Lapsed valima II

@jolli

“Mis on elu mõte?” Sellele sügavmõttelisele küsimusele vastuse leidmisele on nii mõnedki mõtlejad pühendanud vaimset energiat. Võiks pakkuda ühe võimaliku vastuse – elu mõte on elu jätkumises, edasi kandumises. See tundub olevat loodusseadustega kooskõlas, kuna iga liik püüab ennast levitada, taastoota. Liigi paljunemisega kaasneb leviala hõivamine, ellujäämiseks vajatakse sobivaid tingimusi: toitu-jooki, temperatuuri jm. Toitumiseks sobivad ressursid on aga planeedil Maa jaotunud ebaühtlaselt. Sageli ei ole kliimatingimused aastaringselt sarnased, vaid kõiguvad looduse rütmis. Planeedi erinevad piirkonnad on kas liiga külmad, kuumad, kuivad või niisked, lisaks veel aastaaegade vaheldumine. Liigid on õppinud looduse ja üksteisega koos elama ning kohastunud pakutavate tingimustega. Liikide arvukust piirab liigisisene ja liikidevaheline konkurents ressursside pärast.

Inimene kui liik on suutnud end meile teada olevas reaalsuses planeedil esikohale kehtestada. Meile tuntud universumis ei ole teada teist nii arvukalt paljunenud ja elukeskkonda hõivanud intelligentset (!?) liiki, mistõttu oleme unikaalsed. Teised liigid, kes koos meiega looduses elavad, on kas liiga väikesed (viirused-bakterid) või mõistetamatud (putukad, mereelukad jm.), et nende intelligentsuse taset meile arusaadavate mõõdikutega hinnata. Esile tõusmiseks peavad liigid lisaks konkurentsile olema võimelised tegema koostööd nii omavahel kui teiste liikidega. Näiteks kodustas inimene koera ja hobuse. Mõlemad loomad on sellest suhtest võitnud – nad on ära andnud osa vabadustest, aga saanud vastu kindlus- ja turvatunnet.

Inimesed kogunevad oma soovide realiseerimiseks rühmadesse, näiteks teostavad ambitsioone rahvaste ja riikidena. Suheldes teiste rahvaste ja riikidega tuleb teha poliitikat ning olla diplomaatiline – leida sõpru, ühiseid huvisid ja sõlmida liitusid. Eesti riik on väike, sest rahvast on vähe. Maailmas on sageli enim autoriteeti nendel, kes on arvult suureks saanud. Ärkamisajal soovitati meil saada suureks vaimult, sest saada suureks arvult tundus võimatu. Kindlasti ei saa unustada kahe suure maailmasõja mõjusid rahvaarvule. Inimesed, kes oleksid pidanud asuma lahkunute kohtadele, kaotasid elu või muutusid töövõimetuteks sõjakoledustes ja pealesõjajärgsetes stalinlikes repressioonides. Põllumajandust ei hävitatud, mitte kolhooside laialisaatmisega üheksakümnendate alguses, vastupidiselt neukkude mantrale, vaid palju varem – ettevõtlikumate taluperede, maa soola, Siberisse küüditamisega nõukogude aja alguses.

Eurooplaste iive langeb ja rahvastik vananeb. Selles nähakse probleemi tänapäevase sotsiaalse heaolu mudeli jätkusuutlikkusele. Uusi maksumaksjaid ei sünni piisaval hulgal ning püramidaalne sotsiaalsüsteem on sattunud surve all. Puudujääke on kaetud valitsuste võlaga. Kriitilise võlataseme saavutades langeb aga pankade usaldus – kas ikka suudetakse võetud kohustusi tagada? Tõusevad intressid, laenuandmine muutub üha riskantsemaks, laenusaamine küsitavamaks ja riikide võimekus laenatud raha pankadele tagasi maksta keerulisemaks. Eurooplane aga ei ole enam põllumees või tehasetööline. Ta ei loo katsutavat lisaväärtust, vaid teostab ennast pigem erinevate uuringute korraldamisega kontoris, loob tänavakunstiprojekte või püüab saavutada kõrgelt hinnatud töötustaatust. Kuni poola torumees ja eesti ehitaja kalevipojaks käivad ja töö ära teevad, saab elukestvas täiendõppes pehmeid erialasid tudeerida, kraade omandada ja väitekirju kirjutada. Mida seal aga väidetakse, see ei huvita kedagi.

Eelnev sissejuhatus toob tänase teema juurde. Kuidas päästa eesti rahvas väljasuremisest? Aga äkki me ei vajagi päästmist, oleme hoopis rahvana saavutanud tasakaalu loodusega ja trend, mida peame rahvusele hukatuslikuks, kirjeldab harmoonia ja tasakaaluseisundit? Võibolla on see nii ka Euroopas, kontinendil, mida ajalootunnist teame suurte näljahädade, taudide ja sõdade tallermaana? Ehk on loodus meist targem ja kirjutab ise ette, palju meid olema peaks?

Talunikul oli palju lapsi, sest talutöö ei saanud kunagi otsa, hooajatöödeks paluti aga talgulisi juurdegi ja mindi ise teisi aitama. Tänapäeval teevad paljusid töid traktor ja elekter, inimene opereerib keerulisi seadmeid, jõudlus on suur ja töötajate füüsis ja -arv ei ole enam nii oluline. Sarnane protsess toimub ka mujal, kus tootmine automatiseerub ja tööd teevad targad masinad. Mis aga jääb mehhaniseeruvas-robotiseeruvas maailmas inimese osaks, sellele las vastavad pigem futuristid ja ulmekirjanikud. Teistpidi vaadates, kui on tasakaal oludega, rahvast sünnib vähem, aga soov oleks, et sünniks rohkem, siis saab mõnda muutujat selles võrrandis ilmselt muuta. Välja on pakutud ja ka teostatud erinevaid iivet stimuleerivaid meetmeid – peretoetused, sünnitoetused, lapsehooldustoetused, suure pere toetused, vanemahüvitised jms.

Üks huvipakkuv idee on seotud lastele valimisõiguse andmisega. Ideed on kommunikeeritud ka varem, järelikult ei ole tegu uitmõttega. Lastele või nende vanematele tahetakse valimistel lubada üks lisahääl lapse kohta, et “…lastega perede poliitiline kaal oleks suurem ja nende probleemid oleksid ühiskonnas rohkem teadvustatud.” Idee on julge, kuid sellega tekkisid ka mitmed vastamata jäänud küsimused. Otsustamine tähendab ka vastutamist. Otsust langetades peaks otsustaja ette nägema tema valikust tulenevaid tagajärgi. Kuidas mõjutab tema otsus tulevikku? Valimised on võimalus muuta paljude inimeste tulevikku, isegi riigi saatust. Kas inimesed, kes käivad valimas, teadvustavad enesele, millised on nende valikute võimalikud tagajärjed? Või käiakse valimas, kuna inimene mäletab nõukogude ajast, et valida on kodaniku kohus, pealegi “kästi” raadios ja telekas valima minna!

Kas räägime teadlikust valijast, kes suudab oma valikute tulemusi ette kujutada? Analüüsida lubaduste teostatavust või utoopilisust ja jõuda otsusele, kas konkreetne poliitiline suund on (k.a. laste) tulevikku silmas pidades kasulik või isegi kahjulik? Mitu valijat sajast tutvub erakonna programmiliste seisukohtadega ja teeb valikuid programme lugedes, või antakse hääl kabiinis poliitiku lipsuvärvi järgi otsustades? Kas erakonna programmi suudetakse seostada riigi kui terviku majandus-, välis- jm. poliitiliste huvidega? Andes mandaadi riigi valikuid kujundada sellele või teisele poliitikule, kas suudetakse hääletades oma isiklikest huvidest kaugemale näha?

Kas erakondade programmid on koostatud riigi arenguhuve silmas pidades või üritavad nad valijale meeldida emotsionaalsete argumentidega, lubades kõigile kõike, sest eesmärk (saada valitud) pühendab abinõu (ebareaalsed, katteta lubadused). Erakondi on ju palju, aga tipus on kitsas ja erakonnad peavad end müüma. Kui meil valijana on sarnased küsimused tekkinud ja suudame neile rahuldaval moel vastata, siis kas me tõesti usume, et sellega saab hakkama ka alla 18 aastane isik, ehk laps, kelle teovõime on seadusega piiratud? Kui aga eeldame, et last esindab tema vanem, siis millised on sellise volituse alused riigiõiguse seisukohalt?

Kas laste arv peres tagab automaatselt kvaliteetsema valimisotsuse? Või on lapsevanem hoopis kvantitatiivne survegrupp, kelle erihuvidega peab hakkama eriliselt arvestama, sest neilt tuleb palju hääli? Kas ei hakka meid survestama paljulapselised valijad, kelle võimalik huvi on kallutada riiki suurema sotsiaaltoe suunas, aga siis tekib lihtne küsimus – kes maksab kulud? Kas sarnaste survegruppide lisandumine poliitiliste otsuste juurde tähendab riigi võlakoormuse kasvu? Kas lapsed hääletavad iseseisvalt või delegeerivad nad oma valimisotsuse lapsevanemale? Sellisel juhul kummale vanemale? Kuidas tagada vanemate võrdõiguslikkus (halloo, võrdse kohtlemise ja soolise võrdõiguslikkuse volinik!)? Lisaks ei pruugi laste ja nende vanemate eelistused kattuda. Aga kui lapsi on mitu, neil on erinevad poliitilised eelistused ja nad toetavad erinevaid erakondi? Kui üks vanem maksab lapse kasvatamise eest alimente, siis kas temal on õigus lapse eest hääletada? Võib-olla hakkama nägema kohtuprotsesse, kus vanemad vaidlevad õiguse pärast lapse eest valimistel hääl anda. On seda vaja?

Kes saab anda häält lastekodulapse eest, kas lastekodu direktor? Või lapse eest, kellele on määratud hooldajaks keegi lähisugulane, mitte bioloogiline vanem? Kas hakkavad tekkima parteilised lastekasvatused, kus laste (või nende vanemate) valikuid hakatakse suunama erinevate hüvedega vastavalt vanusele – noorematele mängukaru, vanematele parteilist kirjandust koos rula ja korvpalliplatsi piletiga? Kas noorparteilased peaksid andma oma panuse erakonna ees, soetades hoogtöö korras rohkem lapsi? Arvestades erakondlikku kirge pidurdada mõne seaduse vastuvõtmist riigikogus, ei saa sellist võimalust alahinnata! Toetustega ja soodustustega võime saada rohkem lapsi, aga need tuleb ka üles kasvatada ja targaks koolitada. Kõik see maksab. Kas on oht, et laste ülalpidamine jääb riigile?

Mure iibe pärast on mõistetav, aga kas soovitakse, et lapsed sünniksid vastutustundlike vanemate soovil neile sobival ajal või tahetakse riigile “toota” mingeid umbmääraseid valijaid? Ehk ei asu hoovad, millega rahvastikuprobleeme lahendada, mitte valimiskastide küljes, vaid kusagil mujal?

Valimisõiguse andmine lastele tuletab meelde Stephen Kingi legendaarseid maisilapsi. Kas võivad kunagi tulla ka neukkude tatralapsed? Lugu on rootsi progerocki bändi Opeth’i “Harvest”.

9 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    jaan. 07, 2013 @ 10:34:41

    Iibepropleemist:
    Aastal 0 elas planeedil Maa u 200 miljonit inimest. Edasi aga saavutas inimeste arv:
    1 miljard 1804
    2 miljardit 1927
    3 miljardit 1960
    4 miljardit 1974
    5 miljardit 1987
    6 miljardit 1999
    7 miljardit 2011
    Viimase sajandi jooksul on inimeste arv kasvanud progresseeruvas tempos, samal ajal on taastumatute ressursside arv vähenenud samasuguses tempos. Klaatu murest, et Maa tuleb pääste inimeste käest võib täiesti aru saada. Mida enam sünnib lapsi, seda enam läheb vaja ka sotsiaaltoetusi.

    Vasta

  2. Jolli
    jaan. 07, 2013 @ 10:37:39

    Siin on veel üks probleem- ka tarkust on planeedil konstantne arv, jaguneb see aga üha enamate inimeste vahel, niisiis tüki kohta tarkuse hulk langeb. 🙂

    Vasta

  3. ckrabat
    jaan. 07, 2013 @ 10:59:18

    Laste valimisõigus sisaldab kahte võimalust: kui tahetakse laste eest anda vanematele lisahääli, siis on see tagasipöördumine tsensusdemokraatia juurde. Pole erilist vahet, kas siduda hääleõigus varandustsensusega (sul peab olema piisavalt pappi), soolise tsensusega (hääletavad ainult mehed) või siis lastetsensusega. Kindlasti tähendab igasuguste tsensuste kehtestamine vähem võrdõiguslikkust ja vähem demokraatiat.
    Kui alandada aga valimisiga, siis tuleks seda vaadelda samas kontekstis teovõime ea alandamisega. Valimine tähendab ka vastutamist. Kui leitakse, et 12-aastane on valmis vastutama, siis minugipoolest, aga sel juhul peaksid talle laienema ka kõik teised täisealise kodaniku õigused ja kohustused, sest vastasel korral jääb see lihtsalt populistlikuks katseks odavalt hääli saada.

    Vasta

  4. Jolli
    jaan. 07, 2013 @ 12:19:49

    Nojust, suitsu- viina osta ei tohi, autoga ümber burksiputka kimada ka mitte, rääkimata ise laste tegemisest, aga valida- palun väga. Siin on meil üks riik, mida juhtida. :=)

    Vasta

  5. huviline
    jaan. 07, 2013 @ 14:59:59

    Üldjuhul laps ei vastuta oma vanemate pattude eest, va varanduslikud probleemid, mille lahenduseks saab olla inventuur. Kuuldavast olevat Soomes hea komme mitte rääkida poliitikast perekonnas oma täiskasvanud lastega, et mitte tüli välja kiskuda, kuna perekonnas ollaks teineteise poliitiliste valikute suhtes sageli vaenulikult meelestatud. See ongi tavaline, lapsed kasvavadki suureks.

    Näitena, mõned lapsed, nt poisslapsed, kes freudi järgi soovivad oma isa tappa, kasvavad konservatiivide toetajaks, aga isa on tema eest lapsena andnud hääle hoopis liberaalidele. Aktuaalse näitena, isa on andnud oma poja hääle reformierakonnale, kes valitseb varsti kaheksa aastat, mille jooksul süüvõimetust saab süüvõimeline, viimase rahastamisskandaali valguses langenud reitinguga, ja poeg kuuleb kui halvasti rahvahulgas reformierakonnast räägitakse.

    Isa vale valik muutub patuks, mille eest poeg tunneb ennast vastutavana, aga ta ei saa midagi teha enne järgmisi valimisi. Lapse tahe on halvatud. Milline on poja stressi väljund?

    Vasta

  6. huviline
    jaan. 07, 2013 @ 18:22:57

    Kõik inimesed on sünnist õigusvõimelised ja teovõimelised. Kuigi see tundub ebaloogiline, kuidas saab vastsündinu olla õigusvõimeline ja meenutab selgelt absoluutse pärispatu teooriat keskajal, on valgustus sellisele järeldusele jõudnud, korrigeerides uskuda tahetavat piiratud teovõime teooriaga.

    Süüvõime, mis on alates neljateistkümnendast eluaastast ja seotud isiku tahtega, muudab kaasaegse inimesekäsitluse loogilisemaks. Alla neljateistaastane laps on süüvõimetu, alla kümneaastane laps on arusaamisvõimetu. (KarS) Kuni kaheksateistkümnenda eluaastani saab lapse seaduslik esindaja olla tema üks vanem korraga. (TsÜS)

    Ilmselt peetakse silmas valimistel perekonnale lisahääle andmist laste eest, kes on süüvõimetud. Euroopa Parlamendi valimistel, antud valimissüsteemis, muudab see valimisotsused veelgi ebakavaliteetsemaks. Kodanike tahe kaob susinal sohu ja ja vajub ohates rappa. 🙂

    Vasta

  7. Jolli
    jaan. 09, 2013 @ 14:53:44

    Valimine = vastutamine

    Valimised on võimalus muuta paljude inimeste tulevikku, isegi riigi saatust. Osalemine ja otsustamine valimistel tähendab ka antud hääle eest vastutamist, võimet oma valikute tagajärgi ette kujutada, võtta nende eest vastutus.

    Eesti seadusandluse kohaselt on täielik teovõime 18-aastaseks saanud (täisealisel) isikul. Alla 18-aastasel isikul (alaealisel) on piiratud teovõime, sellisel piirangul on omad põhjused. Kui aga eeldame, et last esindab tema vanem, siis millised on sellise volituse alused riigiõiguse seisukohalt? Mure iibe pärast on mõistetav, aga kas soovitakse, et lapsed sünniksid vastutustundlike vanemate perre neile sobival ajal ja vanemad oleksid suutelised neid kasvatama ja koolitama või tahetakse riigile “toota” mingeid umbmääraseid valijaid? Ehk ei asu hoovad, millega rahvastikuprobleeme lahendada, mitte valimiskastide küljes, vaid kusagil mujal?

    Ei ole demokraatlik valimistel eelistada lastega valijat ilma lasteta valijale. Nagu viidatud, tähendaks see tsensuse kehtestamist, ehk ühtede valijate eelistamist teistele mingi tunnuse, hetkel laste arvu, alusel. Kui mõni erakond positsioneerub lastega peredele, siis peab ta oma sõnumi suunama nende valijate häälte püüdmiseks, mitte aga muutma valimisseadust, et tekitada valijaid juurde. Naljaga pooleks võib prognoosida parteiliste lastekasvatuste tekkimise, sest mida enam lapsi suudab noorpoliitik parteile “toota”, seda suurem võimalus on erakonnal saada valituks. Laste planeerimine aga ei peaks olema “riiklik tellimus”, sest see paneb küsimuse alla perekonna enese (jätku)suutlikkuse need lapsed täisväärtuslikult üles kasvatada ja koolitada. Kui riik tellib, siis las kasvatab ka üles. Kvantiteet ei tohi saada primaarseks kvaliteedi ees ja ka poliitika ei vaja selliseid kvantitatiivseid survegruppe. Iibeprobleemi ei peaks lahendama seda politiseerides ja valijaid vastandades.

    Vasta

  8. personainfieri
    mai 31, 2014 @ 15:32:35

    Rootsis ronivad lapsed troonile
    http://e24.postimees.ee/2812408/rootsis-ronivad-lapsed-troonile
    Wall Street Journal juhib tähelepanu probleemile Rootsi Kuningriigis, kus võim kipub vaikselt laste kätte libisema. Rootsi on kujundanud endale lastesõbraliku kuvandi. Lapsepuhkused on pikad ning riik rahastab lasteaiakohti juba alates üheaastaseks saamisest.
    Pisikesi peetakse «kompetentseteks indiviidideks» ning esimesedki triibulised on seadusega keelatud.

    Vasta

  9. ckrabat
    aug. 04, 2014 @ 09:43:34

    http://uudised.err.ee/v/eesti/9de1a9b0-120a-4bcd-a440-143cb5eee870
    “Nende (16-aastaste valijate – toim.) poliitilised hoiakud on ebastabiilsed. Ja kindlasti nad on meedia poolt suuresti mõjutatavad,” arvab Voog.
    Ta märkis, et kui 16-17-aastased saaksid valimisõiguse, siis see, kelle poolt nad hakkaksid hääletama, sõltuks väga palju just enne hääletamist levivast meediakajastusest. “Reklaamikampaaniad suudaksid neid kindlasti oluliselt kergemini mõjutada kui vanemaealisi.”
    Voog lisas, et noorte poliitilised hoiakud on väga ebastabiilsed ja tihti ei oska või ei soovi nad ennast poliitliselt määratleda. Seetõttu ei ole Voogi hinnangul ühelgi erakonnal valimisea langetamise korral eelispositisiooni.

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

jaanuar 2013
E T K N R L P
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: