Vestibulaarne tigu: vabariigi poliitilised puudused

@huviline
Kui nõustuda, et „demokraatia teooria ja praktika vahel on kujunemas ilmne vastuolu“ (Kenneth Minogue, Politics: A Very Short Introduction), mille tagajärjel väheneb meie ühiskonnas vabaduse määr ja suureneb tasakaalutus, siis tuleks välja selgitada, miks on see nii ja milles seisneb vastuolu? Ma ütleksin, et Eestis saadakse vabadusest aru teistmoodi, mõnevõrra kitsamalt võrreldes näiteks Inglismaaga ja seda ajaloolistel põhjustel. Need, kes on valikuvabadustest sh sõnavabadusest ja liikumisvabadusest pikka aega ilma olnud, tõstavad esiplaanile ikka selle, millest puudust tuntud. Sellepärast jäetakse endale aru andmata, et mitte kõik vabadused pole valikuvabadused. Valikuvabadused on teistsuguse kaaluga kui mõtlemisvabadus, mida inimesed evivad, ümbritsegu neid siis pärisorjus või postmodernism, nõukogude aeg või judikatuurne õigusriik. Vabadused on olemuselt sotsiaalsed nähtused ja nende kaal inimeste jaoks on erinev, olenevalt milliste ajaloosündmuste keskel on tulnud elada. Kõige kaalukam vabadus on siin jäämas paraku vaeslapse rolli, kes veskikivi külge aheldatuna meile leivavilja jahvatab.

Taasiseseisvunud riigis on vaeslapselt ahelad võetud, ta ei pea enam veskikivi liigutama, et meile leivavilja jahvatada, vaid teeb seda vabatahtlikult, et ise söönuks saada. Ahelad on võetud mõistmata, et küsimus pole ahelates, vaid leivaviljas. Jean-Jacques Rousseau ütleb: “Inimene on sündinud vabana ja ometi on ta kõikjal ahelas”. Inimõiguste ülddeklaratsiooni näitel: „Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neile on antud mõistus ja südametunnistus ja nende suhtumist üksteisesse peab kandma vendluse vaim.“ Need on näited, kuidas vaeslaps jahvatab vilja pärimata pärandi kohta, mida talle pole jäetud, sest ta ei oskagi seda küsida. Võib-olla unistab vaeslaps saabumisel isikust, keda kunagi pole tulnud, sest unistamine pole keelatud. Võib-olla asetatakse mingisugused lootused pärimusele, ilukirjandusele ja teaduslikule ajaloole. Ometi on kitsamalt mõistetud vabadust võimalik mõista laiemalt. Vaeslapse roll on talle ette kirjutatud kodumaise stsenaristi poolt, mitte jumalikust kõikvõimsusest määratud.

Kuhu me tahame oma poliitilise mõtlemisega jõuda? Millega toidavad tänapäeva poliitikud Riigikogus ja valitsuses oma tserebraalset aparatuuri? Nad mõtlevad rahva heaolu peale ühekülgselt, kõige kaalukamat vabadust arvesse võtmata. Vastuolu demokraatia teooria ja praktika vahel seisnebki sunnis, mida riik kodanike mõtlemisvabadusele avaldab. Sundimine (õpetamine), see on moralism, millest ise kinni ei peeta. See on absoluutsete väärtuste peale surumine. Mingite isiklike tõekspidamiste pidamine paremaks teistest, kellega keeldutakse koostööd tegemast. Eitavat suhtumist Edgar Savisaaresse on väljendanud lahkuv valitsusjuht Andrus Ansip. Mis vahet, kas tulumaksu korjatakse proportsionaalselt või võrdõiguslikult, kui maksuraha kulgeb kohtadesse, kus seda on kõige rohkem vaja. Eitavat suhtumist proportsionaalsesse tulumaksu on väljendanud Reformierakond. Mis vahet, kas artikkel avaldatakse anonüümselt või oma nimel, kui seisukohad selles väärivad arutelu. Eitavat suhtumist anonüümsusesse on väljendanud presidendi nõunik Iivi Anna Masso. Neist ühe variandi absoluutne eelistamine teisele on sund ja sellist sundi pole võimalik õigustada rahvalt saadud mandaadiga või valimiste võiduga.

Vestibulaarne tigu annab meile tasakaalu ja kuulmise. Poliitilises mõttes liigub vestibulaarne tigu valguse kiirusest kiiremini, kõverdades aegruumi mulliks ja võimaldades meie mõttele vabaduse liikuda ükskõik kui kiiresti. Poliitilise kuulmise mõttes kuulub Eesti kontinentaalsesse õigusruumi, kus esikohal on rääkimine parlamendis ja arvamusfestivalid ning vestibulaarse teoga alles õpitakse kohanemist. Poliitilise tasakaalu mõttes, riigi tippametnike mõjusfääris, annab vestubulaarne tigu meile käitumiskultuuriks teatud standardi – õiguse kuulata. Riigist sõltub ju tasakaal ühiskonnas, sest riik on tugevama jõu ja võimuorganina suurema ohu allikas. Oht mingite väärtuste absolutiseerimiseks ja kodanike sundimine, see tähendab kokkuvõttes tasakaalutust. Sellist sundi võib märgata taunivate riigiametnike kõnedes, kes moraliseerivad teemal – riik on hea või riik on halb. Absoluutseks hoiakuks on võetud suhtumine, mille kohaselt riik on hea. Selline hoiak riigiametnike poolt on võrdne keskaegse suhtumisega, mille kohaselt kõik inimesed olid patused ja mis tuletati pärispatu doktriinist, millega mõjutati alamaid kihte kuulekusele. Riik iseenesest ei ole hea ega halb. Järelikult pole põhjust vabariiki eesti rahva suurimaks saavutuseks lugeda seni, kuni vabariigis jääb puudu kultuurist, millega väärtustatakse vabadust ise teada, mis on hea või halb. Kõige kaalukam vabadus on sundimatu mõtlemisvabadus ja selle mõistmise osas saavad valikuvabadused riigis olla vaid klienditoeks. Vabariigi poliitiliste puuduste likvideerimiseks ongi kirja pandud eelnenud mõtisklused vestibulaarsest teost.

Advertisements

3 kommentaari (+add yours?)

  1. huviline
    märts 03, 2014 @ 14:14:30

    Sada aastat vabariiki, kauge saabuv aeg, meie vabaduse kullaproov ja lootus.

    http://arvamus.postimees.ee/2711172/mark-soosaar-motisklus-linnutee-all

    Vasta

  2. ckrabat
    märts 04, 2014 @ 11:05:01

    Mihkel Oviir: meie riik on mugavustsoonis
    http://uudised.err.ee/v/eesti/9de79f98-ed8c-4c21-8b9d-660987f908a6
    “Sest lõppkokkuvõttes Iga reform puudutab ühte või teist inimest, ühte või teist piirkonda rohkem või vähemal määral mitte ainult positiivselt, vaid ka negatiivselt. Seda enam, kui me räägime reformist, siis meil tekib niisugune tunne, et: ah, me teeme täna reformi ja homme tuleb õnn meie õuele!, Me teame, et taolised protsessid on väga pika vinnaga: kui me täna midagi ette võtame, nad võivad anda tulemuse alles kolme, viie või kümne aasta pärast Kõigepealt tuleb muret ja probleeme ja keegi ei taha seda muret ja probleeme enda peale võtta.”

    Vasta

  3. huviline
    märts 14, 2014 @ 18:16:37

    Ka Zaum´ile läheb vabadus korda.

    http://www.zaum.ee/2014/03/surrealism-ja-omavoli-kolin.html

    Marianne Tihane:
    “Iroonilisel kombel on eestikeelne „vabadus“ vene laen, mis pärineb sõnast “cвобода”. See „vabadus“ on vene keeles formaalset laadi, selline vabadus, milles inimene on osaline poliitilises reaalsuses ning selle normatiivides. Kuid on ka teine vabadus, see, mida tähistatakse sõnaga “воля”, mis voolab ametlikust “vabadusest” nö “üle ääre”, selline, milles rahvus läheb üle rahvaks – Vladimir Nabokovi sõnul on voli “steppide metsik vabadus”, piiriületuslikku laadi vabadus. Eesti keeles teame me voli all muidugi paljusid formaalseid juriidilisi tegevusi, eelkõige mingi isiku volitamist kellegi teise esindamiseks. Ühtlasi teame me märksa agressiivsemat, tungilisemat “omavoli”, mis tähendab õigluse isekehtestamist isegi seaduse ületamise hinnaga.”

    Edasi kaldub jutt keele omavolile, kus valikuvabadusi ei käsitleta. Liikumisvabadust üldse mitte, seega ka mitte “omavolilist sissetungi.”

    Vasta

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

märts 2014
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: