Hoidke alt, neukku returns IV – hirmukultuuri koidikul

@ckrabat
Zbigniew Brzezinski on kirjutanud, et hirmukultuur pimestab mõistust, intensiivistab emotsioone ja teeb demagoogilistele poliitikutele kergemaks avaliku arvamuse mobiliseerimise nende poolt läbiviidava poliitika toetamiseks. Hirmunud inimene ei ole võimeline sündmusi ratsionaalselt analüüsima, hirmunud loll aga võib ühiskonnale muutuda lausa ohtlikuks. Hermann Göring ütles Nürnbergi protsessil 1946.a. vastates Ameerika psühholoogi Gustave Gilberti küsimustele: „Loomulikult, tavalised inimesed sõda ei taha, olgu nad venelased, inglased, ameeriklased või isegi sakslased. See on arusaadav. Kuid eelkõige on need riigijuhid, kes otsustavad poliitika üle ja alati on väga lihtne tõmmata rahvast endaga kaasa, olgu see siis demokraatias, fašistlikus diktatuuris, parlamentarismis või siis kommunistlikus diktatuuris.“ Gilbert ütles selle peale, et on üks erinevus. Demokraatias saab rahvas kaasa rääkida läbi rahvaesindajate ja Ameerika Ühendriikides saab ainult Kongress sõdu välja kuulutada. Göring teatas, et see kõik on hea ja kena, kuid häälega või hääletult on võimalik rahvast alati tuua juhtide tahte alla. See on kerge. Kõik, mis sa pead tegema, on rääkima neile, et neid rünnatakse ja häbimärgistama patsifiste nende vähese patriotismi pärast, kuulutades, et riik on hädaohus. See mudel toimib ühteviisi iga riigi puhul (Gustave Gilbert. Nürnbergi päevikud). Göring seletas tegelikult päris tabavalt lahti natside võimuletõusu anatoomia 1933.a. Saksamaal.

Viimasel ajal on Eestit hullulehmatõvena tabanud natsiromantika. Erinevates sotsiaal- ja muudes foorumites levib kulutulena ekretiinide valjuhäälset hädakisa: appi, Eestit rünnatakse! Me vajame karmikäelist Juhti, kes korra majja lööb. Pole salata, et see hädakisa on leidnud endale ka hulgaliselt toetajaid ning EKRE populaarsuse tõus on otseses seoses hirmukultuuri tugevneva pealetungiga. Kui probleemi pole, siis tuleb see välja mõelda ja niiviisi on pööbli haige vaimusünnitusena tuhast tõusnud kõikvõimalikud paanikad, olgu see siis tatra- või murjanipaanika. Keegi sõber ütles: “Raske lapsepõlv ja kuri kasvatus, laias laastus paistab, et inimene, kes end usaldab, ei vaja karmi kätt. Kel aga eneseusaldust vajaka, üritab teiste elu korraldada ning tahab näha vastuvaidlematut allumist, et iseennast kuidagi olemas tunda.” Ekretiinide suur soov on ellu viia Maakonna sünd ja litsuda buldooseriga laiaks kõik, kes selle puhul midagi kosta julgevad. Hiljuti esines pikema sõnavõtuga tervise- ja tööminister Jevgeni Ossinovski, kes on juhtumisi veel Eesti sotsiaaldemokraatide liider. Pole mõtet rääkida Ossinovski päritolust või tema parteilisest kuuluvusest, mis on vahe relv kõva käe ihalejate käes, kest tahavad pelgalt silmad langetada lihtsa tõsiasja ees, et Juku pea on kandiline, vaid tema sõnavõtu sisust. Ossinovski kõne sisu oli lühidalt selline: jälgides üleskutseid isoleerida Eesti välismaailmast ning elimineerida sisevaenlased, näen, kuidas idiootse Eesti idee on tugevnemas. Võib-olla on viimaks üles leitud juba Lennart Meri poolt otsitud ulmeline Eesti Nokia – tõupuhas Eesti loll, keda kirjanduslikus žanris võime leida Friedrich Reinhold Kreutzwaldi kilplaste saagast? Pole mõtet peita pilku kõrvale ja väita, et Juku pea ei ole kandiline, kui see silmnähtavalt nii on. Natsiretoorika varjus võib tähelepanelik vaatleja leida märke neukkude võimsast tagasitulekust.

Kuigi Nõukogude impeerium lendas oma täna kakskümmend viis aastat tagasi suure pauguga õhku, õnnestus ta vähemalt ühes asjas – nn. „nõukogude inimese“, lühidalt väljendades neukku, tootmisele võtus. Hirmukultuur on aga neukkudele emapiimaga sisse programmeeritud, mis aitas neid Juhile alati kuulekaks jääda. Berliini müüri langemisega hakkasid läänest ida suunas puhuma vabadusetuuled, kuid neukkud polnud nendega harjunud ja tundsid vabadusepuhangute ees loomupärast hirmu. Neukkud olid valmis läänest omandama küll elatustaset, tarbimiskultuuri ja sotsiaalabi, kuid mitte sealseid väärtushinnanguid. Need imporditi endiselt idast. Murjanipaanika valguses on suur osa eesti rahvast identifitseerinud end ida kultuuriruumi kuuluvana ja nii pole meil mingit asja Põhja-Euroopasse, kuhu tahtis kord jõuda Toomas Hendrik Ilves. Meist põhjapoool elavad hoopis teistsugused inimesed. Rahva ekretiinsema osa iidolid tulevad hoopis Narva jõe tagant. Vene ajakirjanik Leonid Ragozin seob hirmukultuuri leviku otseselt Venemaa tegevusega, kelle huvides äärmuslikud jõud tegutsevad. Kuna Ragozini intervjuu on paljude eest peidetud tasulise pilve taha, siis olgu mõningad mõtted sellest siin avalikustatud. Ragozin räägib: „Samasugused nn magavad agendid, kes mängisid rolli Ukrainas, on olemas ka Balti riikides. Agentide all ei pea ma silmas Venemaa spioone või luureteenistust, vaid organisatsioone, mis kriisisituatsioonis võivad potentsiaalselt muutuda tõsiseks jõuks, mis positsioneerib end riigi ja võimu vastu. Aga kui Balti riigid suudavad ise tekitada sellise kriisi nagu Ukrainas, siis võib Venemaal tekkida mitu võimalust sellest kasu lõigata. See kriis võib olla tekkinud Euroopa Liidu kokkukukkumisest või paremäärmuslike parteide võimulesaamisest.“

Moskva pisaraid ei usu ning Moskval ja EKREl on ühised tähed. Kui vaadata EKRE, Keskerakonna ja Ühtse Venemaa väärtushinnanguid, kas suudate välja tuua viis erinevust? Lihtsa inimese lihtsad unistused totalitaarsest riigist, kus tõeline mees teenib sõjaväes ja tõeline naine sünnitab nagu küülik, et lolle saaks palju ja nende hääl kõlaks valjemini, aga kes need üles kasvatab, see on paljude jaoks juba kõrgem matemaatika. Martin Helme väidab teda intervjueerinud ajakirjanikule Laura Mallenele, et tema kui 27aastane vallaline ja lastetu naine on üks osa Eesti iibeprobleemist, ühiskondlikult kahjulik element. Kas üleriiklik sünnituskohustus tuleb? Paljude ekretiinide märg unistus, kui meie, kes me ei saa kunagi suureks vaimult, saame ükskord suureks rahvaarvult? Natsiretoorika sulnis kõla on nii mitmedki varem arukana tundunud indiviidid pannud nurgas ringe tegema ja sinist suitsu välja ajama. Leonid Ragozin: „Väga oluline on jälgida poliitikuid, kelle eesmärkidel on suur kattuvus Venemaa omadega või kelle teod toetavad Venemaa plaane. Tavaliselt leiab neid organisatsioonidest, mis väidavad, et kannavad rahvusriigi väärtusi, on identifitseeritavad paremäärmuslikena ning seisavad Euroopa ühtsuse ja immigrantide vastu. Venemaa tahab lõhkuda Euroopa Liidu võimet arendada ühist välis- ja majanduspoliitikat. Tähtis on ka see, et paremäärmuslikud parteid käituvad Venemaa huvides, sest nad loovad pildi fašistlikest Balti riikidest, mida Venemaa hea meelega meedias jagab. See toimib nii kodumaise propagandana kui ka välisriikide lõhestajana. Äärmuslased ja Kreml elavad õnnelikus sümbioosis. Venemaa oht on toitev jõud rahvuslastele ja Venemaa jaoks annavad rahvuslikud erakonnad propagandaks suurepärast fašistlikku materjali. Venemaa on huvitatud etniliste gruppide vahelistest pingetest, eriti Balti riikides. Samuti on ta huvitatud immigrantide ja kohalike elanike vahelistest pingetest.“

Natsirahva huvides on leida süüdlane ja zombiliku süüdistava käeviipega temale osutada: pekske pagulasi, sest nemad on pahad, nemad on süüdi. Demagoogilistele poliitikutele on see hea moodus riigi tegelikelt probleemidelt kõrvalejuhtimiseks. Kui pagulased on süüdi, siis pole enam kellegi asi, et meil on tööpuudus, õpetajad ja kultuuritöötajad saavad vähe palka või et Eesti on esirinnas HIV viiruse levikult. Iga põlvepikkune ekretiin ju teab, et „põgenikud peaksid nagu ise ka nägema, et nad on pagulaskriisist tulenevaid probleeme põhjustanud. Mis tunne teil oleks, kui oleksite kuhugi hordidena sisse rännates põhjustanud tsivilisatsiooni allakäigu? Euroopa allakäigu, mille on põhjustanud illegaalsed immigrandid.“ Ja seda räägib neukku, kellel on Euroopa väärtustest, Euroopa kultuurist sügavalt pohhui? Ta süüdistab teisi meeleldi kuritegevuses ja Euroopa naiste vägistamises, kuigi tema meie aja kangelased purustavad samal ajal ligimeste lõualuid. Mitme araablasega sa elus vahetult suhelnud oled? Või mitut pagulast sa oled Eestis kuriteolt tabanud? Võib olla vabas jutustavas vormis. Leonid Ragozin: „On Ungari näide, kus peaminister Viktor Orbán tegi endale nime Vene-vastase retoorikaga, võideldes Vene vägede riigist välja viimise eest. 1990-ndatel purjetas ta russofoobiale tugineval laineharjal edasi. Kuni see lihtsalt kadus ära. Nüüd näeme sedasama Orbáni oma paremäärmuslike ideedega, aga järsku on ta Venemaa sõber. Tal on Putiniga rohkem ühist pinda kui Euroopa liberaalidega. See on praegu sümptomaatiline. See on tee, millel liiguvad ka näiteks Poola natsionalistid, ja see kehtib ka Balti riikide kohta. Paremäärmuslaste juhid võivad avalikkuse ees teeselda, et nad on Venemaa vastu, kuid kui me räägime asjadest, mis Venemaad tõesti huvitavad, siis mängivad nad Kremli kaarte. Näiteks Euroopa Liidu poliitika ja pagulaspoliitika.“

Jevgeni Ossinovski, hoolimata oma parteilisest taustast, näeb öös asju: „Tartu Ülikooli nõukogu tegi avalduse, milles tuntakse tõsist muret rassistliku vägivalla leviku pärast linnas ning kutsutakse siseministrit üles võtma tarvitusele vajalikud meetmed, et olukorda parandada. Avalduse ajendiks sai ühe mustanahalise ameerika välistudengi otsus Tartust lahkuda pärast seda, kui talle ööklubis kallale tuldi. Üht suveülikooli tulnud välistudengit loobiti Rüütli tänaval pudelitega. „Tõelised eesti mehed“ kohtlesid meie külalist ebainimlikult, hulk möödakäijaid vaatas lihtsalt pealt ega teinud midagi. OECD on mõõtnud erinevate riikide elanike suhtumist vähemustesse ja loonud selle põhjal tolerantsi indeksi. Eesti on selles viimasel kohal. Sarnaseid tulemusi annab ka maailma väärtusuuring. Võrrelgem Eesti ja Rootsi elanike väärtushinnanguid ühes lihtsas küsimuses „keda sa ei tahaks oma naabriks?“. Eesti vastajatest 47% nimetas homoseksuaale. Rootsis oli selliseid vastajaid ainult 4%. Eestis nimetas 38% sisserändajaid, Rootsis 3,5%. Ühiskonnateadlased on juba aastaid osundanud Eesti „idaeuroopalikule positsioonile“ maailma väärtuskaardil. Mati Heidmets on öelnud: „Mitmed lääneliku elu põhiväärtused juurduvad siinmail väga vaevaliselt. Eestlane on kätte saanud individuaalse vabaduse, selle positiivse ja edasiviiva sisuga täitmine võtab veel aega.“ Paraku ei piirdu see vaid EKRE vihaste avaldustega. Justiitsministeerium tahab hakata reguleerima, mida inimesed hommikul selga panevad. Prokuratuur on saanud ühiskondlikust konservatismipuhangust niivõrd tugevat inspiratsiooni, et on tassinud kirjaniku kohtu ette.“

Colonia Dignidadi tüüpi suletud kultuslikud ideaalühiskonnad on paraku reaalsus. Ossinovski paneb diagnoosi: „EKRE valijaskonnas domineerivad madala sissetulekuga ja madalama haridustasemega mehed. Nad on kriitilised mitte ainult valitsuse, vaid enamiku ühiskondlike arengute suhtes. Asja edasi analüüsides näeme, et nad ei suhtu tõrjuvalt mitte ainult sisserändajatesse, vaid ei usalda üleüldse teisi inimesi. Mingisugune kultuuriline pidur on maha võetud. See tähendab, et vägivald on tulnud lähemale. Õige mitmel korral on plahvatusest väga vähe puudu olnud. Me ühiskond loobib juba kaks aastat põlevaid tikke kütusepaaki. Kuidas see nii läks? Tabavaim diagnoos pärineb Friedrich Nietzschelt: „Hullumeelsus on haruldane üksikisikute puhul, aga inimrühmade, parteide, rahvaste ja ajastute puhul on see reegliks.“ Raudse eesriidega lõigati meid ära euroopalikust mõtteruumist, mistõttu kogu inimõiguste mõisteaparatuur on Eesti inimestele täiesti võõras ega juurdu nii pea. Kahtlemata on selline seletus mugav. Täna lihtsalt on nii ning jääb üle loota, et uus põlvkond on teistsugune.“ Kuid kas on, sest nemad kannavad oma vanemate pärandit? Sellest kõigest saame teha ainult ühe ja põhjapaneva järelduse – neukku returns, mühinal ja mänglevalt nagu merilõvi, kuid kas selleks, et jääda või on see kurjuse viimane meeleheitlik sööst enne lõplikku hävingut?

Advertisements

50 kommentaari (+add yours?)

  1. huviline
    mai 19, 2016 @ 21:46:34

    Nõukogude inimene või “nõukogude inimene” nagu filmist või soomepäraselt neukku, millel ka soometumise märk, kui fenomeni tekkimise peamine põhjus oli sisu ja aluse puudumine, mis mingi mõiste mõistlikuks teeb.

    Kommunistid rääkisid nõukogude rahvast, mille saabumist oodati, aga mis jäi saabumata nagu kommunismgi. Nõukogude rahva puudumise tõttu jäi sisutühjaks nõukogude inimese mõiste. Väga sarnane selle on euroopa inimese mõiste, soomepäraselt siis ehk eukku, kelle saabumist mõned ootavad.

    Ainult rahvuslik kooslus annab sarnastele sotsiaalsetele mõistetele sisu, jäädes ilma sisuta pelgalt kogukonnaks. Sotsialistina on Ossinovski loomulikult kommunaar ega mõista pärandi tähendust.

    Vasta

    • ckrabat
      mai 22, 2016 @ 13:11:58

      “Ainult rahvuslik kooslus annab sarnastele sotsiaalsetele mõistetele sisu, jäädes ilma sisuta pelgalt kogukonnaks. Sotsialistina on Ossinovski loomulikult kommunaar ega mõista pärandi tähendust.”
      See vastab üsna hästi kommentaariumi reeglitele :): https://personainfieri.wordpress.com/2016/04/11/ekretiinide-kool-algopetus-algajale-kommentaatorile/
      1. Sildistamine: Ossinovski on sotsialist
      2. Lojaalsuse demonstratsioon: Ainult rahvuslik kooslus annab sarnastele sotsiaalsetele mõistetele sisu
      3. Sõim: Sotsialistina on Ossinovski loomulikult kommunaar
      4. Deklaratsioon: Ta ei mõista pärandi tähendust.
      This, man, is classic 😀

      Vasta

      • huviline
        mai 23, 2016 @ 00:07:42

        1. Sildistamine: EKRE populaarsuse tõus on otseses seoses hirmukultuuri tugevneva pealetungiga.
        2. Lojaalsuse demonstratsioon: Kui probleemi pole, siis tuleb see välja mõelda ja niiviisi on pööbli haige vaimusünnitusena tuhast tõusnud kõikvõimalikud paanikad, olgu see siis tatra- või murjanipaanika.
        3. Sõim: Keegi sõber ütles: “Raske lapsepõlv ja kuri kasvatus, laias laastus paistab, et inimene, kes end usaldab, ei vaja karmi kätt. Kel aga eneseusaldust vajaka, üritab teiste elu korraldada ning tahab näha vastuvaidlematut allumist, et iseennast kuidagi olemas tunda.”
        4. Deklaratsioon: Ekretiinide suur soov on ellu viia Maakonna sünd ja litsuda buldooseriga laiaks kõik, kes selle puhul midagi kosta julgevad.

        Hästi komponeeritud, süstemaatiline ja rafineeritud, nagu ütles Kullerkupu Tiit. Hidden lands, sorry.

      • ckrabat
        mai 23, 2016 @ 08:25:23

        Selle analüüsi eest üle “kahe” eriti välja ei venita, kui sedagi.
        1. See ei ole sildistamine, vaid näites otsitakse mingi nähtuse esilekerkimise põhjuseid. Miks on EKRE populaarne? Sildistamine on ikka konkreetne omistamine Ossinovski on sotsialist, EKRE on kultuurne jne. Sildistamine on selle lause sildistamiseks nimetamine.
        2. Kellele siin lojaalsust demonstreeritakse – pööblile või? Igal juhul pole see tekstist selgesti väljaloetav.
        3. Väga raske on seda sõimuks nimetada. Jällegi on mingite nähtuste ilmnemisel üritatud seoseid välja tuua – miks on nii nagu on? Sõim pole kunagi analüüsiv.
        4. Deklaratsiooni element on juba paremini välja toodud. Siin on tõepoolest millegi järeldused välja toodud deklaratiivses vormis.
        Kokkuvõttes – neljast üks õige, istu, “kaks”!

      • huviline
        mai 23, 2016 @ 19:39:48

        Ütlen ausalt, et viimane kaks pandi mulle nõukogude ajal. See oli kooli parteilasest rakukese esimees, kes andis klassile ajalugu kommunismi vaatevinklist. Tore onu oli, keegi teda ei sallinud.

        Nüüd jälle, kaks. Aitähh õpetaja! Kõik kordub. Õnneks on kuskil targad õpetajad, kes juhivad ühiskonda just selles suunas kuhu peab.

  2. ckrabat
    mai 19, 2016 @ 21:47:22

    Vasta

  3. ckrabat
    mai 19, 2016 @ 22:02:51

    Vahepeal toimus Eurovisiooni lauluvõistlus, kus võitis krimmitatari juurtega Ukraina esindaja Jamala

    Eesti sai kõige viimase koha. Eestlaslik alahoidlikkus avalduska siin, sest Eestis on millegipärast juurdunud arvamus, et esineja saadetakse laulupeole (see on Sopoti ja Kuldse Orfeuse mõju), kus ta tikksirgelt seistes kõva ja selge häälega laulu ette kannab nagu Vargamäe Krõõt, peaasi, et mõisahärrastele meeldiks ja Eestile häbi ei tee, sest muidu äkki antakse mõisatallis isegi peksa. Eurovisiooni lauluvõistlus koosneb siiski kahest osast: euro (rahaühik) + visioon, aganoh võib-olla järgmisel korral esindab pootsmani asemel mõni kõrgemate pagunitega tüüp, teeneline rahvakunstnik, näiteks admiral Starohujev 🙂
    Kusjuures probleem pole pootsmanis, kes tegi oma tööd ausalt, vaid mentaliteedis, mis just tema sinna viis.

    Vasta

  4. ckrabat
    mai 19, 2016 @ 22:25:49

    Neukkumuusikat

    Vasta

  5. huviline
    mai 19, 2016 @ 22:28:05

    “Prokuratuur on saanud ühiskondlikust konservatismipuhangust niivõrd tugevat inspiratsiooni, et on tassinud kirjaniku kohtu ette.“

    Ossi hale tõlgendus, kuuludes ise valitsusse, suutmata mitte midagi ettevõtta, et olukorda parandada. Sotsialistlik hoolimatus, paljad manipuleeritavad sõnad, mis seisneb selles, et poliitilise koorma õlale võtmise mõiste on muutunud sisutühjaks.

    Mingist ühiskondliku konservatiivsusepuhangust ei saa tegelikult rääkida, sest hetkeseis sõltub varasemast, tegevusest või tegevusetusest, suhetest ja suhtumistest, mida poliitmaastikul on taasiseseisvumisest alates määranud väiksemad ja kõige suuremad erakonnad (Reform, Kesk) ning EU, kus mõlemad liberaalidena kvaifitseeruvad.

    Kõnealune kirjanik räägib hetkeseisust ja kaugest müütilisest vabadusest: “Mul on 3 last. Ja kui ma lähen kolme lapsega sõitma ja poisid, nagu nad on, kõik poisid, jätavad turvavööd peale panemata, ja politsei peatab mind kinni, siis ma saan oma kolme lapse elu ohustamise eest trahvi 2400 eurot. 2400 eurot lööb minu põlvili. Ma arvan, et me oleme hulluks läinud sellega, et inimesi saab karistada heaks lapsevanemaks. Ei saa. Ma tahan oma lastele head, mina kasvasin üles ma sõitsin Žigulis, meid oli 6 tükki seal. Isa tegi suitsu, me olime kuuekesi Žigulis, kõik ronisime, ühtegi avariid ei juhtunud, kõik jäime ellu. See oli see vabadus, kus taheti lapsi saada. ”
    http://nihilist.fm/kenderi-passion/

    Kas vabadus, kus lapsi ei soovita saada, on hea, vabadus, kuhu riigilaev on sotsialistide abiga tüüritud? Arvan, et mitte.

    Vasta

    • ckrabat
      mai 22, 2016 @ 09:49:09

      Soov vaim võimule ja kunst poliitikale allutada, pärineb otseliini kaudu neukkurežiimilt, see õigustab ka käesoleva loo pealkirja – hoidke alt, neukku returns, neukku tuleb tagasi, mühinal ja mänglevalt nagu merilõvi!

      Vasta

      • huviline
        mai 22, 2016 @ 10:46:36

        Ma üldse ei arva, et leninlik/stalinlik reziim midagi originaalset suutis toota. Suure oktoobri revulutsiooni vaimsed eeskujud ja pärand, mida kasutati, pärines sajand enne toimunud Suurest Prantsuse revolutsioonist, mis on ka tänapäevase avatud totalitaarsele ühiskonnale mentorluseks.Avatud ühiskond, mida totaalse meedia näitel võib ka avatud totaalseks ühiskonnaks nimetada, on termin “kõik müügiks” ühiskonnale.

        Avatus on otseselt vajalik kaubanduse hüvaguks, kuid poliitika, mis kõiki ühiskonnagruppe puudutab, vajab muuhulgas ka rojaliteeti ja nobiliteeti, et mitte manduda. Need avatud totalitaarse ühiskonna poliitikas puuduvad mõisted ei pruugi vastanduda demokraatiale, ammugi ei asenda neid liidrid või nõukogude liidrid.

        Nõukogude liidrid olid samasuguse vaimse terrori all, nagu tänapäeval liidrid või EU liidrid, nt Juncker, keda mõned nimetavad joodikuks, mille põhjuseks on karistamatusest ja vastutamatusest tulenev kõikkelubatavus.

        Hirmu võivad tunda alamkihid, kuigi see on puhas teadmatuse vili.

  6. ckrabat
    mai 19, 2016 @ 22:29:52

    Vasta

  7. huviline
    mai 19, 2016 @ 22:38:01

    “Raudse eesriidega lõigati meid ära euroopalikust mõtteruumist, mistõttu kogu inimõiguste mõisteaparatuur on Eesti inimestele täiesti võõras ega juurdu nii pea.”

    Miks peaks Eestis juurduma inimõiguste mõisteaparatuur ilma inimkohustusteta?

    Vasta

    • ckrabat
      mai 20, 2016 @ 09:14:15

      Hea näide inimkohustustest võiks olla näiteks üleüldine sõjaväekohustus meestele (Eestis kehtiv) ja sünnituskohustus naistele (Eestis puuduv), mis vastaks Maakonna ideaalidele.
      Kunagi ma kirjutasin siia oma arust pilaloo politseiriigist, aga paljudele ekretiinidele see meeldis ja nad võtsid seda täiesti tõsiselt. 😀
      Üks pisike point on inimkohustuste juures veel, kas need kohustused on pandud ainult inimestele või kehtivad need ka lollidele? Vastasel korral lõhnab siin liigilise diskrimineerimise järele 😀

      Vasta

  8. huviline
    mai 19, 2016 @ 22:49:09

    Ossi diagnoos: „EKRE valijaskonnas domineerivad madala sissetulekuga ja madalama haridustasemega mehed. Nad on kriitilised mitte ainult valitsuse, vaid enamiku ühiskondlike arengute suhtes. Asja edasi analüüsides näeme, et nad ei suhtu tõrjuvalt mitte ainult sisserändajatesse, vaid ei usalda üleüldse teisi inimesi.”

    Jägmine samm analüüsis: EKRE valijaskond on lollid, lollid on idioodid, idioodid on skisofreenikud, skisofreenikud on debiilid, debiilid on nõdramõistuslikud ja süüdimatud. Koos vanniveega lastakse pestav kanalisatsiooni.

    Vasta

    • ckrabat
      mai 20, 2016 @ 10:26:30

      Panin selle kommentaari Memokraati, aga sealne tsensor kustutas vist selle ära, ju oli valus 😀
      Aga lahendus on ju lihtne, tuleks tugevdada positiivset identiteeti lollide seas, ei pea häbenema, et sa oled loll, vaid olema selle üle uhke. Stultoloogina olen täiesti nõus, et liiginimetus “loll” on kahjuks omandanud negatiivse kõrvaltooni ja seda kasutatakse sõimusõnana.

      See ilmselt tuleneb liikidevahelistest erinevustest. Juba eeldus on vale – inimesed, see on väljasurev liik. Stultoloogilisest vaatekohast on kõik selge – iga liiki “stultus vulgaris” (maakeeli harilik loll) kuuluv olend peaks funktsionaalselt püsima temasse sisestatud programmi piires ning mitte tegelema programmiväliste asjadega, mis pole neile ette nähtud, see on võrreldav pahavaralise nakatumisega ning appi tuleks kutsuda mehhaanik, kes probleemi fikseerib. Ammustel aegadel, kui jumalad polnud lahkunud Maalt ja siin kehtis Nibiru võim ja kindel kord, tegelesid stultus vulgarised põhiliselt kulla kaevandamise ja püramiidide ehitamisega. Sel ajal ali uute isendite valmistane kontrolli all ja vajas Nibiru sertifikaati. Paraku see aeg sai otsa ning uute lollide valmistamine väljus kontrolli alt. Igaüks võis endale toanurgas lolli valmis meisterdada. See tähendas ühtlasi ebakvaliteetse lollvara piiramatut levikut. Lisaks hakkas võõrliik stultus perekonnast inimesi välja tõrkuma kuni saavutas valitseva positsiooni. Umbes nagu ameerika naarits (mink) tõrjub välja euroopa naaritsat. Siis on veel identiteediküsimus, sest liiginimetus loll on halvustava tähendusega, mistõttu on liigi esindajatel kalduvus oma päritolu varjata ning samastuda inimestega. Harilik loll häbeneb oma päritolu – isa oli loll, vanaisa oli loll, aga sina? …. Eee, mina olen Põltsamaalt. Selle asemel tuleks lollidel tugevdada positiivset identiteeti – siin ma seisan – mina, loll – ja ma olen selle üle uhke, sest teisiti ei saa! Tegelikult on need väga elementaarsed küsimused, mille lahendamiseks on tarvis tunda bioloogiat ja liikidevahelisi erinevusi. Stultoloogiliselt võib igasugust mitteprogrammilist tegevust käsitleda hälbena, mida tuleks ravida. Seetõttu on võimuesindajate arusaamatust rõhutav reaktsioon selle kaasuse puhul arusaadav ja mõistetav. Liigi põhiülesanne on teatud funktsioonide järjepidev täitmine ja need, kes režiimile ei allu, tuleb utiliseerida, aga võimud lähtuvad eeldusest, et kõik on stultus vulgarise alamliigi esindajad (siis on muidugi veel stultus primused (alglollid) ja stultus robustused). Inimese näol on tegemist aga hoopis teistsuguse geneetilise fenomeniga, kelle puhul stultoloogia reeglid ei pruugi rakenduda.

      Vasta

      • huviline
        mai 21, 2016 @ 08:25:31

        Minu jaoks on päris suur hulk tabu-sõnu, mida ma peaaegu kunagi ei kasuta, mis seetõttu on säilitanud oma väärtuse. Harva kasutades täidavad need sõnad oma otstarbe peaaegu alati.

        Tundub, et tabu-sõnad peavad olema. Igapäeva kasutuses, sõnaringluses, sõnade tähendused muutuvad kuigivõrd, mitte kaugele algtähendusest, nende väärtus kahaneb kui on alati kasutuses ja vägi väheneb.

        Näiteks sõna loll, raisk, tra jne vägi on kahanenud sellest ajast, kui seda mõnede kirjanike poolt avalikult ekspluateerima hakati ühiskonna transformatsiooni perioodil. Nüüdseks on see igapäevane ega paku enam seda pinget, mille aluseks on tabu.

        Kombeks on kedagi lolliks nimetada, nagu oleks tegemist asjaga iseeneses, vältides iga sõnaga paratamatult kaasaskäivat korrelatsiooni. Tegelikult annab kellegi lolliks nimetamine alati aimu ka ütleja enda väärtushoiakutest, sisemisest ja välimisest motivatsioonist. Sõna algtähendus ei kao kuhugi.

        Juba lapsepõlves liivakastis oli lastel see sõna loll nimetaja. Loomuliku arukusega tabati aga üsna ruttu ära, et pole tark väge niisama raisata. Kes teisele ütleb, see ise on, oli lõppkonstateering ja sõna langes tabu alla.

      • ckrabat
        mai 21, 2016 @ 09:05:17

        Seda nimetatakse poliitiliseks korrektsuseks: hoidutakse kasutamast sõnu, mis võiksid kedagi solvata hoolimata kontekstist. Kõige tuntum näide on sõna “neeger”, mis oli laialt levinud: Agathe Christie 10 väikest neegrit, neegrikuningas Eefraim Pikksukk, neeger Jim Huckleberry Finnist jne. George Orwelli 1984 nimetati sellist reguleeritud sõnakasutust uuskeeleks (newspeak) ja Nõukogude Liidus olid samuti tabusõnad, mille kasutamist keelati.
        Liiginimele loll on antud väärtushinnang, et seda poliitiliselt korrektselt keelest välja tõrjuda ja selle asemel soovitatakse lolle hoopis inimesteks nimetada. Võimalik, et peagi võtavad lollid liigina üle inimeste identiteedi ning ajalugu kirjutatakse ringi. Tegelikult kajastab selline väärtushinnanguline keelekasutus, mida iseloomustavad tabusõnad, just totalitaarseid ühiskonnakorraldusi ja uuskeele kasutamine näitab lihtsalt isiku autoritaarsuse astet. Uuskeele propagandist on tavaliselt surmanuhtluse fanaatiline pooldaja ja arvab, et riik peaks hakkama seadustega reguleerima, kuidas inimesed riides käivad ning millest kirjanikud kirjutada tohivad. Selle asemel, et anda nimetustele hoopis positiivne sisu ja luua nende ümber teistsugune kontekst nt Jim oli neeger ja ta oli selle üle uhke, John pärines vanast ja uhkest lollide suguvõsast, jne.

      • huviline
        mai 21, 2016 @ 09:19:56

        Nii ongi, väga paljud soovivad lolle nimetada riigina, hõimkonnana, klassina, seltsina, sugukonnana, perekonnana või liigina, aga algtähendus ei kao kuskile.

        Loll on loll nii totalitaarses suletud ühiskonnas kui avatud heaolu kogukonnas.

      • ckrabat
        mai 21, 2016 @ 10:49:13

        Loll on muidugi loll (mitte inimene ega reptiil). Mina räägin, et keegi ei peaks oma päritolu häbenema ja olema positiivsem oma päritolu suhtes.

      • huviline
        mai 22, 2016 @ 14:03:04

        Mis on avatud ühiskonna tabuteemad, sest tabude seostamine üksnes totalitaarsete ühiskondadega tundub naiivne. Tabusõnadel on oma tähendus ja koht igas ühiskonnas.

        Traditsiooniliselt seostatakse tabud traditsiooniliste ühiskondadega.
        https://et.wikipedia.org/wiki/Tabu

        Avatud ühiskondade tabuteemad on sellised mõisted nagu õudus, hirm, jälkus, vastikus või viha, mille põhjusteni kuidagi ei jõuta. Kõik need tunded on kõikidel alati igas ühiskonnas olemas olnud. Põhjuseid tuleb otsida iseendast.

        Tundub, et liberaalne demokraatia ongi traditsiooniline ühiskonna korraldus. Siiski tundub naljakas poliitikorrektsust tabuteema alla paigutada.

        Pigem on tabuteemad vastuseta küsimused inimkonna karistusähvardusega kaitstud põhi- ja inimkohustuste kohta, mida võiks sama absoluutseks pidada nagu inimõigustes elu.

  9. js
    mai 20, 2016 @ 00:14:19

    Ei tea kas meelega või mitte, aga see neukku-värk põrutab kaugelt mööda sellest, mis maailmas päriselt toimub.

    Riigipööre Kiievis ei olnud vabaduse ja demokraatia kõrgeim ilming, Venemaa ei alustanud sõda Donbassis – mitut ukraina rahvuslast, demokraatiat kõrgelt hindavat Maidani (laada) poliitikut võis näha üritamas kohalikega suhelda, et nende hirme vaigistada? Nende asemel meenuvad pehmel põllul ekslevad tankid, keda murelike babade eriüksus (M. Lotmanil oli vist midagi sellist) koos abijõududega tänitab. Kus on uus konstitutsioon? Mis rolli mängivad nüüd paljukirutud oligarhid? Ja see kõik on paljustki “väärtustekeskse” Euroopa teene. Meie siin oleme juba unustanud Paeti kõne Ashtonile, tohutu innustuse Odessa mardikapõletamise üle (mille kohta ükski sots ega muidu intellektuaal mitte midagi ei öelnud – ilmselt sallivusest) ja kõik need arvutud euro- ja ühendpoliitikud, kes asjale kaasa kiitmas käisid. Ma ei hakka värskest Eurovisioonist rääkimagi. !No hay banda! It’s all an illusion – need väärtused.

    Lobjakal ja artikli autoril on aga õigus selles, et lääne ühiskondade sügavusesse on mingid väärtused juurdunud. Ja nad võivad Euroopa päästa, kõigest hoolimata. Vene sanktsioonide rõhutise, arutu inimõigusluse ja fabritseeritud rändekriisiga on samas tõmmatud poliitikasse inimesed, kes suudavad selles – tänu ajakirjanduse infosõjakusele – sama edukalt orienteeruda nagu Pähkel mustas maagias. Üks minu targemaid vanu sugulasi peab Londoni uut linnapead juba vanakuradiks endaks.

    Nii autor kui ka Lobjakas eksivad selles, et Euroopa üleüldse oma tippjuhtide tasemel hoolib nendest paljukannatanud väärtustest. Kõik viitab sellele, et nii see ei ole.

    Mina jätaks Venemaa rahule. Ta ei ole targem ega lollim kui teised. Ja ta on üks väheseid riike maailmas, kes suudab ning peab vajalikuks oma iseseisvuse eest seista. Ma ei tea, mis sellest saab, aga kui ma oleksin venelane, siis ma teisiti ei tahaks.

    Sest lähiajaloost ei ole läänel mitte ühtegi head näidet ette tuua.

    Vasta

    • ckrabat
      mai 20, 2016 @ 06:23:04

      Riigipööre Kiievis ei olnud vabaduse ja demokraatia kõrgeim ilming

      Me võime ka küsida nii, kas Janukovitši režiim oli parem kui see, mis on täna Kiievis?

      Venemaa ei alustanud sõda Donbassis

      Aga kes siis alustas? Sõda Donbassis alustas paljude sealsete inimeste hirm kõige selle suhtes, mis toimus Kiievis, hirm lääne ees ja muidugi õhutas Venemaa neid hirme takka. Janukovitš oli Donbassi neukkudele samasuguse sümbolilise väärtusega kui Savisaar on seda Eesti neukkudele. Kas sõja tulemusena läks elu Donbassis paremaks? Selle kohta, mis seal toimub, oli ETV-s hiljuti päris hea dokfilm
      http://etv.err.ee/v/dokumentaalfilmid/valisilma_dokk/saated/9103fb22-718c-4719-b8bb-92578100c26b/valisilma-dokk-uue-riigi-ehitajad-diy-country-prantsuse-2016
      Venemaa ei sõdi Donbassi rahva eest, vaid teda huvitab oma mõjusfääri laiendamine. Krimmi vallutamise eesmärk oli sõjalis-strateegiline, muide samal ajal palus end Venemaa koosseisu võtta ka Transnistria, kuid sellest taotlusest vaadati mööda. Venemaa huvides on ebastabiilsete külmutatud konfliktialade loomine endise Nõukogude Liidu raames, millega sealseid valitsusi survestada ja see kehtib ka Donbassi kohta. Ma olen soovitanud lugeda nt moondragonit, kui kedagi huvitab, mis seal tegelikult toimub. Mida on Venemaa reaalselt teinud rahu saavutamiseks Donbassis? Kus on tema rahuettepanekud?
      Samas ei ole mina kindel, et Venemaa näeb Balti riike ilmtingimata väga üheselt võetuna post-Soviet space osana, võtab samamoodi nii Eestit, Gruusiat ja Ukrainat. See on rohkem meie neukkude peades tekkinud soovunelm. Küll on ta huvitatud hirmukultuuri levikust siin, sest see võimaldab tal siinseid protsesse mõjutada.
      Donbassis me näeme, kuhu viib paljude poolt nõukogude sõjafilmide ja Hollywoodi märulite mõjul idealiseeritud ja romantiseeritud sõda, milles paljud neukkud näevad sobivaimat lahendust oma tungide rahuldamiseks, tegelikult.

      Nii autor kui ka Lobjakas eksivad selles, et Euroopa üleüldse oma tippjuhtide tasemel hoolib nendest paljukannatanud väärtustest.

      Mind ei huvita tippjuhid. Kas Euroopa rahvad hoolivad euroopalikest väärtustest? Ma arvan, et küll. Lääne inimene on teistsugune, talle on sama olulised individuaalsed vabadused kui kollektiivsed väärtused. Kuigi loomulikult on sealgi täheldatud hirmukultuuri vohamist, eriti viimasel ajal. Ma ei näe lihtsalt põhjust, et Euroopa rahvad peaksid oma väärtustest loobuma lihtsalt sellepärast, et neukkudele ei meeldi ja nad tahaksid tuua sinna hoopis oma väärtused, milliseid me nägime 1933 Saksamaal ja Nõukogude Liidus.

      Sest lähiajaloost ei ole läänel mitte ühtegi head näidet ette tuua.

      Lääs jõudis 1990-tel siiski sinnamaale, et jõudis stabiilse rahu kehtestamisele väga lähedale mitmel pool maailmas, Euroopas, Ladina-Ameerikas. Ajalugu on näidanud, et neid ideaale on väga kerge purustada, kuid siin ei maksa süüdistada ainuüksi Venemaad, kes läks lihtsalt tõusva trendiga kaasa. 9/11 aitas siin kõvasti kaasa, eriti hirmukultuuri levikule teiselpool Atlandi ookeani.

      Vasta

      • js
        mai 20, 2016 @ 11:09:05

        “…kas Janukovitši režiim oli parem kui see, mis on täna Kiievis?”

        Valimised olid tulemas, kas polnud?

        “Aga kes siis alustas? Sõda Donbassis…”

        Ukraina ise. Ilma sõjaväe ja linnade piiramiseta poleks sõda. Poliitilist lahendust ei otsitudki. Biden ja Brennan käisid enne pöördelisi sündmusi alati ise kohal.

        “Mida on Venemaa reaalselt teinud rahu saavutamiseks Donbassis? Kus on tema rahuettepanekud?”

        Minsk. Aga Ukraina ei suuda ega taha neid tingimusi täita, see oleks praeguste võimude jaoks poliitiline enesetapp.

        Venemaal on vaja rahu ja aega. Ja seda ei taheta talle mingil juhul anda. Selle nimel ollakse isegi valmis ohverdama Ida-Euroopa liikumist kaasaegse ühiskonna poole. Ukraina ja ISISe tüüpi õndsat ja pimedat radikalismi on tunduvalt lihtsam oma huvides ära kasutada. Viletsus ja äärmuslus on vahend eesmärgi poole liikumisel.

        Nii tundub.

      • ckrabat
        mai 20, 2016 @ 18:26:15

        Valimised olid tulemas, kas polnud?

        Ukrainas valitakse president + parlament viieks aastaks. Seega oleksid presidendivalimised pidanud toimuma 2015 ja parlamendivalimised 2017. Janukovitši kukutas aga Ukraina parlament.

        (Sõda alustas) Ukraina ise. Ilma sõjaväe ja linnade piiramiseta poleks sõda.

        Ukraina reageeris valitsusasutuste ülevõtmisele Donbassis. Krimmis seda ei tehtud. Biden külastas Ukrainat aprilli lõpus 2014. Selleks ajaks kontrollisid separatistid suurt osa Donbassist.

        Minsk. Aga Ukraina ei suuda ega taha neid tingimusi täita, see oleks praeguste võimude jaoks poliitiline enesetapp.

        Minski rahuläbirääkimiste taga oli kolmepoolne (Ukraina, Venemaa, OSCE) komisjon, kes kutsuti Poroshenko initsiatiivil kokku peale presidendivalimisi. 20.juunil esitas Poroshenko 15-punktilise rahukava. Venemaa osalus grupi tegevuses on olnud tagasihoidlik. Kusjuures ma ei väida, et Lääs on alati käitunud rahutuvidena, kuid nad on olnud kindlasti rohkem rahule orienteeritud kui Venemaa. Venemaa pole astunud ühtegi sammu, esitanud mitte ühtegi initsiatiivi rahu jaluleseadmiseks Donbassis. Tõsi, nad on aidanud vabastada vangistatud OSCE vaatlejaid ja nii mõnigi kord veennud Donbassi separatiste minema kompromissidele, kuid see on reaktiivne käitumine mujalt tulnud initsiatiividele.

      • js
        mai 20, 2016 @ 22:38:01

        Ega mul ei ole vist midagi kaotada, kui ma teen ettepaneku väikeseks mõttemänguks? Oleks on paha poiss, ma tean, aga ikkagi?

        Kuidas oleks kõik läinud siis, kui peale Vilniuse sündmusi oleks EL öelnud Ukrainale midagi sellist: “Tõepoolest, Ukraina ei olegi veel valmis, ta on veel väga kaugel headest Euroopa tavadest, me usume ja loodame aga, et ta jätkab oma pingutusi. Meie omalt poolt teeme kõik, et suhted Venemaaga ei saaks takistuseks ühiskonna arengus.”

        EL oleks hoiatanud oma liitlasi demokraatlike protsesside katkestamise eest ja õhutanud tõhusamale korruptsioonivastasele võitlusele – kõigest varasemast hoolimata. Ja oleks alustanud tõsiseid nõupidamisi Venemaaga.

        Mina arvan, et Krimm oleks siis jäänud Ukrainale, Eesti ühiskond oleks jäänud puutumata sõjahüsteeriast ja majandus Venemaa vastusanktsioonidest. (Kui palju nende mõjust ollakse üldse valmis rääkima?) Ja kogu vaimne õhustik oleks tõenäoliselt palju vähem vastuvõtlik EKRE-sarnastele üritustele.

        Kas ma eksin?

      • ckrabat
        mai 21, 2016 @ 00:47:43

        Tõepoolest, Ukraina ei olegi veel valmis, ta on veel väga kaugel headest Euroopa tavadest, me usume ja loodame aga, et ta jätkab oma pingutusi.

        See vastab mingis osas tõele, sest erinevalt kasvõi grusiinidest, ei olnud ukrainlased kuni viimase konfliktini eriti huvitatud läände integreerumisest, ei tahtnud nad NATOsse ega Euroopa Liitu, sest see oleks võinud ohustada nende oligarhiat. Nad soovisid rohkem etendada puhvri rolli lääne ja ida vahel. Kui mul oli au käesoleva sajandi alguses (ilmselt vist Kutšma valitsusajal) käia ühe Eesti delegatsiooniga Ukrainale lääne abi pakkumas, siis ei saanud nad asjale eriti pihta. Seevastu olid lahked ukrainlased valmis hoopis ise Eestile kõikvõimalikku abi pakkuma, sest nemad on ikkagi suurriik. Läbirääkimised jäid küll pooleli, sest Ukraina delegatsiooni juht kutsuti ootamatult Moskvasse. Venemaa pidas Ukrainat oma satelliidiks ja ega talle muidugi ei meeldinud, et need läänega miilustavad, sellepärast Janukovitšile ka surve assotsiatsioonilepingu ülesütlemiseks. Kas assotsiatsioonilepe oleks tähendanud Ukraina pöördumatut liikumist lääne suunas? Loomulikult mitte. Sellised lepped on jõustunud u 20 riigiga, sh Süüria, Tšiili, Maroko, viimati Bosnia-Hertsegoviina ja on suunarud eelkõige majandussidemete tugevdamiseks. Endistest liiduvabariikidest on alla kirjutatud Ukraina, Gruusia ja Moldovaga.

      • ckrabat
        mai 21, 2016 @ 10:53:49

        Kõlab väga vandenõuteoreetiliselt ja seepärast pole viisakas end niiviisi väljendada, aga ma ei välista üldsegi, et Lääs ja Venemaa leppisid praeguses maailmakorralduses kokku, kaasa arvatud need piirid, kui kaugele üks või teine mingi konflikti puhul minna tohib, sest mingis mõttes vastab praegune vastasseis mõlema osapoole huvidele, juhib tähelepanu kõrvale põletavatelt sotsiaal- ja majandusprobleemidelt. Ma pole muidugi Edward Snowden, et suudaksin selle väite tõestuseks mingeid materjale välja võluda 😀

  10. ckrabat
    mai 20, 2016 @ 10:33:25

    Nii lauldi 1997, kui oli veel lootus kestvale rahule

    Vasta

  11. ckrabat
    mai 20, 2016 @ 10:38:44

    Vasta

  12. huviline
    mai 21, 2016 @ 09:04:59

    “Sellest kõigest saame teha ainult ühe ja põhjapaneva järelduse – neukku returns, mühinal ja mänglevalt nagu merilõvi, kuid kas selleks, et jääda või on see kurjuse viimane meeleheitlik sööst enne lõplikku hävingut?”

    Tundub, et nõukogude aegne kurjus on asendunud või asendumas teistmoodi lääneliku, jokk-kurjusega. Jokk-kurjus ei tähenda seejuures pelgalt juriidiliselt korrektset kurjust, vaid ka üldisemat inimeste ahistamist, mis pole sageli teadvustatud ega faktidega fikseeritav.

    Juriidiliselt korrektse siseriikliku kurjuse näide on menetluslikult korrektse, kuid sisuliselt täiesti ebavajaliku tagamise vahendi, ametist üle 0,5 aasta kestev linnapea kõrvaldamine, kasutamine, kuna tegemist on väidetavalt altkäemaksu süüteoga, mis on ammu toime pandud ja faktide muutmine seega võimatu. Teiseks näiteks jokk-kurjusest on kunsti mistahes motiividel suukorvistamise katse nüüd, valikuliselt, kui sarnaseid kirjandusteoseid on alati olnud ja KarS §178 on samuti ammugi eksisteerinud.

    Lääne jokk-kurjuse näide rahvusvahelises mastaabis on arvamus, et rahvusvahelised normid, tavad, kombed jne peavad olema ühesugused, nagu lääs tahab. Kui idapoolt umbes samasuguse mõjuga jõud väidab teistsuguseid kombeid, tavasid ja norme, siis see sattub avatud ühiskonna viienda totalitaalse võimu järjepideva jälitamise või jälgimise alla.

    Kui läänes kurjus on mitteteadvustatud, nö alateadlik, siis selle põhjuseks võib olla kõrge elatustase. Täpsemalt on hakatud arusaama, et rääkides alateadvusest, räägime suurest kõhust, kust tulevad signaalid, mis meie teadvust mõjutavad. Kui kõht on täis, siis inimene on rahulolev ja muidusööjatest valitsejate tegevusetusega ka reitingunäitajatest keskmiste lähedal, veelgi enam reitinguvälistes jutuajamistes.

    See rahulolu on halb. Võitlusvahendiks siin saab olla kunst ja psühholoogilised operatsioonid.

    Vasta

  13. ckrabat
    mai 21, 2016 @ 18:12:20

    Neukku returns

    Vasta

  14. ckrabat
    mai 22, 2016 @ 13:06:09

    Urmas Sutrop: Ossinovski flirt natsidele armsa filosoofi mõtetega on üllatav
    http://epl.delfi.ee/news/arvamus/urmas-sutrop-ossinovski-flirt-natsidele-armsa-filosoofi-motetega-on-ullatav?id=74593049
    Jevgeni Ossinovski on väga erudeeritud poliitik. Sellist filosoofiaharidust nagu temal, võiksid kadestada paljude maade poliitikud. Aga niipea, kui diagnoos on pandud, ei saa tema kõnega enam paljus nõustuda. Järgneb sotsiaaldemokraatlikust ideoloogiast kantud mõtisklus. Samas paneb mind nii mõnigi Jevgeni Ossinovski filosoofiline arutluskäik imestusest kulme kergitama ja pead vangutama. Ma pean silmas tema Nietzsche-lembust ja seda, kuidas ta Nietzsche mõtted sotsiaaldemokraatlikku kangasse põimib.
    Juba Friedrich Nietzsche üliinimese jutlustamine ei sobi kokku sotsiaaldemokraatiaga. Pärast Nietzsche surma muutus tema filosoofia eelkõige tema õe tegevuse läbi natsionaalsotsialistliku ideoloogia osaks. Nietzsche mõtetega žongleerimine oleks palju loomulikum nende käes, kes ei jaga meiega ühiseid liberaalseid väärtusi, kes elavad vampiiridena võõravihast.

    Sellest oli põgusalt juttu Lobjaka ja Karnau Raadio2 nädalaülevaates, kus nenditi, et Nietzsche sidume natsismiga on ülepingutamine, see et Nietzsche mõningaid vaateid on natsionaalsotsialistide poolt kasutatud, ei tee veel teda ennast selle ideoloogia pooldajaks.

    Vasta

  15. ckrabat
    mai 24, 2016 @ 09:03:42

    Vasta

  16. ckrabat
    mai 24, 2016 @ 09:04:39

    Vasta

  17. ckrabat
    mai 25, 2016 @ 08:29:50

    Nii nagu Ameerika ühiskond on jagunenud avatud ühiskonda toetavateks liberaalideks ja tugevate väärtushinnangutega konservatiivideks, on Eesti ühiskond tegelikult jagunenud neukkude ja lääne orientatsiooniga inimeste vahel. Neukkude väärtushinnangud on omandatud nõukogude koolis ja lasteaias, vorstisabades ja korterijärjekordades ning sisse pekstud nõukogude armees. Neukku on sünnipärane riigisõltlane ja selle vastu ei aita enam ka ümberprogrammeerimine, sest süsteem uue tarkvaraga lihtsalt ei ühildu. Mingeid põhjalikke muutusi saab oodata alles siis, kui neukkude põlvkond on utiliseeritud.

    Vasta

    • js
      mai 25, 2016 @ 09:52:38

      Sedasama ootasid eelmiste valimiste ajal noored reformierakondlased. Surge ära juba. Eutanaasia massidesse. Oodatavad põhjalikud muutused saavad aga olema sama toredad kui see, mis toimub Ukrainas. Mitte keegi ei saa enam mitte millestki aru. Ja asi jõuab peagi sinnamaale, et NL alustas II maailmasõda ning Saksamaa koos sellesamase Ukrainaga võitles Euroopa vabaduse eest.

      Inimõigustealase mõistestiku – mida nõukogude ajal üles kasvanud inimesed pole võimelised omandama – seab väga huvitavasse raamistikku Matteuse raamatu viies peatükk. Seesama, kus igasugu imelikke õndsaks kuulutatakse ja mäe otsast jutlust peetakse.

      Vasta

  18. ckrabat
    mai 25, 2016 @ 12:51:34

    Inimõiguste halvustamine kuulub samuti totalitaristlike ideoloogiate juurde nagu sukk ja saabas. Loomulikult eeldavad totalitaristlikud ideoloogid, et inimõigused on vaid nende (eliidi) privileeg, teiste hooleks jäävad inimkohustused 🙂

    Vasta

    • huviline
      mai 26, 2016 @ 08:09:38

      Küsimus ei ole inimõiguste halvustamises. Inimõigused on lisaks sellele, et positiivse õigusena kuuluvad põhiseadusesse, üks valgustusajast seni kulgenud ideoloogia, mille keskmes on antropotsentrism. Selles ei jäeta humanismile palju ruumi. Inimõiguste lähtekoht on absoluutne. Sellepärast inimõigused langevad ära või vajuvad kokku nagu tühi kott. Sotsiaalses mõttes pole olemas ühtegi absoluutset tõde, absoluutset tõde valdavad üksnes üksikisikud ja neid on vähe.

      Humanism on korrelatsioonidega maailmavaade, siin ei saa ükski õigus või ideoloogia olla absoluutne.

      Inimõigused, õigusriik, liberaalne demokraatia, ühesõnaga valitsev poliitiline maailmavaade, hakkab oma tegelikku sisu alles nüüd välja näitama. Varem ei saanud sellest aru, ilusate sõnade taga tundus olevat õige sisu ja tõene maht. Nüüd on näha, et valitsus tahab humanismi maha suruda ja üksnes võimul püsida.

      Mida absoluutsemaks muutuvad inimõigused (relvaks erinevate osapoolte vahel), mida monopoolsemaks muutub õigusriik, mida sallimatumaks muutub liberaalne demokraatia (sõnades ollakse sallivad, aga tegelikult vihatakse kõike mis erineb, nt nõukogude aega või Venemaad), seda enam otsivad erapooletud poliitikavaatlejad mujalt abi.

      Ainuke asi tänapäeval rahva ühtsuse kõrval, mis täisväärtuslikule poliitikale elu võib sisse puhuda on ümbritsev keskkond ja selle kaitse, millest kasvab erinev kultuur. Rahvuslikku põhiseadusesse jäävad inimõigused ikka sisse, nüüd aga rahvusliku ühtsuse varjundiga, mis on õige, sest humanism on poliitilises mõttes alati õige.

      Vasta

      • ckrabat
        mai 26, 2016 @ 08:17:47

        Selline ühiskonnakord, kus eliidile kuuluvad inimõigused, teistele aga pakutakse inimkohustusi, on alati olnud, sõltumata ühiskonnakorraldusest, see ei ole mitte midagi uut ja revolutsioonilist. See, et sind pole arvatud eliidi hulka, kes saab inimõiguseid nautides teiste käest inimkohustusi nõuda, on sinu sügavalt isiklik probleem. Miks sa üleüldse arvad, et just sina peaksid eliidi hulka kuuluma? 😀

    • js
      mai 26, 2016 @ 08:31:35

      Minu oma viga, kui ma vähestesse sõnadesse liiga palju mahutada üritan. Neukku nagu ma olen, siin soomekeelne lõik: “21 Teille on opetettu tämä isille annettu käsky: “Älä tapa.” Se, joka tappaa, on ansainnut oikeuden tuomion. 22 Mutta minä sanon teille: jokainen, joka on vihoissaan veljelleen, on ansainnut oikeuden tuomion. Samoin jokainen, joka sanoo veljelleen: “Senkin hölmö”, on ansainnut Suuren neuvoston tuomion, ja se, joka sanoo: “Sinä hullu”, on ansainnut helvetin tulen.”

      Sinä hullu, senkin hölmö – miks ta ütleb nii? Ja vaat siis, mis meil toimub. Vihakõne, vihakõne vihakõne ja nii lõpmatuseni edasi.

      Poliitiline pedagoogika.

      PS. Ma loodan, et sa ristiusku totalitaarseks ideoloogiaks ei pea. Ta on kõike muud.

      Vasta

      • ckrabat
        mai 26, 2016 @ 16:49:20

        Selleks on vast mõistlikum tutvuda, mida see ristiusk tegelikult räägib. Muidugi, nagu igaüks võib tänapäeval toanurgas endale lolli valmis treida, saab igaüks endale toanurgas ka sobiva usu valmis miksida ja Ameerikas on suures osas seda teed mindudki, kusjuures kõik nad üritavad näida pühamad kui paavst ise, aga rist on millegipärast tagurpidi seljas.

        Samamoodi on valitsevat paavsti sageli liberastiks ja tolerastiks sõimatud, seda ka Eesti “katoliiklaste” poolt, just sellepärast, et ta ristiusu põhitõdesid järgib, mitte ei esita oma kohandatud tõdesid ristiusu pähe.
        https://personainfieri.wordpress.com/2014/11/26/paavsti-sonum-euroopale/
        ja
        https://personainfieri.wordpress.com/2013/09/20/franciscuse-sonum/

      • js
        mai 28, 2016 @ 00:44:29

        Loovisid vastamisest kõrvale 🙂 Mis siis ikkagi annab meelevalla midagi sellist väita – kõik teavad, et tapmise tuleb kohtu ette minna. Aga sellest on hullult vähe, lihtsalt vihkamise eestki peaks juba kohtu ette astuma. Ütled inimesele loll, lähed suurkohtu ette. Ütled talle hull ja põled põrgus. Millest ikkagi selline radikaalsus? Miks ta nii räägib?

        Vaimust vaesed, kurvad, tasased, need, kes õiglust nõuavad – väiksemad vennad, kelle kohtlemise järgi tema kohut mõistab. Omakohut ilma inimõiguste mõistestikuta.

        Ometi ei oleks seda ilma temata. Mis toimub?

      • ckrabat
        mai 28, 2016 @ 05:35:21

        Kui ristiusk, islam, budism, misiganes, jääb õpetuse tasemele, mida igaüks oma igapäevaelus järgib, siis ei juhtu sellest midagi halba. Aga kui see muutub poliitikaks, mida hakatakse tule ja mõõgaga ellu viima, siis saab sellest juba midagi muud. Mulle meeldis guybrushi kommentaar siin ühe teise loo all “Inimkohustused võiks ju sõnastada lihtsalt ja selgelt nii: tee, mis tahad, peaasi, et sa ei riku teiste inimeste inimõigusi (või siis muid seadusandlusest tulenevaid õigusi),” mida autor pidas millegipärast vajalikuks ignoreerida, aga vastuolu on ju põhimõtteline. Põhimõtteliselt ei ole kellelgi keelatud omaenese hinge eest hoolt kanda. Probleemiks muutub see siis, kui mingite “kõrgemate väärtuste nimel” tahetakse hakata ka teiste hinge eest hoolt kandma. Siit me jõuamegi selleni, et: “inimene, kes end usaldab, ei vaja karmi kätt. Kel aga eneseusaldust vajaka, üritab teiste elu korraldada ning tahab näha vastuvaidlematut allumist, et iseennast kuidagi olemas tunda.” Millega me jõuamegi sinnamaani, et teistsuguseid hakatekse vihkama lihtsalt sellepärast, et nad on teistsugused ja mis tundub siis veel magusam, kui et hakata neid surmaga nuhtlema 🙂 See on aga absoluutses vastuolus sellega, mida kristlik õpetus tegelikult räägib 😀

  19. ckrabat
    mai 25, 2016 @ 18:56:19

    Triin Toomesaar: EKRE – kuidas, kurat, see juhtus?
    http://uudised.err.ee/v/arvamus/9d3cd30c-b786-457d-a344-3c1595ca05d9/triin-toomesaar-ekre-kuidas-kurat-see-juhtus
    Olen aus: minagi tunnen justkui liberaalset maailmavaadet kandma pidavate riigijuhtide pärast aina suuremat pahameelt, sest tundub, et ”tolerastid” on oma suures sallivuses üksi jäetud. Selle asemel, et avalikumalt ja konkreetsemalt tegeleda viha-, pagulas- ja ebavõrdsusküsimustele sisuliste lahenduste pakkumisega, jookseb Taavi Rõivas maratone, vaidleb Twitteris tuliselt omaenda parteikaaslase Kaja Kallasega tema ettepaneku üle vanemahüvitis osaliselt ainult isadele eraldada ning postitab lahedaid kuvandipilte Instagramis. Peaminister on muutunud eelkõige säravaks seltskonnategelaseks sotsiaalmeedias ja välispoliitilistel kohtumistel, mitte sisepoliitiliseks suunaandjaks.
    Aga! – see, et pole näha „õpetajat“, kellelt ühiskond kiusajatele vastu astumiseks eeskuju ja tuge otsida võiks, ei tohi heidutada meid ülejäänusid. Vahet pole, kas saame kiusajale vastu seista ohvrit senisest enam kaasates või lihtsalt jõuliselt „stopp!“ öeldes, peaasi, et me midagi teeme, selmet seinaääri mööda hiilida ja ennast veenda „Mina ei tea midagi!“

    Vasta

  20. ckrabat
    mai 26, 2016 @ 15:31:52

    Reformierakondlane: EKRE on justkui tähelepanuvajadusega laps igaval sünnipäevapeol, kes loobib kilgete saatel toitu laiali
    http://epl.delfi.ee/news/arvamus/reformierakondlane-ekre-on-justkui-tahelepanuvajadusega-laps-igaval-sunnipaevapeol-kes-loobib-kilgete-saatel-toitu-laiali?id=74643695
    Eelkõige mainekahju. Eesti imetilluke majandus on samasuguses seisus nagu Brasiilia farmerid El Nino suhtes. On võimalik kasvatada kultuure, mida kliima ei mõjuta, aga rammusam toore on enamasti ka kapriissem. Võime panna riigina piirid kinni, selle tulemusena katapulteeruda end euroopa majandustsoonist, tsirkuleerida olemasolevat kapitali, rohkem uuesti ise hakata põldu harima ja elada õnnelikult natsivalitsuse all.
    Välistatud on sel juhul nii miinimumpalga kui ka keskmise palga kasv, pigem hakkavad need langema. 10-15 aasta perspektiivis, võib-olla ka kiiremini, tuleb hakata ka kümnisemäära suurendama, sest haigekassas haigutab juba täna üks kiirelt lekkiv auk, elanikkond vananeb jätkuvalt, kes omakorda vajavad rohkem hoolekannet ja pensioniraha. Kust raha selleks tulla võiks? Näiteks kinnise piiri tagant.
    EKRE loosung on siis saavutatud, rahvas on habemetes terroristide eest kaitstud ja kamabeebisid ei sünni. Teisalt aga kardan, et siis ei sünni Maarjamaale enam üldse beebisid, sest tänane y- ja z- generatsioon ei ole huvitatud elamisest toimetulekupiiril. Ja suurem terror tehakse ikka ja jätkuvalt hoopis promilliga rooli keerates. Kutsume seda stsenaariumit näiteks „EKRE genotsiidimudeliks 2016“.
    Minu süda valutab eeskätt, sest inimesed ei mõista nendega manipuleerimist. Rändekriis on selle ideaalnäide, teine näide on majanduskriisi ajal astmelise tulumaksu pakkumine. Mõlemad on Arrakut parafraseerides korralikud püksipissimised – korraks hea soe.

    Vasta

    • K_V
      mai 26, 2016 @ 19:45:41

      “Arenenud lääneühiskonnad on käinud juba selle faasi läbi, mil enda kodanikud hakkavad lihtsamatest töödest keelduma.”

      Ja pagulased-põgenikud peaksid siis sandisentide eest meie kingi viksima tulema?
      Kui me tõesti seda loodame, siis oleme küll kõik pagulaste-põgenike sisserännu võimalikud negatiivsed tagajärjed ära teeninud.
      Huvitaval kombel käib samal ajal sama kõva jutt, et teaduse ja tehnika progressi pärast peame kohe hakkama kodanikupalkasid maksma, sest tööd (ja töötasu) saab üha vähem pakkuda olema.
      Ehk kukub umbes nii välja, et pagulased-põgenikud pole ka purulollid ja kvalifitseeruvad esimestena kodanikupalga saajateks.

      Vasta

  21. ckrabat
    mai 27, 2016 @ 18:41:25

    Märt Koik annab tuld: naised kaitseväkke – kui naine kaitseb meest, kas mees on siis pehmo?
    http://arvamus.postimees.ee/3710381/mart-koik-annab-tuld-naised-kaitsevakke-kui-naine-kaitseb-meest-kas-mees-on-siis-pehmo
    Võrdõigused ja võrdkohustused – nii lihtne see ongi?

    Vasta

  22. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

mai 2016
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: