Ivar nõukogude armeest kommenteerib sündmusi Krimmis

@ckrabat, featuring jolli
Minu kui Musta mere laevastiku veterani poole on pöördunud paljud kodanikud burksiputka ees ja poe taga, et teha neile selgeks, mis elu on ja mida arvata sündmustest Ukrainas ja Krimmis. Veetsin minagi oma elu ilusamad aastad Mustal merel nõukogude armeed ja sõjalaevastikku teenides. Minu kodusadam oli Odessa, kuid kolme aasta jooksul õnnestus mul külastada peaaegu kõiki Musta mere sadamaid ning peale seda hakati rahva seas rääkima, et igas sadamas võib kohata ühte eestlast. See juhtus siis, kui ma olin tutvunud kohalike naisterahvastega ning Musta mere rahvaste geneetilist koodi muutnud. Praegu on Musta mere ääres huvitavaks läinud, sest Krimm on ühinenud Venemaaga ja see toob meelde kuldsed ajad Musta mere laevastikus suurt kodumaad teenides. Südame teeb soojaks, kui näed, et vennasrahvad ühinevad ning iga Krimmi poisike võib nüüd unistada teenistusest Tšukotkas või Sahhalinil. Nõukogude armee taastamine on väga tähtis, sest seal karastus teras ning kasvasid tõelised mehed. Minu armas abikaasa Anfissa Fjodorovna, näkineid Musta mere lainetest, kaheksakordne Musta mere laevastiku meister sambos nii naiste kui meeste arvestuses ja tõeline mees on pärit kangelaslinnast Sevastoopolist ja sellepärast toetab meie pere – mina, Anfissa ja Šarik, vankumatult Krimmi ühinemist Vene NFSV-ga.

Kui ma Anfissat sambovõistlustel esinemas nägin, siis saabus mulle äratundmine – vot siin on tegemist tõelise mehega. Lasksin tema auks endale peenisele tätoveerida “Serdetsnõi privet iz goroda geroja Sovetskovo Sojuza Sevastopolja”. Hiljem näitasin seda Anfissale ja tal oli selle üle väga hea meel. Sevastoopol oli alati tema südames, kus ühine teenistus Musta mere laevastikus viis kokku tema vanemad ning kelle jälgedes asus sinna teenima ka nende tütar. Algul ei tahetud teda sõjakomissariaadis kuulda võtta ning öeldi, et tüdrukuid armeesse teenima ei võeta. Anfissa sai sellise soolise diskrimineerimise peale väga vihaseks ja pidi demonstreerima neile vormis bürokraatidele seal paari sambovõtet, et tõestada – tema on tõeline mees ja peab läbima sõjaväeteenistuse nagu tema klassivennad, kellest paljusid ta ühe käega tuuseldas. Nii me ühele laevale teenima sattusimegi. Nagu ma rääkisin, siis Anfissale minu uus tätoveering meeldis ja ta otsustas mu endale meheks võtta. Ükskord kukkusin aga hommikvõimlemise ajal pohmas peaga külma vette ja kui mind veest välja tõmmati, siis oli tätoveeringust alles ainult lõpp – „olja“. Õhtuse poliittunni ajal pani Anfissa seda kohe tähele ja päris aru – “Kes on see Olja, sukin sõn?”. Õnneks pääsesin vaid peapõrutuse, katkise rangluu ja nelja hamba kaotusega. Lisaks pidin Anfissaga peale teenistuse lõppu abielluma ning muretsema meile Eestis elamispinna, sest juba lapsest saadik oli ta unistanud välismaal elamisest. Nimelt välismaal vaenulikus ümbruses elades löövad nõukogude inimeste tugevad isikuomadused paremini välja kui omade juures.

Nõukogude armees teenides vennastusin paljude võitluskaaslastega üle suure kodumaa. Just nii nagu vennad olime, valmis üksteise heaks kõik ohverdama! Seda ohverdamist õpetati meile teenistuse esimestest päevadest saadik, kui noored pidid kõik kodust saadetud pakid demblitele ohverdama. Kui nad aga ise dembliteks said, siis ohverdati neile – kord oli majas! Meid vendi oli laevas palju. Kapten Vana Tyra, tema päris nime ei teadnud keegi, aga ta oli meile isa eest. Vanemabi Pushkin ja zampolit Ivanov olid meile kui kasuisad. Peale zampolit Ivanovi teenis meil veel leitnant Ivanov, Moskvast pärit brillidega äbarik tüüp. Kohe näha, et intelikent. Räägiti, et tema isa olevat professor olnud. Kui zampolit käskis end kutsuda tovarishts Ivanoov, siis leitnant rõhutas, et tema nimi on Ivaanov. Küsisin zampolitilt poliittunnis, miks see nii on ja tema seletas, et Ivanoov on proletaarse päritoluga, tema vanemad olid lihtsad töölised kuuendast mikrorajoonist, aga Ivaanovid pärinevad otse buržuidest, sihukesed kellele ishias pähe lõi. Ega me seda leitnanti eriti ei sallinud ka. Tõelistest meestest tuleks nimetada hoopis veel mitšman Volkovit, kaptjorsik Platon Ivanõtšit, leedulasi Kestast ja Vitast, kasahh Borkat, Agdam Pohmelidzet, Abezjanovit Fergana orust ning raudse kämblaga siberlast madrus Denissovit. Märkima peaks veel aser Mahmudi, kes oskas kõhutuulega Nõukogude Liidu hümni mängida ja loomulikult Anfissat, kes oli meie laeva kokk ning kelle kulbi lähedusse ei tahtnud keegi sattuda.

Kuigi riik lagunes, siis nõukogude armee ei ole kadunud ja elab meie südametes tänase päevani edasi. Me kõik loodame kunagi taas ühineda suurt kodumaad teenides. Meele teeb rõõmsaks, kui arheoloogid avastavad ammu kaduma läinud võitlejaid. Hiljuti leiti Siberist üles minu vana võitluskaaslane madrus Denissov. Afganistanist leiti sõdur Usbekistanist šeik Abdullah, endine Hakimov, kes tegeleb seal ravimtaimede kasvatamisega. Ravimtaimede järele on mitmel pool väga suur nõudlus ja sellega teenib palju raha. Kesk-Aasiast pärit ajateenijad olid ravimtaimede alal eriti suured asjatundjad. Mulle tutvustas ravimtaimi teenistuse ajal motorist Abezjanov, kellele sugulased saatsid ravimtaimi otse väeosasse ja siis oli terve laev mitu päeva ravimtaimede mõju all. Sellised alternatiivmeditsiini huvilised olime seal kõik. Praegu räägitakse, et tehnilist piiritust ei saa juua. Mis jutt see on? Mis joogikõlbmatu? Kes on nõukogude armees teeninud ja punase pidurivedelikuga tutvust teinud, sellise jaoks on kõik joodav, sest tõelise mehe magu kannatab kõik välja. Need tänapäeva kapitalistlikud nannipunnid, kes pole tõsist sõjaväge üldse näinudki, kas sellistest on tulest ja veest läbi käinud võitlejatele üldse vastast. Krimmis me nägime, kuidas nende tankidest ja soomukitest jagu saamiseks piisab ühest nõukogude kopamehest.

Rahvas kardab, et kui Krimm on võetud, siis tulevad venelased Eestit vallutama. Õigesti kardavad, sest meil siin pole tõelisi mehi, kes suudaksid vaenlasele vastu astuda. Kakskümmend kätekõverdust on lagi, mida meie ajateenijad suudavad välja võluda. Nõukogude armees kulus äratusest rivistuseni samapalju, kui kaua põles mitšman Volkovi käes tuletikk ja niiviisi võitsime me kõik sõjad. Tänapäeva nolkidel kulub selleks pool tundi, kui ta on jõudnud ärgata, ära juua kohvi koos saiakesega, vaadata internetist uudiseid ja alles siis on nad valmis isamaa kaitsmiseks. Viie minutiga jõuavad nad vaid hommikul doktori juurde ja kaebavad, kuidas neid ära kurnatakse ning nende õiguseid ei austata. Varsti hakkavad varsti teenimise eest endale palka ka nõudma nagu nad seal läänes juba teevad. Seda palgaarmeed mina kohe ei salli. Minu isa ütles alati, et heale sõdurile ei ole vaja palka, vaid malka!

Oleme Anfissa sugulaste käest muidugi küsinud, kuidas seal olukord on ja miks nad tahavad Venemaa alla minna. Kõik loodavad, et siis saab elu olema selline nagu meil vanasti Nõukogude Liidus, kus kõik oli odav ning muretu. Riik hoolitseb kõige eest. Osa Anfissa sugulasi elab Transnistrias, endises Moldaavia NSV-s. Nemadki on palunud ennast Venemaa koosseisu võtta. See on hea mõte, sest Moldaavias nad teevad head ja odavat veini, “Valgest kurest” rääkimata, mis toob lausa pisara silmi. “Agdam”, “Solntsedar”, millega sai ka planku värvida – kus olid meil omal ajal alles veinid, aga nüüd? Kõik on euronormidega ära solgitud. Nüüd küsite minu käest, kuidas Eesti peaks käituma? Mina arvan, et meie peaksime venelastele kõigepealt piirilepingu üles ütlema, sest kõik saigi alguse sellest, kui rahvas ära reedeti ja piirileping tehti ning nüüd ei saa me enam Leningradi turule ja nõukogude armeesse. Lemps ja Mäidu poe taga räägivad, et Venemaa tahab hirmsasti piirilepingut ja pressib meile kõvasti peale, venelased ju hirmsasti armastavad lepinguid sõlmida, kuid meie peame seisma sirge seljaga nagu Arnold Rüütel ning jääma enda juurde, et pole vaja piiri ehitada meie rahvaste vendluse ja õeluse vahele. Kui venelased näevad, et piiri ei ole, siis saavad nad aru, et neid oodatakse – riik on teil väike, kuid lolle on palju, tulge ja rünnake meid! Kui piiri ei ole, siis on ikka parem rünnata, kui piir ees on, sest muidu peab jälle kopamehe palkama, kes piiri maha lükkab. Soome nakkikioskite ees juba oodatakse, et nad saaksid Karjala tagasi, kohe oleks neil 800 000 neukkut juures ning saaksid põhjatule Vene turule metsa müüa. Karjala-Soome NSV võiks taastada küll, sest siis saab iga nõukogude inimene Soomes poes käia ning näha oma silmaga, kuidas välismaal elatakse.


“Baaritiskillä istuin ja lasistain, kostutin kuivaa suuta.
Viidennen kaljan juotua sain, niin karjaisin ilman muuta.
Että Karjala takaisin. -Karjala takaisin-”
Irwin Goodman

Advertisements

22 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    märts 22, 2014 @ 13:12:04

    Kui Irwini muusika sobis rohkem poe taha, siis on olemas ka burksiputka esine versioon

    JVG – Karjala takaisin ft. Freeman (Sanat näytöllä)

    Nii nagu paljud neukkud Venemaal unistasid Krimmi valitsemisest, nii unistavad meie oma kohapeal valmistatud neukkud Petseri valitsemisest ja leidub isegi Soome neukkusid, kes tahaksid valitseda Karjalat, eriti peale kaheliitrise plastiku targaga tutvumist poe taga või siis lapiku targaga burksiputka ees. Vastutada, rsk, ei taha neist eriti keegi.

    Vasta

  2. ckrabat
    märts 23, 2014 @ 15:14:59

    tankidest ja soomukitest jagu saamiseks piisab ühest nõukogude kopamehest 🙂

    Vasta

  3. Jolli
    märts 23, 2014 @ 15:51:31

    Tervitatakse Ivarit ja teisi neukkusid… 🙂

    Vasta

  4. ckrabat
    märts 24, 2014 @ 19:39:17

    РАБФАК – Калашников (Народная версия)

    Vasta

  5. ckrabat
    märts 24, 2014 @ 19:40:45

    Vasta

  6. Jolli
    märts 25, 2014 @ 09:16:59

    Kalašnikovi filmi on pääsenud ka staaršimpans, kes otsustas inimeseks areneda ja oskab juba tööriistu kasutada. 😀
    Ps. miks neukkud väga ärevile lähevad, kui seoses AK-ga tundmatu Iževskis elanud vene konstruktori Hugo Schmeisseri nime nimetada? 🙂

    Vasta

  7. Jolli
    märts 26, 2014 @ 13:33:55

    kuidas tehti tõelisi mehi…
    russkaya vodka, varblasest teeb kotka… 🙂

    Vasta

  8. ckrabat
    märts 26, 2014 @ 18:42:53

    Vasta

  9. ckrabat
    märts 31, 2014 @ 19:35:52

    Письмо Владиславу Суркову
    http://www.ruspioner.ru/honest/m/single/4158
    @Kender 🙂
    Сурков ответил на письмо эстонского писателя, пригласив его в Россию
    http://ria.ru/society/20140331/1001725154.html

    Vasta

  10. Jolli
    märts 31, 2014 @ 22:05:51

    See lisabetni bataljon meenutab seda entusiasmi, kui Ivari maja naised organiseerisid korteriühistut… Sinna ka mehi ei võetud. 😀

    Vasta

  11. ckrabat
    apr. 02, 2014 @ 09:20:02

    6 доказательств того, что аннексия Крыма – последний роман Пелевина
    http://slon.ru/fast/russia/6-dokazatelstv-togo-chto-anneksiya-kryma-posledniy-roman-pelevina-1077556.xhtml

    Vasta

  12. Jolli
    apr. 11, 2014 @ 09:58:17

    irw

    Vasta

  13. ckrabat
    apr. 18, 2014 @ 20:39:09

    Анализ подписчиков пабликов Евромайдан и Антимайдан в соцсетях. ИНФОГРАФИКА
    http://uainfo.org/yandex/307401-analiz-podpischikov-pablikov-evromaydan-i-antimaydan-v-socsetyah-infografika.html

    Vasta

  14. ckrabat
    mai 08, 2014 @ 20:38:12

    Pozdravljaajem 🙂

    Vasta

  15. personainfieri
    mai 17, 2014 @ 16:50:27

    Sarjast palju toredaid inimesi: Luganski vabariigi välisminister, oskab võõrkeeli 😀

    lugu
    http://censor.net.ua/photo_news/285561/ministr_inostrannyh_del_lnr_vo_vseyi_krase_donosit_pozitsiyu_luganchan_miru_foto_video

    Vasta

  16. personainfieri
    mai 17, 2014 @ 16:51:36

    Vasta

  17. ckrabat
    juuni 03, 2014 @ 16:42:45

    Ivar ja Anfissa Musta mere ääres 🙂

    Vasta

  18. anna
    mai 14, 2015 @ 01:36:48

    Teie kiiret tähelepanu

    annamatejovie@gmail.com

    Tere, vabandage, et teiega nii, ma lihtsalt nägin oma profiili ja ma ütlen, et sa oled see, mida ma vajan. Ühesõnaga, minu nimi on Anna Matejovie, Slovakkia päritolu ja ma elan Prantsusmaal. Ma kannatavad raske haigus, mis mõistab hukka mind kindlast surmast on kõrivähk, ja mul on summa 422600 €, mida ma tahaksin teha annetuse isik usalduse ja ausad, nii et Ta teeb hea kasutada. Ma ise punane õli import äri Prantsusmaal ja ma kaotasin oma abikaasa seal see 6 aastat, mis mõjutas mind palju ja ma ei saanud abielluda kuni Seni ei olnud meil lapsi. Tahaksin annetada, et summa enne minu surma, et minu päeva võib lugeda tema puudumine selle haiguse, mida ma pidin aga rahustav vahend Prantsusmaal ei tooks, kas saate sellest kasu annetuse. siin on minu e-posti aadress: annamatejovie@gmail.com

    Võtsin sa vastata mind

    Vasta

  19. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

märts 2014
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: