Tuareegide riik Azawad II

@ckrabat

Hiljuti sai teatavaks, et Eesti plaanib staabiohvitseride lähetamist EL võimalikule väljaõppemissioonile Malis. Möödunud aastal sõjaväelisest riigipöördest Malis alguse saanud sündmused on muutunud rahvusvaheliseks sõjaliseks operatsiooniks, millega on ohtu sattunud 2012.a. aprillis Mali põhjaosas välja kuulutatud Azawadi iseseisvus. Tuareegid kasutasid sõltumatuse saavutamisel  väidetavalt Al-Qaedaga tihedasti seotud islamiäärmuslike liikumiste Ansar Dine ja MOJWA (Lääne-Aafrika Ühtsuse ja Džihaadi liikumine) toetust, kuid iseseisvuse saavutamisele järgnenud sisekonfliktis tõrjusid islamiäärmuslased mõõduka separatistliku MNLA (Rahvuslik Liikumine Azawadi Vabastamiseks) suurematest linnadest (Gao, Timbuktu, Kidal, Ansongo) välja ning kehtestasid seal šariaadile tugineva repressiivse võimu, mis kogus kurikuulsust islami pühapaikade hävitamisega, mida nemad sidusid ebajumalate kummardamisega.  Islamiäärmuslaste omavolitsemine on aga kaasa toonud Euroopa ning Lääne-Aafrika Majandusühenduse (ECOWAS) riikide sekkumise Mali keskvalitsuse ning mässuliste vahelisse sõjalisse konflikti. 20.detsembril kiitis ÜRO Julgeolekunõukogu ühehäälselt heaks 3300-liikmelise üksuse saatmise Malisse olukorra stabiliseerimiseks. ECOWAS, kus tooni annab Nigeeria, on varem läbi viinud edukad operatsioonid Libeerias ja Sierra Leones.

Tuareegide võitlusel iseolemise eest on juba pikk ajalugu. Esimene suurem tuareegide ülestõus prantsuse koloniaalvõimude vastu puhkes 1916-1917 Põhja-Niigeris. 1962-1964 puhkes Põhja-Malis Alfellaga ehk esimene tuareegide ülestõus, mis suruti Mali võimude poolt rängalt maha ning paljud ülestõusnud põgenesid Lõuna-Alžeeriasse. 1990-1995 toimus suur tuareegide ülestõus Malis (kus elab 450 000 tuareegi)  ja Niigeris (790 000 tuareegi), mis lõppes 1996.a. sümboolse relvade põletamisega Timbuktus. 2007-2009 toimus järjekordne tuareegide ülestõus Mali Kidali regioonis ja Niigeri Agadezi regioonis, mis lõppes Alžeeria vahendusel sõlmitud rahuga Malis 2008.a. ja Liibüa vahendatud rahuga Niigeris 2009.a. Liibüa liider Muammar al-Gaddafi toetas sageli tuareegide võitlust ning paljud tuareegi vastupanuvõitlejad eesotsas MNLA sõjalise juhi, Liibüa armee koloneli, Mohammed ag Najmiga leidsid varjupaika Liibüas. Peale Liibüa kodusõda pöördusid nad kodupaikadesse tagasi ning Liibüast saabunud relvastatud võitlejate toel asutati 2011.a. novembris sekulaarne rahvuslik liikumine MNLA ning 2012.a. jaanuaris alustati uut ülestõusu, mis lõppes iseseisvuse väljakuulutamisega. Sügisel käisid eravisiidil Eestis Azawadi välisminister Hama ag Mahmoud ja informatsiooniminister Moussa ag Assarid.

Ansar Dine (usu kaitsjad – araabia k.) ilmus laiema avalikkuse ette alles 2012.a. märtsis. Liikumise liider on tuareegi iseseisvusvõitluse üks legendaarsemaid juhte, Kidali regioonist pärit tuareeg Iyad ag Ghaly hüüdnimega Strateeg, kes paistis silma tuareegide varasema ülestõusu ajal 1990-1996. Peale relvarahu sõlmimist tegutses ag Ghaly  legaalselt, vahendas islamistide kätte sattunud saksa pantvangide vabastamist Alžeerias ja viibis Mali diplomaadina Saudi Araabias. Varem saatis ag Ghalyt sigareti- ja alkoholilembelise pidutseja kuulsus,  ta oli huvitatud muusikast ja kirjandusest ning toetas maailmakuulsat tuareegide ansamblit Tinariwen, kuid Saudi Araabias pöördus ta fundamentaalsesse islamisse. Pärast Malisse tagasipöördumist ei õnnestunud ag Ghaly’l pääseda sekulaarse MNLA juhtkonda ning ta lõi vastukaaluks islamistliku Ansar Dine, et võidelda šariaadi kehtestamise eest Malis. Ag Ghaly sidemetele islamistidega lisab värvi, et ta on Al-Qaeda Organisatsiooni Islami Maghrebis (AQIM) ühe liidri Hamada ag Hama hõimlane, kuid tema enda sidemed Al-Qaedaga pole kinnitust leidnud. Ag Ghalyt on süüdistatud ka sidemetes Alžeeria luurega.

Küll on Azawadi islamistidel sidemed Alžeerias kodusõda pidanud islamiliikumistega. AQIM  toetub Alžeeria berberi hõimudele, eeskätt kabiilidele, kuid tal on toetajaid Marokos ja Malis. Liikumise tugipunktid paiknevadki viimasel ajal Põhja-Malis, kuid tema põhieesmärk on Alžeeria rahvuslik-sotsialistliku valitsuse kukutamine. See on aktiviseerinud ka Alžeeria valitsust astuma samme Mali toetamiseks kodusõjas ning nad sulgesid piiri kahe riigi vahel. AQIM, varasema nimetusega Salafistlike Palvetajate ja Võitlejate Grupp, tekkis 1998.a. Alžeeria kodusõjas osalenud islamistide lõhenemisel. Liikumise emiir on matemaatiku haridusega Abu Musab Abdel Wadoud. AQIM teeb koostööd ka Nigeeria äärmusliku islamiliikumisega Boko Haram. Kui paljud MNLA võitlejad toetasid Liibüa kodusõjas Gaddafit, siis paljud islamistid sõdisid ülestõusnute poolel. MOJWA eraldus AQIM-st 2011.a. eesmärgiga laiendada liikumise tegevust Lääne-Aafrikas. Liikumise sõjaline liider on Timbuktu regioonist pärit Mali araablane Omar Ould Hamaha, hüüdnimega Hakka (AK automaadi järgi). 2012.a. ülestõusule järgnevalt võttis MOJWA juunis võimu üle Azawadi pealinnas Gaos, MNLA peasekretär Bilal ag Acherif sai haavata ja põgenes Burkina Fasosse, ning septembris songhaide kontrollitud Douentzas. Gaos hukkasid nad sealse Alžeeria asekonsuli.

Islamiliikumiste mõju Azawadis on ajanud ärevusse nii Mali naabrid kui lääneriigid, eriti Prantsusmaa. Kavandatakse 3000-mehelise ECOWAS-i missiooni saatmist Malisse. Prantsusmaa on saatnud Malile appi 800-mehelise kontingendi, kuid seda on plaanis suurendada 2500 meheni. Prantslasi toetavad Suurbritannia ja Taani lennukid, Saksamaa logistikud ja meedikud ning väiksemat üksust kavatseb sinna lähetada ka Belgia. Daniel Cohn-Bendit, 1968.a. üliõpilasrahutuste üks liidreid, kes on praegu Europarlamendi roheline saadik Saksamaalt, konstateeris, et sõjalise sekkumisega probleemi ei lahenda (vt Tarand), mis ühtib Londoni ülikooli professori Jeremy Keenani arvamusega. Keenani arvates ei seisne probleemi lahendus Mali võimu taaskehtestamises Azawadis, sest piiride tõmbamine kõrbeliivas ei pruugi osutuda produktiivseks. Erinevalt MNLAst, pole Ansar Dine peamine eesmärk Keenani väitel mitte Azawadi riigi suveräänsus, vaid teokraatliku šariaadil põhineva võimu kehtestamine. Samal ajal kui MNLA võttis üle Mali armee sõjaväebaase, heiskasid Ansar Dine võitlejad liikumise musta lipu linnade peaväljakul ning asusid võimu teostama. Viimaste teadete järgi on islamistid suurematest keskustest Gaost, Timbuktust ja Douentzast tagasi tõmbunud, kuid lahingud prantslaste osalusel käivad Konna pärast Azawadi piiril ja islamistide kätte sattunud Diabali pärast Mauritaania piiri lähedal.

Võimuvahekorrad Azawadis jäävad ebaselgeks. Islamistid valitsesid suuremates linnades, Ansar Dine Timbuktus ja Kidalis ning MOJWA Gaos ja Douentzas, kuid paljud väiksemad keskused jäid MNLA kontrolli alla. Kas rahvusvahelised jõud jõuavad kokkuleppele sekulaarsete tuareegi separatistidega MNLA-st? Võimalikke tulevikustsenaariume võib joonistada mitmeid, kuid ükski neist ei suuda pakkuda kõiki osapooli lõplikult rahuldavat tulemust: 1) sõjaline lahendus viib pikaajalise konfliktikolde tekkimine Põhja-Malis, mis võib edasi levida naaberriikidesse Mauritaaniasse ja Niigerisse. Mali võimud võivad rahvusvaheliste jõudude toel taastada kontrolli peamiste linnade üle, kuid nad ei suuda kontrollida Sahara kõrbe ja võimalus uueks tuareegide ülestõusuks püsib kõrge. Pikemas perspektiivis võib see tugevdada islamistide positsioone ning konsolideerida tuareege võitluses ühise eesmärgi nimel; 2) suudetakse jõuda kokkuleppele sekulaarse MNLA-ga ja nende kaasabil tõrjutakse islamistid välja. Tulemusena võib kujuneda föderatiivne riik ning olukord esialgu stabiliseeruda, kuigi võimalus rahutuste taaspuhkemiseks jääb alles; 3) loogiline lahendus ehk rahvusvaheliselt tunnustatud Azawadi riigi tekkimine on kõige ebatõenäolisem variant, sest maailmal ja Mali riigil on raske loobuda modernsest territoriaalse terviklikkuse kontseptsioonist; 4) vaevalt, et õnnestub ka islamiriigi loomine Azawadi territooriumil. Kas nii või teisiti, kuid tundub, et konfliktis tervikuna jäävad kannatajaks jällegi tuareegid. Ansar Dine destruktiivsele tegevusele on tänu võlgu ka Mali võimud, kes on suutnud kindlustada oma rahvusvahelist legitiimsust. Pikaleveniv kriis süvendab sotsiaalseid probleeme. Põgenike arv regioonis on ÜRO hinnangul 144 500 ning juba praegu on puudu toidust ja ravimitest, mille kohalevedu on keerulise olukorra tõttu raskendatud.

Azawad Map

Azawadi etniline kaart aadressilt:

http://www.fragilestates.org/2012/04/11/best-links-on-self-declared-state-of-azawad-in-mali/

5 kommentaari (+add yours?)

  1. Jolli
    jaan. 17, 2013 @ 19:19:55

    Üldiselt peaks riiklus tekkima altpoolt üles. Kes ei ole riikluseks suutelised, ilmselt neile ei tuleks siis riike moodustada, sellest tuleb ainult jamasid…

    Vasta

  2. personainfieri
    jaan. 17, 2013 @ 19:41:13

    Mõnelt võiks siis ka riigi käest ära võtta … 😀

    Aga palju õnne, see eelmine oli blogi 1000. kommentaar.

    Vasta

  3. Jolli
    jaan. 17, 2013 @ 20:00:09

    Kui riik on suur ja lai, aga korda ei ole, siis tuleb viikingid valitsema kutsuda. :=)

    Vasta

  4. personainfieri
    jaan. 19, 2013 @ 00:17:28

    Vasta

  5. personainfieri
    jaan. 19, 2013 @ 20:08:43

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

jaanuar 2013
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: