Iisraeli mõistatus I

@ckrabat

Juudi rahvas on Rooma impeeriumist saadik väga palju mõjutanud kogu inimtsivilisatsiooni arengut. Veel möödunud sajandi keskel oli tegemist kõige tuntuma ning mõjukaima riigita rahvusega maailmas. Vahetult peale Teist maailmasõda loodi Suurbritannia poolt hallatud Palestiina territooriumile Iisraeli riik, millega anti ajalooline lahendus Juudi-Rooma sõdadest (kolm sõda toimusid aastatel kristliku ajaarvamise esimesel ja teisel sajandil 66-136) pärinevale probleemile, kui suur osa juute lahkus oma ajalooliselt kodumaalt. Juudi diasporaa levis laiali üle terve Rooma impeeriumi piiride Euroopas ja Lähis-Idas ning hiljem, lääne tsivilisatsiooni piiride avardudes, üle terve maailma. Eriti tulevasti mõjutasid nad majandus- ja kaubandussüsteemi arengut lääne kultuuriruumis, mille paljud põhimõtted pärinevad vanast juudi ühiskonnast.

Piirkonna ajaloo traagikat on värvikalt kirjeldanud juudi päritoluga briti ajaloolane Simon Sebag Montefiore oma püha linna biograafias „Jeruusalemm“, mis ilmus äsja ka eesti keeles. Jeruusalemm on püha linn kolmele abrahamistlikule religioonile – judaismile, kristlusele ja islamile, mis kõik on välja kasvanud ühest ja samast traditsioonist. Kodumaatuna, kuid säilitades oma usu ja kultuuri, on juudid olnud läbi ajaloo ka üks enim vaenatud rahvaid, mis on muutunud teataval määral osaks nende rahvuslikust mütoloogiast. Kummalisel kombel lõi soodsa pinnase juudi rahvusriigi taastamiseks antisemiitlik Saksamaa diktaator Adolf Hitler. Holokaust oma ligi kuue miljoni ohvriga tuletas lääne tsivilisatsioonile meelde tema ajaloolist süüd ühe rahva kannatustes, kuigi nähtuse enda juured ulatuvad palju kaugemasse ajalukku. Rooma impeerium kinnitas kanda juutide asualadel Judeas, Galileas ja Samaarias esimesel sajandil enne Kristust. Aastal  70 hävitati Rooma väejuhi ja hilisema keisri Titus Flavius Vespasianuse poolt juutide pühamu teine tempel Jeruusalemmas. Tituse järglane keiser Hadrianus surus pool sajandit hiljem maha viimase juutide suure vastupanuürituse Bar-Kokhba ülestõusu, mille järel aeti juudid Jeruusalemmast välja. Paljud juudid tapeti ning müüdi orjusesse.

Juudi asustus pole Palestiina aladelt kunagi lõplikult kadunud. Peale Jeruusalemmast lahkumist sai nende keskuseks Galilea piirkond ja Tiberiase linn tänases Põhja-Iisraelis, kus pandi kokku ka juutide pühad raamatud Mishnah ja osa Talmudist. Hiljem lubas keiser Constantinus I juudid Jeruusalemma korra aastas, kui nad võisid palvetada ning kunagist hiilgust meenutada Nutumüüri ääres, mis on Jeruusalemma templi ainus säilinud osa. Linnas põimuvad kolm religiooni tugevasti, kus nad on sunnitud üksteisega jagama ajaloolist pinda. Jeruusalemma vanalinn jaguneb juutide, islamiusuliste, kristlaste ja araablaste kvartaliks. Templi kunagine asukoht paikneb araablaste linnaosa territooriumil, kus praegu kõrguvad kaks islami pühakoda – 691.a. rajatud Kaljumošee ja 705.a. rajatud al-Aqsa mošee, sunniitide tähtsuselt kolmas pühapaik. Lisaks Jeruusalemmale asub Iisraelis, täpsemalt Haifas, ka neljanda maailmareligiooni bahaide keskus. Bahai on monoteistlik religioon, mis tekkis 19.sajandil Pärsias ning üritab ühendad abrahamistlike religioonide ja budismi tõdesid. Maailmas arvatakse bahaisid olevat üle 7 miljoni.

Esimene juutide tagasiränne tänasesse Iisraeli toimus 1492.a. peale nende pagendamist Hispaaniast. Alates 16.sajandist on mitu juudi asunike lainet pöördunud tagasi kunagistele asualadele, kuid tõsisem juutide tagasiränne sai alguse 19.sajandi lõpul, kui Austria-Ungari ajakirjanik Theodor Herzl algatas sionistliku liikumise. Teise maailmasõja lõpus moodustasid juudid kolmandiku kogu Palestiina elanikonnast. Tänases Iisraelis moodustavad juudid umbes 75% rahvastikust (umbes 5,8 miljonit). Tänases Iisraelis on tänu endistest Nõukogude vabariikidest (põhiliselt Venemaalt ja Ukrainast) tulnud immigrantidele laialdaselt räägitav vene keel, mistõttu on viimasel ajal räägitud ka sellele keelele ametliku staatuse andmisest heebrea ja araabia keele kõrval. Arvatakse, et umbes 20% Iisraeli kodanikest valdab vene keelt vabalt. Juudi päritoluga isikute kõrval saabus Iisraeli ka nende mittejuutidest pereliikmeid. Lisaks on paljud tulnud Venemaalt ja eriti Ukrainast Iisraeli tööle. Iisraelis tegutseb venekeelne telekanal. Iisraelis on ka umbes 120 000-130 000 amharaa- või tigriniyakeelset mustanahalist Etioopia judaisti (kaduma läinud 12. hõim). Suurem osa neist saabus 1980-1990-tel aastatel Iisraeli valitsuse poolt korraldatud päästeoperatsioonide käigus, kuid vähemal määral on sisseränne jätkunud ka hiljem. Omaette huvitav etniline grupp on samariitlased, kus on umbes 700 liiget, kes elavad Holoni piirkonnas Iisraelis ja Gerizimi mäe ümbruses Nabluse lähedal Palestiinas. Nad praktiseerivad omaette judaismi haru ning pühitsevad Templimäena Gerizimi mäge.

Kuigi Iisrael on juudi rahvusriik, moodustavad 20% tema kodanikkonnast (umbes 1,5 miljonit) etnilised araablased. Need on araablased, kes elavad Iisraeli territooriumil ning keda tuleb eristada palestiinlastest. Suurem osa neist on sunniidi moslemid, kuid seal on ka märkimisväärne kristlaste ja druuside kogukond (mõlemad umbes 9%). Araabia kristlased elavad põhiliselt riigi põhjaosas ning nende tähtsaim keskus on Nazareth. Ida-Jeruuslamma ning Golani kõrgendiku araablastel on samuti õigus Iisraeli kodakondsusele, kuid valdav osa neist on sellest loobunud. Neil on alalise residendi staatus, mis lubab neil osaleda kohalike munitsipaalorganite tegevuses ja valimistel. Druusid kasvasid välja šiiitide ismailiitide harust, aga praegu loetakse neid iseseisvaks monoteistlikuks religiooniks, mis on üle võtnud elemente kristlusest ja judaismist. Iisraelis elab umbes 100 000 araabiakeelset druusi, kes teenivad ka Iisraeli relvajõududes. Omaette etnilise grupi moodustavad Negevi kõrbe beduiinid, islamiusulised rändnomaadid, keda on umbes 160 000. Viimasel ajal on Iisraeli riik ehitanud neile paikseid asurkondi. Araabia keel on üks Iisraeli ametlikest keeltest. Kui Iisraeli araablastele on heebrea keel kohustuslik, siis juudid õpivad araabia keelt vähesel määral 7.-9. klassis.

Mis sai algkristlastest ja Jeesuse jüngrite järeltulijatest regioonis? Kuigi juudikristlased ei toetanud Bar-Kokhba ülestõusu, aeti nemadki Jeruusalemmast välja. Vähehaaval sulandusid nad teiste rahvusgruppide hulka, helleniseerusid või omandasid araabia keele. Kolm vanimat kirikut regioonis on Süüria õigeusu kirik, Antiookia kreeka õigeusu kirik ning Melkiitide õigeusu kirik. Neist esimene peab teenistusi aramea keeles ja on säilitanud enam judaistlikke traditsioone. Aramea keelt räägiti teatavasti Jeesuse aegses Palestiinas ja see oli Jeesuse ning tema  jüngrite emakeel. Juudikristliku algupäraga on ka nasrani ja knanaya kogukonnad Lõuna-Indias Kerala osariigis.

Iisrael on tuntud selle poolest, et ajateenistus Iisraeli relvajõududes on kohustuslik nii meestele kui naistele. Mehed teenivad kolm ja naised kaks aastat (kuigi võivad läbida ka kolmeaastase teenistuse). Peale relvajõudude võib teenistuse läbida ka piirivalves või politseis. Ajateenistusest on vabastatud ortodokssed juudid, kes läbivad alternatiivteenistuse (neile, kes soovivad ikkagi minna sõjaväeteenistusse, on küll  loodud omaette üksus), araablased v.a. druusid, kes on teenistuskohuslased vastavalt druuside liidrite kokkuleppele Iisraeli võimudega 1956. a. ja tšerkessi päritoluga Iisraeli kodanikud, 4000 inimest, kes elavad põhiliselt kahes asulas Galileas Iisraeli põhjaosas. Iisraeli kodanikest araablased võivad relvajõududes teenida vabatahtlikult, millist õigust kasutavad tavaliselt vaid vähesed beduiinid ja kristlased. Paljud araablased osalevad aga vabatahtlikult alternatiivteenistuses, mis võimaldab saada samasuguseid sotsiaalseid tagatisi nagu sõjaväeteenistuses. Sõjaväkke minnakse pärast keskkooli lõppu ning teenistuse läbimine on vajalik hilisemateks kõrgkooliõpinguteks (midagi sarnast toimis omal ajal Saksa Demokraatlikus Vabariigis).