Eesti taasiseseisvumine ja tema rahvusvaheline taustsüsteem

@ckrabat
Eesti taasiseseisvumine 1991.a. toimus paralleelselt külma sõja aegse rahvusvahelise süsteemi kokkuvarisemisega. Külma sõja aegne rahvusvaheline süsteem oli väga lihtne süsteem, mis vastas igati Hollywoodi standardile ning oli vastuvõetav laiadele massidele, kus head eristusid selgesti pahadest. Ka poliitikateadlastele, eeskätt realistliku koolkonna esindajatele, oli süsteem kergesti põhjendatav ning vastas ootustele. Kõik etnilise ja kultuurilise taustaga konfliktid, sealhulgas koloniaalsüsteemi lagunemine, mis tõi kaasa uue maailmakorralduse, valati ühtlaselt üle ideoloogilise kastmega, mis jättis konfliktide tegelikud põhjused varju. Uus postmodernne rahvusvaheline süsteem oli eelmisest totaalselt erinev ja palju mitmetahulisem süsteem, mis orienteerus vastandumise asemel konsolideerumisele, mistõttu võib seda nimetadaka esimeseks stabiilseks liberaalseks süsteemiks. Maailm oli liberaalset süsteemi püüdnud ehitada juba peale Esimest maailmasõda (nn Versailles’ süsteem), kuid see süsteem oli täis vastuolusid ning lagunes suurriikide ambitsioonide mõjul.

Postmodernne süsteem toimis üsnagi edukalt tosinkond aastaid Lahesõjast Iraagi interventsioonini, kui suur osa maailmast oli kapitaalsemate arengute ja stabiilse rahu kehtestamise vajadustes suhtes üsnagi ühel meelel ning toimus rahvusvaheliste institutsioonide kiire areng. Selle perioodide tippsaavutusteks oli Euroopa muutumine konfliktivabaks peale Slobodan Milosevici režiimi langemist Serbias 2000.a., Iisraeli-Palestiina rahuprotsessi käivitamine, Euroopa Liidu tekkimine ja areng ning NATO ümberkujundamine kollektiivse julgeoleku organisatsiooniks ühes rahupartnerlusprogrammide arendamisega. Süsteemi destabiliseerumine algas peale islami terroristide rünnakut Ameerika Ühendriikidele 2001.a. septembris, kui USA hakkas taganema süsteemi huvidest ning üleilmse terrorismivastase sõja varjus rohkem tähelepanu pöörama rahvuslikele huvidele, millele järgnes lääneriike lõhestanud Iraagi interventsioon 2003.a. Tugevneva vastandumise tulemusena hakkasid Venemaa ja Hiina USA eeskujul üha rohkem tuginema jõu- ning konfrontatsioonipoliitikale, mis selgesti avaldus Venemaa-Gruusia sõjas 2008.a.

Maailm astus küll külma sõja aegsest süsteemist uude postmodernsesse süsteemi, kuid uuesti Euroopa ja maailma kaardile tekkinud Eesti Vabariik ühines mentaalselt eelmise bipolaarse rahvusvahelise süsteemiga, kus Ameerika Ühendriikide juhitav lääneriikide koalitsioon vastandus selgesti Nõukogude Liidu juhitud kommunistliku blokiga. Eesti üldrahvalik poliitiline narratiiv käsitles taasiseseisvumist “ärahüppamisena Läände” ja uue süsteemi toimimise põhimõtted jäid talle arusaamatuks. Viiskümmend aastat “raudse eesriide” taga olid oma töö teinud ning kujundanud uue inimkvaliteedi. Nüüd oleks Eesti eelistanud koos lääneriikidega võidelda kommunistliku süsteemiga, kuid oli lootusetult hiljaks jäänud. Eesti lähiajaloolise diskursuse mentaalne side Nõukogude Liiduga on selgesti märgatav, sest suhteid Venemaaga ei liigitata niivõrd välispoliitiliseks kuivõrd sisepoliitiliseks küsimuseks. Väliselt toimus Eesti lõimumine muu maailmaga edukalt. Eesti rahvusvaheline tunnustamine kulmineerus 17.septembril 1991, kui liituti Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga, mis on kaasaegses rahvusvahelises süsteemis muutunud suveräänsuse peamiseks komponendiks, märkides enesemääramisõiguse tunnustamist süsteemi poolt. Muude organisatsioonide hulgas on Eesti on liitunud OSCE (1991), CBSS (1992), Euroopa Nõukogu (1993), WTO (1999), NATO (2004), Euroopa Liit (2004), OECD (2010). Euroopa Liidus on Eesti ühinenud Schengeni viisarežiimiga (2004) ja eurotsooniga (2011).

Millised olid pakutavad valikud? Rohkem kui kahekümne aasta jooksul on Eesti, erinevalt teistest endistest liiduvabariikidest, olnud edukas lahtihaakimises Nõukogude Liidu majandussüsteemist ja selle aluseks oli oma raha kiire introdutseerimine, mis seoti esialgu Saksa margaga, hiljem euroga. Teine märkimisväärne saavutus oli liitumine kõikide olulisemate Lääne institutsioonidega. Alternatiivne tee oleks olnud sulandumine post-sovetistliku süsteemiga ja Sõltumatute Riikide Ühendusega nagu tegid seda varem või hiljem 12 liiduvabariiki 15-st. Võimalus sulguda iseolemisse on samuti mõnede marurahvuslike ning euroskeptiliste organisatsioonide poolt idealiseeritud, kui Eesti võinuks jääda ida ja lääne vaheliste suhete tõmbetuultesse laveerima nagu varasemal iseseisvuse perioodil 1918-1940, mis oleks kindlasti kaasa toonud korruptiivsema ja autoritaarsema riigikorralduse sarnaselt paljudele endistele vennasvabariikidele. Integreerumine Läänega ning sealse poliitilis-majandusliku struktuuriga kujunes uues olukorras esimeseks ning õigeks valikuks ja selline areng vastas laias laastus ka rahva ootustele “läände ärahüppamisest”, ainult see Lääs oli hoopis teistsugune, kui seda kollektiivses ootuses ette kujutati ning hiljem tõi see paljude jaoks kaasa pettumist ning eelmise süsteemi nostalgiat. Suur osa rahvast oli valmis küll poliitiliseks suunavahetuseks, kuid mitte lääneliku väärtussüsteemiga ühinema.

Teisest küljest iseloomustab Eesti taasiseseisvumisjärgset mentaalset enesemääratlust suur sisemine ebakindlus, kus ühiskonda konsolideerivaks faktoriks on olnud hirm. Hirmu rõhutamine ning selle sidumine “ajaloolise mäluga” on tekitanud teatava religioosse suunitlusega maailmapildi, mis on otseses sõltuvuses Venemaast ja viimase poolt kergesti mõjutatav ning manipuleeritav. Hirmu üheks väljendusvormiks on Vargamäe-poliitika Eesti poliitilises mõtlemises, mis toetub üldrahvalikule narratiivile, et Eesti pole täiesti suveräänne riik ning kui ta eksib millegi vastu, siis võidakse temalt iseseisvus “ära võtta”. Selline juriidiline fundamentalism on avaldunud Vene vägede lahkumises, piirilepingus, liitumises Euroopa Liiduga – see kõik on sageli muutunud ajenditeks süüdistustele nagu oleks Eestil võimalik suveräänsusest loobuda. Seos varasema Eesti Vabariigiga oli oluline taasiseseisvumisel augustis 1991.a., kuid peale rahvusvahelise tunnustuse saamist on Eestil õigus oma saatust ise kujundada. Eitades riiklikku suveräniteedi pädevust ja sidudes seda juriidilise fundamentalismiga, väljendab see pigem hirmu ja ebakindlust iseolemise suhtes.

Eesti-Venemaa suhete areng taasiseseisvumise perioodil väärib kindlasti põhjalikumaid uuringuid, kuna 1990-te aastate algul, vahetult peale taasiseseisvumist, toimus suhete järsk halvenemine, kuivõrd veel 1991.a. jaanuaris Vilniuse sündmuste järel avaldas president Boriss Jeltsin toetust Balti riikidele ja nende iseseisvuspüüdlustele. Vene Föderatsioon tunnustas Eesti Vabariiki 24.08.1991, varem kui Nõukogude Liit (6.09.1991). Isegi Ameerika Ühendriigid teatasid alles 2.septembril 1991, et ollakse valmis taastama täieulatuslikke suhteid Eesti Vabariigiga (diplomaatilised suhted ei katkenud peale anneksiooni). Vene vägede lahkumine Eestist oli esimene tõsisem suhete proovikivi. Juulilepped vägede väljaviimise kohta, mida Venemaa sidus garantiidega sõjaväepensionäridele, tõid kaasa arvestatava siseriikliku opositsiooni, kui mitmed “rahvuslikud ringkonnad” olid vastu president Meri eestvõttel Moskvas sõlmitud kokkulepetele. Piirilepingu läbirääkimised tegid läbi üsnagi sarnase arengu. Põhjalikumaid uuringuid vajaks Arnold Rüütli visiit Moskvasse 2005.a. jaanuaris, mille järel toimus järsk pööre pingete tõusule riikidevahelistes suhetes. Eitav hoiak riikidevahelisele piirilepingule tugevnes Eesti ühiskonnas järsult, Tartu rahu dilemmale viidates lisati kokkulepitud piirilepingule preambula ning tagatipuks loobus president Rüütel osalusest Teise maailmasõja lõpu tähistamisest Moskvas, asetades Eesti sõjas kaotajate poolele. Sündmuste kronoloogia võib viidata kellegi poolt introdutseeritud kindlale strateegiale.

Tartu rahu dilemma on teine kahe riigi suhetes pingeid tekitav mehhanism. Äärmiselt populaarseks diskursuseks on muutunud Eesti Vabariigi sünni seostamine Nõukogude Liidu poolse tunnustamisega 2.veebruaril 1920.a. ja Tartu rahulepinguga, millega üritatakse tekitada narratiivi, et Eesti Vabariik sündis Nõukogude Liidu armust. Üldrahvalikus narratiivis on Tartu rahu võrdsustatud ka piirilepinguga, mis ei vasta tõele. Riikidevahelise piiri määratlemine (v.a. merepiir) oli üksnes üks Tartu rahulepingu paljudest koostisosadest, mis fikseeriti rahulepingu 3. artikliga ja see kanti sisse ka 1922.a. põhiseadusesse. 1938.a. põhiseaduses viitest loobuti, sest riiklust peeti juba iseenesestmõistetavaks, kuid see lülitati taas uude 1992.a. põhiseadusesse lootuses “kaotatud maid tagasi saada”. Eesti lähiajalises diskursuses on restitutsiooni küsimus tihedalt seotud maa erastamisega ja see on üle kandunud poliitilisse sfääri. 1940.a. piiride taastamise nõue oleks Eesti viinud sarnasesse tupikseisu Gruusiaga, kes kaotas 1992.a. Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, kuid pole suutnud seda küsimust siiani lahendada ega ole ka ühtegi töötavat tulevikuvisiooni päevakorral.

Kindlasti on erinevad jõud üritanud Eesti poliitilisi arenguid suunata neile soodsas suunas. Venemaa huvides tegutsevate mõjuagentide tegevus eesmärgiga kujundada Eesti julgeolekupoliitiline diskursus Venemaale soodsaks ning kasutada Eestit etturina külma sõja aegse poliitilise kaardi tootmises oleks suurendanud Venemaa mõju rahvusvahelises süsteemis tervikuna. Konkreetselt väljendus see: 1) tekitada hirmu Venemaa vastu; 2) tekitada usaldamatust NATO ja lääneriikide institutsioonide vastu; 3) takistada Eesti lahkumist Venemaa mõjusfäärist ning Eesti liitumist Lääne institutsioonidega; 4) tekitada kehtivale süsteemile ja rahvusvahelisele reaalsusele vastanduvaid narratiive nagu Teise maailmasõja eelsete piiride taastamine ning ajaloolise diskursuse muutmine, kus võitlemine saksa mundris Teises maailmasõjas võrdsustati muistse vabadusvõitlusega; 4) pingete tekitamine ja revanšismi õhutamine suhetes venekeelse vähemusega, kus keelelist identifitseerimist eelistati lojaalsuse tekitamisele. Tulemuseks oli kingitus Keskerakonnale ja talle lojaalse elektoraadi tekitamine, keda hoiti omakorda kontrolli all vastupidise hirmupoliitikaga. Erakonnal puudus arvukas valijaskond eestikeelsete valijate seas, kuid muukeelse elektoraadi haldamisega muutus ta sellega arvestatavaks poliitiliseks jõuks kogu riigis, eelkõige Tallinnas ja Ida-Virumaal.

Põhjalikumat analüüsi vajab ka Eesti julgeoleku- ja kaitsepoliitiline areng taasiseseisvumise järel. Riigikaitse ülesehitamist alustasid Balti riigid nullist, millega erinesid tunduvalt teistest liiduvabariikidest, kes ehitasid süsteemi üles vanale nõukogude süsteemile. Paljuski mõjutas arengut põhiseaduslik vastuolu, millega riigikaitseline osa inkorporeeriti Põhiseadusesse 1938.a. põhiseadusest ja kaitsevägi paigutati presidendi otsealluvusse, aga peale taasiseseisvumist kehtestati Eestis parlamentaarne vabariik, milles riigipeal oli pigem tseremoniaalne roll ning tal puudusid mehhanismid täidesaatva võimu teostamiseks. Tulemuseks oli pingete kasv ja konkurents kahe riigikaitset korraldava institutsiooni – kaitseväe ja kaitseministeeriumi vahel. Kui veel 90-tel aastatel domineeris ühiskonnas sarnaselt Lätiga suhteliselt patsifistlik maailmavaade, siis aastakümme hiljem on Eesti riigikaitseline mõtlemine teinud läbi metamorfoosi ning viinud usu ajateenistuse ja reservarmee päästvasse jõusse religioosse mõtteviisi tasandile, milles pole lubatud kahelda. Siin võib märgata Soome mõjusid, sest kuigi põhjanaabrite välispoliitilist kurssi on küll tihtipeale naeruvääristatud liigselt leebe ja koostööle orienteeritud suhtumise tõttu Venemaasse, siis riigikaitselistes küsimustes on eelkõige oma jõule tuginev Soome militaarkultuur omandanud valitseva seisundi ka teisel pool Soome lahte. Eelseisev vältimatu sõda Venemaaga on muutunud üldrahvaliku arusaama mõjul kohustuslikuks poliitiliseks narratiiviks, mis on ühest küljest tugevdanud riigikaitselist mõtlemist, kuid samaaegselt süvendanud hirmukultuuri.

Eesti riigikaitselist arengut võib retrospektiivselt periodiseerida järgmiselt.
1. 1991-1995 oli kaootiline, kui kontseptuaalne lähenemine valdkonna arendamiseks tegelikult puudus. Seda perioodi iseloomustavad jäägrikriis 1993.a. ja Venemaa vägede lahkumine 1994.a. Rahvusvahelises plaanis iseloomustab ajajärku Iisraeli relvaost, sest Iisrael ja Lõuna-Aafrika Vabariik olid kuni Venemaa vägede lahkumiseni väheste riikide hulgas, kes olid valmis taasiseseisvunud Eesti Vabariigile ametlikus korras relvi müüma.

2. 1995-1999 oli Andrus Ööveli periood. Koonderakonna ja Maarahva Ühenduse võimuletulek 1995.a. tõi kaasa poliitilise murrangu, millega võimule tulnud koalitsioon üritas läbi viia ametkondlikku pööret. Uus minister saabus ministeeriumi oma meeskonnaga ning üritas kontrollida ministeeriumi juhitavaid valdkondi v.a. rahvusvaheline koostöö, mille tarvis puudus sellel meeskonnal vajalik kompetents. Ametkonnas tugevnes nõukogude militaarkultuuri mõju, kuna mitmed uue meeskonna liikmed olid varasemast seotud N.Liidu jõustruktuuridega. Valdav enamus meeskonnast lahkus peale valimiskaotust 1999.a. v.a. hiljem riigireetmises süüdi mõistetud Herman Simm, kes kutsuti ministri poolt juhtima analüüsibürood ning hiljem ühena vähestest “vana kooli” spetsialistidest infiltreerus edukalt ametkonda, juhtides ministeeriumi hallatavaid julgeolekustruktuure. Kaitsepoliitiliselt imponeerisid uut juhtkonda Soome ja Šveitsi eeskujud, kuigi samal ajal toimus ka tihe koostöö NATOga. Süvenes rahvusvaheline koostöö eriti rahvusvaheliste Balti projektide toel, mis panid aluse mitmete võimete (sh rahuoperatsioonid, miinitõrje, õhuseire, haridus ja väljaõpe) ülesehitamiseks. Relvastumine toetus sellel perioodil suuresti teiste riikide väljavahetamisele mineva tehnika taaskasutamisele.

3. 1999- algas kaasaegne periood, mida iseloomustab poliitilise strateegia haldamine ametkonna poolt, kus poliitikute sekkumine riigikaitse kontseptuaalsetesse küsimustesse oli minimaalne. Poliitilised ringkonnad kasutasid pigem riigikaitse populaarsust ning jätsid valdkonna juhtimise suures osas ametkonnale. Tugevamat poliitilist sekkumist võib märgata mingil määral alles minister Jaak Aaviksoo perioodil. Alates 1999.a.-st ning Liikmesuse Tegevusplaani (MAP) ellukutsumisest NATO poolt tõusis NATOga liitumine esiplaanile juba reaalse eesmärgina ja mõjutas riigikaitse kontseptuaalset arengut märgatavalt. Tugeva arenguhüppe tegi riigikaitseline planeerimine. Kaitseväes esines aga samaaegselt tugev Soome mõju, kuna paljud juhtivad kaitseväelased olid oma sõjalise hariduse saanud Soomes. See on lisanud aga toonust ühiskonnas levivale teatavale NATO-skeptitsismile, millega NATO soov rakendada konflikti korral Venemaaga kollektiivse kaitse kohustust ning valmidus Eestile appi tulla on seatud kahtluse alla. Skeptitsismi levitamine meediakanalites ning NATO ja Euroopa Liidu heidutusvõime alahindamine võivad viidata jällegi ühiskonna poliitilisele mõjutamisele ning hirmukultuuri süvendamisele.

9 kommentaari (+add yours?)

  1. tsarv
    nov. 09, 2013 @ 15:25:38

    Tõsine analüüs. Väga head tähelepanekud.

    “Eesti pole täiesti suveräänne riik ning kui ta eksib millegi vastu, siis võidakse temalt iseseisvus “ära võtta”…”

    Vasta

  2. ckrabat
    nov. 10, 2013 @ 09:11:29

    Siia on nüüd ühe esinemise põhjal mõtted kirja pandud, et pärast meelest ära ei läheks. See “iseseisvuse äravõtmise” motiiv on sarnane “mõisahärra Brüsseli” motiiviga, kes samuti valitseb ja vajadusel karistab – selline pärisorja mentaliteet on rahvasse tugevasti sisse juurdunud, kuigi pärisorjus kaotati siinmail juba kaks sajandit tagasi. Samasse ooperisse kuuluvad ka “vene seaduste täitmine saksa täpsusega” ja “mida nüüd teised meist arvavad”.

    Vasta

  3. ckrabat
    nov. 10, 2013 @ 13:40:22

    Vasta

  4. huviline
    nov. 11, 2013 @ 08:53:28

    Vaevalt hirm mingilgi moel saab olla rahvast konsolideeriv faktor, üldse, seda kinnitada on võimatu, sest see on üks nn poole (ei või jaa) valiku küsimusi. Ehk siis, mis on hirm, mis on tõde, mis on viha, mis on tarkus, need on sellised absoluutsed küsimused, sügavalt instinktiivsed, millele vastuse leidmine ongi ajendanud kultuuri tekket ja ajendab tänapäevalgi.

    Eestlane on olnud suhteliselt julge, nt kultuuriline vastutöötamine nõukogude ajal nõukogude võimule, Mikiveri ja Toominga lavastused, Krossi raamatud, laulupidude traditsioon, kunstnike avangard, Kiisa filmid, Pärdi muusika. Sellest sai rahvas julgust ja tuge edasi elamiseks. Pärast taasiseseisvumist on näha julgust maailma läbimurdes, nt Toomiku installatsioonid, julgeid katsetusi uutes kirjanduszanrites, nt õuduskirjanduses Hargla, ulmekirjanduses Kunnas, sotsialistlikus ajalookirjanduses (ajakirjandus) Ruben. Teaduses on eestlased olnud esimeste geenikatsetajate reas, nt kloonvasikas, novaatorlikud digitaalleidurid, nt krüpteeritud andmeside Timeguardi läbimurre Jaapanis ja lõpuks orbiidile saadetud julgus Estcube näol. Eelnimetatud teosed konsolideerivad rahvast tõenäoliselt ka tulevikus superimpeeriumi EL tingimustes, üliväärtustele rajatud lodevsidemetega seotud näilse tolerantsi kehastus, mis alles hakkab ennast kehtestama.

    Hirm on sageli harimatuse ja teadmatuse tunnus.

    Vasta

  5. ckrabat
    nov. 12, 2013 @ 08:05:01

    Kollektiivne hirm saab kindlasti olla rahvast konsolideeriv faktor nagu ka kollektiivne viha. Rahvast konsolideerivad emotsioonid olid olemas Nõukogude Venemaal, natsi-Saksamaal, Pol Pothi Kambodžas jne.
    Julgus või argus ei puutu siin üldse asjasse. Arnold Rüütel seisis ka sirge seljaga NLKP pleenumitel nagu Kalevipoeg 🙂
    Hirm ja argus on erinevad asjad. Julgusega on kõik korras: http://epl.delfi.ee/news/eesti/psuhholoog-teatud-hulk-noori-mehi-ongi-looduse-poolt-maaratud-hukkuma.d?id=67076284

    Vasta

  6. huviline
    nov. 12, 2013 @ 09:23:14

    Kollektiivne hirm, kas see on midagi sellist, millest kirjutab Imbi, vaadatest teiste valu? Kui ümberkehastumise aluseks on läbielamine, kas siis kollektiivsete emotsioonide aluseks on kaasaelamine? Kuidas eristada hirmu, argust, kartlikust?

    Vasta

  7. ckrabat
    nov. 12, 2013 @ 09:24:49

    Tema sõnul sündis Harta 22 ja jääkeldri arutelu tol hetkel ühiskonnas levinud sõnastamata tunnetest ja väärtustest, kuigi kokkutulnud tegid loetelu võimalustest, kuidas demokraatia probleeme lahendada, siis põhjused, miks asjad üldse nii kaugele arenesid, jäid Lauristini meelest paljuski siiski kriitiliselt sõnastamata.
    «Kriitiline refleksioon jäi olemata, selle asemel läksid käibele sloganid,» ütles Lauristin, tuues näiteks Rein Raua kuulsaks saanud «moraalse värdja» väljendi, mis pani erinevad osapooled üksteist süüdistama.

    http://www.postimees.ee/2593698/lauristin-jaakeldrisse-kogunenutel-nappis-analuutilist-kriitikameelt
    Lauristini jutus on point. Eesti ongi suuresti muutunud/muutumas ameerika/nõukogude tüüpi sloganiühiskonnaks, kus kriitiline mõtlemine on out. Selle asemel, et tegeleda probleemide süvaanalüüsiga ning põhjuste väljaselgitamisega, karjutakse populaarseid slõuganeid: “Surmanuhtlus!”, “Laar hävitas põllumajanduse!”, “…. erakond on süüdi!”, “Lastele valimisõigus!” jne. Hirmu ületamiseks on slõuganid aga hea abivahend, tekitab kollektiivse turvatunde ja vabastab vastutusest.

    Vasta

  8. huviline
    nov. 12, 2013 @ 10:11:48

    Turvatunne tekkib piirangutest, mingis kestas, teatud moel disainitud kujutlustest. Kokkuvõtlikult on need piirangud üksnes inimesele omased väärtused, kes samas kannab ka loomadele omaseid instinkte või taimeriigist pärit nähtusi.

    Rahva nimel rääkimine eeldab väärtustele fokuseeritud portfooliot. Selles väärtustemapis pole põhjust üksikutele nimedele (R.Raud, M.Lauristin) ja nende öeldud sõnadele pööratud tähelepanu hoida, sest igal ühel on lõpuks ainult üks portfell.

    Mida ma tahan öelda, et eestlaste poliitilist mentaalsust saab iseloomustada ja ühtsustundeks kindlasti on vaja iseloomustada, ilmselgel jääb loomsetest ja taimsetest omadustest siin väheks.

    Vasta

  9. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

november 2013
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
252627282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: