Viha vabariik XV – viha juured

@ckrabat
Rohkem kui kolm aastat tagasi ilmus selle sarja avalugu. Seal oli viide ETV intervjuule Rein Taageperaga, milles Tartu ülikooli sotsiaalteaduskonna rajaja viitab uurimusele, milles viidatakse, et võrreldes paljude teiste rahvastega paistavad eestlased silma selle poolest, et nende esmane emotsioon on viha, millest on tulnud ka selle sarja pealkiri – Viha vabariik. Peale pikki otsinguid olen jõudnud lõpuks ka selle tõdemuse autorini. 2005.aastal ilmus ajakirjas Keeles ja Kirjandus Ene Vainiku ja Heili Orava artikkel “A.H.Tammsaare eksitus: tee tööd ja näe vaeva, … aga ikka oled vihane.” Artiklis on viidatud hollandi teadlaste uurimustele, kus on võrreldud erinevate rahvaste kandvaid emotsioone: “Võrdluseks võiks mainida, et teiste keelte kõnelejate puhul on loetelukatsed andnud emotsiooni prototüübiks rõõmu (belglastel, prantslastel, itaallastel, šveitslastel), õnne (inglastel, Kanada elanikel), armastuse (türklastel), kurbuse (jaapanlastel, Indoneesia ja Surinami elanikel) või hirmu (hollandlastel). Üksnes soomlased peavad eestlastega sarnaselt tüüpilisimaks emotsiooniks viha.” Miks eestlased on vihased?

Eestlaste viha avaldub tugevasti kasvõi praeguses Ukraina kampaanias, mida totaalne meedia tugevasti takka õhutab, sest emotsioonide pealt on kerge klikke tulema. Totaalse meedia arvamusliider Indrek Hargla teatab uhkelt, et tema ei osta enam venekeelse märgistusega piima ning soovitab vene keele kasutamisest üldse loobuda. Mäletame, kuidas arvamusliider Tõnisson Lutsu “Kevadest” kurdab sajand tagasi, peale seda, kui on kirikumõisa noorhärrade parve põhja lasknud: “Mis nad siis tulevad meie õue peale kaklema…” Kindlasti ei ole vihal eestlase mentaliteedis ainult negatiivne roll kanda. Veinik ja Orav mainivad: ” Nende sotsiaalseid ja hedoonilisi kvaliteete mõõtvate hinnangute kõrval võidakse aga viha individuaalse kasulikkuse–kahjulikkuse skaalal hinnata ka positiivseks või vähemalt kasulikuks, sest see aitab subjektil liikuda püstitatud eesmärkide poole, ennast kehtestada või kätte tasuda tehtud ülekohtu või au haavamise eest (nn õiglane, mõnel juhul lausa püha viha).” Viha võib olla üks rahvusliku kokkukuuluvuse tunnistajaid: need oleme meie ja me vihkame neid, kes on teistsugused.

Professor Taagepera nendib intervjuus ETV-le, et eestlased kipuvad kultuuriliselt enam sarnanema venelastele kui lääneeurooplastele, millist määratlust on mõjutanud kiirelt ja valutult taastatud vabadus ja seitsmesaja aasta jooksul mõisatallides sisse pekstud moonakamentaliteet. “Viha annab mõnedel hetkedel jõudu pingutusteks, ja seda eestlased kiidavad. Aga ei maksa kiita sellist viha. Ma näen palju sellist viha, mis vindub seespool. See on mõisaorja viha mõisahärra vastu, mis ei saa tabada teda, ja siis valatakse see välja näiteks oma naise vastu.” Orjamentaliteet on kindlasti soodustanud arvuka neukkukogukonna teket, aga neukku ei ole oma vastaste suhtes kunagi suuremeelne.

Eestlaste viha Venemaa, venelaste ja Putini režiimi vastu annab neile nende meelest õigustuse oma potentsiaalsete vastastega samastuda. Eesti-vene vastasseisu ei saa pidada konfliktiks lääne ja slaavi tsivilisatsioonide vahel, vaid palju rohkem esineb siin ilminguid tsivilisatsioonisisesest vennatapusõjast, kus pada sõimab katelt. Moraalset üleolekut peaks ju näitama hoopis teistsugune olemine, mitte samastumine. Ma kahtlen, kuivõrd keskmine eestlane Venemaad ja venelast üldse tunneb ning mingis mõttes saadakse sellest läänes ka aru. Meie Venemaa-ekspertiis kipub olema müüt, sest ekspertiis eeldab ratsionaalsust. Eestlase Venemaa pilt kipub olema aga äärmuslik, kas siis demoniseeritud või jumalikustatud (ma olen kohanud ka selliseid, kes näevad selles jõudu vastukaaluks manduvale läänele), kuid ka demoniseeritud pilt on pahupidi jumalikustatud.

Teisest küljest on viha kurnav ja väsitav emotsioon. Kunagi 90-tel tehti Eestis film “Ma olen väsinud vihkamast”. Pole üllatus, et suitsiidide arv soomeugri rahvastel on kõrge. Kas võib kõrge surmatung, soov elust loobuda, olla rahvusliku viha tagajärg? Eesti Ekspressi vestlusringis mainib Endel Talvik: “Suitsiidide ja muu ennasthävitava käitumise taga on viha, agressioon. Viha ei ole inimese esmane emotsioon, see tuleb pigem sellest, et midagi on liiga palju. Viha tuleneb eelkõige häbist ja hirmust ja ebakindlusest (ärevusest). Nende tunnetega toimetulekuks reageerime viha ja agressiooniga. Eestis on vihast ja rahulolematut käitumist rohkem just sellepärast, et meis on hirmu ja ebakindlust palju rohkem.” Eksperdid peavad eestlaste mentaalset seisundit nõukogude korra tagajärjeks ning seovad selle Teise maailmasõja kannatustega. Sageli tundub, et eestlasted ei ole suutnud või tahtnud siiani sõjast välja tulla, vaid soovivad tollaseid kannatusi ikka ja jälle läbi elada, mis viitab juba Tarja Halose poolt diagnoositud posttraumaatilisele stressile. Posttraumaatiline stress ja pettumine läänelikus liberaalses maailmavaates näib vaevavaid aga mitmeid teisigi sugulasrahvaid, kui viidata Ungari peaministri Viktor Orbani väljaütlemistele.

Veiniku ja Orava poolt mainitud hollandlaste uurimuses märgitakse hollandlaste primaarse emotsioonina hirmu, aga hirm on sageli osutunud viha allikaks. Teise Maailmasõja järel domineerisid hollandlaste juures samalaadsed emotsioonid sakslaste suhtes nagu eestlastel võib märgata venelaste vastu. Katoliiklik preester Werenfried van Straaten (1913-2003) norbertiiinide ordust, tuntud kui Speckpater (pekipaater), õpetas hollandlasi vihast üle olema ning sakslasi hoopis aitama. Vello Salo: “Pekipaater tegi propagandat, põrsas süles, ise valges mungariides ja ütles, et mis asja te molutate? Armastage oma vaenlasi – võtke kätte ja nuumake üks põrsas sakslaste jaoks. Hollandlased tõesti vihkasid sakslasi.” 1947.aastal kirjutas van Straaten artikli “Rahu Maa peal? Ei ole tuba kõrtsis,” milles ta kutsus üles abistama sakslasi, kes olid sõja käigus idast läände paisatud ja sunnitud oma kodud maha jätma. Neliteist miljonit sakslast, neist kuus miljonit katoliiklast, vaevlesid põgenikelaagrites Lääne-Saksamaal, Hollandis ja Belgias, kannatades alatoitluse ja ravimite puudumise pärast.

Mõelgem nüüd veidi, kas neukku (ma loodan, et see ei ole solvav, sest neukkudelgi peaks ju mingi identiteeditunnetus või éneseuhkus olema) Indrek Hargla oleks valmis selle ostmata jäänud piimapaki annetama sõjategevuse käes vaevlevatele inimestele Ida-Ukrainas? Või kinkima alatoidetud Ida-Virumaa vene perekonnale põrsa? Palju lihtsam on tegeleda mugavuspatriotismiga, sarnaselt nagu ma olen teinekord kasutanud näidet lapstööjõudu kasutavate kakaoistanduste boikoteerimisest Elevandiluurannikul. Lääne mugavuspatrioot ei saa magada, sest südametunnistus piinab, kuni ta loobub kõrgete aadete nimel Elevandiluuranniku kakao kasutamisest, boikoteerib, mille tagajärjel istandus läheb pankrotti, laps jääb ilma sissetulekust ja sureb nälga. Lääne mugavuspatrioot on rahul ja magab rahulikult, sest kui pole inimest, siis pole probleemi. Meie burksiputka ees mõtlesime ka patriootilised olla ja otsustasime, et Venemaad ja Putini režiimi tuleb karistada, sest kõik boikoteerivad midagi ja kuidas meiegi teisiti saame, äkki peavad veel kollaborandiks või kellekski. Panime demokraatlikult hääletusele, kas loobume vene viina või Dostojevski raamatute tarbimisest ja üksmeelselt otsustati loobuda Dostojevskist, ikkagi maailmakuulus kirjanik ja me tahame kultuursed välja paista. 🙂

Samamoodi sai Wenefried van Straaten tunda vihkamise sulnist valu, kui kutsus üles sakslasi mitte vihkama, vaid neid aitama, kuid paljud teised said oma vihkamisest üle ja abistasid sakslasi, kes kokkuvõttes osutusid meeldivateks inimesteks, kui viha ära võtta. Siit mõned mõtted alguses mainitud intervjuust Rein Taageperaga: ” Meil on kõigil parem elada, kui me ei katsu endale krahmata ja kui me arvestame teistega… Kui me tahame sellest (vihast – toim.) lahti saada, siis me peame seda teadvustama. Nii nagu alkohoolik peab teadvustama, et tal on viinaprobleem, muidu ta lahti ei saa.” Mihhail Lotman kirjutab oma blogis: “Kui keskenduda vaenulikkuse aspektile, siis siin on välja kujunenud kaks põhilist käitumismalli. Esimene: vaenlast me kardame, vihkame, jälestame, mõnitame, jääme talle alla ja siis hädaldame ja mõnitame edasi (nüüd juba vaid hinges). Teine: õpime oma vaenlast tundma, respekteerime teda, võidame ja siis peame temast suuremeelselt lugu. Kui Ukraina välisminister (nüüd juba endine) laulab Putinist rõvedaid kupleesid, siis võib see tunduda naljakas ja tõsta väljakule kogunenud rahvamassi entusiasmi, kuid selline käitumine ei ole omane võitjatele. Vähemalt mitte Euroopas.” Samal ajal kui totaalne meedia kutsub rahvast üles vihkamisele ning jumalikustab vastast demoniseerimise kaudu, sest ka antikangelane on kangelane, võib igaüks oma totaalsele meediale häälestatud signaaliaparaadi välja lülitada ja mõtelda oma peaga.

Werenfried van Straaten põrsaga

Aadressilt: https://kircheinnot.files.wordpress.com/2013/01/19032.jpg

Advertisements

16 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    juuli 31, 2014 @ 22:39:11

    Erinevatel rahvastel erinevad emotsioonid 🙂

    Vasta

  2. Tõnn Sarv
    aug. 01, 2014 @ 01:45:46

    Hästi öeldud. – Tunnustus!

    Vasta

  3. huviline
    aug. 02, 2014 @ 09:27:36

    “Eeskätt keeleandmete põhjal” tehtud uurimus päris tuumale ligi vast ei pääse, sest olen märganud eestlastele omast parasvöötmelist sisu, milleks on pigem “sportlik viha”, kui midagi negatiivset.

    Eesti sisu on pigem sitkus, soome sisu pigem vastupidavus, mõlemad on parajad pinged.

    Keel annab olemusele hoobi, saades seisakuks, lisades midagi antule mitte midagi vastu andmata.

    Vasta

    • ckrabat
      aug. 02, 2014 @ 10:16:59

      Üldiselt muidugi, võimalik on näha ainult positiivseid omadusi ja eitada negatiivseid, see on inimlik. Kui palju on neid joodikuid, kes tunnistavad, et neil on alkoholiprobleemid? See eeldab soovi neist vabaneda ja arvatavasti on kogu joodikute massi hulgas selliseid absoluutne vähemus. Aga kui eestlane ei tahagi vihast vabaneda, siis miks ta peakski seda tunnistama.
      Eeskätt keeleandmete põhjal on Orava ja Veiniku uurimus, kuid viidatud Ekspressi vestlusringis jõuavad psühholoogid samasugusele järeldusele.

      Vasta

      • ckrabat
        aug. 03, 2014 @ 01:07:44

        Juku tuleb nuttes koolist koju. Ema küsib: mis viga pojake? Juku: teised koolis narrivad. Ema: Miks siis? Juku: Et mul on pea kandiline. Aga ema, kas minu pea on kandiline? Ema (silitab nuttes Juku pead): Ei ole, pojake. Ei ole …

  4. ckrabat
    aug. 02, 2014 @ 10:12:17

    Teadur: eestlased on kõige usuleigem ja paganlikum rahvas Euroopas
    http://uudised.err.ee/v/eesti/aa3fe449-0c23-4a28-ab24-baea1f3372c3
    “Hiljuti avaldatud üleeuroopalise küsitluse tulemuste kohaselt on eestlased ja teisena tšehhid kõige vähem religioossed inimesed Euroopas.”
    See on huvitav, sest ühe teise küsitluse järgi olid tšehhid ja eestlased Euroopa kõige suuremad joodikud.
    http://tarbija24.postimees.ee/185690/eesti-on-alkoholitarbimiselt-euroopas-teisel-kohal
    Kas joomine ja usuleigus on omavahel kuidagi seotud? Et näevad deliiriumis kollaseid kuradikesi ja rohelisi mehikesi ning seejärel taganevad usust 🙂
    Või siis need, kes on kaotanud usu Jumalasse, hakkavad jooma.
    Kas joomine ning ateismus põhjustavad viha? Uurimustest ei selgu, kuidas tšehhidel vihaga lood on, aga see oleks huvitav võrdlus.

    Vasta

  5. Jolli
    aug. 02, 2014 @ 21:16:29

    Mõiste “tšehhi põrgu” tekkis 2 ms. ajal.

    Vasta

    • ckrabat
      aug. 02, 2014 @ 21:37:35

      Rulett tšehhi moodi
      http://kultuur.elu.ee/ke480_tsehhi.htm

      Mahalaskmine käis nii. Tšehh (laskjad kandsid enamasti triibulisi vangiriideid) istus üleval augu äärel, relv käes ja sihtis sinu poole. Nägid, kuidas ta vajutas irvitades aeglaselt päästikule ja ootasid, millal tuleb lask. Kuid ei, ta viis relva suudme edasi mõnele teisele, siis kolmandale, nüüd sinu peale tagasi ja nii ta mängis irvitades kaua aega, kuni lõpuks kõlas lask ja olenevalt laskja osavusest ohver kas sai kohe surma või siis elas veel natuke aega. Nii toimus see kaks päeva järjest, laibad jäid meie juurde lamama. Kokku lasti maha üle paarikümne mehe. Närvid olid viimseni pingul, ei teadnud keegi, kes on järgmine. Mõni läks hulluks, paar sakslast lõikasid omal þiletiga veenid läbi, ega ülejäänudki polnud enam inimesed. Kolm päeva sellises olukorras söömata-joomata kuuma päikese käes – see oli hullem kui põrgu. Meie proteste ei pandud üldse tähele.
      Lõpuks said siiski eestlane (major Suurkivi 45. Rüg. suurtükiväe ülem) ja keegi saksa major ühe tšehhi ohvitseri niikaugele, et ta lubas neid välja ülemustega läbirääkimisi pidama. Jäime kõik pingsalt ootama tulemusi – need tulid paari tunni pärast, kui auku talutati tagasi kaks verist keha. Tuli välja, et läbirääkimiste asemel oli neid veetud läbi linna, kus iga tšehh võis neid lüüa ükskõik mis asjaga niipalju kui soovis. Vähe sellest, üks tšehh võttis taskust paberilehe, tõmbas selle pooleks, sülitas kummalegi peale ja pani neile otsaette. Arvasime, et “märklauaks”, aga ei. Mehed kamandati samm seinast eemale, käed selja taha ja lükati peaga vastu müüri. Tehti selgeks, niikaua kui nad jõuavad hoida paberit, saavad veel elada.

      Vasta

    • ckrabat
      aug. 02, 2014 @ 21:41:58

      Vello Salo Tšehhi põrgu päritolu kohta:
      http://aegumatu.wordpress.com/2012/10/28/elu-on-mitmekesiduses/

      See on meie väljamõeldud nimi selle meeletuse kohta, kus mingisugused tšehhi noormehed, kes tahtsid kuidagimoodi hiilata, hakkasid sakslasi, keda nad kätte said, ilma kohtuotsuseta maha tapma. Sellist asja ei tee tavaliselt ükski tsiviliseeritud inimene, aga siis tehti, nii et seda me nimetame põrguks.

      Vasta

  6. ckrabat
    aug. 02, 2014 @ 21:56:41

    Tšehhi põrgut guugeldades leidsin sellise artikli või õigemini raamatu ülevaate:
    Mati Hint. Kas hammas hamba vastu – või kannatus kannatuse kõrvale
    http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14208:kas-hammas-hamba-vastu–voi-kannatus-kannatuse-korvale&catid=9:sotsiaalia&Itemid=13&issue=3383

    Kas ajaloo vangiks jäämine on ohverrahva möödapääsematu saatus? Eestis tundub see nii olevat, kuid lootus jääb – ehk on paarkümmend aastat eestlastele lihtsalt liiga lühike aeg, et hakata ajalooga leppima. Eeskujud on innustavad: Euroopa Liitu ei oleks ilma Prantsusmaa ja Saksamaa leppimiseta, millega alustati juba 1951.-52. aastal, ainult kuus-seitse aastat pärast sõja lõppu. Nüüdseks on sellest ajalooliste vihavaenlaste algatusest välja kasvanud Euroopa Liit. Liikmesriikidel on ees palju rasket ja iga riigi sisepoliitikas riskantset leppimistööd.

    Mälukultuur on olnud poliitika osa ja on seetõttu olnud valikuline: mis otseselt mind või meid ei puuduta, see jäi kõrvale. Teiste kannatused näivad väikesed, oma süü leiab vabandusi. Uues mälukultuuris tahetakse panna erinevad ohvrilood kõrvuti, viia erinevad perspektiivid kokku. Kõigi kannatanute ohvrilugudel on õigus ajalukku jääda, aga ka inimsusevastaseid kuritegusid sooritanud ei peaks puhtaks jääma, kus nad ka poleks tegutsenud. Raamatu ajalooideoloogia erineb kardinaalselt Eestis hiljuti vaieldud valikuliste tõdede ja osavalede õigustamisest. Amneesia ja valikulised kannatuslood ei vii edasi. Kõigil on õigus mäletada.

    Meile tähendab Tšehhi põrgu eestlastest SS-lastele osaks saanud tapmisi, piinamisi, mõnitamist, ähvardusi, põgenemisi. Aga sama moodi koheldi Tšehhoslovakkias ja Poolas paljudes kohtades põlist sakslastest tsiviilelanikkonda. Kättemaksu ajal 1945. aastal olid sakslased Tšehhoslovakkias peaaegu lindpriid, samuti Jugoslaavias, kus kättemaksu teostasid Tito partisanid. Enne neid oli Serbias vägivallatsenud SS-alpigrenaderide diviis „Prinz Eugen”. Poolas ähvardati sõja järel sakslase aitajat surmanuhtlusega, nagu Saksa okupatsiooni ajal Eestis vene sõjavangi aitajat. (Kuid Eestis oli ka midagi muud: taludesse tööjõuks antud nõukogude sõjavangide inimlik kohtlemine.)

    Vasta

  7. ckrabat
    aug. 03, 2014 @ 00:41:05

    Ivar Soopan Seagalist, boikotist ja vihast: Ehitame endale koonduslaagrid, kuhu “valesid” inimesi sisse ei lastaks
    http://epl.delfi.ee/news/arvamus/ivar-soopan-seagalist-boikotist-ja-vihast-ehitame-endale-koonduslaagrid-kuhu-valesid-inimesi-sisse-ei-lastaks.d?id=69464467
    Vaatasin umbes kümmet kommentaari ja neist üheksa lubasid Soopani seebiks keeta, aga pea kandiline ei ole :irw

    Vasta

  8. Jolli
    aug. 03, 2014 @ 11:13:54

    Kuidas selle sõnavabadusega nüüd siis on, kui on soopanite arvamus ja vale arvamus? 😉
    Kui üks arvamus kuulutatakse ametlikuks- las see poliitik-kunstmaadleja mängib kitarri, siis need, kellele see ei meeldi, saavad karistada? 😉

    Vasta

  9. ckrabat
    aug. 03, 2014 @ 11:45:39

    Ma kirjutasin selle mutantroboti juures (kui keegi teab, kus see on 🙂 ) rohkem lahti:
    Nojah, mulle pakkus lugu huvi rohkem sellepärast, et lugesin umbes kümmet juhuslikku kommentaari ja neist üheksas lubati Soopan seebiks keeta. :irw
    See tähendab lihtsalt, et viha ja sallimatus ongi väga tugevasti sees. Ma ei pea Seagali filmidest, muusikast ja vaadetest, mis on äärmuslikud tervikuna, ta ongi sihuke kõva korra mees, mitte niivõrd sellepärast, et ta Putinit toetab. Igaühel oleks olnud võimalik oma meelsust väljendada nii, et ta ei oleks kontserdile läinud või kui ongi nii suur bluusisõber, siis oleks võinud Seagali esinemise ajal minna puhvetisse.
    Näiteks võiks ju Seagali filmi ajaks teleka teisele kanalile suunata – aga järsku seesama sõimaja vaatab pimedas ja teki all silmad põlevil salamahti mingit Seagali ajuvaba märulifilmi.
    Point ei ole Seagalis ja tema esinemises, vaid hüsteerias, mida totaalne meedia üles küttis – selle nõmeda boikoteerimisega Seagali aktsiad ja autoriteet mujal pigem tõusid, ta sai feimi juurde, vaadake, mingi “väike ja nõme natsiriik” nii kardab ja vihkab teda!

    Vasta

  10. ckrabat
    aug. 05, 2014 @ 16:51:28

    http://aegumatu.wordpress.com/2014/08/05/narva-kell-3-14-hommikul/
    Glynn Richard de Vere Barratt (1944) on Kanada ajaloolane, kes on uurinud Venemaa ajalugu põhiliselt Vaikse ookeani piirkonna kontekstis ja kirjutanud raamatuid Vene meresõitjate (s.h. Eestist pärit A. J. von Krusensterni) reisidest. Ta luges 1992. aasta sügisel Eesti Humanitaarinstituudis Vene Impeeriumi ajaloo kursust. Käesolev lühijutt anti tõlkimiseks ja avaldamiseks ajakirjale “Magellani Pilved”, kuid ajakiri läks hingusele veel enne, kui järjekord Barratt’i Eestisse saabumist kirjeldava jutuni jõudis. Jutuke annab vaimukalt ja hoogsas stiilis edasi kannatuste raja, mida 1992. aastal Venemaalt taasiseseisvunud Eestisse reisiv rändur kadunud aegade tagant pidi sihile jõudmiseks läbi elama. Täna kakskümmend kaks aastat hiljem avaldame selle loo eestikeelse tõlke blogis “Aegumatud intervjuud”.

    Vasta

  11. Metsa Vend
    apr. 24, 2015 @ 11:37:06

    paskvilli autor võiks süvenenult uurida Dostojevski suhtumist teistesse rahvustesse, siis ehk nii väga enam ei ironiseeriks kultuurrahvuse teemal.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

juuli 2014
E T K N R L P
« juuni   aug. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: