Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes II

@H.M.
Motiivid ning nende väljundid – huvi, au ja hirm
Kui kultuur esindab teatud väärtushinnanguid ning identiteet on enesetunnetuslik paradigma, mis rõhutab ühtsele väärtussüsteemile rajatud kollektiivset solidaarsust, siis motiivid annavad identiteedile väljundi. Rahvusvahelistes suhetes suunavad motiivid toimijate tegevust multikultuurses keskkonnas. Lebow seob riiklikke huvisid ’isu’ motiiviga(24). Ratsionalistlikud teooriad väidavad, et riikidel on huvid, millest lähtuvad ka nende poliitilised doktriinid, kuid need jäävad toimijate kultuurilisest identiteedist mõjutamata. Realistid peavad riiklike huvide juures määravaks ellujäämist ja julgeolekut anarhilises süsteemis. Liberaalidele on oluline majanduslik kasv ning jõukuse ja heaolu edendamine. Riiklik identiteeditunnetus, patriotism, võib teatud situatsioonides solidaarsust suurendada, aga riigid on väga harva monoetnilised ning kujunenud hoopis teistsuguste protsesside tulemusena kui näiteks rahvused, mistõttu riiklik identiteet ei pruugi alati kattuda rahvusliku identiteediga ning riiklikud huvid samastuda rahvuslike huvidega.

Au on olnud ratsionalistlike kategooriate järgi kõige raskemini määratletav paradigma ning on tihedasti seotud ’vaimu’ motiiviga, mistõttu on teda kvantitatiivsete meetoditega raske mõõta. Au, nagu ka hirm, on paljuski emotsioonidele toetuv motiiv, mis rõhutab selliseid eneseidentiteedile toetuvaid väärtusepõhiseid kategooriaid nagu uhkus, eneseväärikus ja positsioon ühiskonnas. Nii on ’au’ traditsiooniliselt väärtustanud sõdalasühiskonnad ja vastase ’au haavamine’, kuigi see ei too ilmtingimata kaasa materiaalseid kaotusi, on üks sagedasemaid konflikte põhjustanud tegevusi rahvusvahelistes suhetes. Teatud mõttes vastandub ’au’ ’mõistusele’, mis on ratsionalistlik kasule toetuv motiiv.

Teise maailmasõja järel valitsevaks muutunud liberaalne majandussüsteem on aidanud süvendada protsesse nagu üleilmastumine ja kompleksne vastastikune sõltuvus ja rajanud teed liberaalsele riigile, mis on olemuslikult multikultuurne ning mõjutatud transnatsionaalsete ettevõtete ja vabakaubanduse põhimõtete poolt. Kaasaegne liberaalne riik on ’mõistuse’ motiivil tegutsev ratsionaalne riik, mis üritab leida kompromissi ’isu’ ja ’mõistuse’ vahel ja eristub 19. sajandi traditsioonidele tuginevale rahvusriigi kontseptsioonist, mis väärtustab ’vaimu’ kategooriasse kuuluvaid väärtusi ning on loomult konservatiivne ja alalhoidlik. Liberaalne riik on välja kujunenud lääne tsivilisatsiooniruumis, kuid globaalselt pakub rahvusriik talle ikka veel tugevat konkurentsi. Kaasaegsed konfliktid kajastavad paljudel juhtudel kahe riigitüübi kokkupuutel paratamatult tekkivat ideoloogilist vastasseisu, kus üks pool soovib olemasolevat väärtussüsteemi muuta ja teine säilitada.

Rahvusriigid koosnevad „rühmadest ja kogukondadest, kellel on erinevad tavad ja veendumused, nende seas ka rühmad, kelle veendumused on üksteisega vastuolus. (25)“ Rahvusriigis on väärtustatud etniline ja kultuuriline identiteet, mis nagu selle riigi poliitiline süsteem ja riiklikud huvid lähtuvad seal juhtpositsioonil oleva etniliselt identifitseerunud kultuurilise kogukonna, põhirahvuse, huvidest. See ei välista teiste rahvusgruppide painemist rahvusriigi territooriumil, kuid nende õigused on delegeeritud põhirahvuse poolt (26). Soov oma traditsioonilisi väärtusi säilitada seob rahvusriigi kokku ’isu’, ’vaimu’ ja ’mõistuse’ kõrval neljanda fundamentaalse motiiviga – ’hirmuga’, mis loob pinnast äärmuslikele liikumistele, olgu see siis religioosne, rahvuslik või sotsiaalne fundamentalism.

Äärmusliikumised hõlmavad oma paljudes esinemisvormides nii politiseeritud religiooni, marurahvuslust kui ka marksistlikku ekstremismi. Äärmuslaste eesmärgiks võib olla maailma parandamine, soov muuta ta oma ideaalidele vastavaks, ning selle tarvis on nad valmis kasutama vägivalda, sest konsensuslike meetmete abil pole võimalik soovitud ideaalmaailmu luua. Messianism ja äärmuslikud poliitilised meetmed sobivad omavahel kokku. Suutmatus kohaneda olemasoleva maailmaga ning mõtteviiside paljususega võib äärmuslasi traditsiooniliste väärtuste kaitsmise sildi all kihutada poliitilistest vahenditest loobumisele ning äärmuslike vahendite kasutamisele. Pärast 11. septembril 2001 Al Qaeda poolt initsieeritud rünnakuid New Yorgile ja Washingtonile tõusid fookusesse islami identiteedi nimel sooritatud terroriaktid, mis justkui kinnitasid tsivilisatsioonidevaheliste konfliktide aktuaalsust.

Äärmuslik tegevus ei viita iseenesest veel laiaulatuslikule tsivilisatsioonide vahelisele vastasseisule ning jääb tavaliselt poliitiliselt marginaalsete rühmituste või indiviidide tasandile. Käesoleva artikli kirjutamise ajal toimus teatud reaktsioonina islamiäärmusluse aktualiseerumisele Norra paremäärmuslase Anders Behring Breiviki sooritatud terroriakt Norras, Oslos ja Utøya saarel. Samalaadseid „tõe ja õiguse“ eest võitlejaid on maailm ikka ja jälle kohanud. 1998. aastal korraldas Timothy McVeigh Oklahoma Citys pommiplahvatuse, mis tappis sadu inimesi. 20. juulil 2011 hukati Texase osariigis mürgisüstiga 41-aastane Mark Stroman, kes kättemaksuks 11. septembri eest ründas ja tappis isikuid, keda pidas araablasteks. Kuna äärmuslaste sotsiaalne kandepind pole sageli lai, siis meediaajastul kasutavad nad vägivalda tähelepanuvajaduse eesmärgil, mis aitab nende ekstremistlikke vaateid kogu maailmale tutvustada. Seda tõestas ka Breiviki juhtum.

Samuel Huntington on märkinud, et Lääne tsivilisatsiooni sekkumine teiste tsivilisatsioonide asjadesse on lähiajal kõige suuremat ohtu kujutav üleilmse ebastabiilsuse ja konflikti allikas. Identiteetide vastasseis võib esineda paljudel erinevatel tasanditel, kuid samas ei ole ühisesse tsivilisatsiooni kuulumisele tuginev identiteet just mitte kõige sagedasem rahvusvahelise konflikti tekkeallikas(27). Palju kergemini võivad konfliktid puhkeda ühte tsivilisatsiooni paigutuvate väiksemate kultuuriliselt erinevate identiteedigruppide vahel, kes peavad jagama ühist geopoliitilist ruumi. Konfliktid sunniidi ja šiiidi kogukondade vahel islami tsivilisatsioonis, etniliste gruppide vahel aafrika tsivilisatsioonis, budistlike singaleeside ja hinduistlike tamilite vahel Sri Lankas ning mitmed konfliktid õigeusklike kultuuride vahel Kaukaasias(28) ei kattu just Huntingtoni tõmmatud tsivilisatsioonide piiridega.

Emotsionaalsed kategooriad (au ja hirm) ei mõjuta identiteedi kujundamist vähem kui ratsionalistlikud kategooriad (huvid ja mõistus) ja sel põhjusel on identiteedikonfliktid sagedased nähtused ka rahvusvahelistes suhetes. Emotsionaalseid kategooriaid rõhutavaid identiteedikonflikte on ka keerulisem ohjata kui ratsionalistlikel motiividel tekkinud riikidevahelisi vastasseise, sest viimaste puhul on pea alati võimalik leida mõlemale poolele sobivaid kompromisse, kui ainult mõlemad pooled on valmis selliste kompromisside tarvis töötama ning absoluutse kasu nimel loobuma suhtelistest kasudest. Emotsionaalset kahju hindamine on tavaliselt raske ja selle ümberarvutamine ratsionalistlikesse kategooriatesse sõltub subjektiivsetest hinnangutest

Alexander Wendt ja poliitiliste kultuuride ideaaltüübid
Rahvusvahelistes suhetes toimuvate interaktsioonide kirjeldamisel võib täheldada erinevaid poliitiliste kultuuride ideaaltüüpe, mis esitavad süsteemile või süsteemi sees tegutsevale allsüsteemile omast käitumismudelit. Need ideaaltüübid konkureerivad omavahel ning põhinevad konfliktil, võistlusel ja koostööl. Süsteemi tasandil tõi Alexander Wendt välja kolme poliitilise kultuuri ideaaltüüpi: hobbesiaanliku, lokiaanlikku ning kantiaanliku kultuuri, mis määravad paljuski ära ka rahvusvahelise süsteemide toimimise loogika(29). Kui hobbesiaanlikud ja lokiaanlikud kultuurid rõhutava vastavalt konflikti ja võistluse kesksust süsteemisiseste toimijate vahel, siis kantiaanlik kultuur väärtustab koostööd ja jagatud identiteeti.

Kolme kultuuri lähtealused on seotud briti filosoofide Thomas Hobbes’i ja John Locke’i ning saksa filosoofi Immanuel Kanti töödest. Thomas Hobbes esitas oma ideelise platvormi teoses „Leviathan“(30). Ta käsitles maailma kõikide sõjana kõikide vastu, anarhilise süsteemina, kus kõik võitlevad oma õiguste eest. John Locke tegutses juba sajand hiljem, kui kaubanduslike suhete areng riikide vahel suurendas nende koostööd ning vastastikust sõltuvust. Locke nägi maailma pigem võistlevana kui võitlevana. Veel hiljem, 1795. aastal, püstitas Immanuel Kant essees „Zum ewigen Frieden“ juba idee igavesest rahust ning nägi suuremat perspektiivi riikidevahelises koostöös ning tuli välja vabariikide konföderatsiooni ideega(31).

Hobbesiaanlik kultuur vaatleb maailma lähtudes iseenese väärtushinnangutest ja on lahutamatult seotud ’Meie-Teised’ vastandusel põhinevate ideoloogiate nagu natsionalism viljelemisega. Hobbesiaanliku kultuurist tuleneb ka hirmukultuur, mis on olnud üks peamisi klassikalise julgeolekudilemma tekkemotiive. Lokiaanid erinevad Wendti järgi hobbesiaanidest selle poolest, et vastandumisel nad ei käsitle vastaseid kui vaenlasi, vaid kui rivaale ning tunnistavad vastaspoole õigust „elule ja vabadusele“, aga samuti nende õigust käituda nagu nad käituvad(32). Kantiaanlik kultuur vastandub hobbesiaanlikule ja lokiaanlikule kultuurile, kuna eelistab rahvusvahelistes suhetes koostööd konfliktile, püüdleb sõdadevaba ühiskonna poole, otsib kultuuridevahelist konsensust ja rõhutab üldinimlikke väärtushinnanguid. Rahvusvaheliste suhete ratsionalistlikud teoreetilised koolkonnad esindavad ka erinevaid poliitilisi kultuure. Kui realistide ideed väljenduvad hobbesiaanlikus ja lokiaanlikus kultuuris, siis liberaalide maailma võib kohata kantiaanlikus kultuuris.

Põhiline erinevus hobbesiaanliku, lokiaanliku ja kantiaanliku kultuuritüübi vahel tuleneb nende kultuuritüüpide käitumuslikest erinevustest kollektiivse identiteedi konstrueerimisel. Hobbesiaanlik ja lokiaanlik kultuur rõhutavad kultuuridevahelisi erinevusi, samal ajal kui kantiaanlik kultuur üritab leida ühisosa erinevate identiteetide vahel. Alexander Wendt märgib, et kantiaanlikud riigid käsitlevad teisi riike pigem kui sõpru ja mitte kui vaenlasi (nagu hobbesiaanliku kultuuri puhul) või rivaale (nagu lokiaanliku kultuuri puhul)(33). Wendt nägi rahvusvahelist süsteemi tervikuna progresseeruvana ja pidas kantiaanliku kultuuri kõrgemaks kui lokiaanlikku kultuuri ning lokiaanlikku kultuuri omakorda kõrgemaks kui hobbesiaanlikku kultuuri (34). Alexander Wendti poliitiliste kultuuride ideaaltüübid vastavad rahvusvahelistele süsteemide kultuuridele. Kantiaanlikud süsteemid on mittepolaarsed ja kantiaanliku kultuuri instrumentide hulka kuuluvad demokraatlikul rahul ja koostööjulgeolekul põhinevad režiimid(35).

Tabel 1. Poliitiliste kultuuride ideaaltüübid rahvusvahelistes suhetes [1]

Kultuur Hobbesiaanlik Lokiaanlik Kantiaanlik
Keskkond anarhia anarhia kooslus
Süsteemi nõudmised konflikt konflikt koostöö
Motiivid hirm isu vaim/mõistus
Positsioneerumine ’teiste’ suhtes vaenulikkus rivaliteet koostöö
Sotsiaalsed interaktsioonid sõda võistlus sõprus
Polaarsus polaarsus polaarsus mittepolaarsus
Stabiilsus ebastabiilsus stabiilsus stabiilsus/ebastabiilsus
Doktriinid koalitsiooniehitamine, relvastuse võidujooks, suurema jõuga sidumine tasakaalustamine, neutraalsus, liitlaste otsimine rahu, kompleksne vastastikune sõltuvus

[1] Vt. ka Mölder, H., p. 34

Esmakordselt võib kantiaanliku süsteemi ilminguid täheldada peale Esimest maailmasõda kehtima hakanud Versailles’ süsteemi juures, kus kantiaanlikku süsteemi üritati üles ehitada tuginedes universaalsetele normidele, rahvusvahelisele õigusele ja Rahvasteliidule kui normide täitmist praktikas kontrollivale institutsioonile. Kuigi Teise maailmasõja järgse „külma sõja“ süsteemi ülesehitus oli sarnane Versailles’ süsteemile ning Ühinenud Rahvaste Organisatsioonile olid asetatud Rahvasteliiduga samalaadsed institutsionaalsed kohustused, toimisid süsteemi sees kaks allsüsteemi: lääneriikide liberaaldemokraatlik allsüsteem, mis oli majanduslikult seotud Maailmapanga, Valuutafondi ja Euroopa Majandusühendusega ning sõjaliselt Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga (NATO) ning sotsialistliku bloki allsüsteem, mis tugines vastavalt Vastastikuse Majandusabi Nõukogule ja Varssavi Lepingu Organisatsioonile.

Poliitilise kultuuri domineerimist süsteemi üle ei saa kindlasti käsitleda absoluutsena. Ajalugu on näidanud, et ühe rahvusvahelise süsteemi sees võivad edukalt eksisteerida erinevaid poliitilisi kultuure kasutavad kogukonnad. Kui rahvusvaheline süsteem tervikuna on kantiaanlik, siis ei tähenda see veel, et kõik toimijad ja allsüsteemid (regioonid, keskkonnad) lähtuvad samuti kantiaanlikust poliitilisest kultuurist. Peale „külma sõja“ lõppu on Euroopa lähtunud valdavalt kantiaanlikust kultuurist, samal ajal kui Lähis-Idas domineerib hobbesiaanlik kultuurikeskkond ning Lõuna-Aasias võib täheldada lokiaanliku kultuuri mõjusid(36). Kui selline kultuuriline vastasseis süsteemi ning allsüsteemi (või üksiku toimija) vahel süveneb, võib see muuta süsteemi tervikuna ebastabiilseks.

Wendti poolt kirjeldatud poliitilised kultuurid aitavad mõista rahvusvahelise süsteemi arengut ning näitavad, et kultuurikeskkond võib ajas ja ruumis muutuda. Rahvusvahelise süsteem ei ole peale Westfaali rahu 1648. aastal püsinud konstantsena, vaid paljud identiteedid, normid ja väärtushinnangud on aja jooksul tekkinud, muutunud või kadunud. Hobbesiaanlik keskkond, kus toimus kõikide sõda kõikide vastu, asendus süsteemi stabiliseerides kokkulepetele altima lokiaanliku keskkonnaga. Alates 20. sajandist võib märgata liberaalse kantiaanliku kultuuri süvenevat mõju rahvusvahelisele süsteemile. Kuid süsteemis toimunud muutuste põhjendamisel on Wendt valdavalt jäänud ratsionalistlike seletuste juurde, mis ei suutnud põhjendada paljude protsesside tekkepõhjuseid. See omakorda ajendas Richard Ned Lebow’it otsima neid juba vana-Kreeka filosoofias tuntud universaalsetest motiividest.

24 Lebow, R.N., p. 60.
25 Shweder, R.A., Moraalikaardid, Esimese Maailma liigne enesekindlus ja uued evangeeliumikuulutajad – toim. Harrison L.E., Huntington S.P., Kultuur on tähtis. Kuidas väärtushinnangud kujundavad inimarengut. Tallinn: Pegasus, 2002, lk. 164.
26 Mölder, H., Rahvusriik ja etnilisus tänapäeva maailmas. – Akadeemia, 9, 1997, nr. 10, lk. 2026.
27 Huntington, S.P., lk. 397.
28 Nt grusiinide konflikt venelaste, osseetide ja abhaasidega, kuigi nii grusiinidel (Adžaaria), osseetidel ja abhaaslastel on ka islami vähemus.
29 Wendt, A., pp. 246-312.
30 http://oll.libertyfund.org/?option=com_staticxt&staticfile=show.php%3Ftitle=585&chapter=89842&layout=html&Itemid=27, vaadatud 17.01.2009.
31 http://www.mtholyoke.edu/acad/intrel/kant/kant1.htm, vaadatud 20.08.2008.
32 Wendt, A. , p. 279.
33 Ibid., pp. 298-299.
34 Ibid, pp. 311-312.
35 Vt. ka Mölder, H., p. 34
36 Frederking, B., Constructing Post-Cold War Collective Security. – American Political Science Review, Vol. 97, No. 3, 2003, p. 367.

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2011/Nr3(12),lk. 65-82.

Advertisements

19 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    mai 28, 2016 @ 20:34:46

    Vasta

  2. ckrabat
    mai 28, 2016 @ 20:42:35

    Vasta

  3. ckrabat
    mai 29, 2016 @ 11:54:34

    Päris tore artikkel 🙂
    Kuradi hollandlane!
    http://www.aripaev.ee/arvamused/2016/05/27/vilja-kiisler-kuradi-hollandlane-hanno-tomberg-eas?
    Mitte et Hannol oleks Eestist või tema märgist kuigivõrd sooja või külma. Aga midagi peab ju tegema ja kuidagi silma paistma, kui oled Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse juht, saad viis tuhat eurot palka ja pole ise veel viiskümmendki täis. Selle märgi asjaga sai ju kõvasti tähelepanu. Tõsi, suuremalt jaolt oli see negatiivne. Üks igavene õiendamine käis sotsiaalmeedias ja lehtedes ka. Aga vähemasti sai selle teemaga alati meediasse. Läks jälle mingi konkurss puusse, sai kõvasti kommentaare anda ja selgitada, kuidas sellega täpselt oli ja mida tuleb järgmisel korral teisiti teha. Oma aja võttis vastamine nendele, kes tõstatasid rumalaid küsimusi, nagu näiteks see, et kas Eestile on üldse märki vaja – või et kas saab seda üldse niimoodi kampaania korras välja mõtelda.

    Hannol oli igatahes kasulik sellest märgivärgindusest rääkida, sest kui sa ei räägi, siis pole sind olemas, ja niimoodi võidakse tasapisi arvama hakata, et seal EASis istutakse niisama vaagnaluid laiaks ja haigutatakse maksumaksja raha eest. Ja neist juba Hannol puudust ei tulnud, kellega meedias debateerida, sest Eesti märk – see on umbes nagu seks, laste kasvatamine või presidendikandidaadiks hakkamine, igaüks peab ennast selles asjas eksperdiks, võtab aga suu täis ja räägib, ja teistele paistab, nagu olekski jutul mingi mõte sees.

    Vasta

  4. js
    mai 29, 2016 @ 12:44:00

    Ajaloo teooria ja praktika. Katse mõista ja kirjeldada on ühtlasi olemise muutmise viis ja vahend. Kuidagi ei suuda ma unustada Karl Rove’i “we are an empire now” lausumist vestluses Ron Suskindiga. Teie võite proovida mõista, aga meie teeme ajalugu ja teie ei saa meid kunagi kätte. “Facts on the ground” on tabamata ime.

    Ukraina kriisist alates on kiires tempost läbi võetud nii inimõiguste ja demokraatia põhimõtete absoluutsus kui nende relatiivsus kultuuris. Laada-revolutsiooni apologeetika ja kooseluseaduse pealesurumine tuginevad universaalsusele, vastureaktsioon relatiivsusele. Huntingtonist ja Spenglerist on rääkinud nii Nestor kui ka Jõerüüt. Üldkehtivust on kasutatud kultuurikuuluvuse vägivaldseks määretlemiseks – kas kuulume valgustatud lääne rüppe või jääme igavesti sisserändajapoegade neukkumentaliteedi ohvriteks. Uue esto-ameerika kultuuri esimeseks pääsukeseks on absurdsel ja jabural kombel riigikunsti tähtteos Untitled XII – mida ilma riigi tegutsemiseta “olemas” ei oleks – ja mis õudse selgusega ilmutab seda, mis saab siis, kui riik hakkab kultuuri defineerima. Martin Gurri – tänud PiF-ile ja Aqualungile – nihilismi tippnäide? Kuidas nii, et nihilistid ei saavuta kunagi midagi? See on vale, sest me ei julge tunnistada seda, mida nad tegelikult saavutada soovisid.

    Valitsusparteid ja -poliitikud on platsilt tagasihoidlikult kõrvale tõmbunud, et teha ruumi EKRE pikkadele ja ilusatele tantsulõvidele. EKRE sotsiaalmeediarevolutsioon on sama “reaalne” – samavõrra tõendatav – kui see, et Edward Lucas on eesti kodanik.

    Tõeline taoistlik lükka-tõmba mehanism. Jinn-jäng. Ja ma pean tunnistama, et minugi põlverefleksid töötavad täiega.

    Vasta

    • ckrabat
      mai 29, 2016 @ 14:56:28

      EKRE populaarsuse anatoomia seletasid Göring ja Hitler väga hästi lahti ja see töötab:
      Göring: See kõik on hea ja kena, kuid häälega või hääletult on võimalik rahvast alati tuua juhtide tahte alla. See on kerge. Kõik, mis sa pead tegema, on rääkima neile, et neid rünnatakse ja häbimärgistama patsifiste nende vähese patriotismi pärast, kuulutades, et riik on hädaohus. See mudel toimib ühteviisi iga riigi puhul.
      Hitler: Propaganda intellektuaalne tase peab olema kohandatud masside kõige rumalamale osale. Seega: teie poliitiline sõnum peab olema nii loll kui vähegi võimalik.
      1. Igasuguse valimiskampaania esimene kuldreegel kõlab: eelistage lihtsaid, vältige keerulisi loosungeid.
      2. Ärge tulge lagedale oma ideedega, vaid siduge reklaamsõnum veendumuste ja väärtustega, mille puhul võite olla kindlad, et sihtrühm neid soovib.
      3. Loosung peab olema lööv, meeldejääv ja sisukas, näiteks nagu “Pane edasi” Reformierakonna jagatud kondoomidel või ka Keskerakonna loosung “Kohe hakkab kergem” avalikes tualettruumides. (või: kui on must, siis näita ust!).
      http://ekspress.delfi.ee/kuum/no99-valimiskool-kuues-oppetund-valimiste-voitmine-ja-voimuletulek-ii?id=41431037
      Need, kes annavad poliitikale tema jõu, ei loe kunagi Spenglerit ega Huntingtoni Martin Gurrist rääkimata, see paneb neil pea valutama. Neile on vaja lihtsalt öelda, kes on süüdi, et neil elus hästi ei lähe ja lubada, et neid koheldakse karmilt, siis nad on sinuga. :).

      Vasta

      • ckrabat
        mai 29, 2016 @ 15:01:42

        Võib-olla olen ma selle artikli juba siia riputanud, ei mäleta enam.
        Olev Remsu: üherahvuseline riik on teostatav vaid etnilise puhastusega
        http://arvamus.postimees.ee/3701777/olev-remsu-uherahvuseline-riik-on-teostatav-vaid-etnilise-puhastusega
        Hitleril oli eriline anne väljendada saksa rahva kõige madalamaid instinkte, kiskuda need kultuurikihi alt välja ning paisata publiku ette. Kuidas on meil lood repliigiga «kui on must, siis näita ust»? Tuleb samuti kultuurikihi alt, on ilusti riimis ning ajab mõnelgi inimesel pea segi. Kuidas on lood määratlemisega, mis rahvusest võiks olla meie president? (NB! Ma ei arva, et Eesti president peaks olema mitte-eestlane, ma ütlen vaid, et selle välistamine on «nekulturno».)
        Kõige veidram argument, mida ma monorahvusluse ja üherassilisuse toetuseks hiljuti lugesin, oli zooloogiline – mitte ükski loom ei lubavat teist liiki looma oma territooriumile, vahel mitte ka samast liigist isendit.
        Selge, inimene kuulub ka loomariiki, selle vastu ei vaidle, seda kinnitab teaduski. Kuulub eestlanegi, ehkki ägedaid rahvuslasi võib see asjaolu riivata. Ainult et loomaliikide esindajad elavad oma asualal just täpselt samuti lapitekiti nagu rahvused, ühele loomaperele jääb vaid ruum, mille kohta meie võiksime öelda oma kodu, oma korter, oma maja. Tõsi, loomade linnad (pesakuhilad) on üheliigilised, kuid putukatest pole vahest eeskuju võtta kõige mõttekam?

    • ckrabat
      mai 30, 2016 @ 08:44:07

      “Valitsusparteid ja -poliitikud on platsilt tagasihoidlikult kõrvale tõmbunud, et teha ruumi EKRE pikkadele ja ilusatele tantsulõvidele.”

      Siin on üks probleem, millest võib ka põhjust otsida. Paljud valitsusparteide poliitikud tegelikult jagavad EKRE seisukohti, sest EKRE tagab eliidile suurema võimutäiuse. Nende liitumine ühe või teise erakonnaga pole olnud vaba tahte alusel sündinud maailmavaateline otsus, vaid pragmaatiline, sõltuvalt väljakujunenud sõpruskondadest – see ongi poliitbroilerlus, nad ise ka ei usu sellesse maailmavaatesse, mida nad esindavad. EKRE esindab neid seisukohti, mida nad kodus, pimedas ja teki all räägivad – lihtsalt avalikult niimoodi rääkida loetakse olevat nekulturno. Kui avalikkuse ette minnakse, siis pannakse teine plaat peale.

      Vasta

  5. ckrabat
    mai 29, 2016 @ 14:37:59

    Sloveenia kaguosa Bela Krajina piirkonnas – kus kristallselge veega Kupa jõgi tähistab piiri Horvaatiaga – tuletab hüljatud moega okastraataed kohalikele meelde migrante, keda kunagi ei tulnudki.
    http://pluss.postimees.ee/3711273/sloveenid-tegid-tara-aga-migrante-ei-tulnudki
    :irw

    Vasta

  6. huviline
    mai 29, 2016 @ 17:28:04

    “Lebow seob riiklikke huvisid ’isu’ motiiviga(24).”

    Isu, nagu ka huvi, hirm, au, vaim on motiivina subjektiivne tunnus.

    “Au on olnud ratsionalistlike kategooriate järgi kõige raskemini määratletav paradigma ning on tihedasti seotud ’vaimu’ motiiviga, mistõttu on teda kvantitatiivsete meetoditega raske mõõta.”

    Iseenesest pole mõõtmine võimatu ega isegi raske, kuna aga meetodina saab kasutada üksnes võrdlust, siis saab see olla üksnes kaasuse-põhine.

    Kellegi isiku isu, huvi, au, vaim või muud motiivid, nt omakasu motiiv, on siiski sisemised põhjused, ja nendest saame aimu läbi tema töö.

    Riikide puhul on see kõik ehk sisemiste põhjuste aimamine kordades rohkem tõlgendatav.

    Anarhilises ja nihilistlikus keskkonnas, nagu seda on rahvusvahelised suhted, on motiivide määratlemine sellepärast võimalik üksnes võrdlevalt, et tõlgendatavus taanduks normile ja olukordade paljusus kaasuseks.

    Vasta

  7. huviline
    mai 29, 2016 @ 17:32:14

    “Emotsionaalsed kategooriad (au ja hirm) ei mõjuta identiteedi kujundamist vähem kui ratsionalistlikud kategooriad (huvid ja mõistus) ja sel põhjusel on identiteedikonfliktid sagedased nähtused ka rahvusvahelistes suhetes. ”

    Siin on teadmiste ja emotsioonide kõrval käsitlemata jäänud või jäetud Püha Graal, meie soovide karikas, mis pole taandatav ei teadmiseks ega emotsiooniks, kuigi seda mõned sooviksid.

    Vasta

  8. huviline
    mai 29, 2016 @ 17:35:53

    “Emotsionaalset kahju hindamine on tavaliselt raske ja selle ümberarvutamine ratsionalistlikesse kategooriatesse sõltub subjektiivsetest hinnangutest.”

    Emotsionaalse kahju hindamisega ehk hinnangu andmisega tegelevad kohtud päevast-päeva. Kuna hindamine on univesaalne, siis on võimalik ka rahvusvaheliste kohtute õigusemõistmine. Tavaliselt hüvitatakse kahju rahas.

    Vasta

  9. huviline
    mai 29, 2016 @ 17:51:07

    “Poliitilise kultuuri domineerimist süsteemi üle ei saa kindlasti käsitleda absoluutsena. Ajalugu on näidanud, et ühe rahvusvahelise süsteemi sees võivad edukalt eksisteerida erinevaid poliitilisi kultuure kasutavad kogukonnad. Kui rahvusvaheline süsteem tervikuna on kantiaanlik, siis ei tähenda see veel, et kõik toimijad ja allsüsteemid (regioonid, keskkonnad) lähtuvad samuti kantiaanlikust poliitilisest kultuurist. Peale „külma sõja“ lõppu on Euroopa lähtunud valdavalt kantiaanlikust kultuurist, samal ajal kui Lähis-Idas domineerib hobbesiaanlik kultuurikeskkond ning Lõuna-Aasias võib täheldada lokiaanliku kultuuri mõjusid(36). Kui selline kultuuriline vastasseis süsteemi ning allsüsteemi (või üksiku toimija) vahel süveneb, võib see muuta süsteemi tervikuna ebastabiilseks.”

    Antud hüpotees on huvitav, võib märgata kuidas autor liberaalse maailmavaate esindajana kohandab kogu maailmale läänelikke mudeleid: Lõuna-Aasias on toimijaks lokiaanlik kultuur, Lähis-Idas hobbesiaanlik kultuur, Euroopas kantiaanlik kultuur.

    Olen siiski veendunud, et maailmas, sh Lõuna-Aasias ja Lähis-Idas on eksisteerinud ja eksisteerivad erinevad rahvad, kes ei karda midagi ja kellel pole isu võõrast kausist süüa. Hirmu ja isuta rahvast seob salapärane solidaarsus.

    Usun, et selliseid rahvaid tõmbab teineteise poole. Näiteks nägin juhuslikult telekast doki kuidas mingi eestlaste grupp rändas Nepaali, et aidata šerpa rahval templile katust ehitada. Julged mõlemad.

    Vasta

  10. huviline
    mai 29, 2016 @ 18:03:56

    “Kuid süsteemis toimunud muutuste põhjendamisel on Wendt valdavalt jäänud ratsionalistlike seletuste juurde, mis ei suutnud põhjendada paljude protsesside tekkepõhjuseid. See omakorda ajendas Richard Ned Lebow’it otsima neid juba vana-Kreeka filosoofias tuntud universaalsetest motiividest.”

    Tõsi, motiivid on universaalsed, kuid see ei põhjenda veel kõikide protsesside tekkepõhjuseid. Lisaks teadmistele, emotsioonidele, soovidele/motiividele eksisteerib ka religioon. Uku Masing on religiooni defineerinud loodusega koordineeruda sooviva hoiakuna, mis on universaalne.

    Kui mitmekesine on keskkond meie ümber. Kui palju põnevust siin juhtub iga päev. Kokkuvõttes tuleks maailma erinevaid rahvaid tunnustada, nende orgaanilisust ja originaalsust, mh iseenda julgust kaitstes.

    Tunnustan ka huvitavat teaduspublitsistikat “Kultuuriline relativism rahvusvahelistes suhetes”. 🙂

    Vasta

  11. ckrabat
    mai 29, 2016 @ 19:44:30

    The Donald Trump Show
    https://www.project-syndicate.org/onpoint/the-donald-trump-show-2016-05?utm_source=Project+Syndicate+Newsletter&utm_campaign=1671e30c37-The_Donald_Trump_Show_OP_5_29_2016&utm_medium=email&utm_term=0_73bad5b7d8-1671e30c37-104371909
    The prospect of a Trump presidency, once a surreal scenario, can no longer be dismissed, and Project Syndicate commentators have been assessing the likely consequences of his triumph for the United States and for the world. Equally important, they have been suggesting that Trump represents merely the leading edge of a transnational populist wave that could profoundly influence global economic performance and geopolitical stability.

    Vasta

  12. huviline
    mai 29, 2016 @ 21:00:44

    Tegin sauna ja leidsin süütematerjalina kasutatavate ajalehtede hulgast huvitava artikli. Edasi, 31.jaanuar 1987, nr25, Juri Lotman, “Mõtete häbi ja hirm kultuurisemiootikast”. Mõned lõigud sellest.

    “Etnograafias ja sotsioloogias on pärast Levi-Straussi püsistunud arusaam, et kultuur on inimese loomulikule käitumisele pealdatavate lisapiirangute süsteem.”

    Siin soovitakse ilmselt öelda, et piirangud on iseenesest samuti loomuliku käitumise osis, kultuur lisab midagi kunstlikku.

    “Psühholoogilisest aspektist võib piirangute kogumi, mille kultuuritüüp pealdab käitumisele, lüüa kahte lehte: ühed, mis johtuvad häbitundest, ja teised, mis johtuvad hirmutundest.”

    Näitena toob J.L. XVIII sajandi aadlike aunormid, mida rikkuda oli häbi, aga talupoegade kollektiivile pealdas seesama aadlike kollektiiv hirmukeelud.

    Tänapäeval tähendabki regulatsioonide rohkus ja mahukus nende rikkumise hirmu. Seevastu häbimotiiv on kuidagi tähelepanu alt välja jäänud või peidus, ilmselt liberaalse polükultuuri poolt põhjustatuna.

    Rahvusvahelistes suhetes võib häbimotiivi lugeda välja näiteks sakslaste II MS järgsetest psühholoogilisest elamusest.

    Tundub, et loomulik häbitunne hakkab inimestel pärast 50 eluaastat ära kaduma. Jääb kultuurist tulenev harjumuslik häbitunne, kui jääb. Kas sama võib juhtuda riikidega, see pole veel selge. 🙂

    Vasta

    • js
      mai 30, 2016 @ 12:09:28

      Seda lugedes tuleb meelde Stefan Zweig ja tema eilne maailm. Huvitav, millist kütet saab digiajakirjandusest kahe-kolmekümne aasta pärast?

      Vasta

    • ckrabat
      mai 30, 2016 @ 15:05:13

      Ma tõstan selle huviliselt küsitud küsimuse hirmu ja õudusjuttude rubriigist siia, sest muidu jooksevad uued teemad lihtsalt eest ära ja vanu teemasid ei pruugi keegi enam vaadata :):

      guybrush
      May 30, 2016 @ 09:05:20 Muuda

      Kuna teemaks on jälle inimõigused ja kohustused, siis ma küsin uuesti oma küsimuse: kas inimõigustele vastavad kohustused võiks sõnastada järgnevalt?

      “Inimkohustused võiks ju sõnastada lihtsalt ja selgelt nii: tee, mis tahad, peaasi, et sa ei riku teiste inimeste inimõigusi (või siis muid seadusandlusest tulenevaid õigusi). Maailmas on miljardeid inimesi, kes igaüks elab oma elu veidike erinevalt, kuid siiski austades teiste õigusi – inimkohustusi kirja pannes peaks me hõlmama kõik need eluviisid ja ametid ja filosoofiad. Sestap on ju lihtsam kirja panna seda, mida ei tohi.
      Ausalt öeldes kohustuste defineerimise nõudmine kõlab mu jaoks veidi kõva käe ihalusena: oleks ometi keegi tark ja õiglane juht, kes meile ütleks, mida me tegema peame. Mina aga elan oma meelest lääne ühiskonnas, kus asjad on seatud nii, et minu elu ei ole kellegi teise käskida seni, kuni ma iseendal hinge sees suudan hoida ilma kellelegi liiga tegemata.”

      Vasta

      • huviline
        mai 31, 2016 @ 09:01:28

        Vastuseks antud küsimusele, lp guybrush, tuletan meelde, et inimõigused on tänapäeval kõikide riikide põhiseadustesse integreeritud, kus seda vildakat kontseptsiooni tunnustatakse. Eesti põhiseaduses on selliseks kohustuseks üldine hoolsuskohustus, mis aga ei ole võrdväärne absoluutse inimõigusega, õigusega elada.

        Kontseptsiooni vildakus tuleneb lisaks ebaväärsele korrelatsioonile (kohustus elada, mida on alati tunnustatud, suhtes õigusega elada, kui modernistlik leiutis, mida nüüdsel ajal ainuüksi toonitatakse), ka ebamäärasest kaitsest (sest iga õigus kaitseb kedagi, see on õiguse mõte) ja ebamäärasest sunniaparaadist.

        Näide võrdväärsest korrelatsioonist, kolmas isik mõistab õigust, kus üks on süüdi ja teine süütu. Näide määratud kaitsest, õiguskuulekat kodanikku kaitseb seadus. Näide riiklikust sunnist on menetlus, mille otsuseid jõustab organ. See on võimalik sellepärast, et üks rahvas on sellega nõus ja solidaarne.

        “Mina aga elan oma meelest lääne ühiskonnas, kus asjad on seatud nii, et minu elu ei ole kellegi teise käskida seni, kuni ma iseendal hinge sees suudan hoida ilma kellelegi liiga tegemata.”

        Üldise vaatena nõustun sellega, aga kui esile kergivad paljud elu üksikasjad, siis ühtäkki tajud, et riik toimetab täiesti vastutamatult oma kodanike ja nende vara kaitsel. Selle vastutamatuse juur peitub rahvusvahelisuses, mis on riigi valitsejate võimalus, ja võimaldab öelda, aga me kõik oleme ju inimesed eeskätt, jättes kõrvale rahvusliku solidaarsuse. Humanism toob esile inimese parimad küljed, inimõiguslus aga halvimad küljed, kuna keegi ei tunne solidaarsust inimkonnaga. Vähemalt seni kuni meid väljastpoolt oht ei ähvarda, reaalne oht, mitte tõenäoline invasioon.

        Kantilik lähenemine “ära tee teisele seda, mida sa ei soovi, et sulle tehtaks” sobib perekonnas, võib-olla töökollektiivis, aga mitte ühiskonnas või rahvusvaheliste suhete tsunftis, mis on anarhiline ja nihilistlik.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

mai 2016
E T K N R L P
« apr.   juuni »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: