Ivar nõukogude armeest meenutab – kohaliku tähtsusega luureskandaal korteris nr.3

@jolli&ckrabat

Naabrimutt Loreida neiupõlvenimega Loo abiellunud Reha istus kirjutuslaua taga ja maalis paberile teksti, mille koostamiseni oli teda viinud pikaajaline jälitustegevus kolmandas korteris elava talle isiklikult ebasümpaatse endise mereväelase suhtes, sest märgates ühiskonnas esinevaid mädapaiseid, tuli tal aktiivse kodanikuna nendele kaaskondsete tähelepanu juhtida, et kurjategijad saaksid karistatud ja õiglus pääseks võidule. Kui proua Loreida oleks teadnud sõna eetika tähendust, siis oleks ta kahtlemata pidanud enese tegevust äärmiselt eetiliseks. Niisiis valas proua Loreida paberile kõik oma viimase kolme kuu jooksul tekkinud kahtlused naaberkorteri peremehe suhtes, tehes seda temale omasel minimalistlikul viisil. Proua Loreida haridustee oli ebaõiglaselt katkestanud järjekorras teine maailmasõda, mille tõttu ei saanudki ta rohkem haridust kui kolme klassi jagu, aga oli ta usinalt tegelenud elukestva õppega ning tema vanuses õitsvas eas daamil olid juba kujunenud kindlad väärtushinnangud ja selged vaated elule, mida ta igal võimalusel oli nõus kuulajaga raadioeetris jagama.

Proua Loreida Loo-Reha oli luuramises eriti kibe käsi. Iga vabal hetke, mis tegelikult tähendas hetki, kui ta televiisorist mõnda ülipõnevat teleseriaali nagu Punased Roosid, Armastus võidab, Vaprad ja ilusad, Saladused, Hercule Poirot, Miss Marple, Kättemaksukontor või Ment ei vaadanud, pühendas Loreida kaaskodanike turvalisuse ja moraali kindlustamisele. Ta käis järjestikku läbi kõigi korterite uksetagused ja kuulatas, kõrv vastu lukuauku, kas kusagil on midagi kahtlast teoksil. Ükskord, kui Ivar krõbistamise peale uksesilmast välja vaatas, säras talle läätsest peegeldudes vastu proua Loreida suur silm nagu reptiloidi pilk, mida Ivar oli  ulmefilmides või siis deliiriumis viibides mitmeid kordi näinud. Vaatepildist jahmunud Ivar avas ukse, aga selle peale kaotas naabrimutt tasakaalu ja kukkus esikusse vaibale pikali, ise üllatusest susisedes. Loreida kogus end küll kohe ja hakkas tänitama, et tänapäeva noortel pole enam kombeid ega viisakust, hoolimata faktist, et Ivar oli juba täisjõus mees oma parimates aastates, kellel isegi teenistus nõukogude armees jäi kaugesse enneminevikku.

Loreida luges läbi kõik majja tellitud ajalehed ja korterielanikele saabunud kirjad. Kirjad aurutas ta kohvipoti kohal lahti, luges läbi ja kleepis pärast ümbrikud kontoriliimiga uuesti kinni. Elanikud aga imestasid, et miks nende postiljon käsi ei pese, sest kõik kirjaümbrikud olid väikesi räpaseid näpujälgi täis. Samuti tüütasid naabrid postiasutust kaebustega kirjade aeglase kättetoimetamise üle, mis oli aga täiesti põhjendamatu süüdistus, sest Loreida Loo-Reha postikäitlemise kiirus oli lihtsalt madal. Vahel võttis võõraste kirjade läbilugemine mitu päeva, eriti veel siis, kui telekast tuli midagi põnevat. Kui aga ühistu koosolekutel kortsunud või vahel postkastist kadunud ajalehtede ja kirjade teema üles võeti, tõstis Loreida esimesena süüdistavalt häält ja oletas, et kõige selle taga võivad olla tulnukad Veenuselt, keda tema nägevat trepikojas tavaliselt öösiti peale suuremaid pidusid.

Lõpuks sai Loreida kirja valmis ning luges selle hoolikalt läbi. Ta mõtles veidi, kriipsutas ühe sõna maha ja asendas selle soliidsemaga. Nüüd peaks tekst täiesti korrektne ja ametlik olema, mõtles Loreida, enne kui paberi kokku murdis ning trepikotta postkastide juurde suundus. Ta libistas paberi ettevaatlikult kolmanda korteri postkasti pilust sisse ja seisatas hetke rahulolevalt. Oluline panus riigi julgeoleku tagamisse oli antud. Loreida kujutles, kuidas ta naabri-Juhani käevangus presidendi vastuvõtule saabub, uhke orden rinnas säramas. Kuidas kõik ajalehed kirjutavad, et valvas kodanik Loreida Loo-Reha tabas riikliku tähtsusega kurjategija otse pahateolt. Lubanud endale hetke unistusteks, võis ta nüüd rahu südames oma turvalisse korterisse nr.2 tagasi minna, sest varsti jõuavad koju näljased naabri-Juhan ja naabri-Juku ja ta jõuab supipoti enne tulele panna, kui teleris põnevad seriaalid pihta hakkavad. Abielu härra Rehaga armastas Loreida kommenteerida, et astus Reha otsa.

Ühel hommikul postkastist ajalehti tuues leidis Anfissa temale adresseeritud kirja. Anfissa keerutas paberit nii ja naapidi, luges veelkord ja läks sellise šokeeriva uudise peale kööki enesele üht konjakiga kohvi keetma. Asi vajas järelemõtlemist. Kohv sai kange ja seda tuli valge kurega heledamaks lahjendada, milleks kulus pool pudelit kallihinnalist jooki. Kui Anfissa oli kohvi ära joonud ja kaks pakki rubla ajast jäänud paberosse Belomorkanal peale tõmmanud, jõudis sõnumi sisu temani ja ta puhkes hääleka lörinaga nutma. Kiri oli kirjutatud koolivihikust välja rebitud ruudulisele paberile ja sinna oli suurte trükitähtedega hoolikalt pealkirjaks maalitud:  ANUNÜÜMKIRI. Edasi oli  kirjutatud TEIE MEES, kuid sõna “mees” oli rasvaste kriipsutustega maha tõmmatud ja asendatud sõnaga ABIKAASA, millele järgnes täiesti uskumatuna tunduv paljastus: PETTAB TEID!!! Alla oli kirjutatud: TUNDMATU HIATEGIA.

ANUNÜÜMKIRI
TEIE MEES ABIKAASA PETTAB TEID!!!
TUNDMATU HIATEGIA

Lõpuks Anfissa rahunes. Ah siis nii! Kõik need aastad! Mille eest? Anfissa nuuksatas. Edasi tuli lõik mahlakas mereväeargoos, aga lugejate tervise huvides ei hakka me seda siia täht tähelt ära tooma. Lisame vaid, et niigi vana maja viskas sellise tiraadi peale  kaks kihti tsaariaegset fassaadivärvi maha ja naabri kassil sündisid  sügisesed pojad enneaegselt.  Anfissa kiituseks tuleb tunnistada, et sellise ohtrasõnalise sõjalaevastiku folkloori peale oleksid kahvatanud ka mõlemad Puškinid. Kõigepealt see vanem, tuntud vene nõukogude luuletaja, kelle poeesiasse poleks kauni emakeele niivõrd väljendusrikkad finessid iialgi mahtunud. Kuid ka Puškinitest noorem, nende laeva vanemabi ja kunagine tuntud Mongoolia hokimängija, kes oma perenime päris tsaar Peetri aegselt suurtükiväelasest esiisalt, ei oleks suutnud sellist väljendusrikkust oma selgematel päevadelgi saavutada. Vaid kapten Vana Tyra, kes suutis laeva sõimamise jõul isegi kütuse otsa lõppedes alati kodusadamasse tuua, oleks mahlaka kambüüsikeele kasutajas ära tundnud oma kaotatud hingesugulase.

Anfissa teadis, et Loreida kahtlustas Ivarit juba ammu mitmenaisepidamises ja süüdistas, et korter kolmes käivad öösel tulnukad, kuigi tegelikult mängiti seal kaarte ja mängimas käisid tavalised pätid mikrorajooni kõrvalmajadest. Mitmenaisepidamise süüdistus tundus Anfissale esialgu täieliku absurdina, sest Ivari naine oli kaheksakordne Musta mere laevastiku sambomeister nii meeste kui naiste arvestuses ja kuidas ta oleks julgenud.  Siis meenus Anfissale, et mees kaob tihti prügiämbriga kahtlaselt kauaks ajaks välja. Ivar väitis küll, et ta käib Lempsi juures õppimas, et teha ära väikelaevniku paberid, sest neil oli plaan nendest osadest, mille Ivar omal ajal sõjalaevastikust pihta pani, allveelaev kokku panna ning hakata sellega kalal käima. Õppimine tundus Anfissale vähe kahtlane, sest Lempsi juurest tulles olid Ivaril alati valge kure lõhnad juures, kuigi Ivar väitis, et ta tarbis seda sihtotstarbeliselt, et kõva pea pehmemaks läheks ning teadmisi paremini omandaks.

Lõpuks võttis Anfissa otsuse vastu ning tühistas Ivari koju sisenemise viisa. Kui Ivar Lempsi juurest saabus, tavapärased valge kure lõhnad juures, ootas Anfissa teda taignarulliga ja tegi talle selgeks, mida korter number kolm territoriaalvetesse sisenemine endaga kaasa toob. Sõjaväes taktikat tundma õppinud mehena otsustas Ivar ülekaaluka jõu ees taganeda. Nüüd pidi ta taotlema varjupaika erinevate sõprade juures, keda ta oli hädas tundma õppinud. Tavaliselt ta neilt aga varjupaika ei saanud, sest sõpradel olid oma perekonnapeadega omad probleemid ja pealegi kartsid nad suurvõimu ehk Anfissa kättemaksu. Ainus, kes talle asüüli võimaldas ja oma kuudis ulualust pakkus, oli Šarik, millest tegi Ivar olulise järelduse, et koer on inimese parim sõber. Ivar tundis selgesti, et elu oli tema vastu ebaõiglane, sest samal ajal kui kõik kahtlustasid teda truudusetuses, pühendus ta uute teadmiste omandamisele nagu Siim Susi, kes ei käinud kanavargil, nagu kõik arvasid, vaid õppis hoopis õhtukoolis hobust joonistama.

Anfissale meenus, kuidas ta kunagi Musta mere äärest Ivari juurde Eestisse sõitis. Siis olid nad noored ja õnnelikud.

Advertisements

1 kommentaar (+add yours?)

  1. Jolli
    juuli 06, 2013 @ 22:57:00

    Naabrimutt Loreida Loo neiupõlvenimega Reha
    Tegelikult muidugi Loreida sünd. Loo, abiellunud Reha. :=)
    Kõik ei püsi ka meeles koguaeg.
    Ise viskas ta ka nalja, et astusin Reha (hr. Reha, toim.) otsa.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

juuli 2013
E T K N R L P
« juuni   aug. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: