Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni III

@H.M.
Rahuehitamisest riigiehitamiseni
Rahuehitamine (peace-building) hõlmab meetmeid, mille eesmärk on vähendada konflikti taaspuhkemise riski, tugevdada riiklikke võimeid kõikidel konfliktiohjamise tasanditel ja tagada jätkusuutliku rahu ja arengu kindlustamine(22). Riigiehitamine (state-building) on sisetekkeline protsess, millega riiklikke võimeid, institutsioone ja legitiimsust laiendatakse läbi riigi ja ühiskonna suhete tugevdamise. Positiivne riigiehitamine hõlmab vastastikuseid suhteid riigi poolt inimestele ning ühiskondlikele ja poliitilistele gruppidele pakutavate teenustega, millega tekitatakse konstruktiivne side riigi ja ühiskonna vahel(23). Peale 14. septembril 2001 Ameerika Ühendriikide Kongressis heaks kiidetud seadust, millega lubati sõjalise jõu kasutamist terroristide vastu välisriikides ning selle allkirjastamist 18. septembril 2001 president George W. Bushi poolt, oli selge, et Ameerika Ühendriigid on motiveeritud al-Qaedale rünnaku eest kätte maksma ning kui Talibani režiim ei anna ameeriklastele üle Afganistanis varjuvaid terroriste, siis rünnatakse neid sõjaliselt. President Bush tegi 20. septembril 2001 avalduse Kongressile, milles nõudis, et Taliban annaks välja bin Ladeni ning hävitaks al-Qaeda baasid(24).

Sõjaline operatsioon Talibani ja al-Qaeda vastu Afganistanis algas 7. oktoobril 2001, kui Ameerika Ühendriigid alustasid õhurünnakutega kolmele olulisele keskusele Talibani poolt kontrollitaval alal Kabulile, Kandaharile ja Jalalabadile, millele järgnes maavägede interventsioon, millest võtsid ameeriklaste kõrval osa Suurbritannia, Austraalia ja Kanada üksused. Operatsiooni sõjaline faas kestis 2001.a. oktoobrist detsembrini, mille käigus kukutati Talibani režiim ning sunniti põgenema. 2001. aasta detsembrist alates hakkasid riigis üheaegselt toimima nii rahuehituslikud kui riigiehituslikud protsessid. Rahuehitamise faas sai alguse ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga nr. 1386 20. detsembrist 2001, kui Rahvusvahelised Julgeolekujõud (International Security Assistance Force) said ühehäälselt ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi rahu tagamiseks Afganistanis. Riigiehitamine algas rahuehitamisega üheaegselt 20. detsembril 2001, kui Saksamaal Bonnis toimus ÜRO erisaadiku Lakhdar Brahimi osavõtul rahvusvaheline konverents Afganistani küsimuses, millest võtsid osa Talibanile opositsioonilised poliitilised jõud. Konverents valis Hamid Karzai Afganistani ajutiseks presidendiks ning kutsuti ellu ajutine valitsus.

2004. aastal valmis erisaadik Lakhdar Brahimi raport ÜRO-le, mis soovitas rahvusvahelise juhtimise teostamiseks Afganistanis kasutada integreeritud missioone, mis hõlmaksid poliitilist nõustamist, rahvusvahelist abi kui ka sõjalist operatsiooni. Kaasaegsete rahvusvaheliste sõjaliste operatsioonide eesmärk ei ole riikide valitsemine, nende liitmine teiste, suuremate ja tugevamate riikidega nagu see on toiminud inimtsivilisatsiooni ajaloos juba aastatuhandeid, vaid pigem nende muutmine(25). George W. Bushi administratsioon ei olnud esialgu valmis riigiehituseks Afganistanis, kuid tal puudus sobiv väljumisstrateegia(26) ning 2002. aastal käivitati Ameerika Ühendriikide poolt piirkondlike ülesehitusmeeskondade (PRT – provincial reconstruction team) initsiatiiv, mis hakkas kõrvuti rahuehitamisega tegelema riigiehituslike probleemidega. Samaaegselt kui OEF (Operation Enduring Freedom) ning ISAF tegelesid rahuehitamisega, käivitati Afganistanis PRT-de baasil riigiehituslikud protsessid. 2005. aastal hakati sama mehhanismi kasutama Iraagis. Afganistani tulevik tähtis ka Eesti jaoks, arvestades veel seda, et Afganistan on ühtlasi Eesti arenguabi üks prioriteetseid sihtriike. Eesti kaitseväelased on osalenud operatsioonil alates juulist 2002, kui väike pommikoerte meeskond suundus rahvusvahelise koalitsiooni OEF koosseisus Afganistani. Alates 2006. aastast tagasid Eesti üksused rahu koostöös Suurbritanniaga ühes kõige Talibani meelsemas Lõuna-Afganistani provintsis Helmandis.

Charles Tilly järgi eeldab riigiehitamine suveräänses riigis kolme sorti ressursside mobilisatsiooni: sund, kapital ja legitiimsus(27). Tunnustatud Lähis- ja Kesk-Ida ekspert Barnett R. Rubin on analüüsinud rahuehitamise ja riigiehitamise vahekordi Afganistani näitel ning ta leiab, et hoolimata omariikluse säilitamisest on Afganistan ajaloo vältel olnud pikki perioode teistest sõltuv(28). Afganistan muudeti esmakordselt sõltlasriigiks peale teist Briti-Afganistani sõda 1878-1880, kui britid varustasid Afganistani valitsejat raha ja relvadega tasuks nende mõju kindlustamisele Kabulis. Peale Sauri revolutsiooni ning nõukogude vägede sekkumist 1978-1979 sai Afganistanist Nõukogude Liidu sõltlasriik. 2001. aasta Ameerika Ühendriikide eestvõttel läbi viidud rahvusvahelist sõjalist interventsiooni järel jäi Afganistan jällegi sõltuma rahvusvahelisest abist ning ÜRO jäi vastutama rahvusvahelise abi koordineerimise eest. Kui ameeriklased tundsid üleilmse terrorismivastase sõja valguses muret Afganistani muutumise pärast nende julgeolekut ohustavaks nn “kelmiriigiks” (rogue state), siis Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni peamine mure seisnes Afganistani võimalikus kujunemises ebaõnnestunud riigiks (failed state), mis tingisid nii rahuehitamise kui ka riigiehitamise protsessi üheaegse käivitamise(29). Rahvusvaheliste interventsiooni varjus omandasid suure võimutäiuse regioonides Põhjaliigat toetanud kohalikud sõjapealikud, kes rakendasid oma piirkondades jaga ja valitse taktikat. Rahuehitamise protsess eeldab sõjapealike demokratiseerimist ehk siis nende suunamist poliitikasse, et nad saaksid oma erimeelsuseid lahendada poliitilises võitluses rahumeelsete vahenditega(30).

Afganistani siseriiklikud huvid ei ole tihtipeale kattunud rahvusvaheliste huvidega riigi stabiliseerimiseks. Rahvusvaheline abi on viinud Afganistani rantjeeriigi staatusesse. Tänasel päeval on rahvusvaheline abi oopiumikaubanduse kõrval üks Afganistani põhilisi sissetulekuallikaid, mille kõrvale on raske midagi sama tulutoovat välja mõelda. Afganistan on küll rikas mitmete maavarade poolest, kuid nende kaevandamine sõjatingimustes pole võimalik. Afganistani ühiskonna valus probleem on riigis laialdaselt vohav korruptsioon ja onupojapoliitika. Keskvõimu nõrkus on tõstnud esile hõimupealike olulise rolli Afganistani ühiskonnas, mis nõrgestab ühtse riikliku identiteedi loomist ning võimaldab relvastatud opositsioonil toetuda oma tegevuse õigustamisel kahele traditsioonilisele allikale – islam ja rahvuslus(31). Lisaks etnilisele kirevusele on Afganistan paljude sotsiaalsete kontrastide näitelava: ligi 70% elanikkonnast on kirjaoskamatu ja riigis on tõsiseid probleeme nii hariduse kui arstiabi kättesaadavusega. Ligikaudu pooltel kõrge sündivusega riigi lastest puudub juurdepääs haridusele. Pikaajaline konflikt on teinud Afganistanist läbikukkunud riigi, mille sotsiaalsed näitajad hariduse ja tervishoiu alal on ühed halvimad maailmas(32). Rahvusvahelised toetusrahad on nõrgestanud riikluse ehitamist, kuna kontroll eelarve ja toetuste suunamise üle on puudunud. Ressursside kättesaadavust on pärssinud korruptsioon ning usaldus avaliku sektori üle on madal. Riigi julgeolekuvõimet mõjutavad kõrge personalivoolavus, madal haridustase, nõrk logistika, pädevate juhtide vähesus ning suur sõltuvus välisvägedest(33).

Afganistani ühiskonnas olid dispuutide poliitilise lahendamise traditsioonid juba iidsetest aegadest olemas. Oluline võimuinstrument on sealses ühiskonnas vanadest pushtu traditsioonidest pärinev hõimupealike kogu Loya Jirga, mis on nõuandva koguna sajandeid lahendanud Afganistani pinnal kerkinud dispuute ning omab Afganistani ühiskonnas suurt autoriteeti. 20.sajandi alguses institutsionaliseeris kuningas Amanullah Khan Loya Jirga kui regulaarselt toimiva nõuandva kogu. Kui algselt hõlmas Loya Jirga pushtu hõimupealikke ning usujuhte, siis ajapikku on sinna kutsutud ka teisi Afganistani rahvusgrupp ning sellest on kujunenud kõikide Afganistani rahvaste nõukoda. 2010. aastal algatas Loya Jirga rahukõnelused Talibaniga. Seni viimane Loya Jirga kogunes novembris 2013, et arutada Afganistani staatust peale rahvusvaheliste julgeolekujõudude lahkumist 2014. aastal. Afganistani traditsioonilises ühiskonnas saab Loya Jirga kindlasti olema võtmeinstrument ühiskonna konsolideerimisel, kellele riigivõim saab toetuda, kuid kellega ta peab ka riigiehitamisel arvestama(34).

Afganistani tulevikuperspektiivid
2014. aastal toimunud presidendivalimistel toetasid Põhjaliiga järglane Rahvusrinne ja ekspresident Rabbani asutatud Jamiat e-Islami pushtu-tadžiki segaperekonnast pärit endise välisministri Abdullah Abdullahi kandidatuuri, kelle peamine konkurent oli endine rahandusminister ja Maailmapanga ametnik Ashraf Ghani Ahmadzai. Palju vähem toetajaid kogusid teiste hulgas endine välisminister ning kukutatud kuninga lähikondlase Zalmai Rassoul kuninglikust Barakzai hõimust ning pushtude legendaarne sõjapealik Abdul Rasul Sayyaf, keda on peetud ka Osama bin Ladeni maaletoojaks, sest just tema kutsus Azzami Afganistani ning Azzamiga saabus sinna bin Laden. Sayyafi vaated on olnud vahhabiitlikud, tal on head sidemed Saudi Araabiaga, kuid ta on olnud opositsiooniline Talibani suhtes ning võitles kodusõjas Põhjaliiga poolel. Märkimisväärne, et asepresidendikandidaatide hulgas oli kolm hasaraad, neist üks naine (Habiba Sorabi Rassoulil) ning olulisemad Põhjaliiga liidrid jagunesid erinevate kandidaatide vahel: usbekkide liider kindral Abdul Rashid Dostum oli paaris Ghaniga, hasaraade tuntuim liider Mohammad Mohaqiq Abdullahi meeskonnas, Põhjaliiga kunagise juhi vend Ahmad Zia Massoud Rassouli meeskonnas ja Herati tadžikkide sõjapealik Mohammad Ismail Khan oli Sayyafi paariline.

Favoriidid Abdullah ja Ashraf Ghani kandideerisidki presidendivalimiste lõppvoorus riigipea kohale. Valimiste esimeses voorus võitis ülekaalukalt Abdullah, kuid valimiste teises voorus saavutas ülekaalu Ashraf Ghani, keda võib pidada kandidaatidest kõige sekulaarsemaks ning reformistlikumaks. Alates 2001. aasta detsembrist on Afganistani presidendina riiki juhtinud Popalzai hõimust pärinev pushtu hõimupealike järglane Hamid Karzai, kelle volitused lõppevad 2014. aastal. Aasta 2014 saab olema viimane kohaolekuaasta NATO poolt juhitud Rahvusvahelistele Julgeolekujõududele (ISAF), kes annavad volitused riigi julgeoleku tagamiseks üle Afganistani Rahvuslikele Julgeolekujõududele. Valimistejärgse Afganistani üks olulisi küsimusi on Talibani integreerimine tulevase Afganistani ühiskonda ning liikumise legaliseerimine. Lahkuv president Karzai on pidanud seda üheks võtmeküsimuseks. Ta kutsus Talibaniga läbirääkimisteks 2010. aastal ellu Afganistani Kõrgema Rahunõukogu ekspresident Burhanuddin Rabbani juhtimisel. Pärast tema hukkumist atentaadi läbi 2011.a. septembris juhib nõukogu tööd tema poeg Salahuddin Rabbani. Seevastu näiteks juhtiv presidendikandidaat Abdullah oli 2010. aastal rahukõneluste vastaste leeris.

Viimastel aastatel on Karzai distantseerunud Ameerika Ühendriikidest ning ajanud iseseisvat poliitikat. Afganistan on ka üks vähestest riikidest, kes on tunnustanud Krimmi lahkulöömist Ukrainast. President Karzai oli vastu kahepoolse julgeolekuleppe sõlmimisele Ameerika Ühendriikidega, mis võimaldaks teatud osal Ühendriikide kontingendist jätkata teenistust Afganistanis kahepoolsete kokkulepetega. Ameerika Ühendriigid on avaldanud lootust, et kokkulepe õnnestub sõlmida Karzai järglasega. Juhtivad presidendikandidaadid Ghani ja Abdullah on olnud julgeolekuleppe osas soosivamal positsioonil. Pakistani väljaande Lahore Daily Times’i peatoimetaja Najam Sethi arvates pole neliteist aastat kestnud rahvusvaheline riik muutnud Afganistani stabiilsemaks ning ta väidab: “Kui aga reforme pole, Talibaniga läbirääkimisi pole ja Pakistan pakub jätkuvalt varjupaika terroristidele, siis on idee iseseisvast Afganistanist enesepettus(35).”

Afganistani rahvuslike julgeolekujõudude (ANSF) võime tagada riigi terviklikkust peale rahvusvahelise kontingendi lahkumist on üsnagi küsitav, kuigi arvuliste näitajate poolest ületavad nad kordi relvastatud opositsiooni ning tõenäoliselt on ka nende varustatus täna rahvusvahelisele abile kordades parem kui nende oponentidel. ANSF koosseisu kuulub 185 000 võitlejat relvajõududes + 152 000 politseinikku. Nende vastas seisavad Taliban umbes 22 000 võitlejaga, Haqqani võrgustik(36) umbes 3000 võitlejaga, Gulbuddin Hekmatyar umbes 1000 võitlejaga ning peale nende veel al-Qaeda, Pakistani Talibani haru Tehrik-e-Taliban, Kašmiiri islamirühmitus Lashkar-e-Tayyba ja Usbekistani Islamiliikumine(37). Opositsiooniliste rühmituste eelis seisneb nende paremas motiveerituses ning asümmeetrilises võitlustaktikas. Al-Qaeda hetkemõju Talibanile ei pea Ameerika Ühendriikide eksperdid väga suureks, kuid see võib suureneda kui kokkulepet Talibani ja valitsuse vahel ei saavutata. Neid arvatakse Afganistanis olevat kuni 100 võitlejat, põhiliselt ida-Afganistanis Kunari provintsis, kuid nad teevad koostööd Usbekistani Islamiliikumisega Faryabi ja Konduzi provintsides(38).

Aastal 2014 on Taliban endiselt relvastatud opositsiooni juhtiv jõud, kellega ühisel nõul tegutsevad veel kunagiste pushtu sõjapealike relvarühmitused, Jalaluddin Haqqani juhitav Haqqani võrgustik ja Gulbuddin Hekmatyari juhtimisel tegutsev Hezb-e-Islami Gulbuddin. Neist viimane on liikumistest väikseim, kuid teatas valmidusest valimiste tulemusi tunnistada ja alustama koostööd valitsusega(39). Taliban ise hõlmab mitmeid erinevate ambitsioonidega liikumisi. Arvatakse, et Talibani asutaja ja kauaaegne liider mulla Omar on mõõdukamatel positsioonidel ning toetab poliitilist lõimumist Afganistani ühiskonda, kuid koostööle võimudega seisavad vastu nooremad ning äärmuslikumad taliibid mulla Najibullah ja mulla Zakiri juhtimisel, kes soovivad jätkata võitlust kuni võiduka lõpuni(40). Lääneriigid, sh president Obama administratsioon on valmis aktsepteerima kokkuleppeid Talibaniga, kuid on esitanud põhiliselt kaks tingimust Talibani lõimumisele Afganistani ühiskonda: sidemete katkestamine al-Qaedaga ja naiste õiguste tunnustamine Afganistanis(41).

Iraagi operatsiooni kogemus andis tugeva õppetunni ka Afganistanile: “Iraagi operatsioon tõestas ilmekalt, et puhtalt sõjalise jõuga tänapäeva sõdu ei võideta, vaid kriisiohje oluline osa on konfliktijärgne rahuloome. Ameeriklaste juhitud koalitsioon saavutas edu küll operatsiooni sõjalises faasis, poliitiline eesmärk täideti ning Saddam Husseini režiim kukutati võimult, kuid neil puudus selge plaan, kuidas toimida edasi(42).” Afganistanis on püütud Iraagi kogemusi arvestada ning riigiehituslikku komponenti tugevdada, kuid probleemid on paljuski sarnased kui Iraagis. Mõlema riigi puhul on tegemist multikultuursete ühiskondadega, kus vastuolude süvenemine erinevate etniliste ja usuliste rühmade vahel võib viia riigi lagunemiseni. Iraagis näivad need vastuolud hetkel isegi tugevnevat, sest aastaid riiki juhtinud sunniidid on oma positsioone kaotanud, varem rõhutud šiiitlik enamus seevastu aga tugevdanud. Kahe usulise identiteedigrupi konflikti taustal üritavad kurdid kindlustada teed omariiklusele. Afganistanis olid usulised ja rahvuslikud vastuolud tugevamad Talibani võimuperioodil, kes toetus pushtu natsionalismile ja sunniidi äärmuslusele. Kui Taliban peaks uuesti võimule tõusma, siis võib see võimendada etniliste ja usulisel põhjal vastuolusid(43).

Ameerika Ühendriikide endine asepresident Richard Cheney on väitnud, et Ühendriigid peavad samaaegselt haldama kahte suurt rahvusvahelist kriisi maailmas, viidates Afganistanile ja Iraagile(44). Stephen Walt ütles realistide koolkonna põhimõtetele tuginedes otse välja, et Ameerika Ühendriigid kaotasid sõja Iraagis(45). Tänaste arengute najal võime tõdeda, et Ameerika Ühendriigid on kaotamas sõda Afganistanis. Nende sõjalisest üleolekust piisab lahinguolukordade enda kasuks pööramiseks lühiajalises sõjalises operatsioonis, kuid mitte võõra territooriumi pikaajaliseks haldamiseks, mis seab kaasaegses kriisiohjamises esiplaanile riigi kestlikkuse tagamise ehk siis rahuehitamise ning sellega kaasneva riigiehitamise õnnestumise. Arvatakse, et 35 aastat Afganistani konflikti on kaasa toonud rohkem kui kahe miljoni afgaani surma, rääkimata miljonitest vigastatutest, haavatutest, kadunutest ning sise- ja välispõgenikest(46). ´

Kokkuvõte
Kolmteist aastat kestnud rahvusvaheline operatsioon ei ole toonud rahu Afganistani ning kodusõda erinevate jõudude vahel pole tänaseni vaibunud. Afganistani kogemus näitab nagu paar aastat hiljem toimunud rahvusvaheline interventsioon Iraaki, et ainult sõjaliste vahenditega pole võimalik kriisipiirkondi stabiliseerida. Sõja võitmine ei too rahu taevast maa peale. Järjekordselt on kinnitust leidnud tõde, et sõjalistest lahendustest kriiside ohjamiseks ei piisa. Afganistani olukorra teeb keeruliseks asjaolu, et rahuehitamist tuleb rakendada paralleelselt riigiehitamisega. Riigiehitamist Afganistanis takistavad pikale veninud konflikti tagajärjed. Afganistani põhilised tuluallikad on välisabi ja narkokaubandus. Demokraatliku ühiskonna ülesehitamist takistab aga laiaulatuslik korruptsioon riigistruktuurides. Sotsiaalsed ja majanduslikud probleemid on andnud tugevaid tagasilööke nii rahuehituses kui riigiehituses. Afganistani õppetund rahvusvahelisele kogukonnale seisneb paljuski õppetunnis, et rahuehitamine pole võimalik ilma riigiehitamisega, need protsessid on vastastikku seotud ning tagasilöögid ühes neist mõjutavad kohe ka teist protsessi.

Peale sekulaarse hoiakuga reformistliku kuningavõimu kukutamist 1973. aastal, muutus Afganistan ideoloogiliseks võitlusväljaks sekulaarse rahvusliku sotsialismi, mis Afganistanis oli tugevate Nõukogude Liidu mõjudega, ning islamismi vahel. Nõukogude Liidu sekkumine 1979. aastal lõppes islamistide võiduga, kes tõusid vastupanuvõitluses juhtpositsioonile. Ühtlasi muutus Afganistan paljude salafistlike rühmituste kasvulavaks, kes üritasid seal rajada platsdarmi üleilmsele džihaadile. Rahvusvaheline interventsioon 2001. aastal ei ole hoiakuid riigis oluliselt muutnud ning kolmekümne viie aasta jooksul on islamismi mõjud riigis oluliselt kasvanud. Veelgi enam, ususõda Afganistanis on tugevdanud islamistlikke hoiakuid ka naaberriigis Pakistanis, kus konflikti kestel on toimunud islamivõitlejate väljaõpetamine ning nende tegevuse koordineerimine.

Välisriikide sekkumine Afganistani kodusõtta on suuresti tuginenud arusaamale, et lääne päritoluga ideoloogilised voolud, nii marksism-leninism, mis ajendas Nõukogude Liitu kui ka liberaalne demokraatia, millest juhindusid Ameerika Ühendriigid, on progressiivsed ühiskonnavormid võrreldes Afganistani ja islami traditsioonidega ja sellepärast rahva poolt kergesti omaks võetavad. Lääne ideoloogiline mõtlemine on tugevasti mõjutatud Darwini evolutsiooniteooria põhimõtetest, mille järgi areneb ka ühiskond madalamalt vormilt kõrgemale. Praktika, mis on enamasti tõe kriteeriumiks, seda aga ei kinnita ning erinevad rahvad on valmis oma traditsiooniliste väärtuste eest sõdima. Seda kinnitab ka hiljutine “Araabia kevade” protsess, mis vastu ootusi ei toonud võimu juurde läänelikest liberaaldemokraatlikest ideedest mõjutatud jõudusid, vaid suurt populaarsust kogusid hoopis rahvuslike sotsialistide poolt vaenatud islamistid.

[22] OECD. Peacebuilding and Statebuilding. Priorities and Challenges. – OECD, Paris, 2010. http://www.pbsbdialogue.org/documentupload/45454619.pdf (08.07.2014)
[23] Ibidem.
[24] President Bush Addresses the Nation – Washington Post, September, 20, 2001, http://www.washingtonpost.com/wp-srv/nation/specials/attacked/transcripts/bushaddress_092001.html (13.07.2013)
[25] Rubin, B.R. Peace building and state-building in Afghanistan: Constructing sovereignty for whose security? – Third World Quarterly, 2006, 27(1), p.177.
[26] Ibidem, p. 184
[27] Tilly, Ch. Coercion, Capital, and European States, AD 990 – 1992, Oxford: Blackwell, 1992.
[28] Rubin, B.R., 2006, p. 177.
[29] Ibidem, p. 178.
[30] Suhrke, A. Statebuilding in Afghanistan: a contradictory engagement. – Central Asian Survey, 2013, 32 (3), p. 279.
[31] Ibidem, p. 271.
[32] Rubin, B.R., 2006,   p. 181.
[33] Teder, H.L. Riikluse ehitamine: Afganistani jätkusuutlikkus pärast 2014. aastat. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, 2014, lk. 33-34.
[34] Wardak, A., Hamidzada , H. The Search for Legitimate Rule, Justice and a Durable Peace: Hybrid Models of Governance in Afghanistan, – Journal of Peacebuilding & Development, 2012, 7(2). pp. 79-81.
[35] Veermäe, K. Pakistani ajakirjanik Tallinnas: NATOst maha jääv Afganistan pole jätkusuutlik. – Postimees 13.05.2012  http://afganistan.postimees.ee/839648/pakistani-ajakirjanik-tallinnas-natost-maha-jaav-afganistan-pole-jatkusuutlik (08.07.2014).
[36] Endise sõjapealiku ja Talibani valitsuse ministri Jalalludin Haqqani rühmitus, keda arvatakse olevat heades suhetes Pakistaniga. Nõukogude interventsiooni ajal toetasid Ameerika Ühendriigid Haqqanit nagu ka Hekmatyari.
[37] Katzman, K., 2014., pp. 13-16.
[38] Ibidem, p. 13.
[39] 2014 loobus Hekmatyar vastupanust. Valimistel toetas Hekmatyari rühmitus Qutbuddin Hilali kandidatuuri.
[40] Katzman, K., 2014., p. 13.
[41] Wardak, A. Braithwaite, J. Crime and War in Afghanistan. – British Journal of Criminology, 2012, http://bjc.oxfordjournals.org/content/early/2012/12/11/bjc.azs066.full.pdf?keytype=ref&ijkey=afl5aZMqOB4sbWU (08.07.2014), pp. 9-10.
[42] Mölder, H. Iraagi  2003. aasta operatsioon, selle tagamaad ja mõju rahvusvahelisele süsteemile ning Iraagi riikluse arengule. KVÜÕA Toimetised, 2014, 18, lk 59.
[43] Vt. ka Taheri, ,A. Afghanistan, – American Foreign Policy Interests: The Journal of the National Committee on American Foreign Policy, 2009, 31(6).
[44] O’Hanlon, M. 2001. Prudent or Paranoid The Pentagon’s Two-War Plans. – Survival, 2001, No. 1, p. 40.
[45] Walt, S. M. Top 10 lessons of the Iraq War. – Foreign Policy, 20 March, 2012.<http://walt.foreignpolicy.com/posts/2012/03/20/top_ten_lessons_of_the_iraq_war_0&gt;,(02.07.2013).
[46] European Aslym Support Office, 2012.

Väljavõte artiklist: Holger Mölder “Kolmkümmend viis aastat sõda Afganistanis – rahuehitamisest riigiehitamiseni”, mis ilmus tänaseks hingusele läinud väljaandes “Poliitika, Riigiteadus, Rahvusvahelised suhted” 2014/Nr6(15),lk. 117-35.

7 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    juuli 10, 2016 @ 16:07:10

    Vasta

  2. ckrabat
    juuli 10, 2016 @ 16:13:25

    Afganistani poliitiline kaart veebruaris 2016. Roosa – valitsuse kontrolli all, valge – Talibani kontrolli all, hall – Islamiriigi kontrolli all.

    Vasta

  3. ckrabat
    juuli 10, 2016 @ 16:44:54

    Mis on vahepeal Afganistanis juhtunud? Presidendiks valitud Ashraf Ghani Ahmadzai nimetas oma peamise konkurendi Abdullah Abdullahi riigi täidesaatvaks juhiks (uus ametipost, mis vastab paljuski peaministri ametiülesannetele).
    Talibani liider mulla Mohammed Omar suri 2013.a. aprillis ja tema järglaseks sai mulla akhtar Mohammad Mansour, kes hukkus droonirünnakus 21.mail 2016. Uueks Talibani emiiriks kuulutati Talibani võimu ajal sharia kohtuid juhatanud malawi Hibatullah Makundzada. Tema asetäitjateks kinnitati Haqqani võrgustikku juhtiv Sirajuddin Haqqani ja mulla Omari poeg mulla Mohammad Yaqoob. Talibanist eraldunud fraktsiooni juhib endine Nimruzi kuberner mulla Muhammad Rasul, keda arvatakse olevat heades suhetes Iraaniga.
    2015.aasta jaanuaris teatas Islamiriik pretensioonidest Afganistanile ning rajas seal Khorasani provintsi Hafiz Saeed Kahani juhtimisel, mis haldab alasid Ida- ja Lõuna-Afganistanis.

    Vasta

  4. ckrabat
    juuli 10, 2016 @ 19:14:30

    Vasta

  5. huviline
    juuli 12, 2016 @ 19:15:51

    “Välisriikide sekkumine Afganistani kodusõtta on suuresti tuginenud arusaamale, et lääne päritoluga ideoloogilised voolud, nii marksism-leninism, mis ajendas Nõukogude Liitu kui ka liberaalne demokraatia, millest juhindusid Ameerika Ühendriigid, on progressiivsed ühiskonnavormid võrreldes Afganistani ja islami traditsioonidega ja sellepärast rahva poolt kergesti omaks võetavad.”

    Arusaamine, millest jutt, so läänelik arusaamine, mida viljelevad sõjaliselt kõige võimsamad riigid, rahvusvaheline koalitsioon, täpsemalt aga viljeletakse kõnealust arusaamist Põhja-Atlandi organisatsioonis ja Venemaal, mis on järelikult ekslik.

    Sellesse ajaloolisesse eksitusse annab oma panuse ka Eesti. Kasvõi läbi oma esindaja Jüri Luige, kes printsipiaalselt peab taasiseseisvumisel valitud kurssi ainuõigeks. See on otsustajate tasand, aga veelgi murelikumaks teeb täideviijate tasand, sest meie missionäärid peavad samuti eksitavat arusaama ainuõigeks.

    Võib-olla on rahvusvahelistes suhetes valele rajatud ideoloogia kõige kestlikum, kuna meie ju tahame säilitada anarhilisi suhteid ja ajalooline eksitus suudab jätkata? Kas üldse oleks Eestil olnud võimalik teistsugune kurss, kui osalemine sõjaliselt kõige võimsamate riikide koalitsioonis?

    Oleksid ja maybed poliitikas ei maksa. Neile küsimustele vastuse otsimine pole tõenäoliselt võimalik traditsioonilise politoloogia raamides. Vaja on uudisvaatepunkti, millelt nähtuna poliitika muudab värvi, võimaldades näha perspektiivseid punkte horisondil. Pean silmas keskkonnahoidlikku ideoloogiat, millest nähtuna on poliitilised raamid perspektiivsemad, sest keskkonna hoidmisele rajatud ideoloogia ei saa kunagi olla ekslik.

    Keskkond on peamiselt loodus, aga mitte ainult. Oluline on seejuures mõte, et loodus ei ole inimtooteline, mitte mõte, et loodus on roheline. Seni, kuni poliitika rajaneb sotsioloogiale, mis on antropotsentristlik, on ekslikud arusaamad ja ideoloogia loomulikud.

    Vasta

  6. ckrabat
    juuli 12, 2016 @ 19:25:30

    «ЛЕВОПРИЕМНИКИ СССР».
    http://new.vk.com/wall-85059765_49762
    Почему ностальгия по «совку» правит бал, причём уверенно и повсеместно?
    1. Да, СССР был великой державой в «двухполярном мире»; нас все боялись (а значит, уважали) – и это было круто!
    2.Вторая элементарная причина – короткая и избирательная память, замешанная, к тому же, на кураже молодости, когда и море было по колено, и суставы не скрипели.
    3. Дело в том, что советская система – при всей её экономической абсурдности и идеологической ущербности! – была довольно логичной и по-своему грамотно выстроенной… На её принципах строилась экономика (в целом, провальная); социальная политика (в целом, довольно эффективная); международные отношения (по крайней мере, осторожные) и некая стратегия движения с конечной станцией «Коммунизм» или, хотя бы, просто «Светлое Будущее».

    Vasta

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

juuli 2016
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: