Presidendivalimiste pardiralli Eestis 2016

@ckrabat
Kui meediaväljaanded üle terve maailma valgustavad mudamaadlust demokraatide presidendikandidaadi Hillary Clintoni ja vabariiklaste presidendikandidaadi Donald Trumpi vahel teisel pool Atlandi ookeani, siis kohalik maavillane pardi … vabandust, presidendiralli on lahti läinud ka Maarjamaal. Ameerika Ühendriikides on lihtne, meedia hoiab silma peal kahel põhikandidaadil, kes seekord on üsnagi värvikad tegelased ja ignoreerib või alaväärtustab alternatiive, libertaaride kandidaati Gary Johnsonit, roheliste kandidaati Jill Steini, rääkimata siis Evan McMullinist ja muudest väiksematest tegelastest, kes on samuti oma kandidatuuri üles seadnud. Ameerikas on ka nii, et iga kandidaat peab end igas osariigist eraldi üles seadma ning presidendi valib osariikide tulemuste põhjal kokku pandud valijameeste kogu. Hiljuti tuli välja huvitav fakt, et vabariiklaste kandidaat Donald Trump pole end mingil põhjusel kuni viimase ajani ametlikult üles seadnud Minnesotas. Osariiklikud protseduurid takistasid Gary Johnsonil end üles seadmast libertaaride kandidaadina Ohios, kuigi loodetavasti saab ta seal esineda sõltumatu kandidaadina. Eestiski ei vali presidenti rahvas, vaid otsustusõigus on antud kõigepealt parlamendile, Riigikogule, ja kui seal ei peaks õnnestuma, siis valib presidendi valijameeste kogu, kuhu lisanduvad veel kohalike omavalitsuste esindajad. Kuigi Eestis ei toimu presidendi otsevalimised, ei maksa siis ki unustada, et meilgi valib presidendi rahvas, ainut et rahvas on oma valiku teinud juba varem ja valinud need, kelle privileeg on rahvale täna uus president valida. Seega kaevata protseduuride üle pole siin midagi – kes valis, ise valis ja vaevalt et otsevalimised tooksid kardinaalselt erineva tulemuse – või siis palju hullema, kui puudub seadusandliku võimu  tasakaalustav funktsioon. Otsevalimistel valib meedia selle, kes rohkem pappi pritsib. Huvitava paradoksina olgu välja toodud, et kuna kohalikel valimistel saavad meil valida ka mittekodanikud, küll mitte ise valituks saada, siis valimiskogu toetusbaas on tegelikult laiem kui Riigikogu oma.

Kas Eesti peaks valima presidendi otsevalimistel, siis mina pole selles kindel. Ma ei ole nimelt kindel, et Eesti vajab endale riigiisa ning kaldun siinjuures ühte paati minema Igor Gräziniga, mida juhtub küll väga harva, kes leiab, et Eesti suurusele väikeriigile pole üldse presidenti tarvis. Siin on olemas ka ajaloolised traditsioonid, sest Eesti Vabariigi algusaegadel olid presidendi ja peaministri funktsioonid ühendatud riigivanema ametipostiks ning presidendi institutsioon kehtestati 1938. aasta põhiseadusega, kui autoritaarne Konstantin Pätsi režiim üritas end presidentaalse vabariigi sisseseadmisega legitimiseerida. Pole muidugi saladus, et näites neukkurahvale on Suure Juhi institutsioon äärmiselt oluline, sest annab neukkule talle vajaliku kindlusetunde – riik on paks, ordnung on majas ja iga naabrijuhan ikka ei mölise. Presidendi valimine Riigikogus eeldab laialdase poliitilise konsensuse saavutamist, sest presidendiks valitu peab saavutama kahe kolmandiku parlamendiliikmete toetuse. Meie tänases vastanduvas poliitilises eliidis pole aga sellise konsensuse saavutamine mitte ülemäära realistlik. Kokkuleppele jõudsid üksnes teistest pragmaatilisemad Reformierakond ja sotsiaaldemokraadid, kes lubasid esimeses voorus toetada Eiki Nestorit ja teises Siim Kallast. Isamaa ja Respublica Liit ning Vabaerakond toetavad juhtumisi sama kandidaati, Allar Jõksi. Lõhenenud Keskerakond valis end esindama opositsioonilisse Kadri Simsoni tiiba kuuluva Mailis Repsi ja loodab võitu saavutada valijameeste kogus. Sama loodab ka Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon ja nende kandidaat Mart Helme. Valimiskogus võib aga poliitiliste kunstide suurmeister Edgar Savisaar mängu sekkuda ja ise Eestile uue presidendi valmis meisterdada nagu ta 2001. aastal tegi valmis Arnold Rüütli. Seekord võib ette kujutada, et kaasvõitleja Tallinna Televisioonist Mart Helme sobib talle paremini kui mässuline parteisõdur Mailis Reps ja mitte ainult sellepärast, et mõlemad, Savisaar ja Helme, on Donald Trumpi veendunud poolehoidjad.

Pardiralli stardijoone taha on rivistunud mitmeid kuulsaid ja kummalisi, kellest mitme šansid näivad olema sama suured kui Nõia-Intsul selgeltnägijate tuleproovi võitmine. Esimeses voorus astuvad üles Eiki Nestor (43 toetusallkirja), Mailis Reps (27) ja Allar Jõks (21). Kui see ei peaks õnnestuma, toimuvad teisipäeval veel teine ja kolmas voor, kus Nestorit asendab Siim Kallas. 24. septembril on kord valimiskogu käes, muidugi juhul, kui Riigikogu ei suuda ära valida. Reformierakonna nimel pürgivad Olümposele selle erakonna grand old man Siim Kallas, poliitbroilerite soosik välisminister Marina Kaljurand ja kusagil varjus kiibitseb veel eksvälisminister ja tänane eurosaadik Urmas Paet. Märkimisväärse poliitilise karjääriga Kallasel on palju toetajaid, kuid ka arvestatav hulk vastaseid, kellele ei anna rahu kusagile kaotsi läinud kümme miljonit. Ametkonna seast välja kasvanud ning vene päritoluga, kuigi eestistunud, Marina Kaljurannal on suurim toetajaskond rahvaküsitlustel, kuid rahvas meil teatavasti ise presidenti ei vali ja on selle raske töö usaldanud rahvaesindajatele. Kaljuranda toetavad Reformierakonna poliitbroilerid eesotsas kurikuulsa perekond Rosimannusega, kuid saatuslikuks võivad talle saada vanemad, sest nagu paljud ameeriklased kahtlesid president Obama õiguses sünnijärgsele Ühendriikide kodakondsusele, kahtlevad paljud eestlased Marina Kaljuranna õiguses Eesti kodakondsusele. Tema emapoolne suguvõsa on pärit nimel Narva-tagustest valdadest, mis enne sõda olid Eesti koosseisus, aga nüüd on jäänud teisele poole piiri. Riigikogus omaksid šanssi ära valitud saada Eiki Nestor või Siim Kallas, kui nad suudaksid kaasa tõmmata Keskerakonna. Mailis Repsi valimine erakonna presidendikandidaadiks tegi aga raskeks kokkuleppe saavutamise Kadri Simsoni tiivaga, võib-olla see oligi eesmärk. Allar Jõksil on küsitluste järgi teatavad šansid võita valijameeste kogus, nii et tema vaevalt diili tegema läheb nagu ka Mart Helme, kes võib loota Edgar Savisaare toetusele.

Kui ei tule üllatust või viimasel hetkel saavutatud salakokkuleppeid, siis jäävadki Riigikogu voorud pelgalt eelmänguks ja Kadrioru uus peremees (või naine) otsustatakse valimiskogus, siin aga astub ringi hääletu Soo ja lõppkokkuvõttes võib võitjana väljude hoopis tegelane, kes hetkel veel meedia huviorbiiti pole sattunud. Valimiskogu esimestes voorudes selguvad jõujooned ja siis lähevad juba käiku erinevate jõudude positsioonide ühtlustamine, kunst, mida Edgar Savisaar hästi valdab. Reformierakonnal on tugevad kandidaadid, kuid nende käes on juba niigi riigi olulisemad ametikohad (peaminister, eurovolinik) ja vaevalt, et teised erakonnad on valmis kogu potti nende kätte mängima. Eiki Nestor on mõistlik inimene, kuid sellise värvigamma juures jääb ta kuidagi halliks ja igavaks ning sotside positsioonid pole tänases konservatiivistuvas Eestis just väga tugevad. Mailis Repsil pole ilmselt oma erakonnagi täit toetust, mis teeb teistel erakondadel tema peale mängimise raskeks. Kui Edgar Savisaar teeb Mart Helmest tõepoolest presidendi, siis on ta Eesti poliitika suurmeistri tiitli auga välja teeninud. Kusagil varjusurmas on veel Indrek Tarandi ja Jaak Jõerüüdi kandidatuurid, kuid hetkel ei näe ma ühtegi poliitilist jõudu, kes oleks valmis nende peale panustama. Kaur Kender pakkus samuti oma kandidatuuri välja, aga seal on kõigepealt selline pisike konks, et keegi peab tema kandidatuuri ka valimiskogus esitama ehk ilma poliitikute toetuseta pole võimalik presidendiks saada. Allar Jõks omab samuti potentsiaali, eriti veel olukorras, kus tema programmilised seisukohad on üsnagi ebaselged ja alati mitte kooskõlas tema esitanud erakondade seisukohaga, lisaks on Jõksil veel isemõtleja maine, mis teeb ta poliitilisele eliidile raskesti ette ennustatavaks kandidaadiks. Tema taha kogunenud poliitilised jõud jäävad siiski nõrgaks ning muutuda tegelikult takistuseks suurema poliitilise konsensuse saavutamisel. Seepärast mina küll võitjat praegu ette ennustada ei suuda ning ei välista üldse, et võib välja ilmuda mõni veel mainimata üllatuskandidaat. Teatud hoovad on Reformierakonnal, kui nad loobuvad mõnest nende valduses olevast positsioonist, näiteks kui peaminister Rõivase vahetab välja mõni koalitsioonipartner, tasuks Kallase või Kaljuranna toetamise eest, aga need poliitilised murumängud saavad toimuma juba mõnes tagatoas.

Nüüd siis mõni sõnas ka tänasest valimisdebatist ETV-s. Iseenesest on see debatt üsna mõttetu show-üritus, sest sellest, mida kandidaadid debatil välja ütlevad või rääkimata jätavad, ei sõltu lõppkokkuvõttes tulemuse üle otsustamisel küll absoluutselt mitte midagi, mis võiks ju vähemalt potentsiaalselt tekitada kuidagi tühja tunde. Mart Helme juuresolek oleks etendusele rohkem vürtsi lisanud, sest tema, nagu tema iidol Donald Trumpki, ei vastuta mitte millegi eest, kuid ta pakub paljudele telerite ette kogunenud võõrliigi stultus esindajatele liigutavaid äratundmishetki. Kuid EKRE-l puudub võimalus 21 toetusallkirja Riigikogus kokku saada ning nemad peavad ootama septembrikuud nagu ka Marina Kaljurand. Üldmuljelt näevad Kallas ja Nestor presidendi institutsiooniga rohkem kodus olevat. Nestoril jääb ehk isiklikku karismat veidi puudu ning Kallas on nimetatud kandidaatidest kahtlemata kõige suurema rahvusvahelise autoriteediga ja orienteerub ka sisepoliitikas praegusest presidendist paremini, aga teda paljud lihtsalt ei salli. Jõksil on peidus teatud varjatud autoritaarne joon, kuigi ta on liberaalsem ja avatum kui IRL tervikuna. Reps on selline tubli parteisõdur, koerainimene, kandidaatidest kahtlemata kõige populistlikum ja tema miinuseks saab olema lisaks muule kindlasti veel suhteliselt vähene autoriteet. Debati märksõnadeks jäi president kui ühendaja ning siinkohal on see rohkem kivi Mart Helme kapsaaeda, selgelt  vastanduv kandidaat, kellest saaks kindlasti vaid ühe osa Eesti president. Ühendaja rolli sobivadki Kaljurand, Nestor ja Kallas teistest ehk paremini. Teemaks kujunes poliitikute valetamine ja see on laiem rahvusvaheline probleem – nii nagu igaüks võib tänapäeval lolli toanurgas valmis teha, võib igaüks ka endale sobiva maailma valmis ehitada ja sinna elama kolida. Meediakeskses maailmas on poliitiline valetamine kujunemas üheks tõsisemaks kui mitte peamiseks probleemiks. Hirmudest räägiti Venemaast ja pagulastest. Meil on 92 000 Venemaa kodanikku ja 36 pagulast. Probleem ei ole mitte Euroopa Liidu, vaid tema väärtusruumi lagunemine ja seda mainis vist Jõks. Ühes ekraanialuses säutsus öeldi, et president peaks kassiinimene olema. Toetan! Lisaks muule tuleb valida see president, kes asendab pingviinide paraadi suusamaratoniga! Minevikku meenutades aga ei lähe mul meelest Edgar Savisaare võidukas irve 2001. aasta presidendivalimistel. Praegu on veel vara hädakella lüüa, kuid igaks juhuks hoidke alt, neukku returns …

Advertisements

154 kommentaari (+add yours?)

  1. personainfieri
    aug. 29, 2016 @ 00:08:50

    Presidendiralli on ka tsirkus, kes vajab direktorit

    Vasta

  2. huviline
    aug. 29, 2016 @ 07:59:13

    Mati Hindi artikkel Lennart Merest heidab valgust eestlaste poliitikale ja meediale, lääne tsivilisatsiooni universaalsetele väärtustele, mis nüüd juba 25 aastases uues Eestis on eliidi taganttõukel omaks võetud

    http://kultuur.err.ee/v/arvamus/54eb4b67-47b2-49ac-9322-f8e2a9a2c1b0/mati-hint-presidendi-puhtad-pihud

    Ka ETV debati üheks märksõnaks olnud valetamise ja vale kohta on siin midagi öeldud: ” Valeks pole vaja muud, kui valida ühed faktid ja unustada teised (olulisemad).”

    Eks kellegi süüdistamine valetamises ole sama mis kellegi sõimamine lolliks: ikka ise tegi, ise tegi.

    Vasta

    • personainfieri
      aug. 29, 2016 @ 09:01:24

      Kui nüüd lõpuni aus olla, siis debatil ei süüdistatud kedagi valetamises, vaid räägiti poliitikute valetamisest kui üldisest probleemist (N: Kui Michael Gove rääkis, et kuninganna toetab Brexitit, siis on see poliitiline valetamine), sellel on süüdistamisega sama palju pistmist kui stultoloogia nimetamisega lollide sõimamiseks – ka see on poliitiline vale, stultoloogia on lollide uurimine (niipalju kreeka keelt võiks siiski osata). Aga nagu öeldud, eks igaüks võib talle sobiva maailma ise valmis teha.

      Vasta

      • huviline
        aug. 30, 2016 @ 08:54:25

        Valetamise uurijad räägivad ju samasugust ebatõtt nagu lollide uurijad, kes unustavad ära olulisi fakte, nt iseenda kohta.

        Uurimiseks on vajalik objektiivsus. Tarkuse ja tõe kohta pole keegi veel objektiivseid kriteeriume tuvastanud.

      • personainfieri
        aug. 30, 2016 @ 09:44:53

        Kui lollide uurimine pole võimalik, siis tuleks ära keelata ka antropoloogia, reptiloloogia, arvatavasti ka zooloogia. Omaette küsimus, kas lollid on rumalad? See on täiesti aktsepteeritav stultoloogiline uurimisprobleem, ainult, et kõigepealt tuleb paika panna rumaluse kritreeriumid.
        Kõigepealt tuleb vahet teha terminoloogias:
        loll (N: stultus primitivus) = liik (täpselt nagu homo sapiens, homo neanderthalis).
        rumal = iseloomuomadus (täpselt nagu tark, ilus, kole, tugev jne).
        Midagi võiks siiski põhikooli zooloogia tundidest meeles olla.

      • huviline
        aug. 30, 2016 @ 14:32:59

        Küsimus ei ole selles, kas lollid on rumalad. Küsimus on selles, kas väitja ise ei või loll olla.

        Sama on valega: kes arvab, et räägib tõtt, peab seda kõigepealt endalt küsima.

        Kas keegi on ennast tabanud tahtmatult valetamiselt lihtsalt sellepärast, et tal pole antud ajahetkel vastavaid teadmisi. Teiste sõnadega: valetaja pole kunagi rumal, loll pole kunagi valetaja.

        Sama kehtib “Kui lollide uurimine pole võimalik, siis tuleks ära keelata ka antropoloogia, reptiloloogia, arvatavasti ka zooloogia” kohta, mis sest et keelamine ja objektiivsete kriteeriumide puudumine on kaks eri asja.

        Kõigepealt küsi enda käest, mida sa uurid.

      • personainfieri
        aug. 31, 2016 @ 07:48:44

        Kas loll võib olla stultoloog ehk kas liik saab iseennast uurida? Vähemalt teoreetiliselt on see võimalik nagu ka inimene võib olla antropoloog või reptiil võib olla reptiloloog.
        Selles ei ole point, vaid sõimamises. Kui keegi näeb kõikide probleemide taga, olgu see siis poliitikute valetamine või stultoloogia, üksnes sõimamist, siis:
        1. Tegemist on osava demagoogi ja poliittehnoloogiga, sest kui kedagi järjekindlalt milleski süüdistada nagu rikkiläinud grammofon, siis teatud mõju see auditooriumile, eriti selle ühemõõtmelisele osale kahtlemata avaldab. Millegipärast on poliitikute valetamine ja lollidega manipuleerimine tema jaoks eriti tundlikud teemad, mida tema soositud poliitiline liikumine nähtavasti laialdaselt kasutab ja süüdistades teisi sõimamises, soovib ta arutelu teemast endast mingil põhjusel kõrvale juhtida. Üks poliittehnoloogiline võte on näiteks ka sildistamine (nt J.Ligi sugused reeturiuurijad).
        2. See meetod (sõimamine) on nimetatud isikule endale väga omane tegevus, milletõttu käsitleb ta teiste seisukohavõtte samas võtmes. Tegemist võib olla näiteks aktiivse raadiosse helistaja, ja saaate Vox Populi põhiesineja ning korteriühistu arvamisliidri pr. Loreida Loo-Rehaga..
        3. Liigi enda ehk lollide suhtes on stultoloogia naeruvääristamine ja võrdsustamine sõimamisega kahtlemata alavääristav. Täpselt samuti on valetamise omistamine poliitikutele alavääristav poliitikute suhtes.

      • huviline
        aug. 31, 2016 @ 11:06:18

        Teatud mõistetel, sh loll puuduvad objektiivsed kriteeriumid. Sellest tulevad ka kõik väärarusaamad ja väärkasutused. Üldiselt õpitakse see juba lapsepõlves ära, et sõna loll on sõimava alatooniga ja kes teisele loll ütleb see ise on.

        Sõna loll üldlevinud tavatähendus on teatud intellektipuudega isik ehk rumal. Muidugi võib igaüks teha endale oma pisikese maailma ja anda sõnadele ükskõik milliseid tähendusi.

        Samas ei pea sõna loll olema keelatud, ega saagi olla. Rumalate nähtuste naeruvääristamine ühiskonnas on omal kohal.

        Valetajad ei ole kunagi lollid.

    • personainfieri
      aug. 29, 2016 @ 09:15:02

      “Veel rohkem tuleks laita president Meri sekkumist õigusemõistmisse. Kui New Yorgi kaksiktornide ründamisega samal ajal juhtus Lääne-Eestis 68 surmaohvriga metanüülitragöödia, siis kõneleb Meri hinnang sellele õudusele hoolimatusest omaenda rahva vastu. Meri sõnul polnud see mingi tragöödia, sest need inimesed olid justkui kõik ise süüdi, et jõid mürkviina. No mis süüd sai olla noorel neiul, kes sünnipäevabooli jaoks ostis pudeli viina? Mis süüd sai olla mitmekümnel orvuks jäänud lapsel? Igas korralikus riigis oleks sellise massimõrva puhul välja kuulutatud rahvuslik lein, aga ametlik, president Meri Eesti tundis kaasa ainult ameeriklastele.”

      Aga siin ongi oluline vahe. Metanooliviina joojad asetasid end ise neid hävitanud situatsiooni, kui ostsid mürgist tulivett. New Yorgi kaksiktornides hukkunud said surma teiste käe labi, olemata neid tabanud situatsioonis vähimalgi määral süüdi. Neid kahte sündmust ei saa omavahel võrrelda, veel enam süüdistada president Meri empaatia puudumises.

      Vasta

  3. personainfieri
    aug. 29, 2016 @ 09:22:02

    Mati Hint: “Kahtlase väärtusega on ka Lennart Meri loosung „Ärgem otsigem süüdlasi, otsigem lahendusi.“”

    Nojah, siin pole midagi kommenteerida – alternatiivne loosung oleks “Ärgem otsigem lahendusi, otsigem süüdlasi!” See vist ongi neukkunostalgia. Ikka on süüdi keegi teine, rahvusvaheline imperialism ja neli aastaaega, mitte see, et sa tuled poliitkorrektselt väljendatuna Põltsamaalt.

    Vasta

  4. personainfieri
    aug. 29, 2016 @ 09:41:04

    “Täielik pettumus oli mulle Meri allaandmine Setumaa piiri küsimuses, seda olukorras, kus Euroopa Nõukogu oli valmis kompromisspiiri läbirääkimisi vahendama”

    Siin avaldub Hindi puhul empaatia puudumine, kui nutetakse taga kaotsi läinud maalappe, mida hirmsasti tahaks valitseda, aga kas see oleks meeldinud ka neile, kes nendel maalappidel tegelikult elasid, see on Hindi jaoks väheoluline. Võiks veel mainida, et 1990-te aastate erastamine, mis oli poliitiliselt ja juriidiliselt nutikas lahendus, kuid see ei mõjunud just hästi Eesti inimeste empaatiavõimele – ühtäkki avastati, et vanaisade pärandusena on sülle kukkunud ootmatu lotovõit, varandus, kuid mõne arssina suuruse maatüki valdamise nimel oldi nõus aastakümneid naabritega kohut käima. Varanduse, mille tarvis ei pidanud nad oma senise elu jooksul mitte midagi tegema. Hindil on tugevasti välja kujunenud bipolaarne maailmapilt, milles tema maailm jaguneb kontuurselt mustvalgeks, omadeks ja võõrasteks. Nii et selle empaatiaga on tavaliselt nii, et kelle jaoks on see olemas ja kelle puhul on parem mitte märgata, väga personaalne lähenemine.

    Vasta

  5. Jolli
    aug. 29, 2016 @ 10:00:50

    Meri teame, aga mille poolest see Hint ka burksiputka ees tuntud on? 🙂

    Vasta

  6. personainfieri
    aug. 29, 2016 @ 11:15:32

    Vaid loetud tunnid enne seda postitust ilmus Mihhail Lotmani kirjatöö presidendivalimistest
    http://www.lotman.ee/blogi/presidendi-valimisest
    “Käimasolev presidendivalimiste kampaania tekitab minus nördimust. Ja pean silmas mitte niivõrd kandidaate, kuivõrd meediakajastust. Vahel on selline tunne, et isegi ei saada aru, keda ja milleks valitakse. Nagu lasteaia missivalimised: mis värv sulle meeldib, kuidas vastaksid, kui…, millised on su hobid jne. Kahe silma vahele on aga jäetud dramaatilised arengud maailmas ja meie vahetus naabruses.”

    Vasta

  7. personainfieri
    aug. 29, 2016 @ 18:54:46

    Esimese vooru tulemused:
    Nestor 40, (pidi olema RE+SDE 30-1+15=44) -5
    Reps 26, (pidi olema KE 27-1=26) 0
    Jõks 25, (pidi olema IRL 14 + VE 8-1 =21) +4
    Tühjad pihud 8 (pidi olema EKRE 7-1+Kübarsepp+Gräzin=8) 0
    Puudusid Ratas KE, Kaskpeit EKRE
    Küllike Kübarsepp (VE) on teatanud, et tema Jõksi ei toeta; Igor Gräzin (RE) on pidanud võimalikuks, et jätab hääletamata.
    Seega võis neli arvatavalt RE saadikut toetada esimeses voorus hoopis Allar Jõksi. Paljugi võib selguda teises voorus, kas RE toetab täies koosseisus Kallast? Kas mõned sotsid võivad üle joosta Jõksi või Repsi leeri? Kuidas käitub EKRE?

    Vasta

  8. personainfieri
    aug. 30, 2016 @ 13:39:17

    Teine voor toimus siis juba tugeva parteilise kontrolli all 🙂
    Kallas 45
    Reps 32
    Jõks 21
    Tühi 1
    Kohal 99. Järelikult sai Reps EKRE hääled.

    Vasta

  9. Jolli
    aug. 30, 2016 @ 13:59:19

    Kallas 45 + Repsi 32 = 77
    Kallas 45 + Jõksi 21 = 66
    Reps 32 + Kallase 45 = 77
    Reps 32 + Jõksi 21 = 53
    Oleneb, kas Kallase või Repsi poolt mittehääletanud hääletavad teise kandidaadi poolt, ehk et kellele lähevad Jõksi hääled?
    Aga valituks saamiseks oli vaja vist ikkagi rohkem hääli kui Jõksi omad… Ehk et mõned Repsi või Kallase senised toetaja hääletavad vastaskandidaadi poolt.

    Vasta

  10. personainfieri
    aug. 30, 2016 @ 15:40:36

    Kallase 45 jaguneb 15-ks sotsiks ja 30 reformikaks.
    Nt Reps 32 + Jõks 21 + 15 sotsi = 68 ehk just niipalju kui vaja on.

    Vasta

  11. personainfieri
    aug. 30, 2016 @ 18:00:52

    Kolmas voor
    Kallas 42
    Reps 26
    Tühi sedel 30
    Üks riigikoguja pani sedeli taskusse ja kõndis minema
    Ühiskandidaat Kallasreps oleks vajalikud 68 häält kokku saanud 🙂

    Vasta

  12. huviline
    aug. 30, 2016 @ 18:39:06

    S.Kallas oli lootusrikas, kui alustas kampaaniat, pärast kolmandat vooru pigem lootusvaene. Tema sõnad intervjueerijale andsid natukene aimu sellest vaesusest, milles ta pole küll harjunud elama. J.Ligi sugused reeturiuurijad ei pane ise tähelegi, millist segu on viimase kümnendi jooksul segatud.

    Murdumatud liberaalse demokraatia uurijad reformist ei tee kellegiga koostööd, nad lihtsalt ei oska, sest seda pole vaja. Parem uurime! Tõenäoliselt saame täna õhtul näha M.Kaljuranna pisaraid, keda hakatakse kõrvale heitma, sest S.Kallase poolehoidjad mäletavad veel koostöövaimu, kes Stenbocki majas kummitamas käib.

    Kunagi võis vaim kuningas ju olla, täna üksnes kummitus, keda uurivad kummitusteuurijad. M.Kaljurand ei kuulu reformierakonda, sellepärast võib just temal Šanss olla. Vähemalt ei uuri teda lollideuurijad.

    Vasta

  13. personainfieri
    aug. 31, 2016 @ 07:08:50

    Reformierakonna kandidaat valimiskogus on Siim Kallas, mis on teatud mõttes loogiline valik, sest tegemist on erakonna asutajaliikme ja auesimehega, kelle kõrvalejätmine ei ole nii lihtne. Marina Kaljuranna kasuks oleks rääkinud, kui teda oleks toetama asunud rohkem erakondi, mis oleks andnud laiema mandaadi kui lihtsalt Reformierakonna kandidaat. Kuulujutud räägivad, et kolmandas voorus sai Kallas hääli Vabaerakonnast ja võib-olla ka IRL-st, kuid mitte kõiki RE hääli.

    Vasta

  14. huviline
    aug. 31, 2016 @ 11:36:59

    Poliitiline loogika ja matemaatika viivad üha eemale sellest, mis poliitikas huvitavat on ja mille pärast poliitika korda läheb, sest poliitika ei ole oma olemuselt kaubandus ega meelelahutus.

    Häältest ja emotsioonidest on saanud kaup ja siin kehtivad kõik kaubanduses omaksvõetud reeglid, nt turule sisenemise reeglid. Me lihtsalt näeme, et poliitika kaugeneb oma olemusest, aga teha pole midagi võimalik.

    Siiksi täidab poliitika oma rolli ka kaubandusena, nii kaua kui seadused ja struktuurid tuge pakuvad. See on inetu poliitika. Egoism ja naeruvääristamine muutuvad kordudes igavaks.

    Ainuke lohutus võiks siinkohal olla ebaloogilise rahva tahte kasutuselevõtt, mis toob poliitikasse ettearvamatust ja anarhiat. Puhastamist on vaja ja poliitilise eliidi tekkimise vältimist. Eliit kardab rahva tahet nagu vanapagan välku. Eliit, nt Eiki Nestor, kes väidab, et pole Riigikogus eliiti näinud, ei saagi seda näha, sest juba ammu ei oska ta teisiti mõelda kui rahva eest muretsemise kategooriates. Poliitiline eliit peaks koosnema kangelastest või kangelaste esindajatest, aga koosneb teenritest või teenrite esindajatest.

    Vasta

  15. personainfieri
    aug. 31, 2016 @ 12:11:43

    Presidendi institutsiooni pidamiseks puudub tegelikult igasugune vajadus ja siinkohal on Gräzinil tuline õigus. Tema põhiline õigustus on jällegi stultoloogiline – lollid jäävad muidu pingviinide paraadist ilma, aga nad võiks selle raha eest hoopis burksi osta. Aegunud on ka valimismeetod, presidendivalimiste asemel võiks korrakldada hoopis suusamaratoni ja koha saab see, kes esimesena Kadriorgu kohale jõuab.

    Vasta

    • huviline
      aug. 31, 2016 @ 12:43:08

      Institutsioonid ei tekki õhust ja armastusest. Põhjused mingi institutsiooni tekkeks on reaalsed, aga kuna institutsioon ise on juriidiline entiteet, siis pole ka probleemi mõni institutsioon kaotada või taastekitada. Institutsiooni kaotamisest olulisemaks pean ametiaja pikkuse vähendamist.

      OK, liidu tingimustes pole tõesti mõtet mängida iseseisvat riiki, kellel on president, aga seda mängu mängivad ka teised riigid. Majanduslikult tekkiks presidendi institutsiooni kaotamisega lisa raha, mis on positiivne. See, et meelelahutuslik moment kaob võib olla nii positiivne kui negatiivne.

      Iseenesest pole mõtet presidendi institutsiooni kaotada, sest see tekitab jälle mingi haldusvirvenduse, silmapette, nagu muutuks midagi poliitikas, kui tegelikult ei muutu midagi. Parem jätkugu stagnatsioon, kuni kriitiline mass jõuab arusaamisele ilusama poliitika vajaduses.

      Kui presidendi institutsiooni kaotamine parandaks loodusest arusaamist ja säästaks ümbritsevat keskkonda, siis võiks selle peale mõelda.

      Vasta

      • personainfieri
        aug. 31, 2016 @ 14:27:23

        Iseseisval riigil pole ilmtingimata vaja presidendi institutsiooni, see pole kuidagi ettemääratud. Missugused on need presidendi funktsioonid, mida keegi teine täita ei saa? Eesti Vabariigil puudus see 1920-34, aga sellegipoolest burksiputka ees kõik austasid teda. Presidendi institutsioon kehtestati peale Konstantin Pätsi riigipööret 1934 puhtalt isikuvõimu hoidmise eesmärgil. Kui meie poliitiliseks ideaaliks on Putin või Erdogan, siis küll, on vaja isakest, kes tribüünil lehvitab ja paraade juhib. Kui me räägime rahva võimust, siis pole sellist tegelast vaja. Valitsemiskulusid hoitakse kõvasti kokku.
        Võime pöörata pilgud veelgi kaugemasse minevikku, Roomas juhtisid riiki kaks konsulit, San Marinos, maailma vanimas vabariigis, toimib see süsteem tänaseni.

      • huviline
        aug. 31, 2016 @ 16:53:58

        See, milline on iseseisva riigi presidendi funktsioon, on määratud teiste sarnaste riikide kogukonna poolt, ühest küljest. Teisest küljest on ka isal perekonnas funktsioon, mida ei saa ema ega lapsed täita.

        See on esimese sigitaja sümboolne roll, kunagine kauge esivanem, kes pani rahvale või inimsoole aluse. See õigusliku katkematuse punane liin, mida presidendi institutsioon endaga mõtteliselt kannab.

        Eesti vanasõna, käbi ei kuku kännust kaugele, viitab sellele õiguslikule järjepidevusele, nagu mõni õigusteadlane on arvanud.

        Presidendi instututsioonil võiks lisaks olla narri funktsioon, kellel on alati õigus rääkida tõtt. Meelelahutuslikult on kloun narrile väga lähedane tegelane ja sinna suunas Eestis kõik areneb.

        Need ettemääratused on aga looduslikud, mitte automaatsed või fataalsed, ja toimivad kooskõlas loodusseadustega.

      • ckrabat
        aug. 31, 2016 @ 17:29:05

        “See, milline on iseseisva riigi presidendi funktsioon, on määratud teiste sarnaste riikide kogukonna poolt, ühest küljest.”
        Kas seda võib nimetada valetamiseks? 😀 Tegelikult on iseseisva riigi presidendi funktsioon (kui sellist institutsiooni peetakse vajalikuks) selle riigi enda määrata. Kui on tegemist iseseisva riigiga, siis ei määrata kusagilt mujalt, milline on selle riigi juhtimisstruktuur.
        Ma ütlen kohe ette ära, et ka Euroopa Liidus ei määrata riigi esindusstruktuure kuidagi kellegi poolt ära, vaid need on riigi otsustada. Keegi ei saa rootslastele, taanlastele või isegi brittidele ette kirjutada, et neil peab vabariik olema. Samuti pole keegi Eestile ette kirjutanud, et peab just president olema. Küll eeldatakse vaikimisi, et ükskõik millise valitsemise juures säilitatakse demokraatia.
        Soov “isakese tsaari” ja sellega kaasnevate esindustseremooniate järele tuleb pigem kultuurilisest kontekstist, näiteks neukkudel on see väga tugev.

      • huviline
        sept. 01, 2016 @ 09:23:21

        Kas kuskil on keegi, kes määrab ära, kirjutab ette, sundliidab jne, iseseisva ja sõltumatu isiku toimimist maailmas? Loomulikult mitte. Need isikud soovivad ise, et saavutada suurem tulubaas, õiguslikult reguleeritud ja struktuuriliselt paigas ühiskond.

        Vana nali Mongooliast, kes on nii sõltumatu ja iseseisev, et temast ei sõltu midagi, viitab poliitilisele naiivsusele, mitte valetamisele. Iseseisev ja sõltumatu Eesti, kellele keegi midagi ette ei kirjuta tema struktuuride ja toimimise osas, on populaarne kontseptsioon, millega globaliseeruvas maailmas poliitikud tekki enda poole kisuvad, et endal soojem oleks.

        Vabariikide presidendid tahavad ise omavahel suhelda. Nende suhtluses kujuneb iseorganiseerumine ja mingeid ettekirjutusi pole sellele kogukonnale vaja, sest nad saavad asjadest ühtmoodi aru. Vaevalt, et ükski president maailmas Suurt venda, Isakest tsaari ihkaks või Kõva kätt kardaks.

        Presidendi institutsiooni kaotamine oleks täna pelk poliitilise punkti teenimine, mille järgi reaalset vajadust pole. Diplomaatiline korpus jääks lihtsalt presidendi võrra vaesemaks. Küll on mõistetav rahaline kokkuhoid, sest olukorras, kus Haigekassa eelarvel on 30 miljonit miinust, on kõik vahendid head finantside kokkukraapimise üllal eesmärgil.

      • ckrabat
        sept. 01, 2016 @ 11:25:53

        “Presidendi institutsiooni kaotamine oleks täna pelk poliitilise punkti teenimine, mille järgi reaalset vajadust pole. Diplomaatiline korpus jääks lihtsalt presidendi võrra vaesemaks. Küll on mõistetav rahaline kokkuhoid, sest olukorras, kus Haigekassa eelarvel on 30 miljonit miinust, on kõik vahendid head finantside kokkukraapimise üllal eesmärgil.”

        Poliitilise punkti teenimine oleks presidendi institutsiooni säilitamine, sest kellele ei meeldiks põlevad silmad punnis peas vaadata pingviinide paraadi, arutleda elavalt, mis kellelgi seljas on või kellega koos mõni arvamusliiderdaja vastuvõtule saabub, kujutleda end ka ise kätlejate sabas, inimesi järele ahvides, olles ülikonna selga ajanud nagu George Orwelli Loomade farmi siga … Kas poleks ausam seda tunnistada? Samal ajal võiks panna suusad alla ja minna õue suusatama, sest terves kehas terve vaim! Nõudes sellise privileegi ärakaotamist poliitilisi punkte ei teenita nagu ei ole ka Gräzin teeninud oma mõistliku ettepanekuga poliitilist profiiti, vaid rohkelt irvitamist.
        Aastas kulub riigieelarvest presidendi institutsiooni ülalpidamiseks 4,4 miljonit eurot. http://arileht.delfi.ee/news/uudised/kui-palju-maksab-meile-aastas-presidendi-ulalpidamine?id=73751745. Keegi ei mõtle selle peale, et see oleks tervelt seitsmendik Haigekassa eelarve miinusest, kuid igasuguste muude kärbetega ikkagi oluline panus puudujäägi likvideerimiseks, näiteks siis kui lõpetatakse erakondade rahastamine. Riigipea funktsioonid saab edukalt jagada Riigikogu esimehe ja peaministri vahel. Diplomaatiline korpus ei puutu asjasse, sest president ei ole diplomaatilise korpuse liige. Diplomaadid saavad väga hästi hakkama riikides, kus presidendi institutsioon puudub.

      • huviline
        sept. 02, 2016 @ 09:21:23

        “Riigipea funktsioonid saab edukalt jagada Riigikogu esimehe ja peaministri vahel. Diplomaatiline korpus ei puutu asjasse, sest president ei ole diplomaatilise korpuse liige. Diplomaadid saavad väga hästi hakkama riikides, kus presidendi institutsioon puudub.”

        Mingi töökoha koormamine uute tööülesannetega tähendab ühtlasi suurema palga maksmise vajadust ja teiseks tuleb mõelda, kuidas töötaja saab hakkama lisakoormusega, kui ta tööaeg ennegi oli väidetavalt liiga hõivatud.

        Presidendi tööülesanded on siiski piisavalt spetsiifilised ja suunatud üldjuhul riigist välja, maailma presidentide kogukonna hulgas töötegemisele. Selles mõttes on president diplomaatilise korpuse pea ja vaimne juht ehk nõukogu esimees, välisminister aga diplomaatilise korpuse tegevjuht ja kantslerid erinevate osakondade ülemad.

      • ckrabat
        sept. 02, 2016 @ 09:50:17

        Kuidas toimub riigiametites ametikohtade koondamine? Tööülesanded jagatakse teiste ametnike vahel ära, mittevajalike ülesannete täitmine aga lõpetatakse ning sellega kaasneb kulude efektiivne kaotamine. Näiteks, kui mingis vallas kaotatakse politseiniku ametikoht, siis hakkab tema ülesandeid täitma naabervalla politseinik, kes peab tegema sama tööaja piires rohkem ja efektiivsemalt tööd ja kokkuvõttes võidavad sellest kõik – politseiniku ülalpidamiseks kulub vähem maksumaksja raha. Ja see ei ole nii, et koondatud politseiniku palk lisatakse naabervalla politseiniku töötasule, parimal juhul saab ta väikest lisatasu kui sedagi. President ei ole sugugi teistsuguse loogikaga ametikoht kui politseinik, lihtsalt tema ametikoha pealt kokkuhoitav raha on kordades suurem kuin politseinikul.

      • ckrabat
        sept. 02, 2016 @ 09:55:29

        Sarjast: kuidas leida haigekassale puuduvad 30 miljonit?

        Erakonnad saavad riigieelarvest üle 5,4 miljoni euro
        http://www.postimees.ee/v2/3044211/erakonnad-saavad-riigieelarvest-uele-5-4-miljoni-euro
        Lisame erakondade 5,4 miljonit presidendi ülalpidamiskuludele 4,4 miljonit ja meil on juba olemas 9,8 miljonit eurot ehk sisuliselt kolmandik Haigekassa puudujäägist on sellega kaetud. Olen enam kui kindel, et need puuduvad 20 miljonit saab samuti ebavajalike institutsioonide kaotamisega tasa tehtud.

      • huviline
        sept. 02, 2016 @ 17:13:00

        President ja politseinik on erinevast kaalukategooriast.

        Võib võrrelda presidenti ja PPA peadirektorit, kelle tööülesandeid ei saa jagada vanemuurijale või ülemkonstaablile.

      • ckrabat
        sept. 02, 2016 @ 18:01:11

        Ei ole seal midagi teistmoodi. Kui SM reformiti, siis löödi ka ametid kokku, politsei, piirivalve ja koda-migra ning midagi ei juhtunud, elu läks samamoodi edasi. Pigem võib probleem tekkida politseinikega, kui neid vähe on ja lonkur Fredrik varastab kiriku käärkambrist korjanduskarbi, aga politseinik ei saa kohale sõita, sest ta ajab valla teises otsas pätti taga. Kes suhtleb parajasti välisriikide riigipeaga on siseriiklik valik ja selliseid näiteid on väga palju, kus riigipea ja valitsusjuhi amet on ühendatud, alustagem kasvõi Ameerika Ühendriikidest ja lõpetagem Eesti vabariigiga enne 1934, samal ajal oli mõlemal burksiputka ees autoriteeti, nii et vähe pole.
        Presidendi funktsioon Eesti Vabariigis on meelelahutuslik, pakkuda liigi stultus esindajatele etendust iga aasta 24. veebruaril, kui ta peab etendama pingviinide paraadi peaosalise rolli.

  16. ckrabat
    aug. 31, 2016 @ 17:59:41

    Gräzin: enne, kui me hakkame likvideerima vallavanemaid, likvideerime presidendi
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/grazin-enne-kui-me-hakkame-likvideerima-vallavanemaid-likvideerime-presidendi?id=75494873
    “Eesti parlamentarism on ennast tõestanud läbi kahe raske kriisi. Üks oli pronksiöö. Eesti riik ei kõikunud ja parlament hoidis riigi üleval. Majanduskriis, kui tegime kärpeid, krokodillide komisjonid ja värgid. Oli halb, matuserahad läksid, hambarahad läksid, aga Eesti riigi alused ei kõikunud, mis tõestas, et me saame hakkama. Eesti riik toimis kogu aeg presidendi kiuste. Lõpuks on asi muutunud groteskiks. Räägime presidendist kui riigipeast, aga teeme diile kahe tunni kaupa. Täna on see kõige parem, homme on too kõige parem, ülehomme too. Seda küsimust, kes oleks Eestile parem president, ei ole keegi esitanud väga lihtsal põhjusel, Eestil ei saagi olla kõige paremat presidenti, saab olla kõige halvem president. Eesti kõige halvem president on see, kes istub parajasti Kadriorus, sest teda ei ole vaja.”

    “Keskmine ja keskmisest veidi viletsam vallavanem on Eestile olulisem kui hea president. Vallavanem on kümneid kordi olulisem.
    Sest tal on tegelik mõju sellele, kuidas inimesed elavad?
    Muidugi. Tema seisab mingite reaalsete asjade eest, viib ellu poliitikat. President lihtsalt on seal. Oleme täiskasvanud inimesed, aga tegeleme väljamõeldud asjadega. President on nagu Monopoli mängus nagu see paberist väljalõigatud raha. Temaga saab mängida, aga tema eest ei saa väljaspool seda tuba midagi osta.”

    Vasta

  17. Ivar NA-st
    sept. 01, 2016 @ 14:06:49

    Presidendivalimisteks võiks ka hundijooksu korraldada. Kadriorus pannakse püsti presidenditroon, kõik kandidaadid rivistatakse kusagil stardijoonel üles, peavad läbima kontrollpunktid, kus sada grammi märjukest hinge alla, julgelt edasi ja kes esimesena kohale jõuab, saab koha endale. Minu vana teenistuskaaslane mitšman Volkov võib vajadusel korraldamisel abi pakkuda. President saaks kindlasti valitud!

    Vasta

  18. ckrabat
    sept. 02, 2016 @ 00:40:14

    Seakari, mitte tallinna raad ja sellistele on veel presidenti vaja?
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/randpere-fraktsioonis-polnud-kallasel-piisavalt-toetust-et-saada-kokku-21-allkirja-need-anti-eeldusel-et-siim-on-aumees?id=75507415
    Mis me siin räägime erakondadevahelisest kokkuleppest, kui isegi erakonnasisene kokkulepe on problemaatiline – sead on ülikonnad selga ajanud ja tahavad hirmsasti presidendiks saada

    Vasta

  19. ckrabat
    sept. 02, 2016 @ 00:42:12

    Vasta

  20. ckrabat
    sept. 02, 2016 @ 11:13:35

    audiofail:
    http://ylokool.com/helisalv/ooulikool/kas-ja-miks-on-motet-kaia-ulikoolis/

    Kui tohman saab ametikohale, hakkab ta seal tegelema kolme asjaga. Hakkab varjama kes ta on, mida ta teeb ja mida ta oskab. Selle käigus ümbritseb ennast omasugustega ja laseb lahti asjatundjad.

    #ÜloVooglaid

    Vasta

    • huviline
      sept. 02, 2016 @ 17:26:16

      President ei pea olema tohman.

      Presidendi kasuks räägib hetkel vajadus maailmas suhelda teiste omasugustega täie pingega.

      Kokkuhoidu võib saada personalikulude pealt, aga see on lõpuks köömes lossi ja muu kinnisvara pidamise kulude kõrval, mis tõenäoliselt läheks koha kadudes mõne muuseumi bilanssi. Haigekassa ei saaks midagi, kui just muuseumiks ei registreerita.

      Järelikult tuleb presidendi institutsiooni kaotamise järgselt registreerida Haigekassa muuseumina.

      Vasta

      • ckrabat
        sept. 02, 2016 @ 18:03:51

        Presidendi institutsiooni kaotamisel võib kasutuna seisva kinnisvara maha müüa ning anda müügist saadud tulu haigekassale. Veel üks pluss.

  21. huviline
    sept. 02, 2016 @ 23:22:40

    Presidendi institutsiooni oluline funktsioon, millise ülesandega keegi teine hakkama ilmselt kunagi ei saa, on lätlannadega semmimine.

    Lätlannadel on tip-top tütred, isiklikud suhted diplomaatias tulevad ainult kasuks. Väga hea meetod on abiellumine Nato ja julgeoleku spetsialistiga, sest ohu korral on eksperdi abi varnast võtta.

    Kui järgmine president abiellub lätlannaga, M.Reps on juba abielus lätlasega, siis tuleks ametiaja lühendamise asemel kaaluda hoopis ametiaja pikendamist vähemalt nelja kordseks, et kasulik mudel kaotsi ei läheks.

    Vasta

  22. ckrabat
    sept. 02, 2016 @ 23:58:28

    Läti päritolu on mitmetel presidendikandidaatidel.
    Siim Kallas
    http://www.pealinn.ee/koik-uudised/siim-kallas-kandideerimisest-mulle-on-sobinud-olla-esimene-n168182
    Kallas kummutas saates müüdi, justnagu ta põlvneks hoopis Riias hästi tuntud ja teatud Goldbergide suguvõsast. “Ei. Kuulen sellist asja esimest korda. Uurimuse minu suguvõsast tegi Eesti Ekspress, see on avalik ja olemas. Pidasin kogu aeg oma vanaema eellasi baltisakslasteks, aga selgus, et nad oli saksastunud lätlased.”
    Marina Kaljurand
    https://et.wikipedia.org/wiki/Marina_Kaljurand
    Marina Kaljuranna isa oli läti päritolu bussijuht Imants Uits (sündinud 1922 või 1923 Salduses).
    Nime järgi otsustas võib läti soost olla ka Allar Jõks
    Nagu ka Konstantin Päts, Tahkuranna poiss, mitte kaugel Läti piirist
    Läti päritolu olid Eesti rahvuskangelased Krišjanis Jekabs Petersons
    http://www.eestigiid.ee/?Person=nimi&PYear=aasta&start=150&ItemID=301
    Kristjan Jaak Petersoni isa Jaak (Jacob) oli eestlane, ema Anna Elisabeth oletatavasti läti-leedu päritolu.
    Ja Krišjanis Lible
    http://ekspress.delfi.ee/areen/eesti-kirjanikud-latlastest?id=27683399
    Kristjan Lible, kolmekümne kuue aastane mees, rahvuse poolest pool-eestlane, pool-lätlane, jätkas alaliste röhituste ja “hõkkide” saatel.

    Vasta

  23. huviline
    sept. 03, 2016 @ 09:34:39

    Presidendi institutsioon peaks jääma lisaks, võib-olla olulisema argumendina, traditsiooni pärast, et Voronezi muuseumist tagasinõutav presidendi ametirahale, kui see kunagi tagasi saadakse, oleks kandja olemas.

    Lõpuks ei ole president mitte ainult esimese sigitaja sümboolne kuju, vaid ka kogu selle maa omaniku kujund ehk Eestimaa omaniku sümbol, kui suhtleb teiste omanikega, teiste vabariikide presidentidega. Taasiseseisvumisel oli ju restitutsioon ja õiguslik järjepidevus need põhimõtted, millele vabariik rajati. Eks siingi oli oluline, et traditsioon ei katkeks.

    Paljud, kes nõukogude aega siunavad või naeruvääristavad, ei saa sageli sellele suurele kahjule pihta, mis 50 aasta jooksul kujunes. Nad ei oska omandisuhetele läheneda või unustavad need. Nõuka aja peamine kahju oli mentaalne, inimestel polnud midagi oma ja võõrale omanile võis sülitada.

    Siiski eksisteeris omandita riigikord pikki aastaid. Ilmselt sellel apelleerivad tänapäeval sotsid, sest lihtsalt ei mahu pähe, kuidas pärast nõuka aega üldse keegi tänapäeval sotsidele hääli võib anda. Sotsiaaldemokraatia kaugem eesmärk on kommunism ja kõik muud õõvastavad eesmärgid mitte väga ammusest nõuka ajast, meeste ja naiste, tööliste ja talupoegade, maksumaksjate ja tööandjate, heterode ja homode, ukraina pagulaste ja aafrika pagulaste võrdsus.

    Presidendi institutsioon annaks mingi majaka, pürgimise eesmärgi kuvandi, et kõik ei ole võrdsed. Ainult kõige tublim võib presidendiks saada ideaalis, kui sellesse ratsionaalne annus panna, siis ka reaalselt.

    Vasta

  24. ckrabat
    sept. 03, 2016 @ 13:47:50

    Kui Eesti ja Nõukogude Venemaa sõlmisid omavahel Tartu rahu, siis polnud Eesti Vabariigil presidendi institutsiooni, ometi oli ta võrdväärne partner sõlmima Tartu rahulepingut. Eesti Vabariigi traditsioon ilma presidendita on olnud pikaajalisem kui presidendiga. Terve okupatsiooniaja viis traditsiooni edasi peaminister presidendi ülesannetes. Seega on ilma presidendita hakkama saadud 1918-1938 ja 1945-1992=67 aastat ja presidendiga 1938-40 ja 1992-2016=26 aastat. Kas Lembitu jättis Madisepäeva lahingusse minemata sellepärast, et tal polnud presidendi käsku? Ei, Eesti Vabariigi kõrgeim riigivõimu kandja on rahvas.
    Presidendi ametiraha asub muide Moskvas Kremli Relvapalatis, mitte Voroneži muuseumis. Tartu Ülikooli varad viidi Voroneži aga veel enne kui Eesti Vabariik iseseisvus, sakslaste pealetungi eest varjule esimeses maailmasõjas ja neid pole tagastatud hoolimata sellest, et Eestil on olnud president.
    Presidendi institutsiooni võib alles jätta sellel tingimusel, et seda tiitlit saab kanda üksnes lätlane ja anda volitused üle Läti presidendile. Selles poleks samuti midagi tavatut, valitseb Briti kuninganna riigipeana paljusid riike, sh Kanadat, Austraaliat, Uus-Meremaad.

    Vasta

    • huviline
      sept. 03, 2016 @ 14:20:11

      Traditsiooni murdmiseks või ajaloo pööramiseks peab olema hea põhjendus.

      Toodud näited, ka I.Gräzini omad, mõjuvad peenrahana tulevikku vaatava investeeringu kõrval, presidendi institutsioon kui vabariigi, mitte kuningriigi pea, kes mõtleb rahva vabaduse peale.

      Muidugi võib president osavõtta ka Tartu maratonist, kui tal võhma jätkub, aga riigi esimese sportlase funktsiooni talle omistada tähendaks lihtsalt teiste häbistamist.

      Vasta

      • ckrabat
        sept. 03, 2016 @ 14:46:16

        Ma siiani ei ole “traditsiooni” toetuseks ühtegi vettpidavat argumenti lugema juhtunud, välja arvatud, et tahaks jõledalt igal talvel pingviinide paraadi vahtida.
        Mina pole seda julgelt üle kümne aasta vaadanud kui mitte kauem, parem lähen sellel ajal hoopis suusatama ja ei tunne küll, et millestki oleks ilma jäänud. Pingviinide paraadiks kulutatava raha võiks annetada näiteks vähiravifondile Kingitud Elu http://kingitudelu.ee/
        Pingviinide paraadi (sellist värki korraldavad minu teada ainult Eesti, Soome ja Venemaa) arvelt saaksid nii päästetud mitmed elud.

      • huviline
        sept. 03, 2016 @ 15:36:53

        Pingiviinide paraadi eiramiseks on vastav nupp telekapuldil ja igaüks võib seda kasutada, kes tahab, aga kuna vaatajaid on üks jagu, siis võib see meelelahutus ju rahvale jääda.

        Meelelahutus toob rohkem raha sisse kui kulutab, sest kaubanduslike teadaannete tootmine, mille najal see äri toimib, ei maksa eriti midagi, võrreldes kasuga. Suurim infotehnoloogiaettevõte Google, nüüd Alphapet Inc, ainult reklaamide najal toimibki.

      • ckrabat
        sept. 03, 2016 @ 18:53:07

        Huvitav jällegi, kas seda võiks kvalifitseerida valetamisena, sest avalik-õiguslik televisoon meil teatavasti reklaami ei näita ja loodetud kasumid jäävad tulemata. Kasumit saavad paraadist ilmselt kabanossitootjad, sest järjekorras seismine teeb kõhu tühjaks ja viimastele tikuvõileibu enam ilmselt ei jätku. Loodetavasti tellis näljane pingviin endale kohe neli burksi või kabanossi nagu tõelisele mehele või naisele kohane.
        http://publik.delfi.ee/archive/kasulik-pidu-presidendi-vastuvott-kahekordistas-statoili-johvi-teenindusjaama-muuke?id=70874217

      • huviline
        sept. 04, 2016 @ 09:41:51

        ERR on teine näide teisest valdkonnast, mille funktsioone ei saa eraõiguslike televisioonde vahel laiali jagada, kui presidendi institutsiooni funktsioonide näide on esimene.

        Kuigi Täna astub suuri samme AKle lähemale, jääb AK siiski peamiseks infokanaliks isegi siis kui aegajalt ebaerapooletust näitab. Põhjuseks on traditsioon ja rahva hulgas pikaaegne kogemus, kunagi ainuke võimalus saada poliitilisi uudiseid.

        Reklaamiteemast: see laieneb ja areneb kogu maailmas, antakse üsna vabad käed, ka avalik-õiguslik pole siin erand, pole senigi olnud.

  25. ckrabat
    sept. 04, 2016 @ 15:37:40

    Hirm ja segadus Riigikogus
    http://www.lotman.ee/blogi/hirm-ja-segadus-riigikogus
    Mihhail Lotman: “Mõni läks koguni nii kaugele, et näitas oma sedelist pilti sotsiaalmeedias. Võib aru saada Madisonist, kes ilmselt tahtis lihtsalt oma teravmeelset taiest kõigiga jagada. Kuid Reformierakond!? Erakond, kust kõige rohkem tuleb manitsevaid hääli teiste suunas!? Aivar Sõerd!? Paistis ju korraliku, isegi pedantse inimesena.”
    Muidu on kõi arusaadav, aga miks Madisonist aru saada? Selleks, et omad teda ära tunneksid, oleks ta võinud end lihtsalt jääveega üle valada või oleks teinud pilti oma persest ja seda siis sotsiaalmeedias levitanud. Või oli ta valimissegaduses “leidnud” endale uue mobiiltelefoni, mida ta tahtis kohe katsetada. Igal juhul tõestab see veelkord, et presidendivalimiste näol on tegemist odava palaganiga, mitte põhiseaduse garandi valimisega ja õigem oleks selleks kulutatav summe anda Haigekassale või vähiravifondile.

    Vasta

  26. huviline
    sept. 04, 2016 @ 16:37:36

    President ei pea olema põhiseaduse garant, selleks on Riigikohtu põhiseaduse järelvalve kolleegium.

    Presidenti ei maksa liiga oluliseks ka lasta paista. Demokraatias võiks presidendi institutsioonil olla sama funktsioon mis kuninga institutsioonil kuningriigis, milles kuningas on valitav, nagu oli Vanas-Roomas, mitte päritav, nagu barabaritel. Presidendi institutsioonil võiks olla rahva esindaja funktsioon.

    Rahval on õigus esindust omada nii Riigikogu kui Presidendi kaudu. See on sarnane topelt kirjendamisega raamatupidamise valdkonnas. Kui Riigikogu on kreediti, siis President on deebeti poole peal. Olulised on mõlemad.

    Vasta

    • ckrabat
      sept. 04, 2016 @ 18:24:00

      Loomulikult on mõlemal täita olulised funktsioonid – presidendil meelelahutuslik ja riigikogul seadusandlik funktsioon ehk juba vanas-Roomas teati, mida rahvale vaja – tsirkust ja leiba! Kui president pakub rahvale tsirkust, siis riigikogu annab rahvale leiba.

      Vasta

      • huviline
        sept. 05, 2016 @ 03:51:40

        Kehtival presidendi institutsioonil on tõesti suured eeldused näida pigem meelelahutuslik, kuid see ei pea nii jääma ja sõltub ka isikust, kes koha täidab.

        Selleks, et presidendi institutsioon ei näiks meelelahutuslik, tuleks see siduda rahva antud mandaadiga. Rahva esindaja funktsioon oleks siis poliitiline ja tõsiseltvõetav, kuna omab kaalu. J.Adams kardab, et sellega muutub vabariigi iseloom parlamentaarsest presidentaalseks, aga pole vaja karta, kuna presidendi ülesanded jääksid endiseks.

        Diplomaatilise korpuse mõttelise peana ulatuks rahva tahe nii ka vahetult välispoliitikasse.

      • ckrabat
        sept. 05, 2016 @ 08:09:06

        Diplomaatiline korpus (ka corps diplomatique) on riiki akrediteeritud diplomaatide kogum. Diplomaatilise korpuse moodustavad välisesinduste juhid ja välisesinduste töötajad.
        https://et.wikipedia.org/wiki/Diplomaatiline_korpus
        President ei saa olla diplomaatilise korpuse pea, sest diplomaatilise korpuse moodustavad välisriikide diplomaadid, president on aga siseriiklik institutsioon. Eesti Vabariigil on läbi ajaloo olnud kaks väga head presidenti (Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves – mõlemad on suutnud rahvusvahelisel areenil Eestit hästi esindada) ning kaks väga halba presidenti (Konstantin Päts ja Arnold Rüütel – esimene reetis riigi ja teine oli neukku), kuid persoonide põhjal ei saa mingit institutsiooni õigustada.

  27. huviline
    sept. 05, 2016 @ 21:56:55

    See on must-valge maailmapilt, nt kaks head presidenti ja kaks väga halba presidenti, dualistlik prohvetlus, nt nt kaks head presidenti ja kaks väga halba presidenti, ja muud lihtsustused, nt kaks head presidenti ja kaks väga halba presidenti, mis jätavad mulje ebaadekvaatsest linnulennust lõunamaale.

    President on just oma riigi diplomaatilisele korpusele välisriikides mõtteline ja vaimne pea, selle siseriikliku institutsiooni juhina. Olles rahva esindaja saaks presindent rahva tahet välisriikidesse vahetult toimetada.

    Vasta

    • ckrabat
      sept. 05, 2016 @ 22:39:34

      “President on just oma riigi diplomaatilisele korpusele välisriikides mõtteline ja vaimne pea, selle siseriikliku institutsiooni juhina. Olles rahva esindaja saaks presindent rahva tahet välisriikidesse vahetult toimetada.”

      Eesti diplomaatilist korpust ehk siis Eesti diplomaate välismaal juhib välisminister, presidenti pole neile tarvis. Veelkord, see et Eestil on olnud kaks väga head presidenti, ei õigusta veel selle institutsiooni kasutegurit. Eestil oleks läinud väga hästi ka siis, kui Lennart Meri või Toomas Hendrik Ilves oleks täitnud mõnda teist olulist positsiooni, näiteks välisministri oma ja Konstantin Päts ning Arnold Rüütel oleks lihtsalt pensionile saadetud.
      Praeguste kandidaatide hulgas on väga head valikud: Siim Kallas, Marina Kaljurand, Eiki Nestor ja Allar Jõks ning väga halvad valikud: Mailis Reps ja Mart Helme, kes võivad olla küll head inimesed, aga kindlasti halvad presidendid, sest nad ei ühenda, vaid lõhestavad rahvast.

      Vasta

      • huviline
        sept. 06, 2016 @ 16:17:21

        Veekord: lahterdamine on sobimatu institutsioonidele, sh presidendi institutsioonile.

        Ma ei arva, et Päts ja Rüütel olid väga halvad presidendid. Mõlemad olid omas ajas üleskasvanud, nad toimetasid tulemusrikkalt ja saavutasid rohkem kui nt hea president Ilves.

        Lahterdamine väga halvaks ja heaks, mustaks ja valgeks, lollideks ja tarkadeks jne, on üks levinud meetod, millega on võimalik saavutada edu erinevate eesmärkide saavutamisel. See on levinud meetod poliitikas, nt bolsevike ajalooline võimuletulek kasutas valetamise, mustamise ja lahterdamise meetodeid. Meie oleme enamus, teised on vähemus, ja nad saavutasid edu. Lahterdamine on levinud meetod ka meedias, kes ei ole meie poolt, see on meie vastu, mida kasutavad edukalt intrigandid.

        Ükski meetod pole kunagi argument, vaid lihtsalt asjaajamine, ja presidendi institutsiooni vajalikust või ebavajalikust pole lahterdamisega võimalik põhjendada.

      • ckrabat
        sept. 07, 2016 @ 07:55:48

        “Ma ei arva, et Päts ja Rüütel olid väga halvad presidendid. Mõlemad olid omas ajas üleskasvanud, nad toimetasid tulemusrikkalt ja saavutasid rohkem kui nt hea president Ilves.”

        Veelkord, saavutuste poole pealt tuleb kõigepealt selgeks teha, mida keegi loeb saavutuseks ja see võib eri liikidel olla erinev. Ma kahtlustan, et Rüütlit edukaks pidavad kodanikud samastavad end temaga, ta on oma ajaloolt ja mõttelaadilt nendega sarnane. Nt neukku jaoks on kindlasti väga oluline, et Rüütel oli Eesti NSV Ülemnõukogu presiidiumi esimees, mida ei olnud ei Päts, Meri ega Ilves. Päts ja Rüütel kollaboreerusid nõukogude režiimiga, mida ei teinud Meri ja Ilves. Seepärast, Rüütlit edukaks presidendiks pidavad kodanikud loevad saavutusteks seda, et nad samastuvad temaga – ta oli tõeline mees, teenis nõukogude armees ja tema jaoks olid olulised nii Pavlik Morozov kui Zoja Kosmodemjanskaja. Rüütel oli neukku jaoks edukuse sümbol, sest ta võis eripoest endale igal ajal sardelle ja mandariine osta, tal oli autoostuluba, ta jõudis korterijärjekorra tippu ja teda raviti neljandas haiglas, kuhu president Ilves iialgi ei jõudnud.

      • huviline
        sept. 07, 2016 @ 15:54:47

        Ajaloo urruaugust väljakraabitud tegelased Pavlik Morozov ja Zoja Kosmodemjanskaja pole väärt isegi klikki tabulaatoril, nii ebaolulised tegelased, et nende mainimine Eesti presidentidega samas tekstis oleks isegi neid endid naerma ajanud.

        Kindlasti poleks meil Eestit praegu sellisena nagu ta on kui president Rüütel poleks ülemnõukogu presiidiumi esimehena tegutsenud nii nagu ta tegutses. Selles mõttes oli Rüütli tegevus väga tulemusrikas. Ma jätaks presonaalia isiklikud aspektid kõrvale, sest presidendi institutsiooni kandis ta väljapeetult ja kohaselt.

        Kollaboratsioon kommunistidega on Eestis palju ulatuslikum, ühel või teisel moel on sellest kõik puudutatud, väga paljud poliitilisest eliidist on olnud NLKP ridadest, et nõiad tuleks kõik tuleriidale saata. Nõidade tuleriidale saatmisega koos tuleks põletada suur osa rahvastikust ja rahvusraamatukogust. Kas see oleks proportsionaalne ehk sobiv, vajalik ja mõttekas, vaevalt küll. Suuremeelsus maksab ka midagi.

        Muidugi, alati leidub neid, kes peavad ennast valgeks rahutuviks. Nad hüppavad jalalt jalale ja kilkavad; neukku tegi, neukku tegi!

      • ckrabat
        sept. 07, 2016 @ 18:34:02

        Muidugi võib klapid silmadele asetada ja väita, et neukkusid pole olemas. Kunagi elas üks kuningas, kes kõndis alasti, aga mängis, et tal on riided seljas. Mina püstitaksin selle asemel loosungi: märka neukkut! Ära löö teda, räägi temaga!
        Arnold Rüütel pole mingi president, tema oli, on ja jääb ülemnõukogu presiidiumi esimeheks, sest ega uus ilmakord vana kommunisti ei murra – kerran neukku, ainakin neukku!
        Tema tänane erakonnakaaslane Einar Laigna räägib täna 25 aastat tagasi Rüütli ja Co kohta nii: “Usaldada saab inimesi, kes rasketel aegadel on olnud need samad, kes praegu. Kõige vähem tohib usaldada värvimuutjaid inimesi. Kui inimene on jäänud komparteisse, siis võib teda veel valida kusagile, aga kui ta oli kommunistlikus parteis, tegi karjääri, ja nüüd on kusagil mujal, seda ei või usaldada. Mul on sümpaatia näiteks Vaino Väljase vastu. Mul on inimlik sümpaatia ja austus Jaak Alliku vastu. See on midagi selget. Aga kõik need aferistid, kes kohe uppuvalt laevalt minema ja teise laeva peale, neid ma nimetan rottideks. Ja palun see kirjutada sinna sisse, need on rotid! Rotte huvitab ainult isiklik saak. Nad on valmis Eestimaa ära sööma, puruks kiskuma, tükeldama. Neid huvitab ainult saada päratu rikkaks ja seda nad ka saavad. Nüüd tahavad nemad veel privatiseerida …”
        https://aegumatu.wordpress.com/2011/06/22/intervjuu-einar-laignaga/
        Rüütli tegevus tulemusrikas? Palun tema tulemuslike tegevuste nimekirja!

      • K_V
        sept. 07, 2016 @ 22:20:40

        “ega uus ilmakord vana kommunisti ei murra – kerran neukku, ainakin neukku!”

        See on ilus näide tänapäeva neukkuvastaste ja neukkude diametraalsest vastandumisest – vastanduvad nagu diameetri kaks punkti. Äramärkimist vääriv erinevus vastaste vahel on ehk see, et omaaegses tagurlaste kirju karja nimekirjas neukkud puudusid.

      • huviline
        sept. 08, 2016 @ 16:55:40

      • ckrabat
        sept. 08, 2016 @ 22:26:57

        Väga kena stultolooogiline uurimus – kiitkem lolli, sest loll on kuningas!

        Maarja Vaino: poliitik – superstaar?
        http://arvamus.postimees.ee/v2/3829603/maarja-vaino-poliitik-superstaar
        Presidendikampaania kipub mõjuma kui järjekordne teisendus meluformaadist «Eesti otsib superstaari». Aga see ei ole tore. Poliitika peaks toimima teiste reeglite järgi kui meelelahutusmaailm, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.
        ,,,
        Ometi vastab nüüdseks mitu kuud lainetanud presidenditrall üsna hästi üldisemale nihkele poliitmaastikul. Nimelt näeme üha selgemini, kuidas poliitikud on pidanud omaks võtma meelelahutusmaailma käitumisreeglid. See ei puuduta ainult valimisi, mis näiteks praegu meil sattusid suvele ja päästsid muuhulgas ajakirjanduse hapukurgihooajast. See puudutab laiemalt poliitikute esinemist ja esitlemist avalikus sfääris.
        Lähiminevikust meenub eriti kirkana Barack Obama presidendikampaania aastal 2008. Viis, kuidas kampaaniat tehti ning Obamat esitleti, meenutas rohkem superstaari kui presidendi valimist. Aga ka meie maal on poliitilised kampaaniad üha rohkem hakanud käima Elu24 reeglite järgi. Ning mulle tundub, et sisuliste küsimuste arvel tegeldakse ennekõike kandidaadi/poliitiku turundamisega. Näiteks peaministri puhul kulub palju energiat tema efektseks esitlemiseks eduka, Euroopa asju otsustava mehena, kuigi niisugusel kuvandil ei näi olevat piisavalt sisulist katet.
        See, mis müüb, on mõistagi meelelahutus. Alles tänavu juulis valis Briti meedia oma uueks «lemmikpresidendiks» Twitteris teravmeelitsenud Toomas Hendrik Ilvese. President Ilves vastab hästi ka teistele melužanri vajadustele: intriigid eraelus, plaadikeerutaja imago, forever young, ei karda ebakonventsionaalsusi, teeb ossikükki jne. Keel, milles poliitik peab nüüdsel ajal rääkima?

        Michael Rosenblum kirjutas hiljuti oma blogis (http://www.huffingtonpost.com/michael-rosenblum/donald-trump-is-going-to_b_11637008.html), et põhjus, miks USA võib saada sellise presidendi nagu Donald Trump, seisneb ameeriklaste valikus, mis on tehtud juba väga ammu. Ja nimelt: eelistada reality show’sid dokumentaalfilmidele, seebikaid sisukatele sarjadele, ühesõnaga, eelistada tõsisele ja uurimuslikule lähenemisele elamuslikku (ükskõik kui ajuvaba) meelahutust. Nagu Rosenblum kirjutab: Trump on lihtsalt ameeriklaste lemmik-telesaade. Teda on märksa põnevam vaadata kui «halba meelelahutust», Clintonit. Ja lõpuks ei olegi enam suurt vahet, kes parasjagu oma stand-up-esinemist sooritab, näitleja, poliitik, youtuber või kokk.

      • huviline
        sept. 09, 2016 @ 17:30:26

        “Tema tänane erakonnakaaslane Einar Laigna räägib täna 25 aastat tagasi Rüütli ja Co kohta nii: “Usaldada saab inimesi, kes rasketel aegadel on olnud need samad, kes praegu. Kõige vähem tohib usaldada värvimuutjaid inimesi. Kui inimene on jäänud komparteisse, siis võib teda veel valida kusagile, aga kui ta oli kommunistlikus parteis, tegi karjääri, ja nüüd on kusagil mujal, seda ei või usaldada. Mul on sümpaatia näiteks Vaino Väljase vastu. Mul on inimlik sümpaatia ja austus Jaak Alliku vastu. See on midagi selget. Aga kõik need aferistid, kes kohe uppuvalt laevalt minema ja teise laeva peale, neid ma nimetan rottideks.”

        Selline enesepiitsutamine on arusaadav, nagu igasugune printsipiaalsus, mis võimendab eneseusku. Lõpuks eneseusk pole paha, aga sellest kordades üle on suuremeelsus. Naerdes valu taluda ja võime unustada tehtud ülekohus. Kas eneseusk aitab looduse säästmisele kaasa, kui ei aita, siis jääb see lokaalseks.

        V.Väljase, J.Alliku kõrvale võib seada A.Rüütli, tegelikult presidendipaari Rüütlid, sest inimene on sotsiaalne olend ja sookordajata kõrval jääb mõistmata ka presidendi institutsiooni kandja A.Rüütli elu. Üsna selge elu, mitte mingi sahkerdaja, nagu neid komnoori NLKP ridadesse küllalt ronis

      • ckrabat
        sept. 09, 2016 @ 18:16:04

        “Üsna selge elu, mitte mingi sahkerdaja, nagu neid komnoori NLKP ridadesse küllalt ronis”

        Oota, millistel põhjustel Rüütel NLKPsse ronis? Ideelistel?

      • huviline
        sept. 09, 2016 @ 21:51:51

        Seda, miks keegi NLKP ridadesse ronis, tuleb alati küsida isiku enda käest, sest kõik juhtumid on erinevad, kuna tehiolud on erinevad. Me võime ainult oletada, et miks mitte ideelised. Allik arvatakse olevat olnud näiteks ideeline kommunist, nii et neid ikka esines.

        Mina ei ole ajakirjanik ega hakka kellegi isiklikku biograafiat tasuta uurima kui see mulle huvi ei paku. Igatahes presidendi institutsiooni kandis A.Rüütel väärikalt ja tema abikaasa on olnud väärikas esimene abikaasa.

  28. ckrabat
    sept. 06, 2016 @ 08:07:57

    Amet hoiab päästjate kohti eesootava koondamiskäsu kartuses tühjana
    http://uudised.err.ee/v/eesti/9998217a-c762-46bf-82a9-921ab4e59556/amet-hoiab-paastjate-kohti-eesootava-koondamiskasu-kartuses-tuhjana
    Päästjate arv läheneb kriitilisele miinimumile, sest värbamispiirang ei luba tühjaks jäänud kohti täita, puudu on ligi kaheksa protsenti päästjaid ja amet tunnistab ka ise, et see hakkab mõjutama päästeteenuse kvaliteeti.

    Võib püstitada küsimuse, kas riigile on rohkem vaja päästjaid või presidenti (paljude jaoks samuti päästja)? Kui presidendikandidaadid asuksid tööle päästjatena ja sõidaksid pingviinide paraaadi asemel väljakutse peale tuld kustutama, kas riik ja ühiskond sellest midagi kaotaksid?

    Vasta

  29. ckrabat
    sept. 06, 2016 @ 11:02:33

    Kodakondsuspoliitikast, mis on samuti muutnud presidendiralli teemaks.
    Vastuseks M.Lotman (vt eespool): “Ma olen veendunud, et Reformierakonna topeltkodakondsuse idee on otsene oht Eesti julgeolekule.”

    Jätame reformierakonna mängust välja, aga topeltkodakondsusega kaasnevad hirmud on selgelt üle paisutatud, mille arvelt meedia tahab stultus primitivuse liiki kuuluva tarbija raha ja poliitikud sama liigi valija hääli odavalt kätte saada, hirmutamine on alati palju mõjusam ja odavam kui lubada Saaremaa silda või neljarealist maanteed.
    Miks topeltkodakondsust ei tasu karta? Esiteks on seadustes selge vastuolu – ühest küljest ei saa sünnijärgset kodakondsust kelleltki ära võtta, kuid teisest küljest on teistes seadustes kirjas, et korraga võib olla ainult ühe riigi kodakondsus ja igasugune häma ja mitmeti tõlgendatavus seadustes on alati eksitav. Siin tuleb selgelt lähtuda joonest, et sünnijärgne kodakondsus jääb ja kui sünnijärgne kodanik soovib lisaks võtta mõne teise riigi kodakondsuse, siis sõltub see teise riigi seadustest.
    Iseasi on kodakondsuse omandamine naturalisatsiooni korras, see ei tähenda millegi automaatset omandamist, vaid õigust taotleda teise riigi kodakondsust – sellele võib vastata ka eitavalt ja riik võib siin ise kehtestada endale mängumaa, millistel tingimustel ta naturalisatsiooni lubab ja ei peagi otseselt välja tooma, millistele riikidele lubatakse ja millistele mitte. Riik võibki järgida siin ranget joont, millega naturaliseerumine on erandlik protsess ja nõuab väga tugevat põhjendust. Kergemaks võib selle teha küll Euroopa Liidu riikide sünnijärgsetele kodanikele. Samuti ei tohiks olla mitut naturaliseeritud kodakondsust, see tähendab, et naturaliseeritud kodakondsusest tuleks loobuda, kui taotletakse uut naturaliseeritud kodakondsust. Tegelikult väga lihtne ja töökindel süsteem. Mina pooldaks ka liigisisest tsensust, et kodakondsust võimaldatakse ainult inimestele ja reptiilidele, aga see on laiemale avalikkusele ilmselt raskesti vastuvõetav.

    Vasta

  30. ckrabat
    sept. 08, 2016 @ 15:10:19

    Uudiseid pardirallilt
    Martin Helme: kui Kaljurand kandideerib, saab ta kõige kehvema häältesaagi. Kas tal isu täis ei ole peksa saamisest?
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/martin-helme-kui-kaljurand-kandideerib-saab-ta-koige-kehvema-haaltesaagi-kas-tal-isu-tais-ei-ole-peksa-saamisest?id=75555649
    “Kas tema meeskond tõesti usub, et tal on valimiskogus kandepinda? Omavalitsuste juhid on erakordselt maalähedased ja kalkuleerivad, neid ei huvita telliskiviseltsilikud pieteedid naispresidendist ja mitte-eestlasest. Nad annavad oma hääle palju praktilisematel kaalutlustel. Miks nad peaks toetama inimest, kes oma kandideerimisega paneb punkti mitte ainult oma poliitikukarjäärile, vaid karjäärile riigiametites üldse? Kui ta kandideerib, on ta lõpetatud. Kaastunde kapital? See võib korda minna meediale ja keskealisele, kõrgema haridusega avalikus sektoris töötavale naisterahvale ehk Kaljuranna tüüptoetajale, aga valimiskogus ei kõiguta see küll kedagi,” lisas Helme.

    Vasta

  31. ckrabat
    sept. 08, 2016 @ 22:18:10

    Ei presidendi institutsioonile!

    Vasta

  32. ckrabat
    sept. 09, 2016 @ 07:18:08

    Vasta

  33. ckrabat
    sept. 09, 2016 @ 20:17:24

    Vasta

  34. ckrabat
    sept. 09, 2016 @ 20:29:05

    Mart Helme: valmistatakse ette pinda venelasest naispresidendi vastuvõtmiseks
    http://uudised.err.ee/v/eesti/83429533-29ce-46f3-ae5d-eb2ac7cfacbd/kaljuranna-konkurendid-kommenteerisid-kandideerimisotsust-olukord-on-keeruline
    EKRE võimalik presidendikandidaat Mart Helme hinnangul valmistatakse Eesti avalikkust ette selleks, et astutakse uuesti sama reha peale nagu siis, kui lauldi presidendiks Toomas Hendrik Ilves. “Nüüd valmistatakse pinda ette selleks, et kogu avalikkus oleks valmis venelasest naispresidendi vastuvõtmiseks ja pettumus saab suur olema,” kommenteeris Helme.

    Vasta

  35. huviline
    sept. 09, 2016 @ 22:00:42

    Prognoosin, et esimesest voorust väljuvad võitjana Kallas ja Kaljurand, teisest voorust Kaljurand.

    Poliitilises mõttes tähendaks Kaljuranna presidendiks saamine mitmete tonaalsuste ja hoiakute kõrgtasemel veeremist ebaloomulikust rütmist loomulikumasse rütmi. Tundub, et Kaljurand armastab Eesti loodust ja oskab sellesse peremehetundega suhtuda. Diplomaatilise korpuse vaimse ja mõttelise peana võiks Kaljurand süstida ka VM töötajate pähe säästliku omaniku suhtumist kohalikesse, väga mitmekesistesse maastikesse.

    Vasta

    • ckrabat
      sept. 09, 2016 @ 23:53:22

      Ainult üks küsimus, kui palju sellise prognoosini jõudmiseks peab jooma või süstima? Muidugi meeldib teatud liigi (jätan selle poliitkorrektsetel põhjustel nimetamata) esindajatele, et presidendiks oleks “visioonitu inimene, kel on naaritsakasukas, Diori kott ja kolm koera” (Eesti Ekspress), mis näeb pingviinide paraadil efektne välja.
      Esimesest voorust lähevad edasi Kallas ja Reps, presidendiks valitakse Mart Helme.

      Vasta

      • huviline
        sept. 10, 2016 @ 12:26:48

        Kui sa ei kuulu mingisse süsteemi, seega pole ka võimalik mõista hierarhia tipptasemel kehtivaid reegeid või on võimalik asjaarmastajana, siis ainuke võimalus on usaldusväärne allikas.

        Asjaarmastajad ja profaanid üldjuhul allikaid ei oma, piirdudes uudistega meedias või akadeemilise teooriaga, mistõttu pole nende arvamus rohkem väärt kui süstija või kurkkukallaja arvamus.

        Minu allikas VM-is on usaldusväärne, M.Kaljuranna suhtes positiivne ja sellele tugineb ka prognoos, mis on lihtsalt prognoos. Midagi põhjapanevat sellest väljalugeda oleks liialdus.

      • ckrabat
        sept. 10, 2016 @ 16:51:14

        Vastupidi, süsteemi kuulumine ja end sellega sidumine piirab vaatevälja ja sa ei suuda objektiivselt hinnata, siin loebki mingi sõpruskonna arvamus, millele toetub grupiidentiteet – kuna tema kuulub rühma “meie”, siis järelikult on ta hea, sest autoriteet – vahet pole, kas poe taga või burksiputka ees ütles nii. Siin lööb kõlama rohkem neukkumentaliteet, vehkida tutvustega, minu tuttav töötab välisministeeriumis, mis on sisuliselt sama, et mul on tutvused vorstipoes, kerran neukku, ainakin neukku 😛
        Minu isiklikud mälestused tõsi küll harvadest vahetutest kokkupuutumisest Marina Kaljurannaga on olnud meeldivad, aga see ei tähenda seda, et ma arvaksin ta oleks täna parim Eesti president. Ta on tagatoas valmis vorbitud nukk ja esindabki sõpruskonna, mitte Eesti rahva huve. Ühinen siinkohal Mart Helme hinnanguga Kaljuranna kohta, ta on ametnik, mitte poliitik ja tagatoad selliseid ostaksid. Kuna meedia on talle loonud positiivse renomee, siis sellepärast on ta rahva seas populaarne.
        Kes oleks uskunud, et ma seda olen sunnitud ütlema, aga praegu on presidendi rolli kõige stiilsemalt välja mänginud Mart Helme ja ma arvan, et see saab alguse heast lastetoast. Mitte sellepärast, et ma jagaksin tema või EKRE poliitilisi vaateid, sõpruskond jääb siit üldse välja või ma ei peaks edaspidigi Arnold Rüütlit neukkumentaliteedi sümboliks. Eesti Vabariigi ajaloo häbiplekis tema presidentide nimistus (kuigi selle eest ei ole vastutav mitte eesti rahvas, vaid sm. Edgar Elmarovitš Savizaar). Mart Helme on presidendikandidaadina olnud väärikas, pole kahtlustki, et ta mängib selle rolli auga välja ja selle eest lähevad talle minu stiilipunktid. Allar Jõks oleks kindlasti huvitav kandidaat, mis tagaks institutsioonile teatava erapoolikuse, sest ma hästi ei usu, et ta on väga mõjutatav tagatubade poolt. Siim Kallas on aga kindlasti Eesti poliitika grand old man, kes kannaks selle rolli väärikalt välja ja pole kindlasti poliitiline käpiknukk nagu Kaljurand.
        See kõik on muidugi teooria, praktikas pole Eestile tegelikult üldse presidenti vaja.

      • huviline
        sept. 11, 2016 @ 08:41:37

        Süsteeme on erinevaid eesmärgi ja põhimõtete poolest, aga üldjuhul eesmärgist tulenevalt moodustavad süsteemi asjatundjad ja nendes struktuurides liigub jälle eesmärgist tulenevalt parim info.

        Akadeemiline informatsiooni valdamine erineb nt jalgpalli fännklubist, kes saavad oma iidolite kohta infot nende tegutsemist jälgides ja vahetult kaasaelades. Selliste süsteemide põhiline puudus ongi takerdumine ideedesse ja iidolitesse, taandudes lõpuks must-valge maailmapildiks, kus ühed on lollid ja teised targad, kes oskavad teooriat konstrueerida.

        A.Rüütel, E.Savisaar ja teised nõukogudeaegsed inimesed, kes kõrgematel kohtadel toiminud ei saa olla automaatselt paariad, keda kõigil õigus sõimata. Esimese vabariigi ajal suhtuti tolerantsiga tsaari-venemaaga kollaboratsioonis olnutega, nt J.Poska, sest süsteemi kuulumine andis asjatundja maine, mida tuli tegelikuses tõestada.

        @js

        Rahva ühendamise jutt Kaljuranna kohta on näide samast akadeemilisest süsteemist, mille liige, nt Sutropp, ei taju reaalsust.

        Miks peaks president tänapäeval kedagi ühendama, kui kõik vaatavad nagunii samu telekanaleid, liiguvad samas veebis ja saavad rahvusvahelisest õigusest ühtemoodi aru.

        Kaljurand võib olla igav, pole kunagi Memoturniiri juhatanud, aga tal on hing, millest eestlased saavad paremini aru kui nt Clintoni või Trumpi hingest. Selles hinges on ka traagiline noot, kuuldavast olevat Kaljurand kaotanud poja, mis alati õilistab.

        Kaljuranna viimased pressikonverentsid on jätnud positiivse mulje.

      • ckrabat
        sept. 11, 2016 @ 09:00:32

        “Selles hinges on ka traagiline noot, kuuldavast olevat Kaljurand kaotanud poja, mis alati õilistab.”

        Naised saunas rääkisid? Lahkus Aarne Rannamäe, kuid ta on vanem kui Marina Kaljurand ja ei saa kuidagi olla tema poeg. Kristjan Kaljurand, ma loodan, on siiani elu ja tervise juures.
        https://et.wikipedia.org/wiki/Marina_Kaljurand

      • ckrabat
        sept. 11, 2016 @ 09:17:14

        “Miks peaks president tänapäeval kedagi ühendama, kui kõik vaatavad nagunii samu telekanaleid, liiguvad samas veebis ja saavad rahvusvahelisest õigusest ühtemoodi aru.”

        See on juba puhas stultoloogia – kõik teevad samu käemärke ja tunnevad üksteist ära 😀
        Päris elus vaadatakse väga erinevaid telekanaleid, erinevaid saateid ja mõni ei vaata üldse telekat ja mõni ei surfa ka veebis. Samuti saadakse rahvusvahelisest õigusest väga erinevalt aru. See on muuseas ka loomulik, sest erinevalt siseriiklikust õigusest, pole rahvusvaheline õigus hierarhiline.
        See sarnasus tähistab ühte looduses eksisteerivat liiki, kes on küll ilmselt enamuses, aga ei moodusta üldsegi mitte absoluutset enamust. Lisaks lollidele, keda on muidugi väga palju, võib kohata veel inimesi, reptiile, haldjad, päkapikke, härjapõlvlasi …
        Vaidlen Sutropile vastu, et Kaljurand ei saa olla rahva ühendaja, tema ühisnimetaja on Autorollo ja härra Nilsson, keda ta rahvaga ühendab 😀

      • huviline
        sept. 11, 2016 @ 13:17:41

        “Päris elus vaadatakse väga erinevaid telekanaleid, erinevaid saateid ja mõni ei vaata üldse telekat ja mõni ei surfa ka veebis. Samuti saadakse rahvusvahelisest õigusest väga erinevalt aru. See on muuseas ka loomulik, sest erinevalt siseriiklikust õigusest, pole rahvusvaheline õigus hierarhiline.”

        Loomulikult saadakse paljudest asjadest erinevalt aru, alati kui näpp on puldil nupu peal out, tegelikusega pole sellel pistmist. Tele ja veeb on ühesugused kanalid kõigi jaoks. Just see, et rahvusvahelisest õigusest saadakse erinevalt aru, põhjustab pingeid lääne ja ida, USA ja Venemaa vahel. Tegelikult soovivad mõlemad, mis ongi poliitilise globaliseerumise sisu, et hierarhia toimiks ka rahvusvahelises õiguses, suutmata paljudel põhjustel omavahel kokkuleppida. Nii on ÜRO ja geopoliitika, kus hierarhia toimib, aga samuti rääkis maailmariigist juba C.Schmitt.

        Muuseas kuulujuttudel (rumor), sh “naised saunas rääkisid” on kriminaalmenetluses oluline koht, menetluse mõttes KRMS tähenduses. Ülimalt naiivne on viide Wikipeediale, just nagu oleks see Kõikenägev Silm. Kaljuranna traagiline noot tuleb välja EPL intervjuust: “Mu hinge pole kunagi nii palu haavatud kui nüüd, presidendiks pürgimise ajal”, jt, sh viited katkenud raseduse vms kohta. Kui tahad tema biograafiaga tutvuda, siis loe ise, mida on kirjutatud. Mind need asjad ei huvita, lihtsalt naised saunas rääkisid.

  36. ckrabat
    sept. 10, 2016 @ 08:14:21

    Kaljurand on olnud tõepoolest rahva soosik, kuid ta on tagatubade soosik, kelle meedia on rahva ees Novgorodi WC-s suureks laulnud. Teda pole valmistanud Savisaar nagu Boroditšit, kuid ta on made by Rosimannus, tulnud teisest suurest broilerivabrikust. Kui Kaljurand oleks tõeline rahva esindaja, siis oleks ta öelnud EI! – Eestile pole presidenti vaja, mina selles rallis ei osale ja pingviinide paraadi ajal lähen ma hoopis suusatama! Seda ta ei teinud. Teadagi miks … Teadagi …
    Ahto Lobjakas http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/ahto-lobjakas-kaljurand-on-rahva-seas-populaarne-aga-ka-partei-tagatoa-valik?id=75552285
    “Kaljurand on kahtlemata rahva seas populaarne, aga reaalsuses on ta praegu partei „tagatoa“ valik (marionetina või mitte), samas kui Kallas koos tütre Kaja Kallasega on aastaid olnud need, keda võib kirjeldada siseopositsioonina,”

    Vasta

  37. ckrabat
    sept. 10, 2016 @ 18:00:47

    Helme seab kahtluse alla Kaljuranna kandideerimisõiguse, siseministeeriumi kinnitusel on see olemas
    http://uudised.err.ee/v/eesti/01bfadcb-8a18-47bd-a50f-44b3a31e68f3/helme-seab-kahtluse-alla-kaljuranna-kandideerimisoiguse-siseministeeriumi-kinnitusel-on-see-olemas
    “Niisiis, Kaljurand ikkagi kandideerib. Astus lausa ministri kohalt tagasi, et võimendada oma märtri mainet ja kasvatada kaastunde kapitali. Kuidas see valimiste dünaamikat muudab?” kirjutas Helme sotsiaalmeedias.
    “Eelkõige sööb ta muidugi ära Kallase hääli, aga küllap võtab ka mingi osa sood, mis tähendab, et kahjustab ka Jõksi šansse. Meid see väga ei kõiguta, pigem teeb ta Mardi võimalused paremaks, sest ajab hääli veelgi rohkem lõhki ja toob teise vooru saamise läve allapoole.”
    Helme märkis, et “näeb selgelt”, kuidas toimub infooperatsioon “ehk katse kloppida üles (meedia)hüsteeria, mille laineharjal tahetaksegi olematu poliitkogemuse tõttu lihtsasti suunatav mitte-eestlane presidendiks upitada”.
    “See hüsteeria või maania peab aitama varjata asjaolu, et Kaljurand on Reformierakonna ühe tiiva käepikendus. Hüsteeria on vajalik, et ratsionaalne loogika – ütled Marina, mõtled Autorollo ja härra Nilsson – ei pääseks kõlama,” märkis Helme.

    Vasta

  38. ckrabat
    sept. 10, 2016 @ 18:07:09

    Olav Anton: presidendivalimised – pokkerimäng poliitlaval
    http://uudised.err.ee/v/arvamus/c4574771-ae3a-4ade-92c9-a295b01d8b26/olav-anton-presidendivalimised-pokkerimang-poliitlaval
    “Presidendi isiku osas kokkuleppele jõudmist on neil valimistel takistanud kaks asjaolu: esiteks juba käivitunud kohalike valimiste kampaania ning teiseks üksteist välistavad poliitilised eesmärgid, mida võiks tinglikult nimetada “kambakas Reformile”, “täielik ühiskondlik kannapööre” ja ”peenhäälestus”,” kirjutab Olav Anton oma arvamusloos.
    Presidendivalimised toimuvad kahes jaos. Esmalt poliitteater rahvale, kaasates meediat ja korraldades sobivaid üritusi. Lõpetuseks, enne kooliaasta algust, “kolm otsustavat partiid” riigikogus. Teises jaos loodetavasti valib valimiskogu 24. septembril viienda Eesti Vabariigi Presidendi. Seekord on protsess olnud varasematest oluliselt kirglikum ja intriigi lisandub valimiskoguks üha juurde.

    Vasta

  39. js
    sept. 10, 2016 @ 18:36:14

    Mõned – Sutrop näiteks – räägivad et K. on rahva ühendaja.

    Ma ei usu. Pigem arvan ma, et K. on venelaste lõhestaja. Ja siis arvan ma veel, et suure mängu nimi Eestis on Eerik-Niiles Krossi välja hõigatud Põhjala Iisrael. Iisraeli peamine iseloomustaja on teadagi see, et ta on pinnuks silmas kõigile oma piirkonnas.

    Neil, kes soovivad K-d presidendiks, on vaja kedagi, kes oleks valmis käituma täpselt nii nagu Ilves ja Gribauskaite Ukraina kriisi tipphetkedel ja selle järelmängus.

    Sarnases kriisis natukenegi vene kogukonnast ebakindlust tekitada on suur võit ja hästi kasutatav rahvusvahelises meedias. Kross on Politicos paras käsi, paistab mulle.

    Vasta

  40. ckrabat
    sept. 11, 2016 @ 11:31:07

    Tegelikult päris sisukas lugu see viimane intervjuu, päris hästi öeldud ka presidendiralli kohta. R.I.P.

    Aarne Rannamäe viimases teleintervjuus: ma elasin äärmusest äärmusesse
    http://menu.err.ee/v/uudised/inimesed/be046b66-bd5e-41f9-8ef5-07c8e2b1ad20/aarne-rannamae-viimases-teleintervjuus-ma-elasin-aarmusest-aarmusesse

    Vasta

  41. huviline
    sept. 11, 2016 @ 13:40:31

    “Minu isiklikud mälestused tõsi küll harvadest vahetutest kokkupuutumisest Marina Kaljurannaga on olnud meeldivad, aga see ei tähenda seda, et ma arvaksin ta oleks täna parim Eesti president.”

    Eestile parim president? See läheb nüüd küll juba stultoloogia valdkonda. Parlamentaarse demokraatia tingimustes saab presidendi institutsiooni kandjaks see, kelle osas kompromissid peavad. Kompromissid käivad valikutega kaasas, järelikult presidendiks saab see, kes on kõige vähem halb, mitte parim.

    Presidentide sõimamine lollideks või lahterdamine headeks ja halbadeks vähendab võimalusi isegi kompromissideks.

    Vasta

    • ckrabat
      sept. 11, 2016 @ 14:28:34

      Esiteks selle “isiklikud mälestused” panin ma siia üldse sellepärast, et siin kusagil väideti “allikas VM-st” või “tuttav vorstipoe müüja”, sellepärast usaldusväärne. Minul on praegustest kandidaatidest vahetud kokkupuuted olnud (ja ma ei pea silmas siin, et olen mingil üritusel samas ruumis olnud, vaid suhelnud) kõigest Marina Kaljurannaga (ajast veel, kui ta oli VM töötaja, mitte minister, president või mõisavalitseja), Mart Helmega ja ühe korra ka Mailis Repsiga, kuid ma ei hääletaks väga erinevatel põhjustel neist mitte ühegi poolt, kuigi nad kõik on intelligentsed ja meeldivad inimesed. Kaudselt, läbi “allikate” olen ma kursis praktiliselt nende kõigiga. See oleks emotsionaalne, mitte ratsionaalne valik, sellepärast see “VM allikas” on otsuste tegemisel irrelevantne, sest ka see allikas on establishmenti osa, kes loodab “õige valiku” abil kõrgemale levelile tõusta. VM kohta võib lugeda Wido Moritzi “Vajalik visiit”, mis sealset mentaliteeti hästi kirjeldab. Ma olen kursis, et teatud liigi jaoks on oluline just emotsionaalne valik, näe ta näitab samamoodi perset ja kallab end jääveega üle, ja selle peale kõik need valimindmehed rõhuvadki. Minu ratsionaalne valik ütleb, et Eestile pole presidenti vaja, aga kui muidu hakkama ei saa, siis kvalifitseeruvad kõige paremini Mart Helme, Allar Jõks ja Siim Kallas.
      Muide ka Aarne Rannamäe ütles oma viimases intervjuus, et praegune valimissüsteem ei kõlba kusagile ja tõestanud oma ebakompetentsust. Ma pean võimalikuks, et valimiskogus lähevad sotsid Kaljuranna taha, Ossinovski teda kiitis, ning kui valimised lähevad uuesti Riigikokku, võib kompromisskandidaadina taas esile kerkida Eiki Nestor. Huvitab saab olema, missuguses faasis ühendavad Reps ja Helme oma jõud.
      Lõpetuseks tsitaat Maarja Vainolt – so true: “Tegemist on lihtsalt massiivse tarbimismentaliteedi osaga. Tarbimine ei vaja vaimsust, see on isegi pisut takistav asjaolu. Massikultuur ja massitarbimine soodustavad üheülbalisust, mitte süvenemist ega eristamisvõimet. Ja nii ühtlustub tasapisi ka kõik muu: poliitika, sport, Hollywood jne. Peaasi, et oleks lahe, saaks põnevaid elamusi ja nalja. Poliitiku puhul ei ole justkui üldse enam oluline tema silmaring, teadmised, lugemus, hariduse sügavus, vaimne mõõde. Rahvuskultuuri tundmine. Millest omakorda tuleneb ju tema arusaamine maailmast, ühiskonnast, rahvast, suutlikkus nende teemadega tegeleda ja adekvaatseid otsuseid vastu võtta. See, mis praegu loeb, on küsimus, millist parteid meedias kõige rohkem mainiti, kes tunneb Euroopas rohkem teisi kuulsaid poliitikuid, kes on paremini pildil jne. Ja presidendikampaania kipub mõjuma kui järjekordne teisendus meluformaadist «Eesti otsib superstaari».”

      Vasta

      • huviline
        sept. 11, 2016 @ 17:19:27

        Toodud artikkel või tsitaat M.Vainolt, kergelt pedagoogitsev, mõneti peenutsev, 1980-ndatel “Sirbi ja vasara” lehekülgedel läbi harutatud ja tollaseid lõppjäreldusi kordav, ei muuda midagi massikultuuris või massitarbimises, isegi kui seda “massiivse tarbimismentalteedi osaks” nimetada, sest massikultuur ja massitarbimine on paratamatud ja vajalikud, et ära tunda väärtuslikku. Naiivne on võidelda massiklutuuri ja massitarbimise nähtusete vastu, sama naiivne kui võidelda totaalse meedia vastu, sest sotsialistlikud ajendid igas inimeses tingivad selle. Vastupidine tähendaks enese valgeks rahutuviks kujutlemist.

        Presidendi institutsioon ei pea olema meelelehutuse osa, “järjekordne teisendus meluformaadist” teles, nagu president ei pea olema tohman. Kui president teeb tööd ja tal on tööülesanded, mis on määratletud põhiseaduses ja teistes seadustes, siis on ta töötaja, aga mitte tavaline. Presidendi institutsiooni mõte on olla esimene. Parlamentaarse demokraatia tingimustes ei saa president olla parim, aga ta saab olla esimene, nii sümboolselt kui reaalselt. Seega hierarhia esimene ametnik, sarnaselt nagu kellelgi on Advokatuuri liikmekaart nr 0001 (kunagi oli selleks advokaat Levin) või Bõrsimaaklerite liikmekaart nr 0001 või nõkogude ajal NLKP liikmekaart nr 1.

        Presidendi institutsiooni mõte riigi sisemiselt jääb siiski, seadusest tulenevalt, marginaalseks, sellepärast on kaasatud ka välispoliitika. Olles diplomaatilise korpuse sümboolne ja vaimne pea, rahvusvahelise presidentide kogukonna liige, muutub presidendi institutsiooni mõte oluliselt. Presidendi institutsioon on poliitiliselt nii tõsine asi kui tõsiselt me ise võtame ja presidendil endal materjali on lasta ennast paista.

        See trall, mis presidendivalimiste ümber toimub, võiks presidendi institutsiooni samuti väärtustada, sest valge taustal paistab must alati mustem kui pruuni taustal ja musta taustal paistab valge alati valgem kui pruuni taustal.

      • guybrush
        sept. 13, 2016 @ 07:22:47

        Põhimõtteliselt olen nõus sellega, et presidendi ametikoha praktilistel kaalutlustel ära kaotada. Aga siis peaks midagi muud selle asemele leiutama, sest nii rahvale kui poliitikutele tundub vägagi korda minevat, kes presidendiks saab. Järelikult mingi tabamatu väärtus sellel institutsioonil siiski on.
        Ma leian ka, et presidendivalimised on väga hea viis katsetada demokraatia toimimist ka, sest nüüd saab näha, kuidas rahva poolt valitud esindajad suudavad piiratud aja jooksul ühise eesmärgi puhul tööd teha ja kokkuleppeid sõlmida. Samas pole ka midagi katastroofilist, kui neil see ei õnnestu, kaalul on ainult presidendi ametikoht, millel reaalset võimu väga pole.
        Kui president valitaks rahvahääletuse teel, siis pakun, et suure tõenäosusega muutuks see sarnaseks riigikogu- või kohalike valimistega, ja maksumaksja saaks jälle kinni maksta reklaamifirmade tehtud imalaid valimiskampaaniaid.

      • ckrabat
        sept. 13, 2016 @ 08:08:26

        “Kui president valitaks rahvahääletuse teel, siis pakun, et suure tõenäosusega muutuks see sarnaseks riigikogu- või kohalike valimistega, ja maksumaksja saaks jälle kinni maksta reklaamifirmade tehtud imalaid valimiskampaaniaid.”

        Jah, nii see arvatavasti läheb, mis jällegi kinnitab väidet, et president on meil põhiliselt meelelahutuslik institutsioon. Teine probleem on see, kui president saab rahvalt otsemandaadi, siis võib tal tekkida soov oma volitusi laiendada, sest ta apelleerib rahva mandaaadile ning ka tegelikult valitsema hakata.

  42. js
    sept. 11, 2016 @ 16:51:30

    Rahva olemisele, tema ühisele ja avalikule ruumile – kui see kõverruum ei ole – on hea ja vajalik, kui riigijuht kasvab koos rahvaga. Aeglaselt ja tajutavalt.

    Mart Helme ja tema mõttekaaslased on rõhutanud presidendi otsevalimise olulisust. K. kampaania on selle mõtte kaaperdanud tühiste arvamusküsitlusega stagneeruvas süsteemis. Lobjakas üritas “Olukorras” Karnaule seletada, millise ohtliku väändega on tegemist, aga tal ei tulnud see liiga hästi välja ja Karnau ei võtnud vedu ka.

    Venelased jäeti dopingu kasutamise pärast olümpialt kõrvale, meil on PR-dopingukandidaat tõenäolisim tulevane president.

    Vasta

    • huviline
      sept. 11, 2016 @ 17:26:52

      Kaljurand tegi pretsedenditu käigu, mis on ka julge samm, va banque, mis kogu kampaaniat on muutnud.

      Kui Kallas presidendiks ei saa, siis ta läheb lihtsalt pensionile, Kaljurannal sarnas head väljundit pole.

      Vasta

  43. ckrabat
    sept. 12, 2016 @ 00:15:14

    Ok, kuulasin nüüd selle “Olukorrast riigis” üle – nojah, kõigepealt ma ei tabanud kohe pointi, ma ise Lolli-TVd ja kollast meediat – hoolimata siin väljendatud seisukohast, et seda teevad kõik, näitavad perset ja kallavad end jääveega üle – eriti ei jälgi, tõepoolest Kristjan Kaljurannaga pole siin mingit pistmist, aga et seal üks eraeluline seik on rakendatud valimiskampaania teenistusse, see oli minu jaoks pigem õõvastav, aga nagu siingi näha, siis stultoloogilise efekti ta nähtavasti annab. Lobjakas ja Karnau rääkisid, et Kaljurand “hea tsaari” image varjus kogub kaastundekapitali ja tal puudub selge programm, ta püüab emotsioone, mitte argumente ja see on juba puhas stultoloogia. Mis muidu kinnitab siin juba varem toodud seisukohtade paikapidavust 😛

    Vasta

  44. ckrabat
    sept. 12, 2016 @ 08:08:24

    Järelikult on meedia teinud head tööd, seda lollid ostaksid 🙂
    http://uudised.err.ee/v/eesti/8fa609c0-efb0-4757-bbb3-ba6dd113d48a/kusitlus-rahvas-valiks-presidendiks-kaljuranna
    “Kaljurand on kaastunde- ja protestikandidaat, ta on lihtne, arusaadav ja vastandub Ilvesele. Ning lisaks on ta naine ja ühiskonnas on tekkinud ootus, et ka naised saaksid kõrgetele ametikohtadele,” võttis TNS Emori uuringujuht Kaljuranna suure toetuse rahva seas kokku.
    Meeldetuletuseks: kuidas tehakse stulltoloogiline valik?
    https://personainfieri.wordpress.com/2013/08/29/lollid-valima/

    Vasta

  45. ckrabat
    sept. 13, 2016 @ 15:40:45

    Siin on üsna mitu pointi:

    Mart Nutt: ärme unusta, milline on presidendi roll Eestis
    http://arvamus.postimees.ee/v2/3834407/mart-nutt-aerme-unusta-milline-on-presidendi-roll-eestis
    Presidendivalimiste käigus pidevalt avaldatavad kandidaatide populaarsusreitingud, debatid ja arutelu selle üle, kas presidenti oleks kõige õiglasem valida kaudselt või otse, jätavad mulje Eestist kui presidentaalsest, mitte parlamentaarsest riigist. Unustame, et Eesti kuulub riikide hulka, kus president täidab pigem esindusfunktsioone ning tal ei ole reaalset täidesaatvat võimu, kirjutab riigikogu liige Mart Nutt (IRL).
    Ajakirjandus ja mõned erakonnad on tekitanud ootuse, nagu sõltuks presidendist palju. Tahetakse valida presidenti, kel on võim, kuigi tegelikkuses tal seda ootuspärasel määral ei ole. Sellest on kantud ka kogu presidendivalimiste ümber toimuv meediakära, debatid, arutelud kandidaatide maailmavaate, programmide ja isikliku elu üle. Samal ajal riikides, kus presidenti valitakse kaudselt – näiteks Saksamaal – kandidaatide debatti sisuliselt ei toimu. On selge, et kui president täidab vaid tseremoniaalseid kohustusi ning tal pole sisulist võimu, pole mõtet ka debateerida. Vaadates meie presidendidebatte, vaieldakse seal küll erinevate eluvaldkondade ja arenguvõimaluste üle, aga enamikku räägitust president ellu viia ei saa. Debatid võivad olla huvitavad, kuid pole presidendi ametiülesannetega kuidagi seotud.
    Kuidas valivad presidenti teised riigid? Presidenti kui esindusisikut valitakse otse Soomes, Tšehhi Vabariigis, Austrias; kaudselt aga Saksamaal, Itaalias, Iisraelis, Lätis. USAs on president erinevalt eelpool mainitud riikidest valitsusjuht – nimetab ametisse kõrgemad ametnikud, riigisekretäri, meie mõistes ministrid, võib vetostada seadusi, tal on suured volitused välis- ja kaitsepoliitilistes küsimustes, ta võib ainuisikuliselt otsustada sõjaliste sammude vajalikkuse üle. Samas valivad USAs presidendi valijamehed, mitte rahvas otse. Kui presidentaalsetes riikides esindab välispoliitilistes aruteludes riiki president, siis parlamentaarsetes riikides teeb seda peaminister, st kui USA, Saksamaa ja UK arutavad välispoliitilist küsimust, ei ole USA presidendi vastas mitte kuninganna või Saksamaa Liitvabariigi president, vaid peaminister ja liidukantsler.
    Presidendi otsevalimiste pooldajad peavad arvestama, et riikides, kus presidendil ei ole täidesaatvat võimu ja kehtivad otsevalimised, on alati probleeme võimuküsimusega – president üritab võimupiire pidevalt laiendada, viidates rahva tahtele, kuigi põhiseadus talle sellist võimu ei anna.

    Vasta

  46. ckrabat
    sept. 16, 2016 @ 12:50:47

    Selleski blogis käsitletud teema:

    Kaarel Tarand: Valetamise kuldaeg
    http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/arvamus/kaarel-tarand-valetamise-kuldaeg?id=75635315
    Donald Trumpi populaarsuse visa püsimine tasemel, mis endiselt pakub võiduvõimalusi USA järgmise presidendi valimisel, on tõmmanud tähelepanu küsimusele, kui palju võib karistamatult valetada ja kas see ongi „uus normaalsus”, milles faktid ja ekspertteadmine taandatakse väljapoole võimu haaramise ja rakendamise sfääri, kirjutab Kaarel Tarand Õpetajate Lehes.
    Sama probleem viis suvel Ühendkuningriigis rahvahääletusel Brexitini. Oma kaaneloos keskendub sellele teemale ka nädalalehe Economist viimane number.
    Valetamine pole poliitikas midagi uut, kuid sellega vahele jäämine tähendas vähemasti lääneilmas varem ka pikaajalist karistust. Nüüd enam mitte.
    Seoses poliitilise klassi esiletõusu ja konsolideerumisega pole valetamine enam karistatav või kontrollitavgi ning nii öeldaksegi, et oleme jõudnud tõejärgsesse ajastusse, kus luule ja kuulujutt maksavad faktist rohkem.

    Vasta

  47. ckrabat
    sept. 16, 2016 @ 21:51:07

    SUUR VALIMISKOGU MEETER: Kõik 335 valimiskogu liiget on selgunud, enim on parteituid, järgnevad Reformierakonna ja Keskerakonna esindajad
    http://www.delfi.ee/news/presidendivalimised2016/uudised/suur-valimiskogu-meeter-koik-335-valimiskogu-liiget-on-selgunud-enim-on-parteituid-jargnevad-reformierakonna-ja-keskerakonna-esindajad?id=75507323

    Vasta

  48. ckrabat
    sept. 18, 2016 @ 13:35:34

    Kus on Eesti poliitmärtrid?
    http://pluss.postimees.ee/v2/3838313/kus-on-eesti-poliitmaertrid?_ga=1.151831737.1080883084.1457339902
    Marina Kaljurand ei taha, kohe kuidagi ei taha, et teda nähtaks haletsust vääriva ohvri, kannataja või märtrina. Kuigi põhjust selliseks nägemiseks ju oleks. Juba suvest saadik rahva suur toetus, kõikide küsitluste kindel liidrikoht – ja siis ühtäkki Reformierakonna teadaanne, et mitte Kaljurand, vaid Siim Kallas saab nende toetuse presidendivalimiste valijameeste kogus. Pettumus sellest laius üle Kaljuranna näo: senine lakkamatu naerusuisus asendus surnumatjaliku mornitsemisega. Kannataja? Kahtlemata. Võimuahne võimupartei tegi rahva lemmikule halastamatult ära, võis õhust lugeda paljude pahameelt. Ohver? Igatahes. Suure ürituse nimel kannatanud ja siis poliitilises mõttes avalikult justkui hukatud – järelikult märter? Vist küll. Aga hoidke alt, kui märter teeb comeback’i! Nii nagu paljud usumärtrid on tunnistatud hiljem pühakuteks, nõnda, kui jälgida lõppenud nädala meediakajastusi ning kasutada klišeed, on ka Kaljurand kerkinud fööniksina tuhast. Või teisiti öeldes: lõiganud ilmsesti märtrikapitali pealt profiiti.

    Vasta

  49. ckrabat
    sept. 18, 2016 @ 17:42:55

    PRESIDENDI PARDIRALLI SUUR ENNUSTUSVÕISTLUS
    Presidendiralliga läheb vist niiviisi, et üks lõppvoorus osaleja on Mailis Reps. Tema vastu tuleb tõenäosuse järjekorras, kas Kallas, Kaljurand või Jõks. Ja see, kes tuleb, valitaksegi ära.
    Muidugi, kui Edgar mingit sõjakavalust välja ei mõtle.

    Vasta

    • ckrabat
      sept. 25, 2016 @ 20:01:19

      Oeaks midagi ennustuse kohta ka kobisema – kui nüüd peaks tõele vastama, et Edgar viis osa hääli Repsi juurest Kallase taha, siis pole midagi öelda, üsna täpne. Jõksi tõusu ei osanud ette näha, arvasin, et pigem minnakse tema juurest teiste juurde, eeskätt Kallast pean siin silmas. Kaljuranna läbikukkumist, et ei pääse teise vooru, oskasin siiski ette näha.

      Vasta

  50. ckrabat
    sept. 20, 2016 @ 20:43:06

    ERRi uuring: Kaljurannal on Kallase ees ülinapp edumaa
    http://uudised.err.ee/v/eesti/16d2ef92-0bde-48e1-84bd-0552d3e6f310/err-i-kusitlus-kaljurannal-on-ulinapp-edumaa-kallase-ees
    Oma eelistuse avaldas 335 valimiskogu liikmest 264. Kättesaamatuks jäi valimiskogu 5 liiget.
    Marina Kaljurand (SDE/Autorollo) 69
    Siim Kallas (RE) 68
    Mailis Reps (KE/Kadri Simson Team) 61
    Allar Jõks (IRL/VE) 58
    Mart Helme (EKRE) 10

    Vasta

  51. ckrabat
    sept. 20, 2016 @ 20:59:45

    Muidugi, samal ajal kui otsustatakse Siim Kallase või Marina Kaljuranna saatuse üle, toimuvad Eestis veel teisedki presidendivalimised 🙂
    http://www.postimees.ee/v2/3843771/tarankovi-rivaal-uuel-juhil-peab-olema-autoriteeti-vaelismaal
    Tarankovi rivaal: uuel juhil peab olema autoriteeti välismaal.
    Ingušš Ahmedi peetakse meheks, kes esindab Eesti organiseeritud kuritegevuses osa, mis jääb väljapoole nn ühiskassa otsustusõigust. Ahmedi sõnaõigus siinsetes allilmaasjades olevat selgelt suurem, kui välja paistab. Tema autoriteet põhinevat rahvusvahelisel kuritegevusel. Täpsemalt tšetšeeni päritolu inimestel rajaneval võrgustikul, mis ulatub Läänemere põhjaosast Musta mereni.

    Vasta

  52. ckrabat
    sept. 21, 2016 @ 22:43:45

    Jüri Mõis: mina hoian pöialt Siim Kallasele, häda pärast käiks ka Helme
    http://arileht.delfi.ee/news/uudised/juri-mois-mina-hoian-poialt-siim-kallasele-hada-parast-kaiks-ka-helme?id=75677067
    Praegune valitsus vajab majanduses järelaitamistunde,“ ütles Mõis. „Eesti president peab olema teeneline poliitik, nagu oli Lennart Meri, Arnold Rüütel ja ka Toomas Hendrik Ilves.” „Mart Helme käiks kah häda pärast, kuid tema vaateid ma ei toeta,” lausus ta. Allar Jõks oleks aga Mõisa hinnangul liiga äkiline.

    Vasta

  53. ckrabat
    sept. 22, 2016 @ 22:06:11

    REPLIIK: Miks teeme maffiamehest meediakangelase?
    http://maaleht.delfi.ee/news/maaleht/arvamus/repliik-miks-teeme-maffiamehest-meediakangelase?id=75690487
    Möödunud nädalal tapeti Läänemaal mees, kes juhtumisi oli ka Eesti allilmaliider.
    Kohe läks lahti ka meediahüsteeria, kus näidati sündmuspaiga veriseid fotosid õhtul ja hommikul ja keskpäeval, kirjeldati, milline mees see allilmategelane oli, arutati, kes võis tema mõrvast kasu saada ning otsiti talle järglast, kellel oleks autoriteeti ka välismaal. Lisaks ilmusid ka artiklid teemal kui hea naabri ja südamliku inimesega ikka tegu oli.
    Kohati oli tunne, et lisaks Eestile uue presidendi valimisega valitakse ühtlasi ka uut maffiapealikut. Või nagu Jüri Paet tänases Maalehes nalja heidab: „Eestis on praegu kaks olulist teemat: kes saab uueks allilmaliidriks ja kes presidendiks.“
    Täna on uudisteportaalides sadu pilte (ühes galeriis 345, teises 112) tapetud mehe matustest, rohkem kui mõne kultuuri- või ühiskonnategelase ärasaatmisest.
    Minu küsimus on, miks me heroiseerime kurjategijaid? Keda peal allilma ja politsei peaks see veel huvitama?

    No aga lollidele meeldib, boozhe moi kakoi avtoritet 🙂

    Vasta

  54. ckrabat
    sept. 23, 2016 @ 14:01:25

    Jou-jou, sarjast Eesti valib presidenti :irw

    “Batja” Dikajev võttis muidu teistele käske jaganud brigadiri ette nagu poisikese: “Ja sina ka, t**a, ära lobise paremale ja vasakule, ra**k!” Kõnede väljavõtted näitavad kamba hierarhiat ja sidemeid teistega
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/krimi/batja-dikajev-vottis-muidu-teistele-kaske-jaganud-brigadiri-ette-nagu-poisikese-ja-sina-ka-ta-ara-lobise-paremale-ja-vasakule-rak?id=75684731
    DŽAVAKJAN: Haron, ma ju ütlesin!
    DIKAJEV: Ai, raisad, et ma, p**si, seda ka ei näeks seal, t**a, hapu näoga. Ja sina ka, t**a, ära lobise paremale ja vasakule, ra**k!
    SERGEI DŽAVAKJAN: Haron, ma ei ole üldse veel kedagi näinud!
    HARON DIKAJEV: Ma kordan sulle veel kord, t**a!
    SERGEI DŽAVAKJAN: Hästi.
    HARON DIKAJEV: Pole vaja seal keelt teritada, t**a!
    SERGEI DŽAVAKJAN: Hästi, sain aru.
    HARON DIKAJEV: Käid, t**a, häälestad pilli, ra**k, ja enda oma läheb häälest ära na**ui!

    😀

    Vasta

  55. huviline
    sept. 23, 2016 @ 19:21:49

    http://uueduudised.ee/mart-helme-eesti-ei-ole-praegu-hasti-kaitstud-hasti-kaitstud-eesti-peame-alles-looma/

    Märksõnad: kaitsekulutused 2,4% SKTst, võimalik kaitselaen, KOV roll, evakuatsiooniplaan, sõjaväestatud piirivalve, detsenraliseeritud juhtimisstruktuur, Kaitseliidu sõjaaja ametikohad, liitlaste maaväe brigaad ja õhutõrje.

    M.Helme on üks tõsisemalt võetav presidendi kandidaat, tema poliitikaga võib ka mitte nõus olla, aga poliitiliselt oleks siiski M.Kaljurand parem, võttes venelastelt ühe käigu ära, eriti hea veel kui võtaks tõsiselt ülal loetletud märksõnu.

    Vasta

  56. ckrabat
    sept. 23, 2016 @ 22:49:31

    meedia kerib seda presidendivalimiste teemat, Eesti otsib autoriteeti.

    DELFI FOTOD: Allilmaliidrid, kurjategijad, ärimehed. Vaata, millise minevikuga mehed käisid maffiaboss Nikolai Tarankovi matustel Kes on kes? (153)
    http://www.delfi.ee/news/paevauudised/krimi/delfi-fotod-allilmaliidrid-kurjategijad-arimehed-tarankovi-matustel-kais-aarmiselt-kirev-seltskond?id=75699251

    Vasta

  57. ckrabat
    sept. 24, 2016 @ 11:43:21

    Vasta

  58. ckrabat
    sept. 24, 2016 @ 13:56:01

    Esimene voor Jõks 83, Kallas 81, Reps 79, Kaljurand 75, Helme 16

    Vasta

  59. ckrabat
    sept. 24, 2016 @ 15:47:06

    Mulle võib siis õnne soovide, sest mõlemad edasipääsenud on minu pakutud kolmikust. Ma arvan, et Eesti vajab vanema põlvkonna riigipead, kes teab, mis elu on ja oleks turvaline valik. Jõksi plussiks on jälle tema isepäisus ja loodetavasti pole ta tagatubade poolt manipuleeritav, mis on oht Kaljuranna ja mingil määral ka Repsi puhul. Samuti, et Jõks on maalt pärit ja peaks seega teadma, kuidas elab kolmas Eesti. Marina jaoks on president liiga vara, praegu on ta liiga ametnik, kui ta tuleb kunagi burksiputka ette ja saab teada, mis elu on, võib ta veel kunagi presidendiks saada. Mailis arenes selle kampaaniaga tublisti edasi. Ma pakun, et teine voor tuleb tasavägine, kuid Kallas võidab tänu sellele, et ta saab rohkem Kaljuranna hääli kui Jõks saab Repsi hääli. Helme hääled lähevad vast Jõksile, kuid ikka jääb väheks.

    Vasta

    • js
      sept. 24, 2016 @ 15:57:31

      Palju õnne, tõepoolest! Tõeline tsirkus Barcelona – nagu kogu see Kaljuranna asi oleks olnud mustkunstniku kätetöö. Kuldmunad läind?

      Valitagu nüüd ära, minugipoolest, milline kergendus see oleks.

      Vasta

  60. ckrabat
    sept. 24, 2016 @ 17:38:29

    Part ei ujunud välja, Kallas 138, Jõks 134, märgistamata 57, kehtetuid 3, üks tühi ümbrik, kahe nädala pärast kohtume Riigikogus.
    Kas keegi tõesti veel kahtleb, et Eestil pole presidenti vaja?
    Kiuslikkus ja mängurlus on riigimehelikkuse ületanud (Uudelepp, ETV) Halleluuja!

    Vasta

  61. huviline
    sept. 24, 2016 @ 18:42:20

    Kuna S.Kallas ja A.Jõks enam kaasa ei mängi, siis M.Kaljuranna aktsiad tõusevad. 75 häält esimeses voorus päris korralik tulemus, 4 koht.

    Toimunu, mida keegi ette ennustada ei suutnud, näitab, et valijad ei ole rahul valitseva korraga. Valijamehed kõhklevad, otsivad alternatiive, avaldavad oma nõustumatust tegevusetusega.

    Ootus on pöörde järele. Pöördele oleksid aidanud kaasa M.Kaljurand või M.Helme valimine presidendiks, aga valijamehed polnud selles päris kindlad.

    Võimalus, et valitsus laiali läheb, siiski väike ja ilmselt koalitsioon teeb kõik, et Riigikogus president ära valida. Olin üldiselt tänasest tulemusest üllatunud, kui erakorralised valimised tuleksid, siis oleksin lausa sillas.

    Vasta

    • ckrabat
      sept. 24, 2016 @ 18:48:13

      Kaljurannal pole enam ühtki aktsiat järel. Loogiline lahendus, et valitsuskoalitsioon suudab nüüd kellegi peale kokku leppida ja see valitakse ühiste jõudude toel ära, tõenäolisemalt keegi sots – nt Eiki Nestor ja vastutasuks läheb riigikogu esimehe koht IRL-le. Need, kes valimiskogul osalesid, enam mängu ei tule.

      Vasta

    • js
      sept. 24, 2016 @ 21:07:08

      Mis müstilisi vajalikke süsteemi vabastavaid pöördeid Kaljurand või Helme andnud oleksid? Mille poolest on nad mõlemad ühtemoodi head ja uuenduslikud kandidaadid? Välisministeeriumi töötajad? Moskvas olnud, mis veel? Üüratuma usaldusväärselt tõestatud rahva ja päevalehtede kommentariaadi toetusega? Sügava vagariigi esindajad? Sissepühitsetud?

      Ma ikka meenutan, et EKRE sai hoo sisse kooseluseaduse värgist. Sotsid ja reform.

      Vasta

      • huviline
        sept. 24, 2016 @ 21:37:57

        M.Kaljurand oleks võtnud venelastel ühe käigu vähemaks, sest kuidas sa kritiseerid riiki, mille president on kaasmaalane.

        M.Helme esinemine Valimisstuudios jättis hea lavanärviga esineja mulje, kelle seisukohad olid selged. Tema poliitikaga võib mitte nõustuda, aga usun, et presidendina oleks ta torganud kooritud oksa sipelgapessa, et haput maitsta.

        Nüüd on veel vanadest kandidaatidest jäänud M.Kaljurand, kes ütles, et edasise osas ei spekuleeri, ja M.Reps, kes ütles, et edasise osas alles kaalub otust. Mõlema puhul võib see tähendada edasist Riigikogus kandideerimist. See oleks normaalne ja üldse mitte väärikusega seotud, nagu arvab A.Jõks.

      • ckrabat
        sept. 24, 2016 @ 22:02:28

        kuidas sa kritiseerid riiki, mille president on kaasmaalane.

        Vabalt saab kritiseerida, pealegi on Kaljurand täiesti eestistunud venelane, ei maksa unustada, ma kahtlustan, et nt siinsed venelased ei võta teda omaks. Tema suur populaarsus on ikka hea meediakampaania tulemus, Andreas Kaju on selline noor agar poliittehnoloog, varem sebis IRL ümber, ja lisaks veel perekond Rosimannuse seljatagune. Ma täiesti tunnustan kampaaniat, mingitel Riigikogu või Europarlamendi valimistel oleks sellel kõva lööki olnud, kuid see oli suunatud valele kontingendile. Ta oleks pidanud selle asemel tegelema poliitikutega, kes valivad tegelikult presidenti. Kaljuranna eelis on see, et ta on puhas leht, poliitikas uustulnuk, seepärast pole jõutud teda mustaks värvida, aga ta on tagatubade poolt kergesti manipuleeritav. Võiks ju huvilise käest küsida, et mida ta teab Kaljuranna poliitilisest programmist? Meedia kütab emotsiooni ja mõned liigid on sellele kergemini allutatavad.
        Mart Helme on tore ja intelligentne inimene, aga ta on oma erakonna vang ja seal domineerivad hoopis teistsuguse hariduse ja haritusega tüübid. Natside juhtkonnas oli ka väga haritud, sügavate kultuuurihuvidega ja intelligentseid tüüpe, aga mitte nemad ei kujundanud masse, vaid mass kujundas neid. Ja lõpuks otsustavad just need tüübid, millist poliitikat Helme ajama peab, sest sealt kogub ta oma hääled ja toetajad ja need toovad talle leiva lauale ning Mart teab seda väga hästi.

      • huviline
        sept. 25, 2016 @ 05:10:24

        “Vabalt saab kritiseerida, pealegi on Kaljurand täiesti eestistunud venelane, ei maksa unustada, ma kahtlustan, et nt siinsed venelased ei võta teda omaks.”

        Igaüks võib kahtlustada mida iganes, aga kui sa tahad kahtlustuse esitada, siis tuleb seda teha kahtlustuse reeglitele vastavalt. Need reeglid leiad KRMS.

        Huvilisel pole mingit vajadust lugeda nt M.Kaljuranna poliitilist programmi, võtta sealt välja tsitaate, neid oma mätta otsast kritiseerida ja mättasse tampida. Esiteks on huviline meediatarbija, nagu neid on Eestis tuhandeid, kes meedia ridade ja mõtete tagant püüab leida tõde, sest keskendumine kellegi biograafiale on lõpuks meedia ülesanne.

        Massitarbimine ei pea tähendama ühetaolistumist. Meedia tarbimine ei erine põhimõtteliselt tänapäeval nõukogude ajast. Tegelikult on massitarbimine moes juba aastasadu, alates TTR. Isikud leiavad alati väljapääsu ühetaolistumise survest massitarbimise poolt, lülitades kanali või iseennast välja.

        Teiseks on huviline poliitikahuviline, mitte politoloog. Politoloogide ülesandeks on meile M.Kaljuranna poliitilist programmi seletada. Selliseid politolooge on palju, sooviks lihtsalt sisukamat teksti nende suust, kes igapäevaselt teles esinevad.

        Kolmandaks on poliitika sisuks isikute huvi, nii ka huvilisel. Poliitika ei pea olema politoloogide seletuste kujuline, mis just teeb poliitika huvitavaks, nt ei suutnud keegi ennustada presidendivalimiste läbikukkumist valijameeste kogus. Kui poliitika oleks ette ennustatav ja stabiilne, siis oleks poliitika ka manipuleeritav kellegi poolt.

        Demokraatia on lõpuks rahva võimalus manipuleerida võimuga, mitte vastupidi.

  62. ckrabat
    sept. 24, 2016 @ 19:05:11

    Igaks juhuks olgu siiski mainitud, et kui Riigikogu ka kolmandal katsel ei suuda ära valida, mida ma hästi ei usu, sest see käiks juba kogujarahva au pihta, siis ei tähenda see uusi parlamendivalimisi, vaid praeguse presidendi volitused pikenevad automaatselt. Ilmselt hakkab Riigikogu kõigepealt tegelema valimisseaduse muutmisega ja siis hakkab kogu trall uuesti pihta, võib-olla uute näitlejatega.

    Vasta

  63. huviline
    sept. 24, 2016 @ 20:20:13

    http://www.delfi.ee/news/presidendivalimised2016/uudised/fotod-siim-kallase-kone-peol-me-olime-tana-tunnistajaks-vaga-tosisele-poliitilisele-krahhile?id=75711655

    “See, mille tunnistajaks me täna olime, on minu meelest ikkagi väga tõsine poliitiline krahh,” lausus presidendivalimistel kandideerinud ja valimiskogu teise vooru välja jõudnud Siim Kallas, kes kogus seal 138 häält.”

    “Süsteem on vale, süsteem ei kõlba sellisena, midagi tuleb muuta selles valimiskorras, kui saab, või minna hoopistükkis otsevalimistele või midagi muud suuremat mõelda, aga otsevalimistele on tehtud, nagu Helme ükskord ütles, 13 ettepanekut ja kõik nad on jäänud sinnapaika.”

    Kogu loogika tuleb valijameeste käitumisest, kes kõhklesid, ei teadnud selgust, otsisid alternatiivi, ootasid pööret, aga kuna süsteemis on vead, siis otsuele ei jõudnudki.

    Võib S.Kallasega nõustuda osaliselt, probleem on selles, et selle vabariigi on ta ise ja temasugused ehitanud. Tõenäoliselt on kõik poliitilised väärtushinnangud ja pedagoogiline diskursus täna vale, sest selle lävend ei võimalda isegi presidenti valida. Kindlasti tuleks läbi mõelda rahva mandaadi sisu ja seda mitte karta. Demokraatia on lõpuks rahva võimalus manipuleerida võimuga, mitte vastupidi.

    Vasta

  64. ckrabat
    sept. 24, 2016 @ 22:07:02

    Kokkuvõttes näitas käesolev presidendivalmiste pardiralli jälle väga hästi ära, et Eestile pole presidendi institutsiooni üldse vaja, vaid riigipea ülesandeid võiks täita näiteks Riigikogu esimees, mis oleks igati kooskõlas parlamentaarse vabariigi põhimõtetega.

    Käesolevatel valimistel oli Marina Kaljurand kõige selgemini poliitilise establishmenti valik, sest nii Kallas kui Reps esindasid oma erakondade siseopositsiooni, Jõks oli üldse parteideväline ja Helme nagunii taustanäitleja. Establishment sai lüüa. Teise ja palju suurema löögi said nad aga Suurbritannia leiboristide juhi valimisel, kus Jeremy Corbyn võitis jälle rohujuure tasandi häältega ja teda kangutada üritanud establishment sai lüüa.

    Vasta

  65. huviline
    sept. 25, 2016 @ 05:26:05

    “Käesolevatel valimistel oli Marina Kaljurand kõige selgemini poliitilise establishmenti valik, sest nii Kallas kui Reps esindasid oma erakondade siseopositsiooni, Jõks oli üldse parteideväline ja Helme nagunii taustanäitleja.”

    Ükski neist hinnangutest ei vasta tegelikusele, nt A.Jõksil oli selge erakondlik tugi. S.Kallas oli T.Rõivase valik ehk konsolideeritud, M.Reps oma tasakaalukal moel esindab oma erakonna uut peavoolu, M.Kaljurand oli meedia toode, mitte poliitilise establishmendi valik.

    M.Helme kaasus aga on eriline. Valijameeste kogu suutmatus langetada valik näitab uute jõujoonte kujunemist Eesti poliitikas, mille esindajaks M.Helme on. Häältesaagi väiksus ei pea tähendama veel taustanäitleja staatust.

    Vasta

    • ckrabat
      sept. 25, 2016 @ 08:35:54

      Rumal jutt suhu tagasi, justnimelt rumal, ma kordan rumal, mitte l…, mis tähendab hoopis midagi muud. Nii nagu Savisaar tegi valmis Boroditši, tehti TÜ (tulundusühing, mitte tartu ülikool) Autorollo tagatoas valmis Kaljurand, sest varem polnud suur osa rahvast sellisest kuulnudki, ja paisati meediaturule, edasi on kõik juba turundamise küsimus ja siin tasub Andreast (oleme kunagi samas asutuses töötanud) kiita, sest turunduskampaaniat tehti väga hästi, ainult sihtmärk oli vale. Eduka kampaania nimel oleks ta pidanud oma toodet reklaamima KOV-ides mitte massimeedias. Solvatud naise kuvand muus hästi meedias, aga mitte vallamajades. Kaljurand oli Reformierakonna esimene valik, kuid Siim Kallas, kes esindas erakonna raames opositsioonilist tiiba, seadis end ise üles ja tegi Autorollo tiimil elu raskeks, sest erakonna asutajana oli tal reformarite seas loomulikult lööki, tema oli koos erakonnaga sündinud, mitte tagatoas tehtud ja selles mõttes just erakonna loogiline valik. Talle sai saatuslikuks, et Rõivas ei suutnud pikka aega otsustada, kas Autorollo või Kallas, kumb on talle olulisem. See, et Rõivas sellest aru sai ja lõpuks Kallase taha tuli on jälle Kallase kampaaniameistrite saavutus. Kui reformarite establishment oleks valiku teinud õigel ajal, kampaania alguses, siis oleks üks neist arvatavasti ka ära valitud. Kallase julgust mängu sekkuda tasub kahtlemata kõrgelt hinnata, sest sellega anti tagatoa poliittehnoloogidele tõsine hoop.
      See, et Kaljurand on laiatarbekaubana turule paisatud meediatoode, selle kasuks räägib ju kasvõi see, et huviline, kes vaadetelt, vähemalt niipalju kui me oleme siit blogist lugeda saanud, on EKRE toetaja ja tema loogiline valik oleks olnud Mart Helme, siis toetas innukalt Marina Kaljuranda, kes on Helme täielik vastand. Helme ja Kaljuranna liit nendel valimistel oleks olnud täiesti mõeldamatu. Kui EKRE suudab kasvatada oma toetajate hulka nii KOV-ides kui ka Riigikogus, siis on Helmel järgmistel valimistel kahtlemata paremad šansid. Ta peab arvestama aja faktoriga, sest kui tuleb peale veel noorem põlvkond, kes on rohkem globaliseerunud ja rohkem maailma näinud, siis seda on juba raskem hirmutamisele allutada ja seal võib tal vähem lööki olla.

      Vasta

      • huviline
        sept. 25, 2016 @ 13:08:43

        “See, et Kaljurand on laiatarbekaubana turule paisatud meediatoode, selle kasuks räägib ju kasvõi see, et huviline, kes vaadetelt, vähemalt niipalju kui me oleme siit blogist lugeda saanud, on EKRE toetaja ja tema loogiline valik oleks olnud Mart Helme, siis toetas innukalt Marina Kaljuranda, kes on Helme täielik vastand.”

        Kindlasti pole huviline rohkem või vähem toetanud M.Kaljuranda või M.Helmet, kummagi poliitikas oldud aeg on alles lühikene, seega on crabati ülaltoodud tsitaat ebaadekvaatne, ajades segi poliitilise vaate, poliitilise valiku ja maailmavaate. Ilmselt on eeldatud, et nende vahel ei tulegi vahet teha.

        Mina ei ole andnud ühelegi isikule hinnangut ja tabusõnu kasutan harva, et nende mõju ei lahtuks.

        Poliitika on huvitavaks saanud alles viimastel aegadel, peamiselt selle blogi pidamisega seoses, mille eesmärgiks sotsiaalse debateerimise ja sõnavabaduse arendamine, siis võin öelda, et maailmavaatelt olen uue tõusva keskkonda säästva maailmavaate pooldaja.

        Eesti Rohelised uut maailmavaadet kindlasti ei esinda, nende eesmärk on käibivate poliitiliste meetoditega suuta tuua muutusi keskkonna säästmisesse või pigem hoidu. Keskkonna hoid on sotsialistlik lähenemine, keskkonna sääst kapitalistlik lähenemine keskkonna teemasse.

        Sellest vaheteost võidki välja lugeda huvilise kujuneva maailmavaate.

      • ckrabat
        sept. 25, 2016 @ 16:51:52

        “seega on crabati ülaltoodud tsitaat ebaadekvaatne, ajades segi poliitilise vaate, poliitilise valiku ja maailmavaate.”

        Sellele järeldustele olen ma jõudnud sinu seisukohavõttude põhjal, milles on kõige rohkem sarnasusi EKREga ja kõige vähem sarnasusi ehk reformierakonnaga ja sotsidega, kelle kandidaat Marina Kaljurand oli. Ega mina ju ei kujuta ette, kelle poolt sa tegelikult hääletad 😀 Selles ei ole mitte midagi taunimisväärset, inimeste vaated ja valikud ongi erinevad ja tihtipeale see muudabki elu huvitavamaks ja mitmekesisemaks. Siin olid näiteks enne suve väga huvitavad aqualungi ja guybrushi vastandlikud mõtetevahetused, mis kahtlemata lisasid selle blogi vaatenurkadele värvi juurde.

      • K_V
        sept. 25, 2016 @ 18:51:31

        “…tagatoas valmis Kaljurand, sest varem polnud suur osa rahvast sellisest kuulnudki, ja paisati meediaturule, edasi on kõik juba turundamise küsimus…”

        Muidu levitatakse vabaturulaste ringkondades ikka seisukohta, et need avaliku sektori tüübid ei kõlba õieti millekski, aga näedsa – turunduses ollakse viimasepeal tegijad. Seda siis turuosas, mille puhul vabaturu imettegevat toimet kõige vähem kahtluse alla on seatud – meedias.
        Meedia müügimehed arvavad vist tõsimeeli, et mõeldakse vaid müüdavuse suurendamisele, kui tegelikult edastatakse vaid kellegi osavalt ja täie intellektuaalse üleolekuga koostatud propagandasõnumit. Jääb vaid pöialt hoida, et kalli idanaabri propagandatöötajad nippi ära ei taba ja “Autorollo tagatoale” konkurentsi pakkuma ei hakka.

      • huviline
        sept. 26, 2016 @ 05:38:16

        “Sellele järeldustele olen ma jõudnud sinu seisukohavõttude põhjal, milles on kõige rohkem sarnasusi EKREga ja kõige vähem sarnasusi ehk reformierakonnaga ja sotsidega, kelle kandidaat Marina Kaljurand oli.”

        Nagu öeldud, need vägivaldsed järeldused on ebaadekvaatsed, et mitte öelda laest võetud. Kõikke ei saa olemasolevatesse raamidesse suruda, eriti kui järeldaja jaoks jääb seisukohavõtt hämaraks.

      • ckrabat
        sept. 26, 2016 @ 08:08:55

        Kui tegemist on emotsionaalse valikuga, siis seda polegi võimalik ratsionaalsete meetoditega hinnata. Siin aitab kõige paremini jällegi selgeltnägijate tuleproov, kuid näiteks tuntud selgeltnägija Ivar nõukogude armeest ei ennustanud mitte kunagi selge peaga 😀

  66. huviline
    sept. 25, 2016 @ 05:33:32

    Presidendi institutsioon Eestis tuleks täita õilsa ja õiglase sisuga paljudel põhjustel, millest eespool juttu. Seni on vorm sisu üle domineerinud.

    Isegi presidendi kätlemistseremooniale võiks leida õigustuse, sest teretamine ja käe andmine on vanad kombed, mida täideti tervist soovides ja abi pakkudes.

    Vasta

    • ckrabat
      sept. 25, 2016 @ 08:59:50

      Absoluutselt kõigele võib leida õigustuse kui seda soovitakse. Kui ikka soovitakse Juku pead ümarana näha, siis tasub lihtsalt eitada seda, mis kujul see pea sulle päris elus vastu vaatab.
      Kätlemistseremoonia põhineb iidsel traditsioonil, millega alamad väljendasid senjöörile lojaalsust. Demokraatlikud riigid on sellistest tseremooniatest valdavalt loobunud. Ma usun ka, et suurem osa selle traditsiooni toetajatest ei teagi, kust see pärit on, vaid nende olulisem eesmärk on näidata oma kuulumist kusagile, näiteks eliidi hulka ja see on umbes sama mehhanism nagu lollid kallavad end jääveega üle, et teised lollid neid ära tunneksid. Kõige rohkem võib kätlemistseremoonial paralleele leida Orwelli Loomade Farmiga, kus sead ajasid endale ülikonnad selga ja üritasid inimeste moodi välja näha. Lollkonna soov end reptiilidena eksponeerida pärineb aga samuti Nibiru-aegadest.

      Vasta

      • huviline
        sept. 25, 2016 @ 12:35:17

        “Kätlemistseremoonia põhineb iidsel traditsioonil, millega alamad väljendasid senjöörile lojaalsust.”

        Euroopa ei alga keskajaga, kus tegutsesid senjöörid, suveräänid, vasallid, feoodid, ja teised tegelased. Euroopa on segu barabarite rooma traditsioonide tõlgendustest ja kohalikust omamaisest kultuurist. Demokraatlikud riigid tänapäeval jätkavad kõiki vajalikke tseremooniaid, kui sellele leitakse põhjendus.

        Pole olemas üldiselt omaksvõetud demokraatia määratlust, mis põhjendust ei leia, et võimu kindlustada. Näiteks Venemaa mõistab demokraatiat omamoodi. Presidendi ja peaministri kohtade vahetus korduvalt, pikaaegselt, nn tsaarivalimised, see on Venemaa arusaamine. Näiteks Eesti demokraatia mõistab võimu kindlustamisena kätlemistseremooniaga. Inglismaal tähendab demokraatia kohest tagasiastumist ja vastutuse võtmist, võimu kindlustatakse nende traditsioonidega. USA demokraatia liigub aina enam meediakesksemaks, võimu kindlustatakse läbi meedia ja reklaami.

        Me teame, et paavst ja patriarh said üle pikkade aastate tänavu taas kokku, ning võib eeldada, et sellel on järelmid. Kui skisma leevendub, siis võib ka poliitiline vastasseis ida ja lääne vahel leevenduda. Arusaamised demokraatiast jäävad siiski erinevaks, pole olemas valdavat arusaamist, sest see on poliitika.

        Demokraatia on lõpuks rahva võimalus manipuleerida võimuga, mitte vastupidi.

      • ckrabat
        sept. 25, 2016 @ 12:43:00

        “Euroopa ei alga keskajaga, kus tegutsesid senjöörid, suveräänid, vasallid, feoodid, ja teised tegelased. …”

        Muidugi mitte, see traditsioon ise pärineb juba vanast Sumerist, Nibiru aegadest.
        Mati Kaal presidendiks!

  67. js
    sept. 25, 2016 @ 10:00:17

    Tuleb üks nutulaul, hõbepaberist mütsikesega.

    Presidendivalimised on muutunud kellegi jaoks ebaproportsionaalselt oluliseks. Ahjualuste ühinenud seltskond, suuremad päevalehed, kultuuriinimesed. Miks nii? Mina näen ainult vajadust Ilvese või Gribauskaite kloonimiseks. Mis tähendab suhete edasist halvenemist Venemaaga ja Euroopa narrimist.

    Vaieldamatult kõige pikem pink (või mingi muu riist, keeramiseks sobiv, Nulandi stiilis) on sügaval riigil. Vseviov, Särgava, Valk, uskumatuid ettepanekuid teeb Paet, mees, kes rääkis Ashtoniga. Äkki prooviks Sultsi? Miks tahetakse presidendiks kedagi, kes oleks avalikkuse poolt mingil määralgi läbi katsumata? Kas näiteks Jüri Luik oleks sellist valimist väärt?

    Keskerakond on lagunemas, vist. Kui mõelda, et on tõesti mingi soo või lima – varjatud nomenklatuur – mis ühendab sotse, keski, ekret ja reffi (irli?) siis hakkab natuke kõhe. Riigi ja avalikes asjus oleks hea tulel ja veel vahet teha.

    Kui Kadri Simson või keegi teine peaks arvama, et tal on Savisaare hävitamisest midagi võita, siis minu arust ta eksib rängalt. Hilja, see mees on liiga vana, liiga haige. Kui teised arvavad, et neil on sellest midagi võita, siis ma ei tea, neil on see õigus. Mage ainult, et see ei toimu poliitilisel areenil, vaid võimuorganite toel. Ossinovski võib ju proovida venelasi sotsialiseerida, kodustada, aga sellest saab pigem juurtetute orkide tõuaretusprojekt. Ei liha, ei kala. Krossile mõeldes – ei Läänekallas ega Gaza sektor pole mitte midagi ihaldusväärset, inimsust arendavat.

    Ukraina on ikka veel eeskujuks ja see ei kõlba kuhugi. Sellest tuleks valgusekiirusel eemalduda enne kui hilja. Kaasaegne Euroopa õigusriik, tugev Euroopa, vähe või parem üldse mitte mingit propagandat – kondid kõvaks, süda tühjaks nagu soovitab Lao-zi. Asjad on nagu nad on, sisu Soome moodi selline, mis kasvab tasakesi aja jooksul ilma neokonservatiivsete preservatiivideta.

    Ei mingit valge mehe aegade lõpu jura. Ei mingit mõttetut kõiki inimvõimeid või -võimetusi käsitlevat õiguslust.

    Vabandust.

    Vasta

  68. ckrabat
    sept. 25, 2016 @ 10:22:06

    Ma arvan, et sünnib poliitiline kokkulepe valitsuskoalitsiooni ja mingi osa opositsioonist (Vabaerakond?, KE Simsoni tiib?) vahel ja keegi kõiki rahuldav võrdlemisi neutraalne kandidaat lükatakse ette, Kaljuranna uus volume, kes ei ole Kaljurand, tema on oma võimaluse juba saanud.
    Helve Särgava, pmst miks mitte, ta on meediasõbralik, naine, emalik, aga mida me oskame öelda tema poliitiliste vaadete kohta?
    Mingid võimalikud nimed on juba kerkinud, Jüri Luik või Ülle Madise, aga kas nad ise tahavad? Senistest kandidaatidest võiks ainult Eiki Nestor veel mängu tulla.
    Mul tekkis praegu lambist idee, et Mati Kaal võiks sobida, kas see idee poliitikuteni jõuab, aga ta oleks kahtlemata hea kandidaat.

    Vasta

    • huviline
      sept. 25, 2016 @ 12:41:31

      “Ma arvan, et sünnib poliitiline kokkulepe valitsuskoalitsiooni ja mingi osa opositsioonist (Vabaerakond?, KE Simsoni tiib?) vahel ja keegi kõiki rahuldav võrdlemisi neutraalne kandidaat lükatakse ette, Kaljuranna uus volume, kes ei ole Kaljurand, tema on oma võimaluse juba saanud.”

      Jah, see on üsna selge, et üritatakse poliitilist kokkulepet, aga kas see sünnib. Kui sünnib, kui minnakse kompromissile, siis saabki Eesti kõige vähem halva presidendi. M.Kaljurand pole seni midagi avalikult öelnud. Kuna ta läks presidendivalimistele va banque, siis võib oletada, et ta vähemalt üritab veel, kui selleks väikseimgi võimalus.

      Vasta

      • ckrabat
        sept. 25, 2016 @ 12:55:36

        Sellest, et tädi ise tahab, on vähe. Tal on vaja 21 toetajat, kes teda esitavad ja 68 toetajat, kes teda valivad. Kaljuranna puhul on see oht, et kui ta üle mängib, siis ta võib ojulandistuda, kes oli kunagi samuti tõsiseltvõetav poliitik.
        Jaak Jõerüüt käis ka oma nime välja, kuid ükski poliitiline jõud polnud valmis tema taha koonduma.
        Mati Kaal presidendiks!

  69. ckrabat
    sept. 25, 2016 @ 12:45:23

    President peaks esindama mitte niivõrd erinevaid rahvaid, huvigruppe, erakondi vaid erinevaid liike ja kes veel peaks omama erinevate liikide esindamise kogemust kui seda on Mati Kaal!

    Vasta

  70. ckrabat
    sept. 25, 2016 @ 14:20:29

    Kirjutasin nihilisti http://nihilist.fm/ka-tuhi-leht-info/ sellise kommentaari:
    Loomulikult annab ka tühi leht informatsiooni edasi. Aga mitte selles ei ole probleem, vaid et käivitati järjekordsed murumängud, reality show, mille taha pandi hulk raha magama ja tulemus? … Esimene järeldus, mida võiksime teha, kas presidendi institutsioon ikka on selline väärtus, mida Eesti Vabariik ilmtingimata vajab ja ilma milleta mitte kuidagi ei saa? Nagu Jõks, Madise jpt väga selgelt ja õigesti ütlesid, põhiseaduslikku kriisi ju ei ole. Institutsioon täidab eelkõige meelelahutuslikku funktsiooni, palju on ju rõhutud selle peale, et rahvale meeldib, sellepärast on vaja pingviinide paraadi ja seda muud mõttetut ja paiguti naeruväärset kaadervärki … ja meedia muidugi ütleb, mis rahvale hea on ja mille eest ta pappi välja käib.
    Kuna Eesti on parlamentaarne vabariik, siis saab riigipea esindusfunktsioone väga hästi täita näiteks Riigikogu esimees ja mitmed teised institutsiooniga kaasnevad funktsioonid saab samuti väga hästi kusagile mujale delegeerida. Eesti Vabariigi algusaegadel selline riigiisa funktsioon tegelikult puudus ja selle asemel oli presidendi ja peaministri funktsioone ühendav riigivanema institutsioon. 1920.a. põhiseadus oli omas ajas väga progressiivne. Ega sellepärast riik otseselt halvemini ei funktsioneerinud.
    Kui just tingimata on vaja sellist institutsioone, siis peaks see esindama mitte niivõrd erinevaid rahvaid, huvigruppe, erakondi, kes pole tihtipeale koostöövõimelised, sest grupihuvid prevaleerivad üldriiklike huvide üle. Sel juhul peaks riigipea omama erinevate liikide esindamise kogemust ja kõige paremini sobiks ametisse Mati Kaal, kellel on vastav pikaajaline kogemus! Sellepärast toetan mina esmajärjekorras muidugi presidendi institutsiooni kaotamist, kuna selle järele puudub reaalne vajadus ja kui tõesti teisiti ei saa, siis tuleks sinna valida liikideülene kandidaat nagu Mati Kaal seda kahtlemata on (ja ma ei tee praegu nalja).

    Vasta

    • K_V
      sept. 25, 2016 @ 18:17:24

      Inimesi on kõige lihtsam koguda ühe mütsi alla, et välja naerda rumalust üleüldse või ka poliitikat üleüldse. Aga kui keegi väljanaerjatest soovib teha omapoolse väga konkreetse ettepaneku, kuidas rumalus tarkusega asendada, siis ei pruugi see sugugi kõigi poolt samasugust üksmeelset toetust leida.
      Et siis edu kõigile, kes rumaluse tarkusega asendamiseks konkreetseid ettepanekuid teevad.

      Vasta

  71. ckrabat
    sept. 25, 2016 @ 22:04:53

    Loomulikult on kergem leida konsensust kellegi või millegi vastu kui poolt, kõik revolutsioonid on seda tõestanud. Eelmisel valitsejal pea maharaiumine läheb libedalt, kõik karjuvad hurraa ja siis hakkavad kõik riigivankrit ise suunas vedama nagu luik, haug ja vähk.
    Teine õppetund on siiski see, et liikidevahelisi erinevusi tasub tundma õppida ja suur tulevik on reptiloloogidel, antropoloogidel ja stultoloogidel.

    Vasta

  72. js
    sept. 25, 2016 @ 22:55:09

    Mart Helme arust võiks president olla akadeemilistest ringkondadest või tadaa – kust mujalt kui ikka Välisministeeriumist. Muidu aga arenevad maailmas asjad suurepäraselt. Objektiiv teatab, et rajati Ordo Militaris Catholicus – uus militaarordu kristlaste kaitseks: http://objektiiv.ee/ordo-militaris-rajati-uus-militaarordu-kristlaste-kaitseks/

    Lühidalt öeldes olevat tegu organisatsiooniga, kus ei mängita rüütlimänge, vaid mille moodustavad tõelised mehed tõeliste relvadega, kes astuvad kristlasi tagakiusavate jõududega otsesesse sõjalisse võitlusse, vahendab Catholicism.org.

    Ordu asutati USA-s kehtivate seaduste alusel mittetulundusliku sõjaväelise eraettevõttena (private military company), mille liikmeteks on sügavalt juurdunud katoliiklike tõekspidamistega mehed. Ordu asutajaks on frantsiskaani eremiit, vend Alexis Bugnolo.

    Vot nii.

    Vasta

    • ckrabat
      sept. 26, 2016 @ 10:39:01

      Panin selle lingi ka Süüria teema alla https://personainfieri.wordpress.com/2016/09/11/araabia-kevadest-suvesse-iv-mis-on-aleppo-suuria-kriisist-ja-selle-lahendusest/
      Tegelikult ongi nii, et samal ajal kui paljud islamiusulised Läänest on liitunud ISISega, on paljud kristlased läinud võitlema ISISega kurdide ridadesse. Probleem on selles, et Lääs on kaotanud pea ja ei tea, kellega ta Süürias peab võitlema, kas Assadiga või islamistidega. Tahaks nagu Assadiga võidelda, aga islamistid jälle võitleksid hea meelega ka Lääne vastu. Relvarahu on raske kehtestada olukorras, kus kõik võitlevad kõigiga, seal on sadu ja tuhandeid erinevate huvide ja eesmärkidega osapooli nagu Eesti presidendirallil. Kokkuvõttes tekibki olukord, millel pole lõppu näha. Osapooltel domineerivad klannihuvid riigimehelikkuse üle.

      Vasta

  73. ckrabat
    sept. 26, 2016 @ 18:12:20

    Vasta

  74. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

august 2016
E T K N R L P
« juuli   sept. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: