Burksiputkade lapsed II: kaks päevikut ja murtud hing

@ckrabat&jolli
Staarblogija Maerut Mannjaana (18 000 lugejat päevas) kirjutab blogisse:
Ühel päeval lendas Säsiliy Sofi burksiputka ette uue peikaga, kellega oli eelmisel õhtul teatri puhvetis tutvunud. Sellist eksemplari pole varem meie seltskonnas nähtud. Kujutage ette, poiss oli jõle lihvitud, lipsuga ja ülikonnas, “pestud-kustud-kammitud”. Selliselt ei julge isegi suitsu peale tuld küsida, rikub fassongi ära. Ma olen küll juba pikalt suitsu teinud, aga sellised parfümeeritud ja piparmündisuuveestatud tüübid haistan kaugelt ära, lõhnataju on mul nagu meie maja korstnapühkija kassil. Korstnapühkija kass, Zaitšik nimeks, on meil tegija, alati kui on palgapäev ja vana Korsten on end parki ära peitnud, leiab kass ta üles ja kaebab Korstna naisele ära. Seda nendevahelist praalimist ja klaarimist on pärast rõdult alati tore vaadata – nagu Mehhiko seebikas, ainult otse ja ilma pealelugemiseta. Kuhu ma jäin? Ah jaa, juuksuris käib selline dändi ilmselt iga kahe päeva tagant. Ees olid tal paksude mustade raamidega Versatsi prillid, nagu mõnel hipsteril, aga hipster ta ilmselt polnud, liiga korralik. Ilmselgelt memmekas nagu burksiputka ette kogunenud konsiilium kiirelt otsustas.

Noored sõitsid putka ette ühistranspordiga. Säsiliy Sofi ehk Sässu, nagu me teda siiani putka ees kutsusime, poiss-sõber rääkis meile mingit täiesti rändom juttu, et tema töötab kuskil udupeenes uuringuasutuses ja peab rahva eluga kursis olema, sotsioloogilised vaatlused ja suhtekorraldus, et mitte öelda pii ärr, nagu ta ütles. Pealegi olevat ühistranspordiga väga öko sõita, reostab linna õhku palju vähem ja hoopis tervislikum olevat ka. Selle pii ärri peale ristisin ta tagaselja kolmkomaneljateistkümneks. Kolmkomaneliteist pole mitte õllepudeli hind – nii pakkus Timo-Cevin, vaid Pii ja see oli mulle matemaatikatunnist meelde jäänud, kui ma veel noor olin ja koolis käisin. Timo-Cevinil aga oleks sellise haige öko-jutu peale äärepealt süda seisma jäänud. Timo-Cevin on tegelikult minu sõbrantsi Cärlyn-Angelina kutt, aga kui Kärts sõitis Marco juurde Milaanosse moemajja tööle, siis jäi Timm minu hoolde. Käib minu juures vannis ja pakun talle suppi ning halastusseksi, kui Cärlyn-Angelina ära on. Timm on tore poiss, tal on oma firma “Meeleheitel Ehitajad OÜ”, käivad Soomes tänavakive paigaldamas. Peale Soomest tulekut on tal alati pappi ja siis ta teeb ööklubis sõpradele jooki välja.

Säsiliy Sofi poisi nimi oli Sander Remo, mille peale Timm ta kohe San Remoks ristis. Pärast tuligi välja, et Sander Remo vanaema oligi telekast San Remo lauluvõistlust vaadanud, teate küll miski Totokotunjo ja Felitsitaa, haige värk, ning selle järgi lapselapsele nimi pandigi. Varem oli Sässu tõeline peoloom, seltskonna hing, kes oli alati valmis hommikuni pidutsema. Neid pidusid ei unusta ma kunagi – kogu burksiputka töökas kollektiiv pidas Sässust lugu ja see kutt, kes ta endale sai, oli õnnega koos. Kui meil pidu oli, ega me siis naljalt magama ei läinud, ikka kella seitsme või kaheksani panime välja.

Nüüd on juba aasta möödas, kui Sässu Sander Remoga käima hakkas, ja ta on täiesti muutunud! Sässuks kutsuda teda enam ei lubatagi, vaid alati peame välja hääldama Säsiliy Sofi, muidu paarike kohe solvub. Hüvasti peod, hüvasti ööklubid! Hüvasti burksiputka kutid! Sander Remo mõjutusel otsustas Säsiliy Sofi minna isegi tagasi õhtukooli, et pooleli jäänud haridusteed jätkata, sest Sander Remo naine peab haritud välja nägema. Kujutad sa ette! Kuidas teha sõbrannale selgeks, et see mees hävitab ta? Kirjutasin sellest feissbukki Cärlyn-Angelinale, et mis tema arvab? Me peame kaduma läinud sõbrantsi hinge päästma. Kärts ütles, et tõeline sõber peaks olema valmis kõigeks ja löö see Sander Remo Sässult üle. Tal muidugi hea rääkida, tema Marco on miljonär, sest tal on Milaanos moemaja. Neil on seal uhke elamine, milles Kärts on feissbukki ka pilte üles laadinud. Panen selle siia ka üles, kus Kärts on oma uue maja ees Milaanos. Kurat, see teema siin ajab mul sita praegu nii keema, et ma rohkem kohe ei või! Homme blogin edasi.

***

Juhtivspetsialist Sander-Remo kirjutab mustade nahkkaantega päevikusse:
Läksin Linnateatrisse etendust vaatama. Etenduse nime praegu enam ei mäleta, aga Linnateatri külastamist loetakse minu töökohas väga prestiižikaks, sest seal käib kogu meie kultuurieliit. Sellepärast käin ma ikka vahel teatris, sest pean töökaaslaste ees kultuurihuviga välja paistma ja suutma nendega igasugustel kunstiteemadel rääkida. Ega ma mingi niisama vend siis ei ole, ma teen muidu ikka tähtsat tööd ja suhtlen oluliste inimestega. Puhvetis sattus minu kõrvale istuma noor neiu ja meie vahel tekkis vestlus ja isegi väike lamuur. Välimuselt polnud sellel neiul väga vigagi, ainult silmade ümber olid magamatusest rõngad tekkinud. Pakkusin talle piparmündidražeesid ja üritasin temaga kultuurselt teatrist rääkida. Neiu nimi oli Säsiliy Sofi, aga etendusest ei mäletanud ta kahjuks suurt midagi, sest tal oli eelmine õhtu natuke pikale läinud, olid sõpradega hommikuni Hollikas pidu pannud ja Säsiliy Sofi oli vastu hommikut šottide võidujoomises ühelt välismaalaselt teatripileti võitnud. Peale rasket ööd oli ta alles etenduse ajal saanud välja magama hakata. Vaheajal püüdis neiu ennast aga teatri puhvetis mingi joogiga värskendada. Mina mängisin džentelmeni ja tegin talle kohe klaasi veini välja, ise ma tõesti üldsegi ei joo või kui siis ainult ülemuse käsu peale. Tühja, kui on ikka kultuurisündmus, siis pole mul kaunile neiule klaasist veinist üldse kahju. Selle peale oli tütarlaps sillas ja vaatas mind juba hoopis teise pilguga. Nii me tutvusimegi. See oli kohe nii nagu mingi keemia tekkis meie vahele, truu laav esimesest silmapilgust!

Varsti kolisime kokku minu ühetoalisse korterisse kesklinnas, sest me ei suutnud enam teineteiseta elada. Minu kõrval on Säsiliy Sofist saanud nagu uus inimene ning ta on hakanud oma hinge eest hoolt kandma. Varem ei olnud talle mingi probleem hommikuni pidu panna ja pärast terve tööpäev maha magada. Järgmisel päeval valetas ta ülemusele, et oli haige. Nüüd on piiga õnneks hakanud aru saama, mida tähendavad kalender ja kellaaeg ning temale selle selgitamisel pean tõesti ennast kiitma, sest minu jaoks on väga tähtis, et päev on kellast kellani planeeritud. Nii elab inimene täisväärtuslikku elu ega kuluta seda tühja-tähja peale. Kui päevaplaan on paigas, siis ei puutu ka Säsiliy Sofi enam nii tihedalt kokku oma vanade sõbrannadega, näiteks selle Maerut Mannjaanaga, kes ei ole kahjuks veel täiskasvanuks saanud ja kelle peas ulub tuul. Tõesti, see tibi on juba 28 täis, aga käitub ikka veel nagu oleks alles 18 ja käiks gümnaasiumis, kuigi gümnaasiumi pole ta elu seeski jalga tõstnud ning õhtukooli kümnes klass jäi tal samuti pooleli. Õnneks sain Säsiliy Sofi võõrutada enamusest halbadest harjumustest, millised tekivad siis, kui sinu sõbrannad on tühised inimesed. Nüüd olen Säsiliy Sofil mina ja see on juba hoopis kõrgem tase, sest mina olen noor, haritud ja edasipüüdlik, mitte nagu tema vanad sõbrad burksiputka juurest, kes elavad ühepäevaliblikatena laenust laenuni. Minul on ideed, visioon, missioon! Pidevalt mõtlen ühiskonna arengu peale. Näiteks need Prantsusmaa Mistralid, mis on kõigile pinnuks silmas ja mida tahetakse Venemaale müüa, samal ajal kui meil on probleemid Saaremaa praamiliikluse korraldamisega, kuid kuhu on uusi laevu hädasti vaja. Mul tekkis kohe idee, et ostame need Mistralid prantslastelt ära ja rahuolukorras paneme need mandri ja Muhumaa vahet käima. Sõjaolukorras aga oleksid laevad ja meeskond kohe käepärast võtta ning saaksime nad otse sõtta saata. Saarlased on ju vanad tuntud viikingid, saare veri ei värise, takust särk ei kärise, nagu juba minu vanaisa ütles. Tema oli ka saarlane.

Mina olen püüdnud Säsiliy Sofit viia igale poole, kus on kultuuri. Isegi kontserdile. Muidugi mitte mõnda labasesse ööklubisse, kus ta siiamaani käis, vaid tõsise muusika kontserdile, sellisele kus mängivad professionaalsed muusikud. Mina olen pärit muusikalembelisest perekonnast, sest minu isa Lemps oli nooruses muusik ja kõva bändimees. Geenid kanduvad järgmisele põlvkonnale edasi ja mina pidin juba varases nooruses mängima klaverit, viiulit ja flööti, tegelema feng-shui, ikebana ja aikidoga ning õppima ristpistes tikkimist. Paps räägib, et meie põlvkonnal on hoopis paremad võimalused ja kõik teed on meile lahti. Oma elust ta räägib nii: “Täitsa hämmastav, mida me muusika nimel kõike kannatama ei pidanud. Puust elektrikitarrisid, vakstust toole, kanderaamides ööbimisi, katkiseid kõlareid, liiga kitsaid nahktagisid, rauast treppredeleid, kõrgusekartust, viletsat pudeliõlut, ülelubjatud silikaatseinu, ära tulnud nuppudega ekvalaisereid, katkevaid kitarrijuhtmeid, asotsiaalseid naabreid, kunstnikke, purjus muusikakriitikuid, ebakompetentseid managere, transamehi, hipisid, eesti ööelu…. ja aga tegime ikka veel muusikat.” Selline väike repliik siis vahele. Aga nüüd on juba peaaegu öö käes ja peaks vist magama minema, Säsiliy Sofi viskas mind juba tuhvliga, et kaua sa tuld põletad, kell on juba pool kümme ja tahaks lõpuks magada kah. Homme on tööpäev.

Cärlyn-Angelina ning tema ja Marco maja Milanos.

Pilt Cärlyn-Angelina kontolt facebookis: http://images.placesonline.com/photos/52107_milano_shopping_di_tendenza_a_milano.jpg

september 2014
E T K N R L P
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.