Ameerika Ühendriikide presidendid Eestis

@ckrabat
Kolmapäev 3. september 2014 läheb Eesti ajalukku, kui Maarjamaa paesele pinnale astub Ameerika Ühendriikide 44. president Barack Hussein Obama, mis peaks viitama eriliselt soojadele suhetele kahe riigi vahel. Tema eelkäija George W. Bush viibis Eestis 2006. aasta novembris, olles esimene Ühendriikide riigipea, kes külastas Eestit oma ametiajal. Postimees kirjutas, et “tema külastust suudaks varjutada vaid see, kui Eestis maabuksid tulnukad või… Jumal isiklikult.” George W. Bushi isa George H. W. Bush, Ameerika Ühendriikide president Eesti taasiseseisvumise ajal, on praegu 90-aastane, kuid pole Eestis kunagi käinud. Tema järglane Willam Jefferson Clinton käis Eestis peale ametiaega 2002. aastal, kui osales Äripäeva majanduskonverentsil. Kõige esimene Ameerika Ühendriikide president, kes on pärast ametiaega Eestit väisanud, oli aga 1929-1933 Valges majas elanud Herbert Clark Hoover, kes saabus rongiga Riiast läbi terve Eesti Tallinnasse 14. märtsil 1938 ja viibis seal umbes tunni ning kohtus president Pätsiga, enne kui liikus laevaga edasi Soome. Peale Esimest maailmasõda oli Hoover USA valitsuse Abi Administratsiooni (American Relief Administration – ARA) programmi direktor, mis jagas toiduabi Euroopa riikidele, sh Eestile. Selle eest sai temast 1921. a. Tallinna aukodanik.

Selle aasta mais möödus aga 200 aastat, kui 1814. aastal käis Tallinnas (Revalis) tulevane järjekorras kuues Ameerika Ühendriikide president John Quincy Adams, kes oli tol ajal USA suursaadik Sankt Peterburgis ja külastas Tallinna ühe konsulaartüli lahendamiseks. John Quincy Adams viibis Tallinnas kolm nädalat 1.-20. maini ja pidas ka väga põhjalikku päevaraamatut. Muuhulgas külastas ta 14. mail Kadrioru lossi. 1939. aasta mais, aasta peale Herbert Hooverit, külastas Eestit tollal 22-aastane Harvardi ülikooli üliõpilane John Fitzgerald Kennedy. Sellegipoolest kuulus ta juba ringi, kellest kirjutas seltskonnakroonika. Tema isa Joseph P. Kennedy oli samal ajal Ühendriikide suursaadikuks Londonis. Hilisem külma sõja ideoloog ja “Mr X artikli” autor George F. Kennan oli siis USA asekonsul Tallinnas ning kirjeldab tulevase presidendi külaskäiku oma mälestustes negatiivsetes toonides, sest Ameerika diplomaadid pidid korraldama kõrgseltskonna võsule sõidu sakslaste poolt okupeeritud Prahasse, mis neile sugugi ei meeldinud. Presidendina nimetas Kennedy Kennani suursaadikuks Jugoslaavias. Kennedy viibis Tallinnas kaks päeva ja peatus tõenäoliselt tänases linnavalitsuse hoones Vabaduse plats 7, kus elas teda võõrustanud USA suursaadik Eestis John C. Wiley. Eesti seltskonnakroonika ei teadnud Kennedyst midagi ja tema tegemisi rahvale ei valgustanud. 24. mail 1939 siirdus Kennedy edasi Nõukogude Venemaale.

Enne Teist maailmasõda olid Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhted üsnagi pinnapealsed. Ameerika Ühendriigid oli üks viimased suurriike, kes Eesti omariiklust tunnustas, juulis 1922, poolteist aastat peale seda, kui seda jaanuaris 1921 tunnustasid mitmed teised tolle ajastu suurvõimud Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan ja Suurbritannia. Ainus Eesti Vabariigi suursaadik, kes aastatel 1923-25 Washingtoni ametisse määrati, oli teenekas diplomaat ja paljukordne välisminister Ants Piip. Hiljem ei peetud saatkonna avamist enam tarvilikuks ning Eestit esindasid konsulaadid New Yorgis ja San Franciscos. Teise Maailmasõja künnisel sai Ameerika Ühendriikidest üks olulisemaid riike, kes ei tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist Nõukogude Liidu poolt ning Ameerika Ühendriikidesse jäid tegutsema nende riikide välisesindused. Kuna Eestil tegutsevat saatkonda ei olnud, siis läksid suursaadiku ülesanded peakonsulile New Yorgis. Kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvus, siis jätkasid saatkonnad oma tavapärast tegevust. Sellest ajast peale on Eesti olnud Ameerika Ühendriikide suur sõber. Tuleb tunnistada, et USA on Eesti suhtes käitunud vanema vennana, kes küll hoiab oma väikest venda ja püüab teda kiusavate suurte poiste eest kaitsta, kuid hoiab tema suhtes ühtlasi teatavat distantsi. Ühendriigid tunnustasid taasiseseisvunud Eestit 2. septembril 1991, peale Venemaa Föderatsiooni (24.08) ja Euroopa Liitu (27.08), kuid enne Nõukogude Liitu (06.09), mis näitab taas teatavat ettevaatlikust siinsete poliitiliste otsuste suhtes.

2009. aastal, oma ametiaja esimesel aastal, pälvis Barack Obama avansina Nobeli rahupreemia, mida ei julgetud anda Ronald Reagani külma sõja lõpetamise eest, sest totaalse meedia poolt oli Reaganist maalitud pilt kui äärmuslikust tagurlasest. Barack Obama ilmus rahvusvahelisele areenile demokraatide imepoisina, harrypotterliku hea võlurina, kes pidi muutma tema eelkäija George Bushi jõukeskset poliitikat, lubades selle asemel palju diplomaatilisemat maailma. Lubaduse on ta täitnud osaliselt. Obama kõrvaldas ameeriklaste sajandi vaenlase Osama bin Ladeni ja viis Ühendriikide väed välja Iraagist, kuid nende asemel kerkisid Lähis-Ida avarustesse äärmuslased Islamiriigi rühmitusest. Tal õnnestus lähendada suhteid Iraaniga, kuid üks tema välispoliitilisi eesmärke, rahuprotsessi taastamine Iisraeli ja Palestiina vahel, ei ole õnnestunud. Praegu Iisraelis puhuvad tuuled ei soodusta kokkuleppeid ning Palestiina sõltumatuse tunnustamisrest Iisraeli poolt ollakse kaugemal, kui kunagi varem. Pärand, mille eelkäija talle maha jättis, oli ränk nii välis- kui sisepoliitilises mõttes. Obama põhitähelepanu langes USA sisepoliitikale, kus tema vapiloomaks kujunes tervishoiureform, kuid suur osa Ameerika ühiskonnast ei ole olnud valmis seda vastu võtma, pidades seda oma põhiõiguste rikkumiseks. Obamast loodeti uut John F. Kennedyt ja kuigi lõpliku hinnangu saab anda ajalise distantsi tagant, siis tundub, et temast saab üks president pikas reas, kes ei kukkunud presidendina küll läbi, kuid ei jäädvustanud end millegi erakordsega ka ajalukku.

Maailm ei ole Obama administratsiooni ajal muutunud turvalisemaks, kuid vaevalt, et selles võib otseselt süüdistada USA 44. presidenti. Inimesi on vahepeal liiga palju saanud ning nende arv kasvab hirmuäratava kiirusega, mis teeb nende ohjeldamise raskeks. Ta on omal moel püüdnud leida toimivaid lahendusi kiiresti kerkivatele kriisidele, kuid tema käed on olnud vana maailma pärandiga liiga seotud, et neid ka ellu viia. Obama rahvusvaheline poliitika ei ole olnud väga järjekindel ning ajuti ta on kõikunud sõja ja rahu vahel, äärmustest äärmustesse. Ameerika Ühendriikide mõjuvõim on kahanemas, sest tema sõjalisest võimsusest ei piisa, et tegutseda maailma sandarmina, mida paljud temalt ootavad. Samuti on esitatud tõsine väljakutse tema majanduslikule ülemvõimule. Sellegipoolest on ta endiselt maailma üks mõjuvõimsamaid riike ja jääb seda veel pikaks ajaks, kuigi ta peab taluma tihenevat konkurentsi. Millise sõnumi võiks president Obama jätta Eestisse? Ukraina sündmused ja sellega kaasnev meediakampaania on tugevasti suurendanud hirmu Maarjamaa paestel kallastel. Kui Obama selle hirmu ära võtab, siis on ta vägevam võlur kui Harry Potter. Ameeriklastelt oodatakse eelkõige sõjalist abi oodatavas pühas sõjas Venemaaga, aga kas Ukrainaga maadlev Venemaa on ikka piisavalt tugev, et rünnata Balti riike või suurendab see pigem laguneva impeeriumi agooniat, kes avastab ühel ilusal päeval, et kuningas on alasti? President Ilves on lubanud küsida Eestisse NATO alalisi baase, kuid kas poleks targem küsida ajutisi baase, kes lahkuvad siis, kui ida poolt ohtu pole enam karta?

Bruce Springsteen on toetanud Barack Obama valimiskampaaniaid

Advertisements

11 kommentaari (+add yours?)

  1. ckrabat
    sept. 02, 2014 @ 23:26:47

    Vasta

  2. ckrabat
    sept. 02, 2014 @ 23:38:43

    1. Sõnum Putinile
    2. NATO militariseerimine
    3. Ukraina
    4. Islamiriik Iraak ja Süüria
    4 Things to Watch as Obama Heads to Estonia, NATO Summit in Wales
    http://abcnews.go.com/blogs/politics/2014/09/4-things-to-watch-as-obama-heads-to-estonia-nato-summit-in-wales/

    Vasta

  3. huviline
    sept. 03, 2014 @ 11:44:39

    Võrdlevalt: kui palju on Eestis käinud Vene (NSVL) juhid. Kohe meenub Jelstin. Tsaare vist ei käinud, Stalin, Hrusov, Breznev ei käinud. Gorbatsov jah käis. Summas tuleb vist ikka USA presidente vähem.

    Need on Eesti kõrgema taseme itelligentsi viljad ja ideed mis suure sõja puhkedes kodumaalt lahkusid, ja mida järeltulijad, sh Ilves elus hoiavad.

    Tuomioja tänaste avalduste valguses näib, et Eesti käib oma ajaloolist teed ja tundub, et suhtlemine NSVL/USA kõrgema taseme juhtidega, see on väga eestilik: väikese riigi kõditav ambitsioon, mis võib osutuda edukaks või edutuks.

    Vasta

    • personainfieri
      sept. 03, 2014 @ 12:02:01

      Tsaare käis küll, kindlasti nähti siin Pjotr I (eestipärasellt Peeter), kellel on Kadriorus isegi Peetri majake. http://linnamuuseum.ee/peetrimaja/
      Eelnevast võib lugeda, et käis Aleksandr I, minu meelest on ka Nikolai II käinud. N.Liidu juhid eriti ei käinud peale Gorbatšovi. Putini kohta ei oska öelda, väidetavalt olla tema isa siin partisan olnud. Tema ja Medvedev võisid nt lapsena käia, kui Leningradis elasid. Iseenesest huvitav küsimus, mõni võiks uurida. 🙂
      Esimese Wabariigi ajal eriti siin visiidil ei käidud, üks tähtsamaid külalisi oli vist Rootsi kuningas.

      Nikolai II seosed Eestiga:
      http://et.wikipedia.org/wiki/Nikolai_II
      Nikolai II oli viimane Eestimaa ja Liivimaa hertsog. 23.–26. juulil 1902 külastas keiser Nikolai II Tallinna. 1908. aasta maikuus toimus Tallinnas Nikolai II ja Suurbritannia ja Iirimaa Ühendatud Kuningriigi kuninga Edward VII 3-päevane kohtumine, mille eesmärk oli sõlmida kahe riigi vahelised poliitilised ning sõjalised koostöökokkulepped. Riikide välisministrite juuresolekul sõlmiti leping Makedoonias muudatuste läbiviimiseks ja Osmanite riigi nõrgestamiseks.Nikolai II isiklik autojuht oli aastail 1908–1911 eestlane August Adamson. 5. juulil 1912 toimus Paldiskis kohtumine Venemaa keisri Nikolai II ja Saksa keisri Wilhelm II vahel. Wilhelm oli jahil Hohenzollern sõjalaeva Moltke saatel. Paldiski reidil Nikolai II jahil Štandart peeti lõuna 50 inimesele ja läbirääkimised poliitilisest olukorrast Euroopas, mis siiski ei suutnud ära hoida Esimest maailmasõda.

      Vasta

  4. huviline
    sept. 04, 2014 @ 07:23:13

    Tsaaridega on asi selge. Presidentidega seoses võib ilmselt öelda, et viimane külaskäik peaks tõstma kohalikke perifeerseid poliitikuid globaalsetest kõrvadest: oleme taas ühe maailmariigi juhi usalduse pälvinud.

    Paralleel Gorbatsoviga, kelle usalduse pälvis V.Väljas, aga see on minevik. Obama käik on mitmeti tervitatav: parim asja juures on Ämari väljaõppekeskus.

    Vasta

    • personainfieri
      sept. 04, 2014 @ 09:52:57

      Ämari väljaõppekeskus oli ikka varem kokkulepitud asi, mis oleks tulnud niikuinii, mitte, et nüüd presidendid leppisid Tallinnas kokku, et sellist asja oleks kangesti vaja 🙂
      Aga selline on traditsioon, et mingi asi saab visiidiga seoses PR-tähelepanu, kuna ta sobis ajaliselt.

      Vasta

  5. ckrabat
    sept. 04, 2014 @ 08:35:36

    Ameerika on paljude eestlaste suur unistus, mis on võrreldav maise paradiisi või Eedeni aiaga. Selles mõttes oli Obama kohtumine Kristo Tsarentsiga sümbolilise tähendusega.
    http://www.postimees.ee/2907857/obama-taitis-10-aastase-kristo-suure-unistuse
    Noarootsi koolipoisi “Ameerika unistus” sümboliseerib keskmise eestlase väärtushinnanguid, eelkõige tema suurus ja sõjaline jõud – ta on suur ja tugev: kõige suuremad autod on meil, kõige suuremad burksiputkad on meil, kõige tugevamad sõdurid on meil jne. Ameerika seostub meile relvade vaba kasutuse, surmanuhtluse, Hollywoodi, Big Maci, Disneylandi, indiaanlaste ja kauboide ning paljude teiste helge lapsepõlve sümbolitega. Võib-olla vähem peetakse Ameerikast kui vabaduse ja demokraatia sümbolist, millel oli suur mõju maailma muutumisele 18.-19. saj. vahetusel, kuid nagu “Postimees” kirjutas, on maailma suurima sõjalise jõu Ameerika Ühendriikide presidendi visiit kui igaühe meist “American dream” meie jaoks võrreldav tulnukate või Jumala külaskäiguga, mille kõrval kahvatuvad teised siinmail käinud keisrid, kuningad ja presidendid. Võimas 🙂

    Vasta

  6. Jolli
    sept. 04, 2014 @ 10:35:08

    Ei saa maha vaikida, et B.O. omab lisaks liidri-karismale ka suurepärst talenti kõnede pidamisel. Kasutas kõnes fakte Eesti ajaloost, mida keskmine eesti koolis käinud eesti mees vaevalt teakski… Selge, et kõned valmistatakse üldjoontes eelnevalt ette, aga sarnane pikk sujuvalt esitatud kõne on kindlasti kõnepidamiskunsti kullafondist. 🙂


    Selline tore iiri laul, lisaks eestlastele on B.O. ka iirlastele oma poiss. 🙂

    Vasta

  7. ckrabat
    sept. 07, 2014 @ 09:57:01

    Märt Väljataga: Obama – kas liiga nõrk või liiga võimas?
    http://arvamus.postimees.ee/2911803/mart-valjataga-obama-kas-liiga-nork-voi-liiga-voimas

    Vasta

  8. Trackback: Persona in fieri edekabel TOP-500 aastatest 2010-2016 | Persona in fieri

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

september 2014
E T K N R L P
« aug.   okt. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.

%d bloggers like this: