Eutanaasia ja vägivald

@ckrabat

Viimasel ajal on kirjaniku ja ajakirjaniku Andrei Hvostovi eestvõttel Eesti avalikkuse tähelepanu alla sattunud eutanaasia lubamise küsimus. Tegelikult on probleem laiem – mida peale hakata inimestega, kes ise ei suuda enesega hakkama saada ning vajavad abi. Kas ehitada üles inimväärne sotsiaalhooldussüsteem või rakendada radikaalsemaid vahendeid? Varem või hiljem võib igaüks meist seista probleemi ees, kui tal tekib vajadus pühendada end ligimese hooldamisele, mis võib aga mõjutada selle sama inimese elukvaliteeti. Ta peab tegema survestatud valiku, kas ta suudab jätkata valitud erialal või on sunnitud tegema mõne muu valiku. Esmapilgul võib eutanaasia lubamine lahendada paljusid probleeme, kus inimene realiseerib elust lahkumisega oma vaba tahet, kuid eutanaasia lubamist võib vaadelda ka samas kontekstis surmanuhtluse rakendamisega – kui suur on ühiskondlik empaatiavõime?

Arst Indrek Oro võrdles eutanaasia lubamist relvade paiskamisega vabamüügile. Ühiskonda toimevõimet mõjutavate otsuste rakendamisel on ohtlik pimesi ahvida Belgiat või Šveitsi, vaid tuleb arvestada konkreetses ühiskonnas valitseva mentaliteediga. Massitarbimisele orienteeritud müügiühiskonnas on inimelu kaotamas väärtust. Ühiskond, kes ei näe probleemi “kasutute loomade” massilises hukkamises, ei tähtsusta inimelu andmise ja võtmisega kaasnevat vastutust. Äraaetud hobused lastaksegi maha. Kui juba sünnitamist propageeritakse kampaania korras, mis ei arvesta uue ilmakodaniku muretsemisega kaasnevat vastutust, siis pole midagi imestada, et rahvaarvu mõõdutundetut  juurdekasvu propageeriva Andrei Hvostovi jaoks pole elu piisavalt suur väärtus, millest on võimalik “kõrgemate ideede” nimel kergesti loobuda. Ma ei taha Hvostovi aga üldsegi mitte maha teha, sest tähelepanu juhtimine fundamentaalsetele sotsiaalsetele probleemidele, mis vajavad kiiret ning efektiivset  lahendamist, on tema poolt kindlasti väga tänuväärne. Küsimus tekib selle olulise probleemi lahendamiseks pakutavate lahenduste kohta. Diskussioon, nii eutanaasia poolt kui vastu, on kindlasti edasiviiv nähtus.

Eutanaasia kõige suurem oht on selle lubamisega kaasneda võiv sotsiaalne surve – noortele orienteeritud ühiskond hakkab survestama best before ületanud kodanikke, et nad loobuksid vabatahtlikult elust.  Kõrgemate väärtuste nimel võib vabalt tekitada eutanaasiat propageeriva meediakampaania – kui sa ei suuda iseendaga toime tulla, ühiskonnale kasu tuua, siis kiirusta, meie kliinikus eutanaasia enne jõule 15% odavam. See tundub võimatu? Kindlasti mitte. Võib-olla esmapilgul tõesti õõvastav kampaania, kuid ajapikku inimene harjub ja võtab seda loomulikuna. Lõpuks hakkab inimene kalkuleerima – kui ma pöördun täna arstide poole palvega lõpetada minu elu, siis võidan nii ja nii palju. Ise küsimus, kas selline on unistuste ühiskond, mille toimevõimet saab pidada loomulikuks. Siinkohal võib nõustuda sotsiaalminister Taavi Rõivasega, et ennem jäägu pärandvara saamata kui vanainimene hooldamata. Ministri seisukoht on saanud juba kriitikat, sest kindlasti pole see ainuvõimalik lahendus probleemile, kuid vähemalt on see samm mingisugusegi lahenduse suunas. Kui see pärandvara on perekonnale ikkagi nii väärtuslik, siis peab ta tagama ka selle omaniku hoolduse. See ongi vastutus.

Eutanaasia teine külg puudutabki just seda sama inimese vaba tahet, kui eutanaasiat hakatakse rakendama pärandvara omandamise eesmärgil – korteri saamiseks Lasnamäel või kasutatud bemari omandamiseks ja kus testamendi tegemise kõrval antakse ka nõusolek eutanaasiaks. Arvestades ühiskonnas vohavat neukkumentaliteeti, ei tundu see mõte meie varakapitalistlikus ühiskonnas üldsegi mitte ilmvõimatu. Sageli kuuleme vanuritest, kes on langenud petturite ohvriks ning oma varast ilma jäänud. Eutanaasia seadustamisega võib kaasneda huvitatud osapoolte so. pärijate ja tohtrite, seaduseväliseid kokkuleppeid, kus kutse-eetikat vaigistab sobiv kupüür ja hetkel kontaktivõimetu elutalitlusmasinatest sõltuv patsient aidatakse kõrge komisjoni “otsusega” teispoolsusse, saamaks kätte tema vara. Võib ka ette kujutada erinevaid meetodeid patsiendilt “omal soovil” allkirja saamiseks. Kui vaadata tänaseid silmade põledes kuldvasikat kummardavaid moraalipuudelisi, ei oleks tulevikus sellised tellimusotsused kindlasti haruldased, kuriteokoosseisu tõestamine aga ei pruugi olla lihtne.

Ühiskondliku edukultuse surve on suur, kuid samal ajal puuduvad toimivad lahendused paljudele sotsiaalsetele probleemidele. Inimesed, kes sattuvad edukultuse ja sotsiaalsete probleemide surve alla, kannatavad depressioonide all, mistõttu sallimatuse ja viha levikul ühiskonnas võivad olla sotsiaalsed põhjused. Enesetappude arv on suur, sest üha suuremate nõudmistega ühiskonnas paljud dilemmade kätte sattunud inimesed murduvad.  Vaidleksin vastu Rait Marustele, et eutanaasiat võib seostada inimese vaba tahtega. Eutanaasia pole suitsiid, vaid surmaotsuse langetamine lükatakse teiste kaela. Elust vabatahtlikult lahkuva inimese puhul võtab see inimene ka võimaliku vastutuse enese kanda. Eutanaasia korral peavad surmaotsuse täide viima arstid, kes võivad omakorda sattuda ühiskondliku surve alla nagu mainib Eiki Nestor. Eutanaasiat läbi viiva arsti funktsioon ühiskonnas sarnaneb keskaegse timuka omaga.

Riigi julgeolek ei sõltu kindlasti ainult tema sõjaväest. Millist väärtust omab üks riik, mida säilitatakse tankide toel tema kodanike heaolu arvelt (N: Põhja-Korea)? Siit jõuamegi algküsimuse juurde, kas riik on inimeste jaoks või inimesed riigi jaoks? Kas riik kannab vastutust oma kodanike heaolu eest või on tema eesmärk tagada tema valitsejate heaolu? Aga kes siis riiki valitsevad, rahvas või poliitiline eliit? Üks esmasemaid julgeoleku valdkondi riigi ja ühiskonna jaoks on sotsiaalne julgeolek, mis peab tagama ühiskonna ja tema liikmetetoimetulekuvõime. Seetõttu seisab riik valikute ees, kas üles ehitada toimiv sotsiaalhooldussüsteem, kus kodanikel, kes ei suuda endaga enam toime tulla, on õigus saada kvalifitseeritud spetsialistide abi, täpselt samuti nagu lastel on õigus saada kooliharidust, või jätta need inimesed iseenda ja nende omaste hooleks. Inimelu väärtustamine nõuab riigilt investeerimist sotsiaalhooldussüsteemi, täpselt samadel alustel nagu ta investeerib riigikaitsesse või haridusse. Täiesti võimalik on saavutada ühiskondlik kokkulepe, kus mingi osa SKP-st suunatakse sotsiaalhooldussüsteemi nagu 2% on määratud kaitseeelarvesse.

Eutanaasia on radikaalne lahendus, mis ei väärtusta elu. Seda võib mõista kui surmanuhtluse rakendamist kodanike vastu, kes ei suuda enda eest hoolt kanda. Üksikisiku elu pole sellises ühiskonnas väärtus.  Kindlasti võib tekkida erandlikke olukordi, kui eutanaasia võib osutuda möödapääsematuks ning sellepärast peab selle võimaluse üle kindlasti diskuteerima, kuid igal juhul saab tegemist olla väga erandlike juhtumitega, kus protsessi läbiviimine on nii meditsiiniliselt kui legaalselt igakülgselt kontrollitud, mitte konstitutsioonilise õigusena eutanaasia rakendamiseks või veel enam, odava lahendusena sotsiaalsete probleemide lahendamiseks. Tänases Eesti ühiskonnas valitseva sotsiaalse tellimuse juures võib eutanaasia lubamine võrduda surmanuhtluse varjatud taastamisega.

Elu ja surm – Bernt Notke “Surmatants”

Pilt: http://www.kunstikeskus.ee/new/ktk/info/uudis_pilt/2009/08_2009/bernt_notke_surmatants.jpg

Advertisements

7 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    mai 08, 2013 @ 18:14:11

    veel oli üks artikkel:
    http://arvamus.postimees.ee/1220610/ants-nomper-eutanaasiast-uhiskonnas-ei-tohi-olla-tabuteemasid/
    Juriidilisest vaatevinklist hinnatuna tuleb aru saada, et elu on püha ja teod, mille ainus eesmärk on elu lõpetamine, on keelatud. Keelatud ka nendes riikides, kus aktiivne eutanaasia on lubatud. Eutanaasia lubatavus saavutatakse nendes riikides läbi ühiskondliku kokkuleppe, et teatud reeglite järgimisega toime pandud teo puhul ei hakka riik teo toimepanijat karistama.

    Need reeglid on riigiti erinevad, kuid välja võib tuua kolm ühisjoont. Esiteks sureva inimese enda järjepidev tahe ja eeldus, et inimese mõistus on piisavalt selge. Teiseks tema tervisliku olukorra pöördumatu lootusetus, mis on kindlaks tehtud erinevate arstide poolt. Kolmandaks ühiskondlik kontroll, mis saavutatakse erinevate riigiorganite ennetava teavitamise teel.

    Tuleb arvestada, et isegi kui eutanaasiaprotseduur toimub isiku vaba tahet järgides ning igati seadusepäraselt, võib ntx pärandusest ilma jäänud pool hiljem eutanaasia sooritanud arste mõrvas süüdistada. Kõige lihtsam viis “õiguste jaluleseadmiseks” on loomulikult meediakampaania alustamine.

    Vasta

  2. personainfieri
    mai 11, 2013 @ 10:14:16

    Andrus Kivirähk: Kuidas ennast ära tappa
    http://www.epl.ee/news/arvamus/andrus-kivirahk-kuidas-ennast-ara-tappa.d?id=66109408
    Aga ikkagi, lugedes ootamatult õide puhkenud eutanaasiameelisklusi, meenub mulle Aldous Huxley klassikaline ulmeromaan „Hea uus ilm”. Tänapäeval hoopis ajakohasem utoopia kui Orwelli „1984”.
    Paljugi tuleb seda lugedes tuttav ette, nagu näiteks kõigile tulevikukodanikele unes sisendatav kategooriline käsk võimalikult palju tarbida, harrastada üksnes kõige kallimat varustust nõudvaid spordialasid ning eelistada igal juhul kõike uut vanale. Aga ka surma puudutavad küsimused olid seal maailmas ideaalselt lahendatud.
    Inimesed püsisid noorena kuni 60. eluaastani. Siis koristati nad teiste silme eest spetsiaalsetesse surmamajadesse, kus nad kiiresti ja valutult elust lahkusid. Nad lihtsalt kadusid ühel hetkel – ja kuna kõik inimesed olid sündinud inkubaatoris, polnud kellelgi sugulasi, mistõttu arusaadavalt polnud ka leina. Lahkunud unustati silmapilkselt. Polnud haigusi, polnud vanadust, polnud kannatusi ega kurbust. Kõik oli väärikas ja puhas, mitte keegi polnud kellegi kaela peal, ükski inimene ei teinud teisele inimesele tüli. Imeline ühiskond. Kas me sinnapoole püüdlemegi?

    Vasta

  3. ckrabat
    mai 11, 2013 @ 13:20:13

    Kusagilt diskussioonist jooksis läbi selline mõte, et vanemad saavad oma lastest loobuda, aga lapsed vanematest loobuda ei saa.
    See võib tunduda ebaõiglane, sest vanemad kannavad vastutust laste tekitamise eest, aga kui lapsed neile ei meeldi või nende pidamine käib üle jõu, siis nad võivad koormast vabaneda. lapsed peavad aga olema vanematele tänulikud, et nad siia maailma sünnivad, kuigi vanemad ei kanna nende elu eest peale sündi enam mitte mingisugust vastutust. Kõik lollidele mõeldud kampaaniad rõhutavad, et sünnitage rohkem, aga mitte kusagil ei räägita, mis saab lastest siis, kui nad on siia ilma sündinud ja laste arvelt saadud nooreperelaen on kasutatud bemari ostmiseks ära kulutatud.

    Vasta

  4. ckrabat
    mai 12, 2013 @ 16:02:43

    Ilves: eutanaasia-arutelus on kurvastavaid hoiakuid ja väljaütlemisi
    http://www.postimees.ee/1232670/ilves-eutanaasia-arutelus-on-kurvastavaid-hoiakuid-ja-valjautlemisi
    «Selles diskussioonis on hoiakuid ja väljaütlemisi, mis mind kurvastavad,» ütles president. «Mind häirivad kergekäelised järeldused, nagu saaks aidatud surm vähendada hooldajate ja hoolealuste endi vaeva. Mind häirib lihtsustatud soovitus, et vanade ja haigete eest on kohustatud hoolitsema ainult riik. Aga mind häirivad ka need, kes veeretavad kogu vastutuse peredele ja omastele.»

    Tegelikult on võimalik kolmesambaline skeem lihtne:
    1) Riik tagab abivajajatele elementaarse hoolduskeskkonna;
    2) Kui inimene või perekond jagavad kulud riigiga, siis saab tellida endale normaalse hoolduskeskkonna. Ntks 30% riik ja 70% inimene ise, sh võimalik kompenseerida kinnisvaraga;
    3) Kes tahab aga vanaduses saada luksusteenust, sellel on võimalik seda osta eraasutuselt (nagu ka erameditsiinis) nagu ilmselt ka praegu.
    Kolmas sammas töötab ilmselt ka praegu, aga esimene ja teine sammas vajavad järeleaitamist.

    Vasta

  5. Jolli
    mai 12, 2013 @ 18:47:34

    Kellegi asjalik mõte FB-st.

    “Probleem pole ainult selles, et veenduda inimese vabas tahtes, vaid veenduda selles et see vaba tahe pole mõjutatud valeinformatsiooniga. Kui näiteks arsti ebaprofessionaalsusest ja kokkuhoiust teatada patsiendile et haigus on ravimatu, muuta patsiendi materiaalne elu põrguks ja kõik kooris õhutada teda enesetapule, siis ta valibki enesetapu. Vastupidiste olude puhul aga vaba tahe oleks eitav eutanaasiaks. Kusjuures majanduslik olukord on põrgu ka pooltel noortest inimestest, enamus elab alla inimväärsete elutingimuste, lahkub Eestist. Sellisel juhul peaks ka neile noortele inimestele eutanaasiat rakendama.”

    Vasta

  6. Jolli
    mai 15, 2013 @ 07:47:42

    Lihtsaid lahendusi probleemidele… Osad tahaksid vist, et see eutanaasia oleks nagu see vidin- pane aga peale. Aga vaesust või (vanadus)üksindust ju eutanaasiaga ei ravi…

    Vasta

  7. ckrabat
    mai 22, 2013 @ 10:33:01

    Siia ka:
    Võimalusi eutanaasia kasutamiseks:

    Kusagil Elevandiluurannikul (näide kunstlik) kasutatakse kakaoistanduses lapstööjõudu.
    See saab Läänes teatavaks.
    Kuidas nii saab, kõik on ärevil, ei saa magada. Protestid, boikott, sanktsioonid. Elevandiluuranniku kakaod enam ei osteta.
    Kakaoistandus suletakse. Laps kaotab töö, jääb ilma sissetulekust ja sureb nälga.
    Moodsamalt öeldes – tema suhtes rakendati eutanaasiat, vabastati tööorjusest. 🙂
    Pole inimest – pole probleemi.
    Läänes on kõik rahul, moraal on kõrge, magavad rahulikult 🙂

    Küsimus suurele ringile – mis sai kakaoistanduse omanikust?

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

mai 2013
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: