Timuka roll

@huviline
Võrdse kohtlemise põhimõte (taliooni printsiip) näeb ette võimaluse mõrvar hukata. Kehtiv hoiak ühiskonnas seda võimalust ei kasuta, kohaldades võrdse kohtlemise põhimõtet valikuliselt, riskides nõnda mõistmatuse ja silmakirjaliku mao mainega elanike hulgas. Miks võetakse selliseid sotsiaalseid riske, miks otsustatakse silmakirjalikkuse kasuks? Valitsejad, kelle roll on ühiskondlike hoiakute kehtestamine ratsionaalsetele järeldustele tuginedes, veeretavad vastutust nagu kuuma kartulit peos. See on riigivalitsemise üldine trend, säilitada võim kuid loobuda vastutusest, mis poliitilises mõttes tähendab stagnatsiooni ja kõlvatut konkurentsi. Ma näeb siin ohtu demokraatiale. Võimude omavaheline lahutatus ei tähenda vastutuse lahutamist võimust. Kui seda siiski tehakse, siis ei ole demokraatlikel valimistel enam mingit tähtsust. Valikuvõimalus küll säilib, aga see on kallutatud, mida näiteks võis näha artide streigi puhul. Minister ei vastuta, vastutab haiglate liit, haiglate liit ei vastuta, vastutab arstide liit jne. Mõned ajakirjanikud väidavad (Andrei Hvostov), et surmanuhtlus kaotati sellepärast, et keegi ühiskonnas ei soovinud timukaks hakata. Tegelikult on tegemist valitsejate teadliku tahtmatusega, mille eesmärk on vältida uut ümberjagamist, selgema ja parema maailma tekkimist.

Valitsejate jaoks on kuuma kartuli veeretamisest saanud omamoodi mäng, mida mängitakse samasuguse innuga nagu nooruspõlves jalgpalli, teades samal ajal, et silmakirjalikus on suurim patt. Ebaadekvaatne käitumine, tegelikuse ilustamine, valetamine ja muud silmakirjalikuse avaldused on suurim patt sellepärast, et sellega muudetakse inimene asjaks, kellega polegi vaja ausalt rääkida, unustades, et ka asjastatud inimesega saab ausalt rääkida. Ausus aga on kõige tähtsam voorus, inimeseks olemise alus, mõtlemisvõime tekkimise eelduslik omadus, mis on vormistatud mõtlemisteaduse (loogika) esimese reeglina (A võrdub A). Tänapäeval, infoühiskonnas, kui teadmised ei ole enam kapital (kapital on üksnes riigisaladuseks kuulutatud info, reeturid müüvad seda), on aususel eriline tähendus. Keegi inimene ei ole ennast ise teinud, kandes materiaalse suguakti kõrval oma loomise saladust, mida lahendada ei ole suudetud (Dostojevski järgselt), kuid mille lahendamisele on suunatud inimkonna parimate peade jõupingutused. Selle saladuse lahendamise edulugu on saatnud tõusud ja mõõnad, saavutades apogee tõenäoliselt antiikajal, kuna viimane terviklik usuõpetus (kristlus) sündis sel ajal. Sealt alates näeme olemasolevate terviklike usuõpetuste klikistumist ja sektistumist, kui lugeda muhameedlus kristluse eriliigiks teatud erisustega, mille kõrvale pole uut tekkinud.

Demokraatlikus infoühiskonnas on tekkinud sama seis, mis kahekümnenda sajandi alguses enne maailmasõdu, mida on peetud valgustusfilosoofia resultaadiks ja parimaks perioodiks Euroopa ajaloos, kuid mis tegelikult sisaldas sügavaid probleeme, nt eksistentsialism. Veel varem oli laotud alus inimõiguste teooria tekkimiseks, mis praegusel ajal on poliitilise retoorika lahutamatu osa. See kummaline vastuolu, eksistentsialism ja inimõigused, puudutas mõtlejaid, kes pakkusid erinevaid kunstilisi lahendusi, nt absurdis (Albert Camus). Olukorras, kus elu mõtte üle oli lakanud juurdlemine, vaidles A.Camuse vastu: „Sellest ma järeldan, et elu mõte on olulisem kõigist muudest küsimustest“. Teatris jõudis Antonin Artaud julmuse teatri mõisteni, mis tähendas tema jaoks viidatud vastuolu lahendamist puhastumise läbi. Siis saabusid maailmasõjad, üks hullem kui teine. Eksistentsialismi ja inimõiguste vahelise vastuolu kummalisus on jäänud, elu on kuulutatud ülimaks õigushüveks, aga üksikisik tunneb ennast hüljatuna. Sama seis on tänapäeval kui avalikuses tirazeeritakse Andrus Vaariku seisukohta: „Elul ei olegi mõtet“. Ring ei tohiks siiski taaskord sulguda.

Käesolevas blogis avaldatud arvamus “Giljotineerimise põhjendamine“, kus on arutletud surmanuhtluse taaskehtestamise võimaluse põhjendatuse üle, ja mida on saatnud kommentaatorite pidev läbilõikav seatapukisa, teeb vahet julmusel ja julmuse teatril (puhastumise sümbol), giljotineerimisel ja giljotineerimise põhjendusel (surmanuhtluse sümbol), vägivallal ja vägivalla mõistel. Seejuures on vägivald defineeritud nähtusena, mis on omane üksnes inimesele, kuna eeldab toimepanija psüühilist seost oma teoga. Nimetatud psüühilise seose (tunnetuse) miinimumnõue on teadmine, kuid sellega on sõlmitud üksnes üks osa suhtest. Veel on vaja midagi, sinilindu, usku ja lootust. Vägivalda ei saa toime panna ettevaatamatusest, kogemata, hooletusest või soostudes, vägivald eeldab alati vähemalt möönmist, nõustumist. Kui vaadata ohvri poolt, siis esineb küllalt palju vägivalda ja sellega nõusolekut seksuaalse enesemääramise valdkonnas. Võimalik, et sellest valdkonnast tulebki sinilindu otsida. Sellised mainitud nähtused (soostumine, möönmine jne), mis muudavad maailma oma tegevuse kaudu, mille ühisnimetaja on vägivald, on tundmatud loomariigis või taimeriigis. Kuid inimene pärineb loomariigist, viimane omakorda taimeriigist, mis võib tähendada, et nimetatud müütiline sinilind on selleks ühisosaks, mis meid sidudes ulatub aega, mil üks osa anorgaanilisest (süsinik) muutus loovast pingest tulenevalt orgaaniliseks. Vägivald on selle pingelise valu tekitava olukorra jätk. Vägivald on sündmus, kui teha vahet sündmustel ja juhtumitel. Ohvri seisukohalt on oluline valust vabaneda. Timukas vabastab giljotiini päästiku. Tema roll on olla narr, kes ainsana näeb läbi, kui alasti see rahvas tegelikult on, kelle hulgast keegi endale timuka rolli võtta ei taha.

 

 

Advertisements

8 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    sept. 23, 2013 @ 22:34:25

    Selle timuka rolliga on lavastaja jaoks see fundamentaalne probleem, et kui murumängudes gladiaatorite areenil rolle jaotatakse, siis tahavad kõik näitlejad aplikeeruda timuka rollile ja nõuavad, et neid proovideta rolli kinnitatakse. Keegi ei taha mängida giljotineeritavat.

    Vasta

  2. huviline
    sept. 24, 2013 @ 09:04:39

    Lavastaja on narris olukorras, kus timukas on asetatud narri rolli, aga vaataja ei saa sellest aru. Giljotiinist on kunstniku käe all valmistatud lavale mingi butafooria, mänguasi, millega massid soovivad mängida. Nii kui keegi kinnitatakse rolli hakkab ta kohe näpuga rolliraamatus järge ajama, aga mina tahtsin ju mängida timukat. Roll käes, publiku peale ei mõtle keegi. Seda olukorda saab lahendada üksnes lavastaja, kellel on nägemus, piidumata üksnes teaduse ja poliitikaga, pühkides tolmunud rolliraamatult tolmu.

    Vasta

  3. huviline
    sept. 24, 2013 @ 09:49:20

    J.Sootakil on täiesti õigus, et surmanuhtlusel pole argumente teaduslikus mõttes, aga ta jääbki stoppama selle koha peale. Argumendid ei tulene üksnes teadusest, poliitikast, majandusest, haridusest, vaid ka kultuurist laiemalt. Siin on aga tugev ja fundamentaalne vastuolu. Nimelt iga nimetatud valdkonna tippesindaja jääb professionaalina väga tugevalt oma valdkonnas nõutavate mustrite võrku. Teadlastena ja praktikutena oma valdkonnas on J.Sootak, E.Kergandberg jt kaotanud kultuurilise tundlikuse, nad ei saa enam aru nt sellisest filmist nagu “Noor ja ilus”, vaid näevad kõike toimuvat madala kitsa mätta otsast, õigusena.

    Kultuurilises mõttes on vajadus mõtestada suremist ja surma tänapäeval väga alaväärtustatud ja mis võiks paremini ergutada selleks, kui giljotineerimine. Oluline on lõppude lõpuks vaataja psüühiline seos oma tunnete ja mõtetega teiste eksimusi pealt nähes. See ei ole vastuseta küsimus.

    Vasta

  4. ckrabat
    sept. 24, 2013 @ 17:44:46

    Kunstilise või filosoofilise konstruktsioonina on giljotineerimine ok, aga kindlasti mitte poliitilise programmina, kus ta on samaväärne juutide ahjuajamise, breivikluse, terrorismi õhutamise, islamidžihadismi ja muude sarnaste kontseptsioonidega ning sellele tuleb ka vastavalt reageerida.

    Ma arvan, et siin blogis ongi see jäänud seni filosoofilise konstruktsiooni tasandile, sest poliitiline programm eeldaks suuremat konkreetsust. Autor peaks selgitama, milleks see hea on ja mida on programmi kehtestamiseks vaja teha? Need küsimused on praegu vastuseta. Loomulikult ei hakka vastutustundlik ja terve mõistusega kodanik surmanuhtlust propageerima.

    Siin kusagil oli varem juttu Kantist, kes toetas surmanuhtlust, aga see oli tema kaasaegsetele valgustusaja filosoofidele väga iseloomulik. Nende ideede mõjul hakkasid poliitikud Prantsuse revolutsiooni ajal filosoofilisi konstruktsioone poliitilise programmina ellu viima ja kehtestasid lausterrori, lõpetades teadagi kuidas.

    Vasta

  5. huviline
    sept. 25, 2013 @ 09:05:59

    Konsensus välistab vajaduse propagandaks, propaganda on vajalik üksnes mingi kitsamat sorti idee ülesse pumpamiseks, millega hävineb ühtlasi kultuuriline tundlikus. Kultuur on spetsialiseeruvas ekspertidekeskse maailma ainuke võimalus rööbastel püsida. Selles suhtes on igasuguse arutluse oluline osa tunnetus, mida isik avaldab ja mis on välja loetav tema kirjutistest. Seni ei ole mingit haakumist eriti toimunud, alles viimase artikli kommid on hakanud konsensuse poole liikuma.

    Liikumine kunstilise konstruktsiooni poolt filosoofilise konstruktsiooni poole ja sealt edasi poliitilise programmi suunas on loomulik, nii ka surmanuhtluse teemat käsitledes. Prantsuse revolutsiooni ajal toimunu on mõtlemapanev, aga mingil juhul ei saa kõike lausterrori alla liigitada. Prantsuse revolutsioon oli vabaduse võit stagnatsiooni üle ja sellisena seda ka maailmas mõistetakse. Mingit stagnatsioon võib märkata ka tänapäeval ja selle üheks ilminguks on surmanuhtluse kaotamine.

    Poliitiliste programmide konkreetsus peaks väljenduma nende selguses, selleks tuleb kõik esmalt intellektuaalselt läbi testida ja tänapäeval on selleks hoopis paremad võimalused kui valgustusaja filosoofidel. Selgeks vaieldud läbi võistlevuse ja sotsiaalselt testitud kultuurilise tundlikuse piirid paigas, alles siis võiks asuda sõnastama poliitilist programmi.

    Ühiskondliku stagnatsiooni all tänapäeval ei pea ma silmas aktiivsuse puudumist. Kodanikud on üsna aktiivsed, isegi Rahvakogu mõned ettepanekud lähevad vist parlamenti hääletusele. Aktivistid aga on tuntud selle poolest, et nad ei oska eristada loomulikku ebaloomulikust, tegutsedes sageli üksnes sellepärast, et neil on energia ülejääk. Tundub, et inimest (mõistena) käsitletakse tänapäeval ebaloomulikult, st mingite ideoloogiate valguses, mis tegelikusele ei vasta.

    Käimasolevas kohalike omavalitsuste valimiste Tallinna näitel on poliitiliseks võitlusteemaks ühistransport, millest kesikud räägivad kui tasuta nähtusest, vastased seevastu ütlevad, et tasuta lõunaid pole olemas. Räägivad, räägivad ja vastaste hääl jääb üha vaiksemaks. Nende sisuliselt õige märkus pudeneb tolmuks, kuna kesikute väidetu töötab paremini. Väline tähendus, sest linnaelanikud saavad reaalselt tasuta sõita, töötab paremini ja oponendid võtavad vaikselt omaks kesikute retoorika. See on ebaloomulik olukord välise ja sisulise vahel mis tekitab ühiskonnas stagnatsiooni.

    Just terve mõistusega inimesed peaksid surmanuhtluse teema läbi valgustama, et see karistuseks vormistatuna ei viiks tahtmatute tagajärgedeni.

    Vasta

  6. huviline
    sept. 25, 2013 @ 09:34:44

    Miks on surmanuhtluse kaotamine ebaloomulik inimesekäsitlus ja surmanuhtluse taaskehtestamine loomulik?

    Mõttekäik on lihtne. Kuna inimene ei võrdu looma või muu bioloogiaga, erinedes neist reaalse tunnetuse poolest, siis peaksid olema vaadeldavad ka seda kinnitavad nähtused. Üks sellistest nähtustest on konkurents, võistlevus, mis on loomulik ja mille ärakaotamine viis nt kommunistliku ideoloogiaga mängimiseni. Võistlevus eeldab võrdseid tingimusi. Elu ja surma küsimuses peaksid kõik inimesed olema võrdsel positsioonil, see on eeldus, muus osas ebavõrdsed, see on võit ja kaotus, mis on loomulik. Surmanuhtluse kaotamine selle isiku osas, kes on mõrvar, tähendab tegelikult dopingu lubamist. Lubada mõnedele konkurentsi tingimustes suuremaid kaubanduskvoote on konkurentsi solkimine, see on ebaloomulik. Sama kehtib ka elu ja surma küsimuses.

    Vasta

  7. ckrabat
    sept. 25, 2013 @ 18:51:09

    On põhimõtteliselt erinevad õigusloogikad, millel põhineb ka karistamise funktsioon erinevates ühiskondades.
    Talioni printsiip tuleneb ju otse Vana-Lähis-Idast ja Hammurapi seadustest, mis käsitleb karistust kättemaksuna. http://www.horisont.ee/node/165
    Vana Testamendi Exoduse raamatus 21:23-25: “Kui tekib kahju, siis tuleb anda hing hinge vastu, silm silma vastu, hammas hamba vastu, käsi käe vastu, jalg jala vastu, põletus põletuse vastu, haav haava vastu, vorp vorbi vastu.”
    Tänapäeva Euroopa õigusloogika käsitleb karistamist peamiselt kasvatusena – et ta enam niimoodi ei teeks.
    Kättemaksu loogikale on üles ehitatud VT, aga ka shariaat. Kasvatuse (lunastuse) loogikale on üles ehitatud UT.

    Vasta

  8. huviline
    sept. 26, 2013 @ 09:10:23

    Õigusloogika on üks tervik, siin mingeid erinevusi ei esine, olgu tsiviil-, haldus-, karistus- ja menetlusõigus, samuti rahvusvaheliselt, küll aga on erinevad loogikareziimid õiguses, filosoofias, teaduses ja kunstis.

    Kasvatusena ei saa karistus mõjuda sellel põhjusel, et karistus on ettekirjutus, prognoos, mis ei muuda midagi maailmas, kasvatus aga viib inimese arusaamisele, miks on ühel või teisel viisil käitumine otstarbekam, see juures tegeliku mõismiseni jõutakse läbi kogemuse. Näiteks rahalised karistused ei anna toimepanijale mingit kogemust, sellepärast ei kasva ta ka ümber. Preventsioon kuritegevuse vastases võitluses täidab üsna kitsa lõigu kogu spektris ja seda läbi kogu ajaloo.

    Ma ei näe võimalust, et VT on oma kehtivuse kaotanud, lihtsalt VT on juurde tulnud, selles mõttes pole mingit vahet, kas kättemaks, käsi peseb kätt (teenus) või võrdne kohtlemine.

    Vana Lähis-Idas, enne Hammurapi, olid karistused mitmel territooriumil oluliselt leebemad (domineeris rahaline karistus kehalise karistuse või vabaduse võtmise ees), aga see ei toiminud rahvastiku kasvades (territooriumi laienedes).

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

september 2013
E T K N R L P
« aug.   okt. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: