Positiivne kuvand politseiriigist

@ckrabat

Kaitseväe põhiülesanded tagavad  riigi välisjulgeoleku ning sisejulgeoleku mõistes jääb nende kanda põhiliselt toetav roll, kuid riigi seisukohast ei ole sisejulgeoleku tagamine – valdkond mille eest vastutavad politsei, piirivalve ja kodakondsuse ning migratsiooniamet ja mille funktsioonid on tänapäeval ühendatud ühte allasutusse, Politsei- ja Piirivalveametisse – üldsegi mitte väiksema tähendusega. Kas erinevate sisejulgeoleku ametkondade ühendamine tagab riigis suurema turvalisuse? Ametkondlik töörühm tegi 2007. aasta mais siseministrile ettepaneku alustada Politseiameti, Piirivalveameti ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ühtseks struktuuriks ühendamisega, mis viidi lõpule 2010. aastaks, kuid ometigi võib väita, et ametkondade ühendamisega muutusid aga nii politseinik kui piirivalvur ühiskonnas vähem nähtavamaks.

Politsei kõrval jääb oluliseks sisejulgeoleku tagajaks Päästeamet.  Suuremastaabilistest õnnetustest nagu ulatuslikud päästetööd ja kriisireguleerimine kuni igapäevaste teenusteni nagu kiirabi või tuletõrje, kõik see on Päästeameti vastutusrikas töövaldkond, sest  jällegi on tegemist ametkonnaga, kes tagab igapäevaselt meie kodanike ja laiemas mõttes kõigi elanike ning külaliste turvalisuse riigis. Politsei, piirivalve ja päästeameti töö ei ole seotud hüpoteetilise sõjaolukorraga, vaid tavapärase halli ja igava argipäevaga, mis on täis väiksemaid või suuremaid turvalisuseriske.

Riigi julgeolekut käsitlev diskursus tugineb peatselt algavale Pühale Sõjale Venemaa vastu, milles kaitseväel on loomupäraselt täita vastutusrikas ja juhtiv roll. Kuid paljud probleemid saavad alguse lihtsa kodaniku turvalisusest ja heaolust, mis viib mõtted Eesti politsei käekäigule. Võib kindel olla, et riik on ajaloost õppinud ja astub väärikalt vastu välisvaenlasele, kuid kas riik tagab oma kodanikele igapäevased turvateenused ja kas meie inimesed on kaitstud? Kaitseväe, keda seostatakse riigi võimsusega ning tema nähtavaks muutumisele aitavad kaasa võimsad kuvandid, kuid politsei tegevus on märksa enam varjus olnud ning nende kuvand ei ole nii positiivne kui kaitseväelase oma.

Samas on väikesel mehel, lihtsal inimesel Obinitsast või Kapa-Kohilast, politseinikuga palju rohkem kokkupuudet. Politseinikku võib kohata väikeses maakohas, kus ta võib sulle tänaval vastu tulla ja omamehelikult tervitada. Kaitseväega puutuvad inimesed oma igapäevaelus märksa vähem kokku, põhiliselt ajateenistuses või reservõppekogunemistel, paraadidel ja parimal juhul Kaitseliidus. Missugune võiks ikkagi olla politsei funktsioon ühes demokraatlikus vabariigis? Me kõik oleme kokku puutunud politseiriigi mõistega, mis põhineb riigi totaalsel kontrollil kodanikkonna üle ja politseil on siin vahendaja funktsioon riigi ja kodaniku vahel. Politsei on informeeritud ning räägib valitsejatele, kuidas elu on. Me nägime seda Nõukogude Liidus, kuid politseilised ühiskonnad eksisteerivad ka tänapäeval:  Süürias, Hiinas, Venemaal, kus kodanike vaba tahte avaldusi üritatakse politsei abil kontrolli all hoida. Negatiivse võimu esindajana kannab politseiriik selles tähenduses ka negatiivset kuvandit.

Kas võiks toimida ka hea ning positiivne kuvand politseiriigi kohta? Kus politseinik on ausa ja edasipüüdliku kodaniku musterkuju, kes näitab kaaskodanikele kätte, missugused teed on õiged ja millised valed? Kas Eestist ei võiks saada heas mõttes politseiriik? Pidevalt loeme ajakirjandusest, kuidas kedagi tapeti, kedagi rööviti, kusagil puhkes tulekahju või ei jõudnud kiirabi õigel ajal õnnetuspaigale ja nendime, et teenistus politseis pole väärtustatud. See tekitab masendust. Kui me aga võtame kasvõi aprillimässu 2007. aastal, siis esimesed tuleristsed võitluses mässulise kontingendiga sai just Eesti politsei. Seetõttu ei peaks politseiniku kuvand olema riigi seisukohalt mitte vähem olulisem kui kaitseväelase kuvand ning riik peaks politseinikku rohkem väärtustama. Miks ei võiks tekkida positiivne kuvand politseinik onu Stjopast, kes aitab vanainimesi üle tee ja püüab kinni jalgratta varastanud päti?

Eesti võiks muutuda heas mõttes politseiriigiks, kus politseiniku amet on au sees ning väärtustatud. Eesti Vabariigi algusaegadel oli kohalik konstaabel üks olulisemaid tegelasi vallas. Kordnik oli tänaval nähtav ja tagas turvalisuse linnas. Tänapäeval püütakse aga meie igapäevase turvalisuse arvelt ressursse kokku hoida. „Eesti ajal“ kehtis põhimõte – politseinikule palka, pätile malka.  Täna ei ole jõustruktuurides teenimine väärtustatud.  Palju räägitakse teenistuslikest hüvedest kaitseväelastele, kuid silmaklappidega kaitseväefriigid ei pruugi alati aru saada, kui alaväärtustatud on Eesti politsei. Võib juhtuda, et mõni patriootiline eesti mees on end peale kolme õlut varblasest kotkaks joonud ja kujutab end siis tavaliselt ette keiser Napoleonina valgel hobusel Pühas Sõjas suure Venemaa vastu lahingusse ratsutamas ja vaenlase päid armutult maha raiumas. Kuid ta ei mõtle selle peale, et vaenlane võib olla palju lähemal ning varitseda sinu omas kodus nagu hiljutine Dresseni juhtum ka näitas.

Kuidas väärtustada sisejulgeolekut ühes demokraatlikus vabariigis, nii et mure turvalisuse pärast jõuaks iga kodanikuni? Mõned ideed diskussiooniks. Me oleme uhked kahe protsendi üle siseriiklikust koguproduktist kaitseväele, kuid riik võiks määratleda kindla protsendi SKP-st ka sisejulgeoleku tarvis. Me oleme uhked ajateenistusel põhinevale kaitseväele, kuid kodanikele võiks kehtida ajateenistuskohustuse täitmise võimalus mitte ainult kaitseväes, vaid nad võiksid samadel alustel teenida politseis, piirivalves või päästjatena, sest ainult niiviisi õpib noor Eesti kodanik väärtustama oma riiki ja tema turvalisust. Kui ajateenistuse nõuet rakendada sisejulgeolekus, siis saame seda võrdselt kohaldada nii mees- kui naissoost kodanikele  ning kaotame soolise ebavõrdsuse. Saaksime rohkem ajateenijaid, keda on võimalik riigi hüvanguks palju laialdasemalt rakendada ning niiviisi vähendada kõrvalehiilimist riiklikest kohustustest.  Ajateenistusest vabastaks ainult sünnitamine, sest uute kodanike kasvatamine on võrreldav ajateenistusega Eesti riigi hüvanguks, millega saaksime eesti naistele kehtestada varjatud sünnituskohustuse, tõsta iivet ja täita Eestimaa õued lastega. Niiviisi muudame Eesti heas mõttes positiivse kuvandiga politseiriigiks.

Kes ei tantsi on politsei

Advertisements

22 kommentaari (+add yours?)

  1. Jüri Saar
    veebr. 28, 2012 @ 15:11:08

    Äkki lõpetaks eufemismide nagu “ajateenistus” kasutamine ja kutsuks seda selleks, mis ta tegelikult on: sundteenistus – isiku õigusi ja vabadusi põhjendamatult piirav ajalooline kurioosum, mille järgi inimene on riigi mitte riik inimeses jaoks.

    Arusaamatuks jääb ka soov sisuliselt vabadusekaotuse hinnaga inimesi paljunema agiteerida rääkimata sellest, et ühe vanemaga laste võimalused on piiratumad ja väljavaated nigelamad kui kahega.

    Mulle jääb “heas mõttes” politseiriigist mõtisklemine samuti elukaugeks. Tegu on ametiga, mis rajaneb paljuski võimu ja autoriteedi kasutamisele, mida on ainuüksi inimloomuse riukalikuse tõttu põhjust probleemina näha. Heas mõttes politseiriik tundub mulle vastuoluline ja kõhedust tekitav koht.

    Vasta

  2. ckrabat
    veebr. 28, 2012 @ 15:56:19

    Nojaa, see sundteenistuse küsimus on iseenest huvitav diskussiooniteema, sest eestlastel väljendab aja- või sundteenistuse kohustus ühest küljest riigitruudust, teisest küljest aga teatavat mehistumise rituaali. Ega nende teemade üle tegelikult laiemat ühiskondlikku diskussiooni polegi võimalik pidada, sest mingisugused teemad on lihtsalt pühaks kuulutatud. Teine huvitav areng on toimunud võrreldes vana Eesti Vabariigiga, kus oli tugev kodanikuühiskond ja igasuguseid vabatahtlikul pinnal tekkinud algatusi kerkis nagu seeni. Tänane Eesti Vabariik on seevastu aga väga konservatiivne ja riigikeskne. Riik peab tegema seda ja teist. Ka selles foorumis tõuseb riik vs ühiskond vastuolu erinevate autorite juures tugevasti esile. Osadele tundub riik turvaline, ühiskond aga mitte ja nad on valmis suurema turvalisuse nimel vabadusi piirama. Teised jälle püüdlevad suurema vabaduse poole.

    Vasta

  3. personainfieri
    veebr. 28, 2012 @ 17:18:07

    Kui ajateenistust toetab küsitluste järgi 90% elanikest, kas sel juhul on tegemist sundteenistusega või on kodanikud vabatahtlikult oma õiguseid riigi hüvanguks piiranud?
    Paljunemise puhul pole ju juttu vabadusekaotusest. Kodanikud kas läbivad ajateenistuse või pääsevad kohustusest, kuna nad on vahepeal sünnitanud potentsiaalse ajateenija. Mure väikese rahvaarvu pärast on valdav, aga kui paljud on ise valmis siin oma panust andma? Kui on olemas sotsiaalne tellimus, siis võib riik kehtestada vastava kohustuse. Sellega on nagu maksude kehtestamisega. Ühel juhul saab riik tulevasi ajateenijaid, teisel juhul raha.
    Heas mõttes politseiriik tuginebki rahva usaldusele, kui rahvas on suurema turvalisuse nimel valmis vabadustest loobuma.

    Vasta

  4. Jüri Saar
    veebr. 28, 2012 @ 21:08:55

    “Kui ajateenistust toetab küsitluste järgi 90% elanikest, kas sel juhul on tegemist sundteenistusega või on kodanikud vabatahtlikult oma õiguseid riigi hüvanguks piiranud?”

    Veebis on viitamise võimalus ja taolistes diskussioonides võiks seda ka kasutada, et mitte niisama väita, mille põhjal peab lugeja oletama.

    Ma oletan, et sa pead silmas Kaitseministeeriumi tellimusel tehtavaid küsitlusi, millest viimane pärineb eelmise aasta oktoobrist:

    http://www.mod.ee/files/kmin/img/files/RIIGIKAITSE_2011_OKTOOBER_Saar_Poll.pdf

    Probleem on aga selles, et valdav enamus inimesi omab ürpis ebamäärast ettekujutust sellest, kui palju inimesi läbib sundteenistuse, mis eesmärgil ja mis kasu taolisest tegevusest üldse on või kas nad ei oleks pädevamad ise enda elus tehtavate valikute eest otsustama.

    Iga aastakäigu noormeestest jõuab teenistusse heal juhul kolmandik ja kahjuks enamus naistest ei huvitu teemast piisavalt juba ainuüksi sellepärast, et see neid ei puuduta. Kui “status quo” toetamisega ei kaasne enamusele midagi, kuid vähemusele aasta kuluka vabaduse kaotusena – sisuliselt aastane sissetulek maksuna kaitseväe finantseerimiseks – siis on arusaadav, et taolist vähemust represseerivat riigikaitsevormi soositakse ka küsitlustes. Mis on alternatiiv – elukutselise kaitseväe finantseerimine koos kaasneva kõrgema maksukoormaga.

    Sotsiaalteadlaste, vähemalt majandusteadlaste, seas on ka juba pikemat aega leitud, et “talk is cheap” ehk taolisele grupikuuluvust kinnitavale küsitlusele vastavad inimesed seda, mida neilt oodatakse. Ühtlasi tekib küsimus, et kui kõik on sedavõrd veendunud ajateenistuse vajalikkuses, siis miks sinna rohkem tunglemist ei ole – miks kaitseliidu liikmeskond stabiilselt ei paisu? Kui kõik on sedavõrd vaimustatud sundteenistusest, selle kasulikkusest ja vajalikkusest, siis milleks sundida? Vabatahtlikest ei tohiks siis puudust tulla samas kui vabatahtlikkuse aluse läbitud sõjaväeteenistus oleks ka märksa tõsiselt võetavam.

    Minu arusaamist mööda pole “kodanikud vabatahtlikult oma õigusi riigi hüvanguks piiranud” vaid piirangud on seatud just nende inimeste vabadusele, kelle võimalused protsessi mõjutada valimisõiguslike kodanikena puuduvad. Minu arvates midagi vabatahtliku siin ei ole.

    “Paljunemise puhul pole ju juttu vabadusekaotusest. Kodanikud kas läbivad ajateenistuse või pääsevad kohustusest, kuna nad on vahepeal sünnitanud potentsiaalse ajateenija.”

    Ma võin enda väita ümber sõnastada: kui sa ei sünnita, siis pead läbima sundteenistuse, millega kaasneb vabadusekaotus. See ei ole kohe kindlasti sunnile põhinevate institutsioonide mure, et tagatud oleks inimeste paljunemine. Kui veenda ei õnnestu, siis peaks hirmutama ja ähvardama? Ükski riik ei vääri taolise represseerimise/terrori hinnaga säilitamist. Mure väikese rahavaarvu pärast võiks kaasa tuua ka mõnevõrra avatuma lähenemise immigratsioonile mitte piirduda ainult kohalike paljunemisele agiteerimisega.

    Sina ütled “sotsiaalne tellimus”, mina “ütlen enamuse türannia” – ei ole mõtet abstraktsioonidele omistada tahet, mida “tal” pole. Mingit tellimust ei ole, on ainult osade usk ja veendumus, mida teistele vägivalla monopolile toetuvate institutsioonid abil peale surutakse samas kui vaikiv enamus ei vaevu üldse küsima, miks me nii teeme ja kas mõistlikumalt ning piiratud ressursse tõhusamalt kasutades ei saaks?

    Riik ei saa raha vaid saavad mõned institutsioonid ja organisatsioonid, mis finantseerivad sellest osade teenuste osutamist, mida sageli ei ole eraviisiliselt koordineerimis probleemide tõttu osutada. Maksud ei piira inimese vabadusi ligilähedaseltki sarnases ulatuses, mis sundteenistus samas kui maksude mitte maksmine – näiteks töötamisest hoidumise puhul – ei tähenda veel vabaduskaotust või tööle minekut ja maksude maksmist vägivalla ähvarduse saatel.

    Minu jaoks isiklikult ei ole väidetava suurema turvalisuse nimel minult vabaduste võtmine vastuvõetv, eriti kui seda tehakse segastele ja üldistele argumentidele toetudes.

    Vasta

  5. personainfieri
    veebr. 29, 2012 @ 03:09:29

    Mõtlesin jah neid küsitlusi, mida viiakse läbi regulaarselt ja siit saab ka varasemaid küsitlusi vaadata, vaevalt et need mõne kuu jooksul on eriti muutunud.
    http://www.mod.gov.ee/et/avalik-arvamus
    “Eesti elanikud on ajateenistuse suhtes jätkuvalt väga soosivalt meelestatud. Suisa 92% elanikkonnast peab ajateenistuse läbimist noormeeste jaoks vajalikuks, sh 58% kindlasti vajalikuks (antud näitaja on eestlaste seas 66% ja mitte-eestlaste seas 39%).”
    Minu argument tuginebki väitele, et enamus on valmis oma vabadusi turvalisuse nimel piirama. See võib olla küll enamuse türannia 8% vastu, aga vastupidisel juhtumil oleks see ju vähemuse türannia. Miks Eestis on ajateenistus populaarne, siis seda on põhjendatud meie geopoliitilise asendiga. Ajateenistuse on säilitanud näiteks Soome, Norra ja Venemaa. Loobunud on aga põhiliselt Kesk- ja Lääne-Euroopa riigid, kus ohutunnetus ei ole nii suur.
    Aga kui see vabaduste piiramine suurema turvalisuse nimel on laialdaselt aktsepteeritud, kas ei peaks seda hoopis laiendama teistele elualadele peale riigikaitse?

    Vasta

  6. ckrabat
    veebr. 29, 2012 @ 04:06:43

    Mõningaid pointe ei ole siin seni veel välja toodud.
    Ajateenistus pidi ametliku diskursuse järgi näitama kõrget kaitsetahet. Siin ma näen loogilist vastuolu. Jüri viitab, et Kaitseliiduga liitumine on madal (millele see väide tugineb?). Teisalt näen mina vahet, kas inimene liitub millegagi vabatahtlikult või kohustuse alusel. Seega peaks kõrget kaitsetahet näitama hoopis liitumine Kaitseliiduga.
    Miks ikkagi paljud riigid on ajateenistusest loobunud? Meil on laialt levinud arvamus, et seda on tehtud sellepärast, et nad ei tunneta sõjaohtu ja alaväärtustavad riigikaitset. Kas see on ikka nii?
    Ajateenistuse kriitikud on väitnud, et niimoodi valmistatakse ette odavat, halvasti välja õpetatud ning kehva varustatusega massiarmeed, selle asemel, et pöörata tähepanu relvajõudude kvalitatiivsele ja tehnoloogilisele tasemele.
    Ajateenistuse odavus on näiline. Ajateenijatele kulutatakse vähem, kuid tulemuseks on ka kvalitatiivsed erinevused. Tänapäeval kasutatakse hästi välja õpetatud mobiilseid üksusi, kes kasutavad kõige uuemaid tehnoloogilisi lahendusi ja täiesti selge, et sellise väljaõppe andmiseks ei piisa lühikesest ajateenistusest ning reservõppekogunemistest ning professionaalse kontingendi omamine on samuti oluline ehk siis ühega ei saa asendada teist. See tekitab ajateenistuse hoidmisel juba iseenesest lisakulutusi.
    Lisaks kõigele võib mobilisatsiooni korraldamine (eriti veel sõjaolukorras) võtta vähemalt sama palju aega kui NATO vägede appitulek jne jne
    Olgu sellega kuidas on, mulle tundub siiski, et kõik taandub kokkuvõttes eestlase riigitruudusele ning vabatahtlikkuse printsiipi pigem umbusaldatakse. Riik on eestlase jaoks väga tähtis ning selle tarvis on ta valmis ka oma vabadusi piirama.

    Vasta

  7. huviline
    veebr. 29, 2012 @ 04:21:38

    Äkki Jüri Saar viitab, millisele uuringule põhineb väide:
    1. kaitseliidu liikmeskond ei paisu stabiilselt
    2. grupikuuluvust kinnitavale küsitlusele vastavat inimesed seda, mida neilt oodatakse – talk is cheap

    Vasta

  8. huviline
    veebr. 29, 2012 @ 06:28:59

    MInu teada isegi Israelis, mis on tõenäoliselt kõige ohustatum riik ja rahvas maailmas ning kus sõjaväekohuslased on nii meessoost kui naissoost isikud, pole üldhõlmavat sisejulgeolekulist ajateenistuskohustust. Samas peaks neile nende turvalisus eriti korda minema. Kuna politsei mõiste on nüüd ühendameti tekkimisega muutunud tohutu mahukaks, siis on veelgi keerulisem näha politseis erinevaid tegevusi. Sisejulgeoleku seisukohalt on olulised süüteomenetlus ja päästetegevus, mõlemis valdkonnas on tegevusi, mis sobivad ühele soole rohkem kui teisele soole. Ühiskonnas on turvalisem elada, kui sotsiaalsete suhete regulatsioon võtab arvesse reaalseid erinevusi, mitte ideoloogilisi tõekspidamisi, sest vastasel juhul poleks ka suhteid. Vaevalt, et ajateenistusega on võimalik soolist võrdõiguslikust suurendada.

    Vasta

  9. personainfieri
    veebr. 29, 2012 @ 06:46:06

    Millele tugineb huvilise väide, et ajateenistusega pole võimalik soolist võrdõiguslikkust suurendada?. Praegu toimib ikka räige ebavõrdsustamine, kui ühtedel on riigi poolt peale pandud sundkohustus ja teistel ei ole ning seda vahet tehakse soolistel alustel. Valdkondade avardamine võimaldab aga kohustust palju paremini rakendada nii meestele kui naistele. Ma saaks aru, kui kohustusest vabastatakse näiteks need, kes sünnitavad, siis oleks võimalik võrdsuse printsiipi kohaldada. Kui mehed tahavad kohustusest vabaneda, siis hakaku sünnitama ja nii ongi! Kuid on olemas ka naissoo hulka kuuluvad kodanikud, kes ei sünnita. Miks ei peaks neile võrdõiguslikkuse printsiip rakenduma?
    Iisraelis täidab armee ka mitmeid sisejulgeoleku funktsioone. Teisest küljest ei ole selge, mille alusel väidetakse, et nende sisejulgeolek on rohkem ohustatud kui meie oma. Kas huviline saab tuua mingi võrdluse kuritegevuse kohta meil ja Iisraelis?
    Süüteomenetlus ja päästetegevus tegelevad tagajärgedega, aga võib-olla peaks kuritegevusega tegelema preventiivselt, püüdma seda ennetada? Kui tänaval on kordnik ja vallas konstaabel, siis on kodanikul turvalisem olla.

    Vasta

  10. Tõnu
    veebr. 29, 2012 @ 07:26:15

    Kohustuslik ajateenistus põhineb Eesti Vabadussõja müüdil, kus rahvuslikult motiveeritud, kuid väljaõpetamata ja kehvasti varustatud Eesti sõjavägi suutis segases sise- ja välispoliitilises olukorras parima lhaneduseni jõuda. Tuginemine sajanditagusele kogemusele ei pruugi tänapäeval aga olla ei mõistlik ega edukas.

    Vägisi sõtta saadetud kahuriliha ideest on paljuski loobutud just seetõttu, et see ei anna tänapäeval loodetud tulemust kui vastane on väiksem, aga hästi varustatud ja treenitud. Ja peamine, vastane tahab võidelda, mitte ei ole sunnitud võitlema. Otsus, kas sõjaväega ühineda või mitte, peab olema iga kodaniku vaba valik, ja kui juhtub, et enamus kodanikke riiki kaitsta ei soovi, siis pole selline riik kaitsmist väärt.

    Küsitluste kohta ütleks, et kui küsida inimestelt, kas keegi teine peaks midagi tegema, siis on vastus alati jah. Kui küsida, kas inimene ise peab midagi tegema, siis enamasti vastatakse ei. Eelpool viidatud tulemus väljendab peamiselt elanike ealist ja soolist jagunemist.

    Samamoodi ei saa nõustuda “kohustusliku” sünnitamisega. Rahvaarv väheneb, sest rahvast on liiga palju, see on loomulik protsess. Füüsiliste, rahaliste või moraalsete sunnimeetoditega seda ei peata.

    Vasta

  11. Jüri Saar
    veebr. 29, 2012 @ 10:04:17

    “Minu argument tuginebki väitele, et enamus on valmis oma vabadusi turvalisuse nimel piirama. See võib olla küll enamuse türannia 8% vastu, aga vastupidisel juhtumil oleks see ju vähemuse türannia.”

    Enamus on valmis vähemuse vabadusi piirama näiliselt odava julgeoleku nimel. Valdav enamus inimesi ei ole läbinud ega läbi sundteenistust. Vähemus ei sunni kedagi sundteenistusse, seega on mingist sunnist vabastamist türanniaks nimetada ehk natuke liiast.

    “Miks Eestis on ajateenistus populaarne, siis seda on põhjendatud meie geopoliitilise asendiga. Ajateenistuse on säilitanud näiteks Soome, Norra ja Venemaa. Loobunud on aga põhiliselt Kesk- ja Lääne-Euroopa riigid, kus ohutunnetus ei ole nii suur.”

    Ilmselt lahknevad meie arvamused sellest, mis on “populaarne” või milles see väljendub, kuid see pole ka kõige olulisem. Nii Norra kui Soome puhul on kõige suurem erinevus Eestist tõsiasi, et noormeestest läbi valdav enamus sundteenistuse vastupidiselt Eestile. Ühtlasi on mõlemad riigid piisavalt suured ja rikkad, et omada territooriumi ja varustust, mille tõttu vastupanu Venemaa sõjalisele agressioonile on mõnevõrra tõsiselt võetavam kui Eestis.

    Eestile märksa sarnasema sundteenistuse korraldusega riik oli Rootis, kuid vastupidiselt eestlastele tundus rootslastele ebaõiglane, et sundteenistus ei ole valdavale enamusele noormeestest vaid paljuski õnnetule vähemusele. Parem siis juba vabatahtlikkuse alusel kaitseväge komplekteerida. Läti on sarnase valiku teinud. Venemaa sundteenistus on aga üks problemaatilisemaid ja hea näide sellest, miks taolisest anakronismist tuleks loobuda. Ühtlasi on ka venelased mõista andnud, et näevad enda sõjaväge vähegi pikemas perspektiivis elukutselisemana.

    “Aga kui see vabaduste piiramine suurema turvalisuse nimel on laialdaselt aktsepteeritud, kas ei peaks seda hoopis laiendama teistele elualadele peale riigikaitse?”

    Lihtsalt enamuse soovidele allumine võib viia vähemus represseerimiseni (Sakasmaa enne II MS, USA lõuna osariikides laialt levinud rassiline diskrimineerimine, mitmed kristlikud kogukonnad islmairiikides jne) ja indiviidilt tema võõrandamatute õiguste võtmiseni. See on küsimus, kus üldised järeldused ei ütle eriti midagi enne kui tuleb juttu sellest, mis vabadusi täpselt piiratakse ja millistel tingimustel.

    “Jüri viitab, et Kaitseliiduga liitumine on madal (millele see väide tugineb?).”

    Väide tugineb arutluskäigule, mis algab kaitseliitu kajastavast Wikipedia artiklist:

    http://et.wikipedia.org/wiki/Kaitseliit

    ja viimased andmed tulevad Postimehe artiklist:
    http://et.wikipedia.org/wiki/Kaitseliit

    Ehks siis Kaitseliidus on ca 13 000 meest, mis pärast eriorganisatsioonidega arvestamist paisub ca 21 000 inimeseni (sh lapsed). Postimehe artiklist selgub, et 1939. aastal lõpus oli kaitseliidu ca 42 000 meest ja koos eriorganisatsioonidega paisus see arv 99 000. Mehi oli kaitseliidus üle kolme korra rohkem, kuid seda 1939. aastal kui rahvaarv oli tõenäoliselt nii 100 000 -200 000 võrra praegusest väiksem.

    Igal aastal saab 18-aastaseks umbes 12 000 noormest. Postimehe artikli kohaselt liitus 2011. aastal kaitseliiduga 447 inimest ehk umbes 4% ÜHEL aastal 18-aastaseks saanud noormeestest samas kui ilmselt on liitunute seas ka hulgaliselt vanemaid mehi. Kui 94% meestest peab vajalikuks sundteenistuse läbimist, siis mulle tundub, et see on pigem jutuks (sest enamus ikkagi minema ei pea) ja tegudes see ei väljendu.

    “Äkki Jüri Saar viitab, millisele uuringule põhineb väide: 1. kaitseliidu liikmeskond ei paisu stabiilselt”

    Ehk olin natuke liiga absoluutne enda väites. Ka marginaalne paisumine on ikkagi paisumine, kuid minu jaoks tundub oluline eelkõige see, et isegi vaatamata sundteenistusele, mida läbib igal aastal vähemalt 3000 noormeest ei kasva kaitseliidud liikmeskond ligilähedaseltki samas tempos.

    2. grupikuuluvust kinnitavale küsitlusele vastavat inimesed seda, mida neilt oodatakse – talk is cheap

    Ma loodan, et piisab sellest, kui viitan Public Opinion Quarterly artiklile, mille kokkuvõtest (abstract) võib leida järgmise lause:

    “Although it is well established that self-administered questionnaires tend to yield fewer reports in the socially desirable direction than do interviewer-administered questionnaires”

    http://poq.oxfordjournals.org/content/early/2009/01/26/poq.nfn063.abstract

    Vasta

  12. ckrabat
    veebr. 29, 2012 @ 13:30:27

    Nagu ma siin olen rääkinud, elab keskmine eestlane, hoolimata progressiivsetest kuvanditest nagu e-riik, tiigrihüpe ja küberrahvas, vähemalt mentaalselt kusagil 19.sajandis. Võideldes kõiksuguste väikese mehe hirmudega, kes tahab kangesti suureks saada, on endale ehitanud omaette maailma, turvamulli, kust keeldub lahkumast, tulema õue ja 21.sajandisse. Sellesse kuvandisse kulub ka maksimaalne sõltumine riigist, millele vastab ka igasugune sundteenistuse kontseptsioon.
    Sellesse mulli sobitub ka Püha Sõda Venemaa vastu, millega seostuvad pöördumine ajalukku ja kangelasteod minevikust, Vabadussõda, aga ka Nõukogude-Soome sõda või Vene-Jaapani sõda, millele ehitatakse üles ka omaenese kujutlus Pühast Sõjast. Püha sõja kontseptsiooni järgi ei tule vaenlane lennukiga, vaid hakkab Pihkvast jala tulema nagu on nähtud nõukogude sõjafilmides. Selline sündmuste areng on talle pähe taotud ning vabaneda ta sellest ei suuda.
    Teatud mõttes on siin põhjus ka ajaloolisel süül, millega iseseisvus 1939-40 veretult loovutati ja väike kadedus põhjanaabritele, kes vastu hakkasid ja vähemalt riigi säilitasid.
    Nüüd loodetakse, et ajalugu pakub lunastuse, kus omaaegne Nõukogude-Soome sõda kordub seekord Venemaa-Eesti sõja raamides, et me saaksime oma süü lunastada.
    Eestlase rahvusliku identiteedi juhtiv osa põhineb hirmul. Me oleme väikesed, aga tahaksime näida suurena. Selleks on vaja rohkem sünnitada ja kuna loomulikud protsessid seda ei toeta, siis loodetakse abi sunnimehhanismidest.
    Mis puutub ajateenistusse ja konkreetsetesse põhjustesse, miks sellel on ühiskonnas suur toetus, siis nõustun paljuski Tõnuga. Mehed toetavad sellepärast, et nad pidid ise teenistuse läbima. Isad sellepärast, et nad mehistusid kohustuslikus korras nõukogude armees. Naised sellepärast, et nad tahavad oma mehi näha mehisematena ja karastunumatena. Peaasi, et see kohustus nende endi kohta ei käi.
    Mis aga sünnituskohustusse puutub, siis samasse kategooriasse kuulub ka paljude seas populaarne lastetusmaks. Pole ju erilist vahet, kuidas ühiskond eksinud karistab, kas rahaliselt või vabaduste piiramisega.
    Mis Lätisse puutub, siis ma ei hakka praegu linke välja otsima, võib-olla hiljem, aga Lätis toetas ajateenistuse kaotamist 90% küsitletutest ja selle taastamise järele puudub nõudlus tänapäevani. Need, kellel on kaitsetahe olemas, saavad vabatahtlikult astuda kaitseväkke või kaitseliitu. Teised saavad rakendada end mõnel muul sobival moel ja kõik on rahul.
    Ma kardan, et paljud neist, kes soovivad suurema turvalisuse nimel vabadusi piirata, ei mõtle üldse selle peale, et piiratakse ka tema enda vabadusi. Nad arvavad, et vabadusi piiratakse ainult naabri-Juhanil.

    Vasta

  13. Tõnu
    veebr. 29, 2012 @ 14:05:40

    2% kaitsekulude mõttekuses, nagu enamasti keeruliste asjade taandamisel ühele numbrile, julgen samuti kahelda. Jah, mingite lepingutega on nõustutud seda raha eraldama, aga rahvusvahelised lepingud on nagu on, neid täidetakse vastavalt võimalustele ja vajadustele. Eesti paistab ka siin silma erakordse innukusega teenida kiitust teistelt (USA, NATO, EL). Väärikas ja endast lugupidav riik ei pea teistele midagi tõestama vaid suudab ise otsustada.

    Kaitsekulude hulgaga võiks nõustuda ainult juhul kui raha jõuaks tagasi Eesti majandusse. Aga kui ostetakse suht kalleid ja mõttetuid vidinaid teistelt riikidelt, liigub raha minema ja Eesti riik vaesub. Nii Soome kui Rootsi (rääkimata USAst) on üles ehitanud terve kaitseväele varustust tootva majandusharu, ehk raha küll liigub läbi kaitseväe eelarve, aga jõuab otsaga siiski majandusse.

    Vasta

  14. ckrabat
    veebr. 29, 2012 @ 14:14:54

    Läti protsente otsides leidsin selle ja võtsin kaasa.
    A farewell to arms http://www.economist.com/node/21528598
    Conscription has withered recently, especially in Europe. Germany, Sweden and Serbia have scrapped it within the past year, following Italy, Spain and Poland earlier in the decade. Its heyday, says Christopher Donnelly, a former NATO official now at the Institute for Statecraft and Governance, a think-tank, came when “labour was cheap and when you knew what you were fighting against”. For most rich countries now, warfare is expeditionary and high-tech; lightly trained conscripts are not much use for this.
    Universal military duty still makes sense for small countries like Israel that may need to fight all out for national survival. More than 80% of Finns backed it in a recent survey. In neighbouring Estonia (also hard bitten by history) support is well over 90%, says Luukas Ilves, a defence ministry official.

    Läti kohta:
    The decision to suspend conscription was given a positive reception in Latvian society. When the decision was made, about 80% of the population supported it and this figure is unchanged after the reform has been completed.
    cms.polsci.ku.dk/english/pdf/conscription_report.pdf

    Vasta

  15. ckrabat
    veebr. 29, 2012 @ 14:23:31

    Mitte nüüd ainult selle 2% koha pealt, vaid üldse, on eestlane hästi omandanud selle Moskva käskis kuvandi, asendades selle nüüd vastavalt muutunud olukorrale Brüssel käskis või Washington käskis või milleiganesega …
    Lääneriikide soovitusi võetakse kui käske ja üritatakse käske täites hästi tubli välja paista, pugeda nagu tubli kubjas mõisahärra ees. Siis on pärast hea viriseda, miks Brüssel on määranud nii, mingi banaanikõveruse või mille iganes 🙂
    Kunagi räägiti, et eestlased täidavad Moskva käske saksa täpsusega …

    Vasta

  16. personainfieri
    veebr. 29, 2012 @ 16:50:05

    “Valdav enamus inimesi ei ole läbinud ega läbi sundteenistust.”
    “Nii Norra kui Soome puhul on kõige suurem erinevus Eestist tõsiasi, et noormeestest läbi valdav enamus sundteenistuse vastupidiselt Eestile.”

    Siin on kaks võimalust, kas valikute piiramine või nende avardamine. Kui sundteenistust ei piirata enam kaitseväekohuslusega, vaid lähtutakse moodsamast laiema julgeoleku kontseptsioonist, kus välisjulgeolekust veelgi olulisem on sisejulgeoleku tagamine, siis saaksime kõigile ajateenistuskohuslastele anda võimaluse teenistuse läbimiseks ja lisaks meestele hakata teenistusse võtma ka naisi. Ma arvan, et on väga ebaõiglane kohustust rakendada ainult meessoost kodanike peal.

    “isegi vaatamata sundteenistusele, mida läbib igal aastal vähemalt 3000 noormeest ei kasva kaitseliidud liikmeskond ligilähedaseltki samas tempos.”

    Kui nad käivad ajateenistuses ning osalevad reservõppekogunemistel, võib-olla pole kaitseliidus teenimine nende jaoks enam oluline? Nad on oma kohustuse täitnud ja andnud panuse riigikaitsesse.

    “Mis aga sünnituskohustusse puutub, siis samasse kategooriasse kuulub ka paljude seas populaarne lastetusmaks. Pole ju erilist vahet, kuidas ühiskond eksinud karistab, kas rahaliselt või vabaduste piiramisega.”

    Seepärast ongi ajateenistus õiglasem kui maksu kehtestamine, sest kõigil ei pruugi seda raha olla ning see kohustus ei lähtu võrdsuse printsiibist.

    Vasta

  17. Tõnu
    veebr. 29, 2012 @ 17:56:44

    Kas sisejulgeolekut ei tagaks paremini siiski politsei ja päästjate töö väärtustamine? Et mitte riik ei sunni inimesi, keda need ametid tegelikult absoluutselt ei huvita, kes tahaksid sel ajal võib olla õppida arstiks või lenduriks või luuletajaks, “raiskama” oma aega. Selle asemel võiks maksta politseile ja päästjatele piisavalt palka, luua head töötingimused ja tagada tänapäevane varustus. Nii nagu sõjaväe puhulgi, ka politseis ja päästeametis peaksid ideaalis töötama inimesed, kes tahavad ja oskavad seda tööd teha.

    Absurdini kohustuslikku ajateenistust jätkates, miks ainult aasta. Miks mitte 10 aastat. Või 30 aastat. Kohe kui täisealiseks saavad, astuvad kõik inimesed (loomulikult nii mehed kui naised) riiki teenima. Riik siis suunab, kuhu tarvis. Kes politseinikuks, kes miinipilduriks, kes õpetajaks. Ja kui ükskord teenistusaeg läbi, saabub sujuvalt pensionipõlv.

    Vasta

  18. Andris Reinman
    märts 01, 2012 @ 09:58:31

    Ääremärkusena tooksin välja, et Eestis on varem saanud ajateenistust läbida politseis – nimelt tegutses aastatel 91-97 Sisekaitse Operatiivrügement, mis oligi justnimelt ajateenijatest moodustatud politseiüksus.

    Vasta

  19. personainfieri
    märts 01, 2012 @ 10:31:50

    Ajateenijad olid sisekaitses ja ka piirivalves.

    Aga kui võrdõiguslikkuse juurde minna, siis persona in fieri on annetanud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule Mari-Liis Sepperile auväärse Jaan Tatika auraha selle eest, et ta võitles Aafrika jooksjate õiguste eest võistelda Saaremaa külavõistlustel. Kuid ajateenistus rikub soolise võrdõiguslikuse printsiipi otseselt, sest vahetegemine toimub seaduse tasandil soolisel alusel. Mida on pr. Sepper teinud soolise võrdõiguslikkuse kaotamisel ja võrdsete võimaluste tagamisel naissoost kodanikele ajateenistuskohustuse täitmiseks?

    Vasta

  20. ckrabat
    märts 06, 2012 @ 04:50:21

    Ma ei tea, kas see on 700-aastase orjapõlve tagajärg, aga Eesti ühiskonnas on sundkohustused väärtustatud. Ühiskondliku kokkukuuluvuse tunnet üritatakse suurendada sunni abil. Väärtustatakse võrdsust, mitte vabadust, kuigi nagu igal pool, tekitab võrdsuse printsiip alati neid kõige võrdsemaid 🙂
    Ahjaa, muide, mina kirjutasin selle loo 😛

    Vasta

  21. personainfieri
    apr. 17, 2012 @ 13:19:56

    Kaudselt haakub see ka surmanuhtluse teemaga.

    Leon Glikman: häbistamine kogu Euroopa ees
    http://arvamus.postimees.ee/803358/leon-glikman-habistamine-kogu-euroopa-ees/
    End ilmeksimatuks pidav riik lihtsalt ei pea väärikaks inimest, kelle suhtes ta peab põhiõiguste riivet õigustatuks – tal pole õigust riigi tegevust vaidlustada ega kontrollile allutada. Nii lihtne see ongi: põhiõigusi kandev subjekt on riigi silmis väärikas; riikliku omavoli objekt seda paraku pole ja peab riigi tegevusega vaikimisi leppima…
    Demokraatia kas on või seda ei ole, mistõttu ei saa Eesti endale valida «oma teed», kus üldtunnustatud põhiõigusi rakendatakse valikuliselt, tehes erandeid jälitustegevuse osas.

    Vasta

  22. personainfieri
    juuni 05, 2012 @ 12:46:06

    Persona in fieri annab teada, et positiivne idee politseiriigist on hüpoteetiline mõttekonstruktsioon, mis ei peegelda loo autori tegelikke seisukohti ega eesmärke. Huumorivaesed ning vähese absurditunnetusega inimesed, kes kirjasõnas alati absoluutset tõde näevad, peavad olema ettevaatlikud Persona in fieri toodangu tarbimisega, mis võib kahjustada nende vaimset tasakaalu veelgi rohkem 🙂

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

veebruar 2012
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
272829  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: