Neoliberalismist ja neljandast maailmasõjast

@ckrabat

Ladina-Ameerika ühiskonda on alati mõjutanud võrdsusel/vabadusel/vendlusel põhinevad ideoloogiad ning katoliku kirik, mis on Ladina-Ameerika kontekstis pigem ideoloogilis-kultuuriline kui riiklik-institutsionaalne nähtus. Katoliku kiriku tugevaid positsioone Ladina-Ameerikas sümboliseerib ka Argentiina kardinali Jorge Mario Bergoglio valimine paavstiks, kes võttis endale paavstinimeks Franciscus I. Nimevalik on mõneti sümboolne, sest paavsti suur eeskuju Püha Franciscus Assisist (San Francesco d’Assisi) väärtustas vaesust. Jeesuse sõnu “Ärge võtke midagi teele kaasa, ei saua ega pauna, ei leiba ega raha ja ärgu olgu kellelgi kahte särki!” (Lk, 9:3) järgides võttis Franciscus kingad jalast, viskas minema saua ja rahakoti ning asendas nahkse vöö köiega. Võitlus sotsiaalsete probleemidega on Ladina-Ameerikas alati olnud tähtis, sellepärast on seal sündinud nii mitmedki pahempoolsed ideoloogilised liikumised. Hiljuti võis Mihhail Lotmani blogist lugeda kunagise Tupamaroste liidri ja praeguse Uruguai presidendi Jose Mujica kohta, kes olgugi et poliitiliselt Bergoglio vastand, on neis samal ajal ka palju sarnast.

Samal ajal kui Franciscus I asus üleilmset katoliku kirikut juhtima, lahkus Ladina-Ameerika vasakpoolsete üks mõjukamaid poliitilisi liidreid Venezuela president Hugo Chavez Frias. Ladina-Ameerika pahempoolsetest ideoloogidest tuntakse laias maailmas enam ehk kultusobjektiks muutunud Bergoglio kaasmaalast Ernesto Che Guevarat, kes hukkus 1967.a. Boliivia džunglites oma ideede eest võideldes. Kauaaegne Kuuba liider Fidel Castro Ruz oli Ladina-Ameerika vasakpoolsete sümboliks enne Chavez’it, aga nende hulgas võib kohata ka palju huvitavamaid ning salapärasemaid tüüpe. Pikakasvulist, piipu suitsetavat ning suusamaski kandvat Mehhiko Zapatista Rahvusliku Vabastusarmee (EZLN – nimetatud kunagise Mehhiko revolutsioonikangelase Emiliano Zapata järgi) karismaatilist liidrit subcommandante Marcost tuntakse kui valitseva maailmasüsteemi ühte ägedamat kriitikut. Tema identiteeti ümbritseb anonüümsus ning tema isiku kohta võib teha üksnes oletusi. Arvatakse, et nime taga peitub endine ülikooliprofessor Rafael Sebastian Guillen, kuigi EZLN on need teated ümber lükanud.

Rafael Sebastian Guillen Vicente sündis 19.juulil 1957.a. kirde-Mehhiko linnas Tampicos mööblipoe omaniku pojana. Ta omandas UNAM-is (Mehhiko Rahvuslik Autonoomne Ülikool) kaks kiitusega litsentsiaadikraadi filosoofias ja kirjanduses ning sotsioloogias. Hiljem oli Guillen sotsioloogiaõppejõud UAM (Universidad Autonoma Metropolitana) Xochimilco filiaalis. 1984.a.-st alates puuduvad tema kohta teated. Noorpõlves võttis Guillen osa mitmete maoistlike organisatsioonide tegevusest. Väidetavalt tegutses ta 1980-tel aastatel Nicaraguas. Marcose “ametlik elulugu” eitab tema tema eelnevat identiteeti ning selle kohaselt sündis subcommandante Marcos umbes 20-25 aastat tagasi Mehhiko Chiapase osariigi dzhunglites. Marcos on EZLN sõjaline juht ja ideoloog, kuid kuna ta pole päritolult indiaanlane, siis ei kuulu ta EZLN juhtorganisse. Enda isikut käsitleb ta alati kolmandas isikus (Marcos ütles… jne). Ta liigub ringi ümbritsetuna Valgeteks Ahvideks kutsutud ihukaitsjatest. Subcommandante Marcos on hukkunud sõbra auks võetud sõjanimi. Poliitilisel areenil on ta kasutanud pseudonüümi Delegado Cero.

EZLN (Ejercito Zapatista de Liberacion Nacional) on Mehhiko Chiapase osariigi Lacandoni rajoonis põhiliselt maia indiaanlaste seas tekkinud vasakpoolne liikumine. EZLN-is arvatakse olevat 12 000 liiget, kellest umbes 2000-3000 on hästi relvastatud. Erinevalt paljudest teistest Ladina-Ameerika vasakpoolsetest liikumistest (Uruguai Tupamarosed, Peruu Sendero Luminoso – Hiilgav Tee), ei saa EZLN klassifitseerida terroristlikuks organisatsiooniks ja seda ei tee ka Mehhiko valitsus, sest kuigi tegemist on relvastatud organisatsiooniga, on tema võitlusmeetodid mittevägivaldsed ning relvi kasutatakse üksnes enesekaitseks. EZLN poliitiline kreedo on avaldatud Esimeses Deklaratsioonis Lacandoni Dzhunglist, kus on sätestatud 11 sotsiaalse sisuga nõudmist: töö, maa, peavari, toit, tervishoid, haridus, autonoomia, vabadus, demokraatia, õigus, rahu. Kuigi marksistlik ideoloogia on Marcosele mõju avaldanud ning tema kirjutised on olnud mõjutatud Marxist, Gramscist, Foucault’st , ei saa zapatiste klassifitseerida otseselt marksistlikuks liikumiseks. Pigem on nende tagapõhi etniline ja sotsiaalne. Nad eitavad kõiki totaalseid ideoloogiaid. Ladina-Ameerika katoliku kirik on nii mõnigi kord olnud solidaarne vasakpoolsetega, mida naljalt ei juhtu Euroopas. San Cristobal de la Casase piiskoppi Samuel Ruiz Garciat (1924-2011), kes 1994.a. aitas Chiapase provintsis rahu jalule seada, süüdistati sümpaatias EZLN ja tema ideoloogia vastu.

EZLN ilmus avalikkuse ette 1.jaanuaril 1994.a., kui end zapatistideks kutsuv relvastatud liikumine alustas Marcose juhtimisel indiaani päritolu põlisrahva õiguste eest võideldes ülestõusu Chiapase provintsi lõunaosas ja kuulutas Esimese Lacandoni Džungli Deklaratsiooniga sõja Mehhiko valitsusele. EZLN vastustas globaalset majanduspoliitikat ning Mehhiko tollal valitsenud Instutsioonilist Revolutsiooniparteid (IRP). Hoolimata peatselt sõlmitud relvarahust jätkasid zapatistid teravat kriitikat valitsuse aadressil. Subcommandante Marcos on ühtlasi produktiivne autor, kes on tuntust omandanud stiilsete ja sarkastiliste kõnede ning kirjutiste poolest, mis on ühtaegu nii ähvardavad, poeetilised kui ka haritud. Kui IRP kaotas 2000.a. 70-aastase valitsemise järel presidendivalimised ja uueks presidendiks valiti opositsiooni esindaja Vicente Fox, jätkasid zapatistid oma globaliseerumisvastaseid aktsioone, mis kogusid toetust kogu Mehhikos. Zapatistid on korraldanud ka avalikke esinemisi, kuid nende isikud on jäänud personifitseerimata ning anonüümseteks.

Viimasel ajal on EZLN tegevus laienenud kogu Mehhikole. 2006.a. algatas EZLN “La otra campaña” – Teissuguse programmi, millega üritati luua kontakte teiste rõhutute ning vastupanu- ja opositsiooniliikumistega Mehhikos, sh ametiühingute, indiaanlaste, intellektuaalide, feministide, naisõiguslaste, homoseksuaalide, prostituutide, inimõiguslaste, noorte, üliõpilaste, keskkonnakaitsjate, looduskatastroofide ohvrite, tööliste, talupoegade jt-ga ning kutsuda neid üles võitlema neoliberalismi ja kapitalismiga. Opositsioonigruppide ühendamisega taheti sundida Mehhiko valitsust algatama konstitutsioonimuudatusi, millega laiendatakse indiaanlaste õigusi ning autonoomiat ning võideldakse neoliberalistlike ning kapitalistlike ideoloogiatega. 2005.a. avaldas EZLN Kuuenda Lacandoni Džungli Deklaratsiooni, mis on tugeva antiglobaliseerumise kallakuga. Subcommandante Marcos peab lugu Fidel Castrost ja Che Guevarast, aga ka Boliivia liidrist Evo Moralesest, kuid ta on olnud kriitiline Hugo Chaveze vastu. Brasiilia endist presidenti Luiz Inácio Lula da Silvat ja Nicaragua presidenti Daniel Ortegat on ta aga nimetanud ideaalide reetjateks.

1997.a. ajakirjas “Le Monde Diplomatique” avaldatud artiklis “Neljas maailmasõda on alanud” kutsub Marcos üles võitlema postmodernsete vasakpoolsete kultusobjekti ehk siis neoliberalismi vastu, olles mõneti Occupy-liikumise ideoloogiliseks eelkäijaks. Marcos näeb neoliberalismis ideoloogilist liikumist, mis võitleb maailmavalitsemise nimel. Ta kuulutab neljanda maailmasõja algust, mida peetakse uute turgude vallutamise nimel. Maailmasõda peavad finantsimpeeriumid, kes tallavad jalge alla inimsuse ja põlisrahvaste õigused. Neoliberalismi ohtu näeb ta ameerikaliku elulaadi pealesurumises, millele on üles ehitatud uue maailmakorra alused. Uut maailmakorda iseloomustavad järgmised tunnused: võim koondub väikese eliidi kätte; tekkiv üleilmne tööturg vähendab töötajate õigusi; väikeettevõtlus suretatakse välja ning tööpuudus kasvab; laienev migratsioon, majandus- ja sõjapõgenikud, tekitavad alaliste põgenike sotsiaalse klassi; rahvusvaheline kuritegevus üleilmastub ning sulandub finants- ja poliitilistesse struktuuridesse; riikide tähtsuse vähenemine viib selleni, et neile jäävad vaid julgeolekufunktsioonid finantsimpeeriumide teenistuses; üleilmastumine kehtestab kapitali võimu, kellel on ükskõik, kas võimul on parem- või pahempoolsed poliitikud, kes on nagunii nende teenistuses. Inimesed tunnevad end kõrvaleheidetuna, ülearusena ja allasurutuna. Marcose meelest tuleb uuele maailmakorrale avaldada vastupanu inimsuse, mitmekesiduse ja tuleviku nimel.

Neoliberalismi kritiseerivate vasakpoolsete põhiline häda on olnud positiivse programmi puudumine. Nad on küll olemasoleva süsteemi kõvad kriitikud, kuid jäänud hätta alternatiivsete lahenduste pakkumisega. Võitluses hollywoodliku antikangelase neoliberalismiga, suudavad nad turule pakkuda vaid mustvalget kontseptsiooni õigetest ja valedest, mis on viinud veelgi suletuma, kontrollituma ja repressiivsema ühiskonna poole. Võrdsuse idee, mille lipu all vasakpoolsed sõidavad, ei ole paraku mitte ühiskonda konsolideeriv, vaid nivelleeriv. Lollide mõju kasv nivelleerivas ühiskonnas viib tavaliselt nii majandusliku kui poliitilise katastroofini. Samas ei saa eitada, et Ladina-Ameerika mässumeelsuses on palju rohkem sotsiaalset idealismi ja vähem silmakirjalikkust, kui nende Vana Maailma analoogides. Mitmed Ladina-Ameerika vasakpoolsed idealistid, Marcos teiste hulgas, on püüdnud neid ideaale ka päris elus järgida, samal ajal kui teiselpool Atlandi ookeani on need jäänud tavaliselt võimule pürgimise instrumentideks.

Subcommandante Marcos 1996.a.

Foto: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/7/71/SubMarcosHorseFromAfar.jpg/220px-SubMarcosHorseFromAfar.jpg

Advertisements

12 kommentaari (+add yours?)

  1. gaal
    apr. 13, 2013 @ 08:08:39

    Kas neoliberalismile ilma vägivallata on üldse alternatiivi. Suletud kommuunides ehk vaid. Lollide jaoks kindlasti mitte.

    Vasta

  2. personainfieri
    apr. 13, 2013 @ 08:47:04

    Ega ikka polegi alternatiivi. Kui oleks tahetud globaliseerumist peatada, siis oleks tulnud Ameerika avastamata ja Aafrika koloniseerimata jätta. Nüüd on juba hilja ja võideldakse tagajärgedega. Siit ka Occupy-liikumise vaikne hääbumine või võtame 1960-te lõpu üliõpilasrahutused, hipiliikumine jne. Enamus neist elas tänavatel end välja, aga siis tulid konnasilmad ja kumminaalmaksud ning nad muutusid korralikeks kodanikeks. Kes ei suutnud konsolideeruda, need läksid kurjaks, vägivalla teele (nt Baader-Meinhof), lasti maha või pandi vangi.

    Vasta

  3. Jolli
    apr. 13, 2013 @ 13:45:14

    “kultusobjektiks muutunud Bergoglio kaasmaalast Ernesto Che Guevarat, kes hukkus 1967.a. Boliivia džunglites oma ideede eest võideldes. ”

    http://www.diplomaatia.ee/artikkel/che-guevara-ja-kasulikud-idioodid/

    ladina-ameerika armastus lärmakate punalipuliste revolutsioonide vastu võib olla pärit ka ihalusest nibiru-aegade järele, kui üleminka oli paks, kord oli majas ja naabri-pealik ei mölisenud.

    Vasta

  4. huviline
    apr. 13, 2013 @ 19:57:04

    Ükskõik mida me teeme või millest räägime, siis alateadlikult, millel on ideloogiline iseloom, mõtleme alati Eestist. Eesti aga on maastikud ja meie pere. Mitte kriitiline sõnavõtt avalikult, või tänasepäeva kogemusele toetudes, kindlasti mitte meie valitsejad. Meie valitsejad on üha enam oma eelkäijate moodi ühes kindlas elemendis, nimelt alternatiivituses. Kriitika aga on vesi valitsejate veskile, sest hoiab ühiskondlikud protsessid käigus ega lase turgudel demobiliseeruda.

    “Neoliberalismi kritiseerivate vasakpoolsete põhiline häda on olnud positiivse programmi puudumine.”

    Milline üldse võiks olla positiivne alternatiiv NATOsse kuulumisele, EUsse kuulumisele, vabaturumajandusele ja teistele hetkel käibivatele poliitikatele? Valituseval tasandil puuduvad neile poliitikatele alternatiivid, vahet ei ole, kes on võimul või kes kunagi võimule saab. Meid valitsevad fundamentaalselt usklikud isikud. Oletame nüüd, et alternatiivid, millest isikute tasandil alati räägitakse, jõuavad mingi uue poliitilise jõu kaudu poliitikasse, kas siis valitsejate tasandil midagi muutub. Ei muutu.

    Harri Tiido teeb õige järelduse – kui me laseme ühe afgaani tõlgi riiki, siis muutub valeks kogu meie retoorika (vt tema artikkel mingis ajalehes).

    Teadlik poolevalimine peaks siiski olema kantud alateadlikest motiividest, mitte toetuma pelgalt küsitlustele. Maastikud ja meie pere ei vaja fundamentaalset usku oma õigustesse ja õigusesse. Võib olla tuleks ka meil, Ladina-Ameerika vasakpoolsete idealistide ja Marcose eeskujul, püüda järgida ideaale, sh nooruspõlve ideaale, rohkem päris elus.

    Vasta

  5. gaal
    apr. 13, 2013 @ 21:35:31

    Ideaalid on seni kuni tuleb järjekordne kommunaalmakse, poeskäik perega ja lähima bensutankla külastus. Ja siis on need ideaalid kadunud koos eurodega pangaarvelt .)
    Üldse saab muuta ainult ennast, ühiskonna ja inimese loomuse muutmiseks on võimelised ehk vaid Mahatma Ghandi taolised.

    Vasta

  6. Jolli
    apr. 14, 2013 @ 11:37:05

    Vasta

  7. Jolli
    apr. 14, 2013 @ 12:37:07

    Päris hea lugu, vahelduseks igasugustele feisbuukisäutsujatele, kes ise ei ole elanud ei N.Liidus (või olid siis alles mudilased) ega Inglismaal, aga teavad hästi, mida Thatcher kõik valesti tegi… :=)

    Vasta

  8. huviline
    apr. 14, 2013 @ 15:31:49

    Nooruspõlve ideaalid on ausus, võrdsus, selgus, lihtsus, vabadus, muretus, hoolimatus, võluvus. 🙂

    Kadedad ja ihnuskoid sai ausalt paika pandud, kes võlga ei tasunud, sai maja taga ketuka; võrdselt sopaste ja õnnelikena laskusid lossivaremetest alla linna nii poisid, kui tüdrukud, nii kolhoosiesimehe poeg, kui traktoristipoeg, nii ereliucase omanik, kui ilma jalgrattata vaene, nii joodiku poeg, kui laagri parim luuraja; kes kaebama jooksis, see sai karistada; ühest moonisaiast said kõik söönuks; reeglite puudumine tekitas vabaduse illusiooni, oli ainult üks reegel, mis kellaks tuli õuest tuppa tulla; söögi eest muretses perekond, kui selline juhtus olema; lõikamata küüned ja räpased püksid, keegi ei hoolinud sellest; maailm oli uus ja võluv, kõik vääris avastamist.

    Tagasi me muidugi ei vaata.

    Vasta

  9. personainfieri
    apr. 14, 2013 @ 16:18:42

    Jah, aga kas Mahatma Gandhi tegelikult muutis ühiskonna ja inimese loomust?

    Vasta

  10. gaal
    apr. 14, 2013 @ 16:25:02

    Vasta

  11. personainfieri
    apr. 14, 2013 @ 17:43:32

    “Ma pean jätkama oma tegevust niikaua, kuni ma suudan vastaseid veenda või jään kaotajaks.”
    vs
    http://en.wikipedia.org/wiki/Assassination_of_Mohandas_Karamchand_Gandhi

    Mohandas Karamchand Gandhi tapeti neljandal atendaadikatsel püstolilasuga 39-aastase hindu rahvuslase Nathuram Godse poolt. Ehk siis inimene, kes võitles vägivalla vastu, suri ise vägivaldsesse surma. Godse poodi aasta pärast üles, kuigi Gandhi kaks poega ja peaminister Jawaharlal Nehru palusid ta ellu jätta.

    Vasta

  12. ckrabat
    dets. 01, 2013 @ 17:21:19

    Maailma vaeseim president José Mujica: jää iseendaks ja austa teiste õigust olla vaba
    http://www.telegram.ee/maailm/maailma-vaeseim-president-jose-mujica-jaa-iseendaks-ja-austa-teiste-oigust-olla-vaba#.UptS08QW3Dt

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

aprill 2013
E T K N R L P
« märts   mai »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: