvere rätsepmeister Jorh Aadniel Kiire tähetund, kes on tõstetud meie aja kangelase staatusesse. Samas pole Rapla meeskonna ümber koondunud seltskond ise üldsegi mitte paipoisid. Rapla teine treener Toomas Annuk on varem mängijatega laskunud peaaegu, et füüsilisse kontakti. Eelmiste meistrivõistluste ajal paistis Rapla meeskond silma rohkem sellega, et ajasid pead kiilaks ning korraldasid tualettpaberikampaania, aga medalite poole pürgimiseks jäi oskustest puudu. Pronksiseerias kaotati sellele samale põlatud Rakvere klubile. Andres Sõber kukutamise üritust võib vabalt nimetada ka läbikukkunud treenerite ja mängijate ristikäiguks. Rünnata saab ju seda, kes midagi teeb. Kui rätsepmeister Jorh Aadniel Kiir on meie aja kangelane, siis ettevõtlik ettevõtja Joosep Toots on langenud põlu alla. Milleks on tal vaja talu üles ehitada, kui edu võib saavutada ka protsessides ja tegijate peale kaevates? Kuigi Sõberi juhendamisstiili on peetud naeruväärseks ning tema korvpallialaseid teadmisi puudulikuks, on tal ette näidata tulemused, mida paljudel tema haritud kriitikutel pole. Lisaks kõigele muule, kutsus Eesti korvpallikoondise peatreener Tiit Sokk Sõberi abitreeneriks ja see koondis jõudis 2015.a. Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile.

Viha vabariigis aetakse asju omamoodi. Siin ei maksa mitte tulemused, vaid see, kes Novgorodi WC-s kõvemini karjub. Avalikkust Sõberi vastu häälestades loodab kaebetiim Sõberi Eesti korvpalli juurest minema peksta, et siis rahus ja vaikuses edasi konnatiigistuda, peaasi, et korvpallielu veavad “õiged inimesed”, kes teevad kõike nii nagu käsuõpetus ette näeb. Milline on Sõberi stiil, see on ju kõigile teada ja see ei peagi kõigile meeldima. Täpselt samuti nagu mulle ei meeldi tema parteiline kuuluvus, aga see ei loe. Probleemi poleks, kui ei oleks tulemusi, aga kogu loogika kiuste on Sõberil ette näidata ka tulemusi, mida paljudel kaebajatel pole, mis teeb temast lahtisaamise raskeks. Tegelikult vastas 19. koht just parajalt selle võistkonna võimetele, ei oleks Ruut ja Kerde sealt rohkem välja pigistanud. Kuna ma ise kellegi peale kaebekirju ei kirjuta, uhkus ei luba, vaid eelistan asju otse öelda, siis mulle selline seljatagune urgitsemine lihtsalt ei meeldi, sellepärast pole ka Rapla seltsimeestel antud juhul mingit mõistmist loota. Kui sulle midagi ei meeldi, tuleb seda otse öelda ja kohe, mitte kahe kuu pärast. Hetkel meenutab see väga keskpärast isiklikust vimmast kantud ärapanemiskampaaniat, samas väga meie tänapäeva ühiskonnale tüüpilist, mis ei aita kuidagi kaasa Eesti korvpalli arengule. Ma saaksin veel aru, kui need kaebajad oleksid ise mingid eriti kõvad tegijad, aga pole nad ise paremad midagi. Õige sportlane selgitab paremuse välja palliplatsil, mitte aukohtus.

Martin Müürsepp ja sõbra laul.