Ameerika Ühendriikide presidendid Eestis

@ckrabat
Kolmapäev 3. september 2014 läheb Eesti ajalukku, kui Maarjamaa paesele pinnale astub Ameerika Ühendriikide 44. president Barack Hussein Obama, mis peaks viitama eriliselt soojadele suhetele kahe riigi vahel. Tema eelkäija George W. Bush viibis Eestis 2006. aasta novembris, olles esimene Ühendriikide riigipea, kes külastas Eestit oma ametiajal. Postimees kirjutas, et “tema külastust suudaks varjutada vaid see, kui Eestis maabuksid tulnukad või… Jumal isiklikult.” George W. Bushi isa George H. W. Bush, Ameerika Ühendriikide president Eesti taasiseseisvumise ajal, on praegu 90-aastane, kuid pole Eestis kunagi käinud. Tema järglane Willam Jefferson Clinton käis Eestis peale ametiaega 2002. aastal, kui osales Äripäeva majanduskonverentsil. Kõige esimene Ameerika Ühendriikide president, kes on pärast ametiaega Eestit väisanud, oli aga 1929-1933 Valges majas elanud Herbert Clark Hoover, kes saabus rongiga Riiast läbi terve Eesti Tallinnasse 14. märtsil 1938 ja viibis seal umbes tunni ning kohtus president Pätsiga, enne kui liikus laevaga edasi Soome. Peale Esimest maailmasõda oli Hoover USA valitsuse Abi Administratsiooni (American Relief Administration – ARA) programmi direktor, mis jagas toiduabi Euroopa riikidele, sh Eestile. Selle eest sai temast 1921. a. Tallinna aukodanik.

Selle aasta mais möödus aga 200 aastat, kui 1814. aastal käis Tallinnas (Revalis) tulevane järjekorras kuues Ameerika Ühendriikide president John Quincy Adams, kes oli tol ajal USA suursaadik Sankt Peterburgis ja külastas Tallinna ühe konsulaartüli lahendamiseks. John Quincy Adams viibis Tallinnas kolm nädalat 1.-20. maini ja pidas ka väga põhjalikku päevaraamatut. Muuhulgas külastas ta 14. mail Kadrioru lossi. 1939. aasta mais, aasta peale Herbert Hooverit, külastas Eestit tollal 22-aastane Harvardi ülikooli üliõpilane John Fitzgerald Kennedy. Sellegipoolest kuulus ta juba ringi, kellest kirjutas seltskonnakroonika. Tema isa Joseph P. Kennedy oli samal ajal Ühendriikide suursaadikuks Londonis. Hilisem külma sõja ideoloog ja “Mr X artikli” autor George F. Kennan oli siis USA asekonsul Tallinnas ning kirjeldab tulevase presidendi külaskäiku oma mälestustes negatiivsetes toonides, sest Ameerika diplomaadid pidid korraldama kõrgseltskonna võsule sõidu sakslaste poolt okupeeritud Prahasse, mis neile sugugi ei meeldinud. Presidendina nimetas Kennedy Kennani suursaadikuks Jugoslaavias. Kennedy viibis Tallinnas kaks päeva ja peatus tõenäoliselt tänases linnavalitsuse hoones Vabaduse plats 7, kus elas teda võõrustanud USA suursaadik Eestis John C. Wiley. Eesti seltskonnakroonika ei teadnud Kennedyst midagi ja tema tegemisi rahvale ei valgustanud. 24. mail 1939 siirdus Kennedy edasi Nõukogude Venemaale.

Enne Teist maailmasõda olid Eesti ja Ameerika Ühendriikide suhted üsnagi pinnapealsed. Ameerika Ühendriigid oli üks viimased suurriike, kes Eesti omariiklust tunnustas, juulis 1922, poolteist aastat peale seda, kui seda jaanuaris 1921 tunnustasid mitmed teised tolle ajastu suurvõimud Belgia, Prantsusmaa, Itaalia, Jaapan ja Suurbritannia. Ainus Eesti Vabariigi suursaadik, kes aastatel 1923-25 Washingtoni ametisse määrati, oli teenekas diplomaat ja paljukordne välisminister Ants Piip. Hiljem ei peetud saatkonna avamist enam tarvilikuks ning Eestit esindasid konsulaadid New Yorgis ja San Franciscos. Teise Maailmasõja künnisel sai Ameerika Ühendriikidest üks olulisemaid riike, kes ei tunnustanud Eesti, Läti ja Leedu annekteerimist Nõukogude Liidu poolt ning Ameerika Ühendriikidesse jäid tegutsema nende riikide välisesindused. Kuna Eestil tegutsevat saatkonda ei olnud, siis läksid suursaadiku ülesanded peakonsulile New Yorgis. Kui Eesti 1991. aastal taasiseseisvus, siis jätkasid saatkonnad oma tavapärast tegevust. Sellest ajast peale on Eesti olnud Ameerika Ühendriikide suur sõber. Tuleb tunnistada, et USA on Eesti suhtes käitunud vanema vennana, kes küll hoiab oma väikest venda ja püüab teda kiusavate suurte poiste eest kaitsta, kuid hoiab tema suhtes ühtlasi teatavat distantsi. Ühendriigid tunnustasid taasiseseisvunud Eestit 2. septembril 1991, peale Venemaa Föderatsiooni (24.08) ja Euroopa Liitu (27.08), kuid enne Nõukogude Liitu (06.09), mis näitab taas teatavat ettevaatlikust siinsete poliitiliste otsuste suhtes.

2009. aastal, oma ametiaja esimesel aastal, pälvis Barack Obama avansina Nobeli rahupreemia, mida ei julgetud anda Ronald Reagani külma sõja lõpetamise eest, sest totaalse meedia poolt oli Reaganist maalitud pilt kui äärmuslikust tagurlasest. Barack Obama ilmus rahvusvahelisele areenile demokraatide imepoisina, harrypotterliku hea võlurina, kes pidi muutma tema eelkäija George Bushi jõukeskset poliitikat, lubades selle asemel palju diplomaatilisemat maailma. Lubaduse on ta täitnud osaliselt. Obama kõrvaldas ameeriklaste sajandi vaenlase Osama bin Ladeni ja viis Ühendriikide väed välja Iraagist, kuid nende asemel kerkisid Lähis-Ida avarustesse äärmuslased Islamiriigi rühmitusest. Tal õnnestus lähendada suhteid Iraaniga, kuid üks tema välispoliitilisi eesmärke, rahuprotsessi taastamine Iisraeli ja Palestiina vahel, ei ole õnnestunud. Praegu Iisraelis puhuvad tuuled ei soodusta kokkuleppeid ning Palestiina sõltumatuse tunnustamisrest Iisraeli poolt ollakse kaugemal, kui kunagi varem. Pärand, mille eelkäija talle maha jättis, oli ränk nii välis- kui sisepoliitilises mõttes. Obama põhitähelepanu langes USA sisepoliitikale, kus tema vapiloomaks kujunes tervishoiureform, kuid suur osa Ameerika ühiskonnast ei ole olnud valmis seda vastu võtma, pidades seda oma põhiõiguste rikkumiseks. Obamast loodeti uut John F. Kennedyt ja kuigi lõpliku hinnangu saab anda ajalise distantsi tagant, siis tundub, et temast saab üks president pikas reas, kes ei kukkunud presidendina küll läbi, kuid ei jäädvustanud end millegi erakordsega ka ajalukku.

Maailm ei ole Obama administratsiooni ajal muutunud turvalisemaks, kuid vaevalt, et selles võib otseselt süüdistada USA 44. presidenti. Inimesi on vahepeal liiga palju saanud ning nende arv kasvab hirmuäratava kiirusega, mis teeb nende ohjeldamise raskeks. Ta on omal moel püüdnud leida toimivaid lahendusi kiiresti kerkivatele kriisidele, kuid tema käed on olnud vana maailma pärandiga liiga seotud, et neid ka ellu viia. Obama rahvusvaheline poliitika ei ole olnud väga järjekindel ning ajuti ta on kõikunud sõja ja rahu vahel, äärmustest äärmustesse. Ameerika Ühendriikide mõjuvõim on kahanemas, sest tema sõjalisest võimsusest ei piisa, et tegutseda maailma sandarmina, mida paljud temalt ootavad. Samuti on esitatud tõsine väljakutse tema majanduslikule ülemvõimule. Sellegipoolest on ta endiselt maailma üks mõjuvõimsamaid riike ja jääb seda veel pikaks ajaks, kuigi ta peab taluma tihenevat konkurentsi. Millise sõnumi võiks president Obama jätta Eestisse? Ukraina sündmused ja sellega kaasnev meediakampaania on tugevasti suurendanud hirmu Maarjamaa paestel kallastel. Kui Obama selle hirmu ära võtab, siis on ta vägevam võlur kui Harry Potter. Ameeriklastelt oodatakse eelkõige sõjalist abi oodatavas pühas sõjas Venemaaga, aga kas Ukrainaga maadlev Venemaa on ikka piisavalt tugev, et rünnata Balti riike või suurendab see pigem laguneva impeeriumi agooniat, kes avastab ühel ilusal päeval, et kuningas on alasti? President Ilves on lubanud küsida Eestisse NATO alalisi baase, kuid kas poleks targem küsida ajutisi baase, kes lahkuvad siis, kui ida poolt ohtu pole enam karta?

Bruce Springsteen on toetanud Barack Obama valimiskampaaniaid