Eesti välispoliitika lätted

@huviline
Artiklis “Meeloslasi mäletades” väidab ekspresident Toomas Hendrik Ilves, et Eesti välispoliitika lätted on demokraatia juurestik ja väärtuspõhine poliitika. Kas midagi muud oleks veel võimalik öelda? Need on üldised tõdemused, võib-olla asjakohased, võib-olla mitte, mis pärinevad lääne ühisest ja traditsioonilisest katlast. Me tunneme ja teame seda katelt, oleme sellest sajandite jooksul söönud. Traditsioonilise lääne mõtlemisviisi üheks iseloomulikuks jooneks on dilemmade tekitamine ja lahendamine omakasupüüdlikult, kuivanud iidoleid endale kasulikult tõlgendades. Nii on alati tehtud poliitikat, kasutades võimu instrumendina, kuid tööriist, mis teeb poliitikat ja määrab elluviimist, ei määra välispoliitika lätteid. Eesti välispoliitika lätted saavad alguse soovist ühel või teisel viisil toimida erinevates olukordades.

Eestlaste mälu on piisavalt pikk, et jääda kohalikele arusaamadele kindlaks ja mitte otsida kreeka müütidest või ajaloost väitekinnitusi – meeloslased, danaoslased, spartalased, ahhialased, ateenlased ühest küljest, petlemlased, jeruusalemlased, kappadokialased teisest küljest, kokkuvõtlikult kreeka filosoofia ja kristlik religioon. Me teame neid, see mõjutab meie mõtlemist, aga ei mõjuta meie mõtlemise lätteid. Näitlik loetelu kohalikest sündmustest: pealiketapp Paides, Härgmäe lahing, Mahtra sõda, baaside leping, Sinimägede lahing. Igas neis valitses põhimõte “tugevad võtavad, mida nad suudavad ja nõrgad annavad, mida nad peavad”, kuid need sündmused on toonud meid siia, kus me täna oleme. Eesti välispoliitika rajaja Lennart Meri pikendas eestlaste mälu Uurali suunal, paljudel ekspeditsioonidel materjali korjates, mitte ainult hõbevalge kaubateid või tabusõna „kali“ levikut analüüsides. Eesti mälu kujuneb kohalikest maastikest ja tabudest.

Meenub kaader filmist 1944, kus sõdurid on teelahkmel, kas pöörata vasakule ja jääda kodumaale võõra võimu alla või pöörata paremale ja jõuda mere äärde, põgeneda läände. Need, kes jäid kodumaale, otsustasid võidelda, jalad maas ja mitte sammugi kuhugi. See otsus ei olnud eksistentsiaalne, nagu lahkujatel, kes kartsid oma elu ja vara pärast. Mitteeksistentsiaalsed otsused on eestlastele olemuslikud. Jäämise otsus erineb Eesti Vabariigi poolt langetatud otsusest, kes andis käsu relvad kokku korjata ja vastupanu pealetungivale Punaarmeele mitte osutada. Sellepärast on jutt hääletust alistumisest üksnes pahatahtlik riigiõiguslik dilemma, mille lahendamine sõltub kohustuslikust valikust. Eesti riik ja rahvas, tehkem neil vahet. Hääletult alistus Eesti riik, mitte rahvas, kes jäi. Kellel puudus valikuvõimalus. Olgem ausad, Eesti välispoliitika lätted peituvad nende inimeste peades, kelle võitlusviisiks oli jäämine kodumaale, ammutades võitlusvaimu kohalikest maastikest ja tabudest.

Advertisements

19 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    nov. 28, 2016 @ 19:25:07

    Vasta

  2. ckrabat
    nov. 28, 2016 @ 19:26:14

    Vasta

  3. huviline
    nov. 29, 2016 @ 23:01:03

    “Alustan Euroopa Liiduga, mille tuleviku kujundamises peab ka Eesti osalema. Võimalik, et võti on ühine sisepoliitika, mis praegu puudub. Ühenduses vastanduvad sotsiaaldemokraatia ja vabaturumajandus, sotsiaalliberalism ja konservatiivsus, samuti tsentripetaalsed ja tsentrifugaalsed tendentsid. Osa reklaamib väärtuspõhise poliitikana solidaarsust, kasvu, aina tihedamat lõimumist ja laienemist. Ja nimetab vastaseid isekaks. Aga solidaarsus ja kasv kellegi arvelt, keskvõim suveräänsuse ja vabaduse arvelt ning laienemine, et tööjõudu või energiat importida, ei ole väärtuspõhine, vaid lühinägelik või omakasupüüdlik.”

    http://www.diplomaatia.ee/artikkel/melose-dialoog-20-vaartuspohine-pragmatism/

    Mida tähendab esimeses lauses Eesti! Kas see on rahvas või riik või ei oska autor M.L. neil vahet teha või on need tema silmis lahutamatult seotud.

    Esimesel juhul ei ole see tõsi, sest rahvas ei pea kellegi prohveti ettekuulutust või kättemaksu arvesse võtma, mis puudutab Euroopa Liitu kuulumist ja tuleviku kujundamisest osavõttu. Igal rahval on eripärased maastikud ja tabud, mis kujundavad iseloomu. Euroopa rahvast pole olemas ega ka tekki kunagi, olles isegi kodanikkonnana kellegi helesinises pilves väga sarnane nõukogude rahvaga, mille kujunemist ühe teise riigikorra ajal loodeti.

    Teistel juhtudel on tegemist naivismiga, lootes rahva soovidest teerulliga üle sõita. Rahvusvaheline õigus, eetika ja väärtused võivad ju olla “väikeriigi aatompomm”, nagu ütles L.Meri, aga kas me tõesti soovime korraldada USA eeskujul uut kaasaegset Hirosimat ja Nagasakit?

    Vasta

  4. huviline
    nov. 29, 2016 @ 23:04:09

    “Täna näeme taas, et rahvusvahelised kokkulepped enam ei kehti. Krimmi Anschluss, see, mis Ukrainas praegu toimub, ja juba see, mis juhtus Gruusias 2008. aastal, näitab, et Helsingi 1975. aasta lõppakt, mille kohaselt ei saa riigipiire jõuga muuta, enam ei kehti. Praegugi peame Euroopa julgeolekuarhitektuuri ümber mõtestama, sest üks osalistest on kokkuleppest taganenud.”

    http://www.diplomaatia.ee/artikkel/pohja-euroopa-julgeolek-parast-helsingi-loppakti-labikukkumist/

    Vasta

  5. personainfieri
    nov. 29, 2016 @ 23:09:04

    http://www.diplomaatia.ee/artikkel/vaikeriik-ja-rahvusvaheline-oigus/

    “Väikeriigid on rahvusvahelise õiguse suurimad kasusaajad, sest see õigus annab vähemalt mingid garantiid olemasolu õiguseks ja riikide juriidiliseks võrdsuseks.”

    Selline võlaõiguslik lähenemine rahvusvahelises õiguses ei ole minu arvates hea suund. Jõud, võlg, kasu peaksid taanduma looduse säästu ees. Mõtlemises ei toimu muutused muidugi üle öö.

    Vasta

  6. Jüri
    nov. 29, 2016 @ 23:27:02

    Kallis rahvas, kedagi enam ei koti mida üks või teine kultuurimarksistlik akt või dogma ütleb.

    Vasta

    • guybrush
      nov. 30, 2016 @ 08:13:08

      See, et üks häälekas vähemus on enda peal ette näidanud, et toa nurka sittumine neile meeldib, ei tähenda, et see kõigile teistele meele järgi on (rääkimata vajalikkusest).

      Vasta

      • Jüri
        nov. 30, 2016 @ 13:22:46

        Natsikari pole vähemus vaid enamus. Selles kultuurimarkismi suur probleem ongi. Brexit läks läbi ja Trump sai presidendiks.

      • guybrush
        dets. 01, 2016 @ 07:54:17

        Clintoni poolt hääletas siiski paar miljonit rohkem. Trump võitis, sest Ameerika valimissüsteemis ei võida tingimata enamus.
        Hääletama tuli 58% valijatest, kellest Trumpi poolt hääletas ca 46% (vs. Hillary 48%), ehk siis ümmarguselt: 58%*46%=27% toetas Trumpi. Isegi kui kõik neist on natsid, siis enamusest on asi kaugel.
        Brexiti puhul kehtib sama loogika: hääletas 72,2% neist, kellel hääletusõigus oli. 52% häältest oli Brexiti poolt, seega: 72,2%*52%=40%, mis on veidike veenvam, kuid siiski mitte enamus.

        Brexit tuleb ja Trump võitis, aga natsid on ikka vähemus.

      • Jüri
        dets. 02, 2016 @ 01:23:09

        Need paar miljonit olid illegaalid ja peale selle sai Hillay veel ligi 90% neegrite häältest ja pea 2 kolmandikku latiinode häältest. Valge Ameerika valis Trumpi et siis ikka natsikari on enamuses.

      • guybrush
        dets. 06, 2016 @ 07:58:42

        Vähemalt II Reichi natsid oskasid lugeda ja arvutada, tänapäeval tundub et ei osata sedagi.* See ei veena ju kuidagi valge rassi ülimuslikkuses? Kuidas saata välja illegaalid, kui ei oska õigele aadressilegi sõita?

        3 protsendi liikumisele meeldib väita, et ainult 3% USA rahvastikust piisas, et lõpetada brittide ülemvõim. Ainuüksi mustanahalisi on USAs 12% (latiinosid 17%), kas sa arvad kas nad lasevad rahulikult endale pähe istuda?

        * – annan vihje: isegi kui Hillary 2 miljonit häält on võltsid, see ei anna natsidele ikkagi enamust. Kui sinu jaoks loeb enamus valgete seas, siis vt. ülal postituse teine lõik.

  7. js
    nov. 30, 2016 @ 00:30:22

    “Hääletult alistus Eesti riik, mitte rahvas, kes jäi. Kellel puudus valikuvõimalus. Olgem ausad, Eesti välispoliitika lätted peituvad nende inimeste peades, kelle võitlusviisiks oli jäämine kodumaale, ammutades võitlusvaimu kohalikest maastikest ja tabudest.” Lõpp-ilus, nagu öeldakse 🙂

    Aga muidu niisama tähelepanekuid tollest Ilvese artiklist.

    Ilvese pöörduva maailma alguses paikneb ei keegi muu kui Saakašvili ise. Kõigi demokraatiasõprade tuntud ja hinnatud uurimisobjekt. Tema iseäralik liikumine ilmutab universumi tõelisi jõujooni.

    Ja miks ikkagi need õnnetud meeloslased? Ateenlaste rollis ei ole ju praegu venelased, nendega pole meil pistmist, kogu jutt käib läänega. Mis omakorda tähendab, et võrdväärne ähvardus on lubada meid mitte huntide ette visata. Kui me ilusti oleme. Siis tuleb ka kõvasti veenda, et hundid on hundid, verejanulised kiskjad ja venelased.

    Mis Ilvese jutust aga täitsa välja jäi on see, mida Aaviksoost alates halastamatult rünnatakse. Isemõtlev ja kriitiline, ise hooliv ja oma vaimu seisu eest vastutust kandev ning maailmale avatud kultuur. Sellest ei sõnagi, sest see on siiani tõelise rünnaku sihtmärk.

    Piirivalvetsoon oli ju päris ilus asi omal ajal, suvilad ja puutumatu loodus. Täitsa läbikatsutud ja tuttav mudel.

    Vasta

    • Aqualung
      dets. 01, 2016 @ 09:47:33

      Gaybrushi rehkendused on rotisitt toanurgas. Toanurgas, milles Parasiiditõrje oma iidset kohust täites juba askeldab. XX sajandi saadanliku kultuuramarksismuse kael ON juba murtud: KOGU Lügenpresse, KOGU kultuuramarksistlik võltsakadeemiline komissariaat koos Hollyjuudi hooramajaga, mis senini poliitilise korrektsuse hirmuvalitsuse ikke all vegeteerinud massides Trumpi vastu HIRMU üles kütta üritas – kukkus laia ilma silma all armetult läbi.

      Hail Victory!

      Vasta

      • Aqualung
        dets. 01, 2016 @ 09:49:21

        Sry, valesse kohta sattus mu vastus gaybrushile.

      • guybrush
        dets. 06, 2016 @ 08:28:54

        Parim, mida austet Parasiiditõrje Trumpi ja tema õukonna juhtimisel ilmselt saavutab, on nii totaalselt täis lagastatud tuba, et järgmine põlvkond saab rahus keskenduda selle sita välja rookimisele. Trump ise ja ta sõbrad miljardärid ei hakka oma globaliseeritud ärisid tagasi kodumaale tooma. Vaese (valge) ameeriklase elujärg saab paranema ainult selle võrra, et nüüd julgeb ta rohkem neegreid ja pedesid sõimata ja ei pane tähele, kuidas eliidil üha paremini läheb. Kui pole leiba, vähemalt saab tsirkust!

        Aqualungil ilmselt pole probleem veenvalt seletada USA Vabariikliku eliidi senine võimetus ära kasutada oma enamust Kongressis mingi järjekordse judeosionistliku eliidi vandenõuga. Ometi millegipärast needsamad suurfirmade ja militaarindustraalse kompleksi poolt aastaid rahastatud ja äraostetud tegelased on nüüd pärast Trumpi võitu õilsad päästjad, kes maailma uueks loovad. Lubage sügavalt kahelda.

    • huviline
      dets. 01, 2016 @ 10:12:05

      Ilvese artiklist veel üks tähelepanek, mis samuti on välispoliitilise mõtte kandjate hulgas arvatavasti üldlevinud. Ilmselt on üsna selge, et õiguslik järjepidevus on meie välispoliitika üks sammas. Sama kindlalt tuleb väita, et õiguslik järjepidevus ei ole meie välispoliitika lätteks.

      Pigem on igal rahval järjepidevuse tõlgenduste hulgas kesksel kohal elu jätkuvuse järjepidevus antud asualal, maastike ja tabude kehtides. Elu meie maal on järjepidev Pulli või Kunda pringliküttidest alates.

      Kultuurilises mõttes (Kunda kultuur) on õiguslikust järjepidevusest olulisemal kohal “show must go on” (F.Mercury). Just kultuurilises järjepidevuses peituvad Eesti välispoliitika lätted. Võib-olla õigusriigi tingimustes on seda isegi naljakas väljaöelda, kuivõrd Ilves ja teised välispoliitilise mõtte kandjad usuvad positiivsesse õigusesse.

      Vasta

  8. Jolli
    nov. 30, 2016 @ 01:03:56

    Eesti häda on viibimine kohaliku narratiivi ehk paradigma raamides. Ja keeldutakse arusaamast, et kuskil on mingi muu narratiiv ja paradigma. Sest meie oma on parem. 😀

    Vasta

  9. personainfieri
    nov. 30, 2016 @ 09:41:05

    “Üks eelmise sajandi äärmuslikke projekte on meile nõukogude ajast hästi tuttav „uue inimese kasvatamine“. Religiooni mõju taandudes pääses võidule arusaam sellest, et inimene on olude, kasvatuse, tootmissuhete jms produkt, „sotsiaalne konstrukt“. Mingit inimloomust ei ole, inimene sünnib valge lehena. Inimese puudulikkuse, piiratuse, rumaluse põhjus on halb kasvatus, raske lapsepõlv. Uue inimese kasvatamisega tegelesid enda meelest ka kirjanikud (meenutame kuulsat ütlust „inimhingede insenerid“), arhitektid – uues keskkonnas pidi kasvama ka uus inimene ja kunstnikud, kes tahtsid uue kunsti, uue esteetika abiga vabastada inimese vanadest stereotüüpidest, vanast ja puudulikust maailmanägemisest ja maailmamõistmisest.”

    http://arvamus.postimees.ee/3927137/jaan-kaplinski-inimloomus-ja-valge-mehe-maess-ehk-kas-pendel-hakkab-liikuma-vasakult-paremale?utm_source

    Uue inimese kasvatamine pidi päädima uue rahva tekkega. Euroopa Liidus on samuti räägitud euroopa rahva tekkimise vajalikusest, et solidaarsuspuudulikust leevendada.

    Lääne euroopa kordab sotsialistlike vabariikide liidu vigu. Oleme selgelt ummikteel oma solidaarsuspuudulikusega.

    Vasta

  10. huviline
    dets. 01, 2016 @ 20:37:40

    “Teise maailmasõja järel kujunes rahvusvaheliste suhete tõlgendamisel populaarseks väikeriigi teooria, mis väidab:
    1) väikeriigid juhinduvad oma välispoliitikas domineerivast suurriigist, sõites selle kiiluvees;
    2) nii tehes kallutavad nad jõudude tasakaalu veel enam domineeriva riigi kasuks, samas kui suuremad riigid üritavad domineerija vastu tegutsedes tagada jõudude tasakaalu;
    3) mida lähemal väikeriik domineerivale suurriigile on, seda enam ta selle huvidega arvestab;
    4) väikeriikide rahvusvaheliste suhete analüüsi võime jääb suurriikide omale selgelt alla.”

    http://www.diplomaatia.ee/artikkel/taasiseseisvumise-ullatused/

    P4 väide, millega põhjendatakse nö populaarset teooriat, on küll laest võetud või tindipotist välja imetud. Miks peaks väikeriikide analüüsivõime jääma alla suurriikide analüüsivõimele? Ilmselt on väide võetud kasutusele selleks, et anda anlüüsile tõsiseltvõetavuse tooni juurde. Väide peaks justkui toetama autori arvamust, tegelikult seab analüüsi sügavuse kahtluse alla.

    P3 väide on kummaline. Vastupidi, väikeriik, kes paikneb suurriigi naabruses muretseb alaliselt linkide pärast, mis teda suurriigiga seovad. Nt raudteeühendus Balti riikide ja Venemaa vahel või elektriühendus või interneti ühendus. USA muretseb temaga võrreldes väikese Mehhiko pärast,kavatsedes rajada tara. Hiina rajas ajalooliselt müüri kaitseks paljude väikeriikide vastu (vt Jorge Luis Borges). Mida lähemal on väikeriik domineerivale suurriigile, seda rohkem püüab ta suurriigi kultuurist eristuda ega arvesta ka suurriigi huvidega.

    P2 ja p1 on samuti veidrad. Ma ei tea, kust on pärit see “populaarne väikeriigi teooria”, aga tundub, et autor on selle väljamõtelnud omale meelepärase artikli kirjutamise eesmärgil, et põhjendada valitsevat välispoliitilist mentaliteeti.

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

november 2016
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: