Romantiline sõda

@ckrabat
Relvastatud konflikti jätkumine Ukrainas on pakkunud hulgaliselt semantilisi arutelusid, kuidas seal toimuvat nimetada – kas see on nüüd ikka sõda või midagi muud. Eesti julgeolekumuinasjutus maalitakse romantiline pilt sõjast, kui millestki erakordsest pühast üritusest, mille abil Tõde ja Õigust kehtestatakse. Selline vaatenurk on soodustanud rahvusliku militarismi teket, kus hea ja halb püsivad konstantsete suurustena ning selline mustvalge maailmapilt ei tunnista pooltoone – sõjas võitlevad head alati pahadega nagu Sõrmuste Isanda triloogias seisavad valged jõud vastamisi Sauroni musta kurjusega või siis Harry Potteri vastasseis lord Voldemortiga. Meie oleme otse loomulikult heade poolt ning meie püha kohus on igaveses sõjas mustade jõududega heade poolel võidelda. Paljuski on see teadmine sulam nõukogude sõjafilmidest ja Hollywoodi märulifilmidest, kus maailm jaguneb selgesti eraldatud piirjoontega heaks ja halvaks pooleks. Militarism on kuulutatud samasuguseks pühaks väärtuseks nagu Putini Venemaal ning pidev näpuviibutamine ja sellega kaasnev loreida-loo-rehalik tänitamine Euroopa suunas, kes polevat meie meelest piisavalt machod (sellised nagu Putin) ning ei võtvat sõda piisavalt tõsiselt, mis näib kujunevat rahvuslikuks harjumuseks. Eurooplased on ju Veenuselt, samal ajal kui meie oleme otse loomulikult Marsilt ja meil on sama uhked relvad ja autod kui ameeriklastel, kes on meie julgeolekumuinasjutus hea sõdur-kangelase võrdkujud.

Vaikselt hakatakse inimesi harjutama mõttega, et sõda võib tulla Euroopasse tagasi ning pöörata ümber Külma sõja järgse maailmakorra, millega kantilik unistus rahust näis Euroopasse olevat igavesti kinnistatud, kui mõned ajutised anomaaliad Balkani poolsaarel või endistel Nõukogude Liidu aladel välja arvata. Hirm on Euroopasse tagasi tulnud. Kolumnist Anne Applebaum püüab oma lugejaid veenda, et sõda Euroopas ei ole hüsteeriline idee nagu Robert Kagan on ülistanud ameerikalikku militarismi, vastandudes euroopalikule patsifismile, mis loeb rahu ülimaks väärtuseks ja mida võrdsustatakse mandumisega. Paljud ootavad suure sõja tagasitulekut, kuigi põhjused võivad olla erinevad. Paljud lihtsalt loodavad sõja arvelt teenida, sest sõjapidamine on tänapäeval kallis lõbu ning sõjalis-tööstusliku kompleksiga seotud firmad võivad relvakonfliktidest või võidurelvastumisest teenida hiigelkasumeid. Teised loodavad sõjajärgsetele ümberkorraldustele, kus on sogases vees kergem kalu püüda ning oma heaolu kindlustada nende arvelt, kes jäävad kaotajate poolele. Sõja tagasitulekut oodates on paljude pilgud lootusrikkalt itta suunatud ning Venemaa presidendis Vladimir Putinis nähakse võimalikku sõja Maaletoojat.

Eesti julgeolekumuinasjutus alustatakse sõjategevust trummide põrisedes ja fanfaaride huilates. Mütologiseeritud sõda kuulutatakse pidulikult välja, vaenupoole suursaadik annab vastasele teada, et nüüd ollakse sõjas, mille peale riigipea kuulutab välja sõjaseisukorra ning üldmobilisatsiooni, samal ajal alustavad vaenupooled džentelmenlikult ettevalmistusi teineteise ründamiseks. Päris elus käivad asjad väheke teistmoodi ning piir sõja ja rahu vahel on muutunud ähmaseks. Juristid seletavad: “Relvakonfliktiõigus ehk sõjapidamise reeglid hakkavad kehtima, kui kahe riigi vahel puhkeb faktiliselt relvakonflikt.” Probleem on selles, et kui 19. sajandil oli sõda laialdaselt praktiseeritav igati legaalne suhtlemisvorm kahe riigi vahel, mille põhjal tegi Carl Philipp Gottlieb von Clausewitz geniaalse järelduse, et “sõda on poliitika jätk teiste vahenditega,” siis juba sajand peale Clausewitzi sõlmisid Ameerika Ühendriikide välisminister Francis Kellogg ja Prantsusmaa välisminister Aristide Briand 1928 a. Kellogg-Briandi pakti, millega sõda kuulutati mittelegaalseks tegevuseks. Selle rahvusvahelise lepinguga ühinesid lõpuks 62 riiki, teiste seas Eesti Vabariik.

Lauri Mälksoo väitel on “sõja termini vältimine ajalooline, sest Teise maailmasõja ajal püüdsid agressorid igati vältida sõja kuulutamist ja siis asuski rahvusvaheline kogukond toimuvat hindama veidi objektiivsemalt.” See ei ole päris täpne olukorra kirjeldus, sest Teine maailmasõda oli veel viimane Euroopa kultuuriruumis levinud traditsioonide kohaselt läbiviidud sõjapidamine, kui sõjategevusele eelnes selle diplomaatiline väljakuulutamine. Hiljem on sõja diplomaatilisest poolest enamasti loobutud. Tõe huvides tuleb siiski mainida, et sõjapidamise reeglid kehtisid ainult nn tsiviliseeritud rahvaste vastu ning koloniaalsõdades keegi rahvusvahelise õiguse peale isegi ei mõelnud. Peale Teist maailmasõda muutus sõjapidamise keelustamine juba rahvusvahelise süsteemi lahutamatuks osaks. ÜRO põhikiri lubab relvajõudu kasutada ainult kahel juhul: 1) enesekaitseks; 2) ÜRO Julgeolekunõukogu mandaadi alusel toimuva kollektiivse julgeoleku operatsiooni läbiviimiseks, mille eesmärgiks on rahu jaluleseadmine kriisipiirkonnas rahvusvaheliste jõudude abil.

Maailmavaateliselt on Putini maailm Eestis levivale rahvuslikule militarismile lähemal kui euroopalik igavese rahu väärtustamine Immanuel Kanti vaimus. Rahvuslikku militarismi esindav ideaalmaailm on kirjeldatud selles loos ja seda mõtteviisi iseloomustab tüüpiliselt Trivimi Velliste tõdemus 2006. aastast: “Arvata, et sõda enam (siia) kunagi ei tule, on sama hea kui loota, et kellelgi õnnestub lõpuks ometi leiutada igavene jõumasin või kaevandada maapõuest absoluutselt puhast kulda. Arutleda võib küll selle üle, kui kaua õnnestub sõda edasi lükata, kui palju selle tiibu kärpida, millisel määral ja kuidas ohvrite arvu vähendada.” Karmo Tüür mõtestab Putini Venemaad kui “traditsionalismi, konservatismi mentaalsest impeeriumi, mis peab andma vastulööke globaliseerumise, tolerantsuse, jagatud väärtuste, kultuur-relativismi ja muude maailmakorda kõigutavate pahede vastu.” Sõdides Putini maailma eest sõdib Venemaa traditsioonilise riikluse ja rahvusluse, religioossuse ja komberaamistiku murenemise vastu, sest üleilmastumine ja riikide murdumine toovad kadu traditsioonilisele maailmapildile, kus jõud tagab õiguse. Kuna sõja vältimine on rahvuslike militaristide arvates ebamõistlik, siis on rahvuse ülim eesmärk uueks sõjaks valmistumine. Selline mõtteviis oli maailmas valitsev veel 19. sajandil, kuid maailma pöördumine ajalukku, millest minevikku kinni jäänud rahvuslikud militaristid unistavad, ei ole ratsionaalne.

Tänase Ukraina konflikti puhul pole oluline, kuidas seda nimetatakse, vaid kuidas sellele reageeritakse. Vastasel korral võib haigus edasi kanduda. Venemaa regulaarvägede osalemine konfliktis ei ole praeguses situatsioonis oluline, sest sõltumata sellest, kuidas me seda nimetame, on igal juhul tegemist illegaalse relvastatud konfliktiga, kus kannatavad tsiviilelanikud. Venemaa poolt pole märgata tegevust, mis võiks kaasa tuua kriisi ohjamisele, vaid sõjatehnika ja mässulised saavad vabalt piiri ületades siirduda Ida-Ukrainasse sõdima, mille kõrval humanitaarkolonnide saatmine jääb vaid mannetuks propagandatrikiks. Sõjategevuse peatamine peab aga kaasa tooma ÜRO ja/või OSCE egiidi all tegutsevate neutraalsete rahvusvaheliste rahujõudude paigutamise kriisipiirkonda, relvastatud vastupanust loobumise nn Donetski ja Luganski rahvavabariikide poolt ning Venemaalt pärinevate vabatahtlike kohese lahkumise Ukraina territooriumilt, mille järel on võimalik rahuloomeprotsessi käivitamine. Me võime sõda romantiseerida ning valmistuda viimseks võitluseks igavese tõe nimel, kuid sõjapidamise juures on selline konks juures, et sõda alustades tuleb see kindlasti ka võita. Muinasjutuline pilt võib reaalsete sõjakoleduste mõjul kildudeks puruneda ning sinu oma rahvas võib ühtäkki valgustatuks saada ning arvata, et stabiilne rahu on ikkagi parem kui võidukas sõda. Sellepärast peab Euroopa jääma oma väärtuste juurde ning mitte omaks võtma neid väärtusi, mida surub peale Putini maailm ja sellega adapteerunud rahvuslikud militaristid.

Stultoloogi märkmikust: kuidas lollid üksteist ära tunnevad?

@ckrabat
Stultoloogiaõpikust võime lugeda: “Esmapilgul tunduvad nad tavaliste inimestena meie keskelt, kuid neis peitub midagi tabamatut ja salapärast: eripärased žestid; salapärased mõistatuslikud laused, millest saavad aru ainult asjasse pühendatud; pilgud, mida gruppi mittekuuluvad ei mõista; spetsiifilised käemärgid ja kehakeel … Tuttav näoilme … õnnis naeratus … vandeseltslaslik silmapilgutus … ja siis saabub äratundmine! Ta on leidnud liigikaaslase!” Stultoloogilised leiud lubavad oletada, et lollid on karjaloomad, kellel on tugev kollektiivitunne ja neile on väga tähtis üksteisele sarnaneda. Kui alglollid kunagi reptiilide poolt Nibirult Maale toodi, siis laaditi nad maha Antarktikas, kust nad hakkasid karjadena läbi Aafrika ülespoole liikuma. Need, kes Antarktikasse paigale jäid, moodustasid sealsete päriselanike pingviinide kogukonna. Lollide teekond on kaardil hästi jälgitav, sest kui vaadata, kuidas IQ-skoorid on kaardile paigutunud, siis on näha, et mida põhjapoole, seda suuremaks IQ-number muutub. Pikal teekonnal jäi osa lolle lihtsalt tee peale maha, mistõttu põhjapool on lollide arvukus on vähemalt esialgu jäänud väiksemaks, kuid nende arvukuse järsk kasv võib sealgi proportsioonid paigast lüüa. Väliselt ei erine lollid kuigipalju reptiloididest ja inimestest. Muistsetest pärimustest teame, et jumalad lõid robotid oma näo järgi. Kuna aga lollidele on vastastikune küünarnukitunne väga oluline, siis on neile suure tähtsusega üksteist ära tunda ning kui see on visuaalselt raskendatud, siis avastavad nad uusi liigikaaslaste identimismooduseid.

Viimasel ajal on lollidel tekkinud idee identifitseerida end jääkülma veega üle kallates. Sarnasele ideele üles ehitatud identiteediketid levisid juba neukkuajal, kui identimist harrastati kirja teel ning iga kirja saanud loll pidi leidma veel teatud hulga lolle, kellele talle saadetud kiri edasi saata, sest muidu tabas teda needus või mõni muu kuritõbi. Nüüd on lollid avastanud äratundmiseks uue meetodi. Identifitseerimismängu reeglid näevad ette, et iga kapist välja tulnud loll saab esitada väljakutse veel kolmele lollile, kes peavad ennast jäise veega üle valama ning ennast lollina määratlema või siis köhima pappi amüotroofilise lateraalskleroosi (ALS) vastu võitlemisega tegelevale ühendusele. Haigusega võitlemise müüt on ilus, kuid see on silmapetteks juurde kleebitud, sest lollid arvavad, et nad tunnevad küll omad ära, kuid teised ei saa aru, et nad lollid on. Haiguse vastu võitlemiseks saab ju niisamagi pappi välja käia, ilma, et peaks end veega üle kallama. Paljud lollid üle terve maailma on jõudnud oma tõehetkeni. Nimekiri lollidest, kes on rahakotirauad kinni hoidnud ning ennast veega üle kallanud, on juba päris soliidne. Nende seas on näitlejaid, poliitikuid, sportlasi, treenereid. Idee on leidnud elitaarseid järgijaid ka Maarjamaa paesel pinnal. Identiteedikampaaniale on järgnenud juba mitmed kohaliku päritoluga lollid, kes on kapiuksed avanud ning end lollina märgistanud. Kui keegi peaks aga veega ülekallamisest keelduma, siis võib kahtlustada, et tegemist on mõne teise liigi esindajaga – inimesega või koguni reptiloidiga. Identiteedikampaania on nõudnud juba ka ohvreid: vigastada on saanud vähemalt neli tuletõrjujatkampaania algataja aga hüppas vette ja uppus.

Jäävee asemel võivad eriti lollid end üle valada ka rahaga. Kui lollidele on mingil põhjusel kätte antud rohkem raha, kui elamiseks vaja, siis on võimalik liigset raha kulutada näiteks reisimiseks ja/või poissmeestepidude pidamiseks. Näiteks tunneb tõelise lolli ära sotsiaalmeediasse postitatud palja tagumiku pildi järgi. Tõsi, selline lollide valideerimine on meie baltisaksa kultuuriruumis kasvanud inimesele veidi võõrastav ja levib pigem inglisekeelses maailmas, aga kui tõeline loll on oma istmiku paljastanud ja sellega pildile jäänud, on teistel poissmeestepidu pidavatel lollidel tavaliselt nalja nabani. Loodetavasti ei lõpe lolle eksportivatel riikidel lollidele makstav sotsiaalabiraha, sest muidu ei näeks lollid võõraid maid ja tsiviliseerimist (ehk siis stultiseerimist) vajavaid rahvaid ja ehe lollide kultuur võib niiviisi kängu jääda.

Huvitavaid tähelepanekuid elust on tuua liikidevahelise suhtluse kohta. Nimelt on totaalne meedia jõudnud äratundmisele, et presidendiproua Evelin Ilves on suudelnud reptiiliga, mis näitab, et liikidevaheline kommunikatsioon on võimalik. Lollidele on väga oluline, kui kõrgemale arengutasemele jõudnud liigid võtavad neid võrdväärsetena. Tanja Mihhailova on esitanud presidendiprouale väljakutse tulla kapist välja ning kallata end veega üle. Peagi saame näha, kas tegemist ikka on liikidevahelise kommunikatsiooni või said sumedal augustiööl kokku kaks reptiili ning tegemist on hoopis liigisisese paaritumismänguga. Kindlamalt saab seda väita küll alles siis, kui proua Evelin siirdub reptiilimune välja hauduma. Mis sai Eveliniga suudelnud reptiilist? Nagu me kultusseriaalist V väga hästi teame, siis on reptiilide paaritusmängud väga julmad, mille käigus emane reptiil sööb isaslooma lihtsalt ära. Kui aga Evelin end jääveega üle valab, võib meie süda rahul olla – küllap magab augustiöine tulnukkülaline kusagil maa all lihtsalt peatäit välja.

Lollide valmistamine 🙂

Pilt: http://i42.tinypic.com/sfi3v4.jpg

Totaalne meedia V – arvamusliiderdajad ja preestrite klassi sünd

@ckrabat
Kultusfilmis “They live” leiab töötu mees John prillid, millega on võimalik vaadata kaadri taha. Ta näeb, et paljude kaaskodanike tegelik välimus on hoopis teistsugune ning ühiskonna eliidi moodustavad tulnukad, kes sarnanevad inimestega üksnes läbi nende loodud illusiooni. Telekanalite ja reklaamide kaudu edastatakse inimestele varjatud sõnumeid, signaale, mille abil vabastatakse nad mõtlemisest ning allutatakse Maa vallutanud tulnukrassi korraldustele – obey (allu); consume (tarbi); conform (mugandu); marry and reproduce (abiellu ja paljune); buy (osta); watch TV (vaata televisiooni); no thought(ära mõtle); do not question authority (ära kahtle võimudes); submit (alistu) jne. Nii võimaldasid inimesed tulnukrassil valitseda maailma, sest signaalidele alistuda oli mugavam. Veelgi enam, paljud neist aitasid kaasa, et signaalid leviksid ning need üksikud, kes eraldusid massist ja signaalidele ei allunud, saaksid karistatud ning hävitatud. Võib-olla lootsid nad ise ühel ilusal päeval saada tulnukatega võrdseteks. Tulnukate eesmärgiks oli tekitada olukord, kus nemad elavad, aga inimesed magavad – they live, we sleep. Kui me vaatame maapealset süsteemi, siis võib leida palju sarnasusi: ka inimühiskond on üles ehitatud kuuletumisele totaalse meedia poolt levitatavatele signaalidele ning oluliseks on muutunud just see, kellele on usaldatud koht puldi taga, mille kaudu edastatakse signaale, kuid signaalid ise on alati samad. Viimasel ajal on totaalne meedia oma pürgimustes võimule hakanud üles ehitama talle kuuletuvat arvamusliiderdajate klassi, kes õpetab rahvast õiget moodi mõtlema. Täna, kui jumalad on lahkunud Maalt, edastab Olümpose tipus asuv saatja aga endistviisi neid samu signaale nagu siis kui jumalad olid meiega ning kirikute asemel vahendab signaale jääkeldrites ning ümarlaudades pesitsev uue ajastu preesterkond, arvamusliiderdajad.

Hiljuti toimusid Paides isegi arvamusliiderdajate päevad, kuhu aeti üle Eesti kokku inimesi, kui nad ikka olid inimesed, kes võtsid heaks midagi arvata. Andrus Kivirähk toob välja huvitava paralleeli profisportlastega: “See sarnaneb spordi professionaliseerumisega: ürgjõuga maamehest, kes vahel harva adra käest laskis, et minna külatanumale maadlema, ja siis jälle oma põldu edasi kündis, kujunes sponsorite logosid kandev tegelane, kelle jaoks sport oligi põhitöö. Nii kipub olema ka kodanikuaktivistidega.” Niimoodi võib täheldada uue preestrite klassi sündi – totaalse meedia poolt sertifitseeritud arvamusliiderdajaid, kes vahendavad inimestele jumalate käske – obey, conform, marry and reproduce. Nagu teada, on tee lihtrahvast Olümposeni pikk ning seetõttu vajatakse vahemehi, kes jumalate sõnumit mäe jalamile edastaksid. Kunagi aegade hämaruses tekkis preesterkond, kes pidi zigurati tipust jumalate sõnumit alamatele klassidele, inimestele ja lollidele, vahendama. Kui jumalad lahkusid Maalt, jäi preesterkond alles ning hoidis ülal müüti, sest sellest sõltus nende leivapaluke. Jumalad lahkusid, kuid inimesed ja lollid kuuletusid nüüd juba müüdile ja võtavad endistviisi vastu Olümposelt tulevaid signaale, mida nüüd juba vahendavad arvamusliiderdajad: obey, conform, marry and reproduce! Arvamusliiderdajad näevad välja peaaegu nagu meie, tavalised inimesed, ja see tekitab usaldust, kuid nad on alati käepärast võtta kui on vaja likvideerida lõhe võimu ja vaimu vahel ning kehtestada võimu primaarsus vaimu üle – neli jalga hea, kaks jalga parem! Totaalse meedia poolt toodetud arvamusliiderdaja oluline tunnusjoon on tema müüdavus, et väikese papi eest oleks ta valmis müüma oma usud ja tõed.

Totaalse meedia üks võimuinstrumenti on Novgorodi WC – võimu kindlustamiseks peavad nad hoolitsema selle eest, et kõige valjemini, üle mägede ja orgude, kõlab geneetiliselt muundatud robotite ehk lollide hääl. Totaalse meedia poolt kontrollitav süsteem toimib kindlal võimujaotusel: sortsid (kontrollijad), libainimesed (arvamusliiderdajad), leheneegrid (meediabürokraatia), lollid ehk tarbijad (meedia abil toodetud ühemõõtmelised inimesed). Paradoksaalselt on isehakanud eliit ehk sortsid huvitatud mitte rahvaarvu vähenemisest, vaid selle mõõdutundetust kasvust – sest see annab lollide häälele mitu detsibelli juurde. Marry and reproduce: nii toodetakse kuulekat massi, kes lisab Olümpose isehakanud jumalate võimule autoriteeti. Kui noor-eestlased soovisid väikeset rahvaarvu tasakaalustada sellega, et see rahvas saab kord suureks vaimult, siis sajand hiljem on see loosung väärtusetuna kõrvale heidetud ning Novgorodi WC-l kõlab valjuhäälselt lollide hääl: “Me ei saa kunagi suureks vaimult, sellepärast peame saama suureks rahvaarvult!” Massis peitub jõud, mis hävitab helged mõtted. Aastal 1927 oli inimkonda planeedil vaid kaks miljardit. Kõigest kaheksakümmend viis aastat hiljem on neid juba seitse miljardit ning paljunemine jätkub kiirenevas tempos. Rahvaarvu kasvu on meediasignaalide abil üritatud põhjendada eluea tõusu ja kvaliteetsema arstiabiga, kuid huvitaval kombel kasvab rahvaarv just seal, kus kvaliteetne meditsiiniabi on raskesti kättesaadav, aga laste suremus püsib kõrge. Kust tuleb rahvastiku ülejääk? Oleme siin ringkonnaülemaga juba rääkinud lollide valmistamisest. Võib-olla tuleb rahvaarvu järsk tõus kohapeal valmistatud lollide tööstuslikust tootmisest? Pole võimatu, et salamahti tollivaba kaubana on Nibirult toodud ka mitmed uued partiid alglolle, kuid loomuliku sündivuse kasvu ning eluea pikenemisega on rahvaarvu massilist kasvu seletada raske.

On tähelepandav, et rahvaarvu järsk kvantitatiivne kasv pole kaasa toonud kvalitatiivset murrangut. Suureneb hoopis tarbijamentaliteeti ühemõõtmeliste inimeste armee. Ühemõõtmeliste inimeste mõiste võttis kasutusele möödunud sajandi uusvasakpoolne saksa-ameerika filosoof ning 1968. aasta üliõpilasrahutuste vaimne isa Herbert Marcuse: “Ta iseloomustab 1960.-ndate Lääne ühiskonda kui äärmuseni tehniseeritud ning bürokraatlikku, mis toodab ühemõõtmelisi inimesi. Ühemõõtmeline inimene pole aga seesmiselt vaba: ta on vaimselt kurnatud ja allutatud väljastpoolt tulevatele käskudele ja keeldudele. Kuid ise ta ei märkagi, et tegutseb välissunduse mõjul. Samal ajal peab ta end õnnelikuks ja on oma eluga rahul.” Ühemõõtmelised inimesed ongi uue aja tööstuslikult toodetud lollid – robotid, keda samastatakse inimestega, kuid kõik inimlik on neile võõras. Ühemõõtmeliste inimeste elu on allutatud käsklustele: obey; consume; conform ; marry and reproduce; buy; watch TV; no thought; do not question authority; submit; stay asleep; eat; work eight hours … Marcuse, kes oli kriitiline nii lääne ühiskonna, kuid ka nõukogude tüüpi kommunistlike režiimide suhtes, eelistab anarhistlikku organiseerumatut vastupanu kollektiivsetele aktsioonile, piiramatut individualismi: “Ärge organiseeruge!”, sest ühiskond peaks liikuma suurema vabaduse poole ning kollektiivides kujundatud sotsiaalsed väärtused on sellele takistuseks. Ühemõõtmelisus on mitmusliku maailma surm. Huvitaval kombel edastab televisioon tundide kaupa Hollywoodis toodetud ajuvabasid komöödia- ja märulifilme, kuid ühiskonnakriitilised teosed “They live” leiavad harva tee massideni jõudvatele teleekraanidele …  sest nad ei edasta õigeid käsklusi. Seegi on poliitika!

Uus maailm, uued käsud …

Pilt aadressilt: http://i.imgur.com/RsrSFr3.jpg

Filosoofia entiteetide avaldumine: teadmise standardkäsitlus

@ost ia sueeb
Tuginedes Mario Rosentau töödele, on väidetud, et teadmiste standardkäsitluse ehk bikonditsionaali kohaselt peab see, mida nimetatakse teadmiseks, olema ka tegelikult teadmine ja vastama piiratud hulgale tarvilikele tingimustele. Kui need tarvilikud tingimused on olemas, siis võib kokkuvõttes öelda, et see ongi teadmine ja kõnealused tarvilikud tingimused moodustavad ühtlasi vaadeldava asja olemasoluks küllaldase tingimuse. Bikonditsionaali kohaselt moodustavad teadmise olemasoluks küllaldase tingimuse järgmised tarvilikud tingimused: esiteks peab isik uskuma seda, mida ta arvab teadvat; teiseks peab see, mida isik usub, olema reeglipärasel viisil õigustatud; kolmandaks peab see, mida isik usub, olema tõene. Neile kolmele lisandub üks lisatingimus: õigustamine tingib selle, et usutav ja tõene ei ole pelk kokkusattumus ning see viimane määrab finaalsel viisil kogu bikonditsionaali. Seega on teadmise sisuks usutav, õigustatud ja tõene väide. Bikonditsionaali kohaselt on võimalik tunnistada teadmiseks antud infot. Ilma bikonditsionaalita antud info või geniaalne lahendus võib moodustada filosoofilise artefakti.

Antud info nähtuste kohta maailmas leiab põhjenduse aine, vormi, eesmärgi ja tagajärje omaduse kaudu. Neljakordse kausaalsuse õpetuse juured ulatuvad Aristoteleseni. Causa materialis on põhjus, mis annab esemetele materiaalse põhjenduse. Causa formalis on põhjus, mis annab mateeriale vormilise põhjenduse. Causa finalis on põhjus, mis annab mateeriale ja vormile põhjenduse eesmärgi kaudu. Causa efficiens on põhjus, mille alusel saab põhjendada eesmärgi transformatsiooni tagajärjeks, tulemuseks ja mõjuks. See viimane määrab finaalsel viisil kogu kausaalsuse, liigitudes inimesse puutuvaks olemiseks.

Informatsioonile füüsika poolt antud üldistatud mõõtmistulemused lubavad rääkida neljast objektiivsest interaktsioonist ehk omadusest. Need on gravitatsioonijõud, elektromagnetjõud, nõrk ja tugev jõud. Teadusliku maailmapildi kohaselt kujunevad keemilised omadused aatomi füüsikaliste omaduste mõjul, näiteks kaal ja tugevus. Inimliku tajuvõime omadused, näiteks maitse, lõhn ja värv, kujunevad aga keemiliste omaduste mõjul. Omadused, mis liigituvad inimesse puutuvaks olemiseks, võimaldavad inimesel toimida maailmas, rakendades neid omadusi mõtlemisvõime teenistuses teatud efekti saavutamiseks. Filosoofia tegeleb nähtuste ja teadmiste põhjendamisega teatud tulemuse nimel.

Filosoofia opereerib suurustega, mida nimetatakse mõisteteks. Teatavasti nimetas Kant mõisteid mõistuse faktideks. Erinevalt matemaatikast või loogikast tegeleb filosoofia mõistete olemusega, mitte tähendustega. Mõiste on mõtlemise loogiline vorm, mis peegeldab eseme olulisi tunnuseid. Mõisted on oma psühholoogiliselt koosseisult väga lähedased kujutlustele, sellepärast öeldakse ka, et mõiste on kujutluse kõrgeim aste. Filosoofia seisukohalt pole tähtis, kas mõiste on kujutluse kõrgeim aste, oluline on vaid mõiste võime haarata nähtusi.

Oluline on tuvastada, millise hulga nähtusi mõiste haarab. Tähelepanu tuleb pöörata mõiste sisule ja mahule. Mõiste sisu määrab need tunnused, mis on nähtusele või ühte liiki nähtustele ühised ja iseloomulikud. Iga mõiste sisu on alati üldistus. Mõiste sisu on määratud tunnuste poolt, mis on omased vastavale nähtusele. Kuid selgitada tuleb ka seda, kui palju nähtusi teatav mõiste haarab. Seda tehakse mõiste mahu kaudu. Mõiste maht on nende esemete või nähtuste kogu ehk klass, mõiste sisude summa. Mõistena mõistetakse tavaliselt üksiksõna, terminit või arvu, aga mõiste võib tähistada ka sõnade kogumit, näiteks lauset, või isegi teksti, näiteks haiku või muu pildi seletus. Samuti võib mõne seaduse üldosa omandada mõiste tähenduse, näiteks karistusseadustiku üldosa, millest võib rääkida kui mõistest.

Samasuse seadus loogikas nõuab, et mõiste peab olema adekvaatne, see tähendab, et temast tuletatavad järeldused peavad vastama neile nähtustele, mida mingi mõistega haarata soovitakse. Ebaadekvaatsetest mõistetest on võimalik vabaneda, kasutades üldtunnuste ja eritunnuste spetsifikatsiooni. Mõiste, mis haarab rohkem esemeid ja omab vaesema sisu, on soomõiste ehk mõiste genus-tunnus. Seda iseloomustatakse soo üldtunnuse kaudu. Kõrgeim soomõiste, millele subsumeeritakse teised mõisted, on summum genus. Mõiste, mis haarab vähem esemeid ja omab rikkama sisu, on liigimõiste ehk mõiste species-tunnus. Seda iseloomustatakse liigi eritunnuse kaudu kui diferentia specifica. Kõige madalam liigimõiste, millele saab subsumeerida veel ainult individuaaltunnuseid, on infima species. Näiteks mõisted olemine ja mitte-olemine on soomõisted, sest olemine on viimane, mille järgi saab küsida. Olemine on summum genus filosoofilises mõttes. Seega saab mõistetavaks filosoofia nimetamine emateaduseks, millest kõik teadused on sündinud.

Emateadusena on filosoofia sotsiaalne uurimisprogramm, mille mõisted kujutavad endast heuristilisi printsiipe. Heuristika on teoreetiline uurimistöö ehk avastamiskunst. Mõistele kui heuristilisele printsiibile vastavat väidet nimetatakse hüpoteesiks. Hüpoteesi võime defineerida kui induktsiooni kaudu saadud problemaatilise iseloomuga deduktiivset lauset. Toodud võtted, mõistete mahu, sisu, heuristika ja hüpoteetikaga arvestamine, aitavad meil kontrollida mõistete adekvaatsust ehk vastavust tegelikkusele. Tuleb tunnistada, et vaevalt oleme võimelised kontrollima kõiki mõisteid, isegi arvutusvõimsuse kasvades. Teatud osa mõistetest osutuvad paratamatult puudulikeks, sest infotehnoloogias kehtivad seaduspärasused opereerivad toimunud sündmustega. Üldiselt kehtib reegel, et mõisteid tuleb pidada seni adekvaatseteks, kuni puudub alus väita, et mõiste on ebaadekvaatne.

Tänapäeval väidetakse, et mõistetel puuduvad tõelised olemused, sest mõistete adekvaatsust pole võimalik kontrollida. Filosoofia käibesse tuleku ajast tänapäevani on teiste mõistesüsteemide üldistustase jäänud filosoofia omast madalamale tasemele. Inimene kohaneb reaalsusega seda paremini mida üldisemaid ja ühtsemaid eristamisvõimalusi omab mõtlemine. Kuigi infotehnoloogia arenguga võib kaasneda mingi uue eristamisaluse avastamine, oleks selle jõudmine mõtlemise üldistusvõimeni ebaadekvaatne. Tehnoloogia ja kunsti eristamisaluste üldistustase jääb filosoofia omast madalamale tasemele, sest filosoofia on ajaliselt hilisema tekkega, ega saa seega viia paljude inimeste mõtlemist kõrgemale üldisemale astmele.

Filosoofia üldistustase on finaalne ehk eesmärgist määratud, kuna võimatu on välistada saabumisel isiku tulekut, kes on seni jäänud tulemata. Saabumisel isik, olles teatud olutervikuna ka filosoofia esemeks, kehastab lahkujatest maha jäävat keskkonda. Võimalik on teha kõik selle nimel, et meist jääks maha pärimisväärne keskkond. Meie tegevuse puutemoondest siginenud sotsiaalne aine, mis jääb lahkudes pärijatele, keskkond, milles neil tuleb elada, võib olla puhta vee ja õhuga ning väärikate inimsuhetega. Antud info saab nõnda lisandväärtuse: mitte lihtsalt saadud või avastatud info, vaid kehtivaks hetkeks märgitu info. Meie jaoks pärijatena on nende müütide teleoloogiline kausaalsus kadumatu.

 

Miks võiks keegi soovida õpetada riigikaitset II: siil peeglis

@huviline
Riigikaitse tähendusväli on kõikehõlmav. Sõja puhkedes saab sellest puudutatud kordades rohkem inimesi, kui võis osalejaid olla öölaulupidudel eelmise aastatuhande viimase sajandi lõpukümnenditel või summas 2014. aasta laulupeo „Puudutuse aeg“ kõik osalejad ja pealvaatajad. Riigikaitse suurüritus „Siil 2015“ toob esmakordselt kokku militaarala asjatundjad brigaadi tasandil, kes täidavad sellega nii lühi- kui pikaaegseid eesmärke. Samal ajal valitsevad ühiskonnas rahuaegsed meeleolud, palju ebaselgust ja poliitiline mugavus jätkata senisel viisil. Kuigi sõda käib meie külje all Euroopas, jätkatakse endise retoorikaga ja ettevalmistatud kavade kohaselt. Ometi on selgunud, et Venemaa saab rahvusvahelisest õigusest teistmoodi aru kui lääs.

Filosoofiline probleem tekkib teisiti kui vaidlema õhutavas ja vastandlikest konfliktolukordadest tõde otsivas debatis. Võrreldes traditsioonilise ja tavapärasega on filosoofiline lähenemine mittetraditsiooniline, kuna filosoofia tekkib alati müüdist hiljem. Traditsioonid ja müüdid on sotsiaalses ühiselus vältimatud ja riik ning õigus on sellepärast traditsioonilised. Inimesed käituvad traditsiooniliselt, mis on reguleeritav ja seetõttu on saanud võimalikuks seaduste sõnastamine või inimmõistust kopeeriva infotehnoloogia ja võrgustike rajamine. Tasub aga tähele panna, et lisaks müüdile on ka müüdiloome protsess tavapärane, toimides eeskätt müütide purustamise teel. Originaalset müüdiloomet, geniaalseid lahendusi, esineb harva. Palju lihtsam on olemasolevaid mõttestampe kritiseerida. Filosoofiline probleem tekkib siis, kui küsida, mille nimel me midagi teeme.

Ühte traditsioonilist ja huvitavat arvamust vabariigi kaitse põhjenduseks võib lugeda Rein Raua artiklist „Riik kui peegel“, kus väidetakse, et inimene, kes üritab alati jääda enamuse poolele, ei saa tegelikult olla vaba, sest vabaks teeb meid vabaduse teostamine. Artikli mõtte teisendus võiks olla järgmine. Riigikaitseõpetaja kui autoriteet kirjeldab sõda õpilasele, kes usub, mida talle räägiti. Sõja ajal aga ilmneb, et sõda on palju jubedam kui talle räägiti ja isik kaotab oma usu – „tunne, nagu vaataks ta peeglisse, aga ei näeks seal mitte midagi.“ Artikli eesmärk on veenda lugejat, et igaüks võiks riigipeeglisse vaadates seal ka ennast näha. „Rein Raud: Aga kui riik oleme meie, siis tähendab see ju ühtlasi, et keegi meist ei tohiks riigi peeglisse vaadates muretseda, kas ta seal ka midagi näeb.“ Vaevalt, et keegi tahab peeglisse vaadates seal just õda näha, sest keegi ei soovi näha vägivalda, mida sooritatakse ilmsüüta inimeste, tsiviilelanike, kallal.

Riigikaitseõpetaja ülesandeks on seega võimatu missioon, kirjeldada usutaval moel peegelpilti, mida keegi näha ei soovi. Kuna riigikaitse tähendusväli on kõikehõlmav, siis selliseid ebasoovitavaid pilte on teisigi. Nii tuleks küsida, kas Vabariigis esineb tegelikult tahe näha riigipeeglis kooseluseadust? Kas homoseksuaalsed inimesed soovivad näha riigipeeglis oma pilti? See tundub ebausutav, sest „kõik inimesed on sündinud Genuas!“ (Jaan Kross). Riik, mis tegeleb üha enam „tõbraste, virisejate ja pugejatega“, samuti nagu samasoolistega, kaotab üha enam väärtust, mille nimel võiks keegi soovida vabariiki kaitsta. Filosoofiline, mittetraditsiooniline vaade vabadusele seisneb kaitsevalmiduses. Mille nimel võiks keegi olla valmis oma riiki kaitsma? Inimene on seda vabam, mida selgemini ta teab, mille nimel riiki, perekonda, ise ennast kaitsta. Kooseluseaduse vastuvõtmisel hakkab riigipeeglist paistma siil ja riigikaitse õpetaja missioon muutub veelgi võimatumaks.

Miks võiks keegi soovida õpetada riigikaitset?

@huviline
Peavoolumeedia on tegelenud diskussiooni – kas riigikaitseõpetus peaks olema vabatahtlik või sunniviisiline – ülespuhumisega, mis on riigikaitseõpetuse teema juures kui mitte täiesti ebaoluline, siis vähemalt teisejärgulise küsimus. Seejuures on üks riigiametnik (Hellar Lill) asunud kaitsma vabatahtlikku riigikaitseõpetust koolides, teine riigiametnik (Urmas Sutrop)toetab sunniviisilist õpet. Kodanikena pole meil võimalik sellest diskussioonist mingit sotti saada ning kõik taandub debatiks debati pärast, isegi kui peavoolumeedia võib soovida antud väidet ümber lükata. Fakt jääb faktiks, riigiametnikud ei tea, mille nimel on riigi kaitsmine väärikas tegevus ja miks võiks keegi soovida õpetada riigikaitset.

Õpetaja ülesanne koolis on õpilaste kasvatamine ja valgustamine, edastades teadmisi ja elukogemust, et õpilased, leides ennast vastuolulises maailmas, jõuaksid mingile selgusele, millele on võimalik kindlaks jääda. Sellise ühiselu vormi kaitse, nagu seda on riik, pole kindlasti iseenesest selge ning rahuajal isegi mitte tajutav. Maailmas regulaarselt kuhjuvad pinged, mis tavapäraselt saavad lahenduse sõdade kujul, vajab mõtestamist ja kõige paremini saab seda teha riigikaitseõpetaja. See on lühivastus küsimusele, miks keegi võiks soovida hakata riigikaitseõpetajaks, mis aga jätab lahtiseks küsimuse, mille nimel riik üldse väärib kaitsmist. Poliitiline mudamaadlus ja lehmakauplemine on ju vältimatu, aga see võib ähmastada kodanike silmi. Kas sellist riiki on mõtet kaitsta, mille ametnikud näevad kõike maailmas toimuvat üksnes omaenda ametipositsioonilt ega oska näha tervikpilti?

Ametnikud pööravad riigi ja rahva igipõlise vastasseisu näilisesse mugavustsooni, uinutades vähem uniseid isikuid elatustaseme tõstmise ideega või debatiga debati pärast. Õige oleks otsida rahva ja rahvaesindajate (Riigikogu) ühtsustunnet, mitte pidades oma riiki vaeslapse kombel absoluutseks väärtuseks. Riik pole sotsiaalselt midagi head, pigem hulk piiranguid, mis rahvast kammitsevad. Kuigi ajaloos pole julgeoleku tagamiseks riigist paremat vahendit seni kaheldamatult leitud, oleks väär see tõdemus dogmatiseerida. Vanad roomlased ütlesid rahvas ja senat. Ühstustunde tekitamine väldiks selliseid väärnähtusi nagu riigi sümbolitega liialdamine, riigi tähtsuse rõhutamine, tseremoniaalsuse ülistamine ja harras uskumine kõrgetesse ametnikesse – annab jumal ameti, annab ka mõistuse. Nimetatud nähtused on riigi potentsiaali puhas raiskamine, mis viib lõpuks tasalülitatud poliitikani. Tasalülitatud poliitika tähendab, et kõik poliitikud mõtlevad ühtemoodi ja mängivad samade mängureeglite järgi, rahva rolliks jääb aga vastata lõputule hulgale sotsioloogilistele küsitlustele ja usaldusuuringutele. Mingist ühtsusest rahva ja senati vahel pole võimalik rääkida.

Lahenduseks saab siin olla riigikaitse filosoofiline põhjendus. Filosoofia keskmõiste on saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, kuid kelle saabumist ei saa välistada. Persona in fieri, “saabumisel isiku“, juured asuvad pärimisõiguses. Testaator ehk pärandaja, teeb testamendiga surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Ta võib oma vara jätta veel mitte sündinud pärijale, “saabumisel isikule“, kellel veel ei ole pärimisvõimet. Saabumisel isik, kes teatud olutervikuna olles müüdi esemeks, teeb kõik selle nimel, et jätta endast maha pärimisväärne keskkond. Oluline on meie tegevuse puutemoondest siginenud sotsiaalne aine, mis jääb lahkudes pärijatele, keskkond, milles neil tuleb elada. Meile pärijatena on need müüdid kadumatud ja finaalsed.

Haarates ohuolukorras riigi kõikki kodanikke, vajab riigikaitseõpetus ühtseid aluseid, mille väljatöötamisega ongi Kaitseministeerium tegelenud. Arusaamised on ju igal inimesel erinevad. Ühtne õpetamise ja tegutsemise alus võib aidata sellise ohuolukorra tekkides leida mõistlikke lahendusi, parimal juhul isegi ohu tekkimist ära hoida. Kuigi sageli ei sõltu ohtliku olukorra tekkimine aga üksnes meist endist. Näen sellepärast riigikaitseõpetaja rolli selles osalevate riikide maailmatandril toimuvas etenduses, mille nähtaval toimel poliitilised jõud oma otsuseid langetavad, palju olulisemana meedia rollist, vahet pole kas peavoolu- või kõrvaltänavameedia. Asi seisneb selles, et meedia ei kujunda lugejate väärikust, vaid tema olemuseks on uudistevoog, mille elemendid korduvad ajast aega. Pedagoogika seevastu saaks ja võiks seda teha, sest väärikuse olemuseks on elukogemus.

Eesti elukogemus väärtustab vabadust ja riiki kui vabariiki, millest riigiametnikud ei pruugi aru saada, sest nende ametikoht on üldjuhul kõikumatu. Vabadus aga tähendab igapäevast võitlust oma väärikuse nimel. Vabariigi kaitse saab olla resultatiivne üksnes piisava kaitsetahte ja teadmiste olemasolul, kui tegutsemise eesmärk on isikule arusaadav. See oleks laiem, filosoofilisem põhjendus, miks võiks keegi soovida õpetada riigikaitset. Kaitstav riik peab väärima kaitset. Ilmselgelt on Eesti Kaitsevägi jätnud selle pisiasja tähelepanuta, kavandades 2015. aasta suurõppust “Siil” brigaadi tasandil. Filosoofilise põhjenduse kahe silma vahele jätmine on suur viga, sest jätab ebaselgeks, mille nimel tegutseme.

See põhjatu Venemaa turg …

@jolli&ckrabat
Viimasel ajal on rahvast ärevile ajanud Venemaa poolt lääneriikidele kehtestatud piirangud põllumajandussaaduste sisseveole – looma- ja sealihale, puu- ja juurviljadele, linnulihale, kalale, piimale ja piimatoodetele, mis sovjettide poolt üles pekstud hirmude kohaselt pidavat meie põllumajanduse hävitama mitu korda efektiivsemalt kui Mart Laar, kes on neukkumütoloogia järgi eepiliseks põllumajandusvaenlaseks kuulutatud. Tegelikult hävitas põllumajanduse Eestis muidugi juba palju varem kommunistide kehtestatud kolhoosikord, aga keskmise neukku vene viinas lahustunud ajurakud nii peeneid kausaalseid seoseid paraku enam ei taba. Vabaturumajandusega kadusid tublide talumeeste küüditamiste ja mõrvamistega ära hirmutatud maainimestest sotsialistlikul alusel vägivaldselt  loodud ühismajandid, kust hiljem sovjetirežiimi pehmenedes, “vanal heal Brežnevi ajal” – ajal, mida neukkud pisarsilmil mäletavad kuldse nõukaajana, oli alati võimalik head ja paremat koju kaasa võtta. Seda tegevust tuntakse tänapäeva vabaturumajanduse tingimustes aga varastamisena.

Neukkud on jõudnud juba unustada, et alguses, siis kui Stalini ajal ühismajandid loodi, see nii ei olnud. Kui pereema võttis kolhoosipõllult kolm külmetanud kartulit kodus nälgivatele lastele, siis saadeti ta sm. Stalini ajal Siberisse, kui ta vahele jäi või keegi tema peale kaebas. Hobused aga olid sotsialistliku juhtimise all päevanormist ehk kuuest kilost mädanenud põhust nii anorektiliseks jäänud, et seoti rihmadega talli laetalade külge rippu, et päris pikali ei kukuks, sest kui ta kukkuma juhtus, siis ta enam püsti tõusta ei jõudnud. Neukkuaja lõpuni välja, veel manduva režiimi viimasel aastakümnetelgi, kasutati õpilasi ja nn “šeffe” linnast orjatööjõuna kolhoosi sügistöödel, näiteks kartulivõtul. Nagu ei oleks kooliõpilase mure mitte koolitarkuse õppimine, vaid põhjajoodud ja -juhitud sovjetimajandite igasügisene püstiupitamine. Huvitaval kombel kadus põllumajandustoodang seejärel kui tina tuhka ning kui šeffid maalt tagasi linna jõudsid, ootasid seal neid taas tühjad poeletid.

Neukkud räägivad siiani muinasjutte “põhjatust Vene turust” ja Eesti Vabariiki süüdistatakse selle kadumise eest seitsmes surmapatus. Kas Eesti riik kehtestab Venemaa eest piiril Eesti toodetele mingeid sisseveopiiranguid? Aga sõimamise objektina nähakse millegipärast ikka ja ainult Eesti valitsust, kes ei pane neukkudele piimajõgesid ja pudrumägesid voolama. Totaalne meedia on oma parimate traditsioonide kohaselt asunud hirme võimendama, mistõttu on lahti läinud samasugune paanika, nagu oleks tatar müügilt ära kadunud. Mälestus defitsiidist on jääv. Ühele ja samale loole on meedias tehtud kaks erinevat peakirja: Äripäev:” Padar: Eesti põllumajandus elab sanktsioonid üle, lihtsalt tuleb uusi turge otsida.” vs Delfi/Ärileht: “Padar: Venemaa sanktsioonide tõttu kannatavad põllumeeste sissetulekud.” Lugu ise on täpselt sama, aga kuidas sisu mittelugevaid lolle pealkirjadega manipuleeritakse, paistab hinnangu kujundamisel paraku läbi. Selgelt on näha, kui kiiresti selle nn. “põhjatu” turu reeglid muutuvad ja kuidas neukkumeelne massimeedia väheharitud inimeste arvamusega manipuleerib, kaasamaks lollide laiu hulki rahulolematu nurina tekitamiseks. Mis eesmärgil, teavad ilmselt lehepruunlased vaid ise, tervele mõistusele jääb selline oma riigi õõnestamine arusaamatuks.

Kui kunagi ühes välismajanduse loengus rääkis professor meile olulisest Venemaa ekspordist, siis juhtisin tema tähelepanu tema enda poolt üles pandud kõrvalolevas tabelis sellele, et umbes sama protsendi ulatuses, mis me Venemaale kaupu müüme, müüme ka Lätisse ehk siis on tegu tegelikkuses suhteliselt olematu numberiga. Kui me aga lätlastega mõne järjekordse “kilusõja” maha peame, siis ei karju keegi põhjatu Läti turu äralangemisest! Maris Lauri blogist võib lugeda, et 2014. aasta esimesel poolel eksportis Eesti Venemaale sanktsioonide alla minevaid kaupu ligi 42,7 miljoni euro eest. Võrrelge nüüd seda summat kogu Eesti ekspordiga või kui palju selline moodustab kasvõi näiteks aastasest riigieelarvest. See on 0,7% Eesti ekspordist; 7,9% toiduainete ekspordist ja 6,9% Eesti Venemaa ekspordist. Liha osakaal Eesti ekspordist on kaduvväike, piim ja kala moodustavad alla 13%. Eesti ekspordist Venemaale moodustavad masinad ja seadmed 42,5% (sh sõidukid), sellele järgnevad põllumajandus- ja toidutooted (koos sanktsioneerimata ekspordiga – põhiosas alkohol -16,8%) ja keemiatooted (osakaal 17,4%). Kõik nimetatud ekspordinumbrid sisaldavad ka Eesti poolt vahendatud kaupu: põhiliselt masinad ja seadmed, toiduainete all veinid, kakao, kohv, vürtsid, viski jmt. Sellest ilmneb, et sanktsioonide mõju Eestile on tegelikult kaduvväike, kuigi konkreetseid ettevõtteid võib see tugevamini mõjutada. Näiteks Läti ja Leedu turud, mis on rohkem Venemaaga seotud, võivad oma kaudset mõju avaldada.

Pigem löövad need poliitilistel motiividel kehtestatud sanktsioonid Euroopa Liidu, USA, Austraalia, Kanada ja Norra vastu kokkuvõttes Venemaad ennast, sest pole teada, kuivõrd õnnestub neil puudujääki kompenseerida Türgi hapude viinamarjade või odavate Ladina-Ameerika banaanidega, mida neukkuajal sai tavaline inimene näha ainult Soome TV reklaamist. Võimalik, et kui kriisid jätkuvad, siis puhkeb “müstilisel” Venemaal taas näljahäda nagu see tekkis seltsimeeste Lenini ja Stalini kindla käega juhitud põllumajanduspoliitika tulemusena. Tsaaririigi ajal poolt Euroopat toita suutnud ja “Euroopa viljaaidaks” nimetatud Ukrainas koolesid miljonid põllumehed koos peredega nälga ning selle leevendamiseks kalduti teinekord isegi kannibalismi. Midagi ei jäänud üle, sest süüa lihtsalt ei olnud.

Neukkuajal kurtis rahvas, et meie poodide letid on tühjad, sest kogu liha ja piim maandusid Moskva ja Leningradi gastronoomides. Nüüd on häda mõistuse pärast, et Venemaale enam liha ja piima viia ei saa. Justnagu ei oleks teada, et Venemaa on tänu oma labiilsele poliitikale ebastabiilne ostja, täna ostab, homme ei osta, küll aga manipuleerib läbi meedia lollikarja abil müüjariike enesele sobilikku poliitikat tegema. Prantslasi paari “Mistral”-klassi dessantlaeva müügi pärast sõimama ollakse valmis, see on parajasti moes, aga samas lüüakse valjult lokku, kui keegi omaenese tasku kallale läheb, mis selgesti kõneleb topeltmoraalist. Sõjatehnikaks kasutatavate laevade müük Prantsusmaa poolt pole kindlasti ilus, kuid vaevalt et see Venemaa sõjalist võimet oluliselt tõstab, isegi kui tehing teoks saab. Pealegi müüakse plaanide järgi Vaiksele ookeanile siirduvad laevad ilma relvastuseta, mille venelased peavad ise peale monteerima. Võimalik, et müük ikkagi ei toimu või jääb venima ning prantslased lihtsalt ei kiirusta otsusega, jälgides poliitilisi arenguid, aga kui me ise nutame krokodillipisaraid kaduva Vene turu pärast, siis mis õigus on meil teistele näpuga näidata?

Venemaa on alati olnud ebastabiilne kaubanduspartner, mida on tunda saanud nii tema sõbrad kui vaenlased. Kui Venemaa 90ndatel aastatel üritas ähvardustega Eestit oma mõjusfääri jätta ning kaubandussuhteid jahendas, siis kindlustas ta paradoksaalsel moel sellega hoopis Eesti muutumist Euroopa orientatsiooniga riigiks, kes pidi oma majanduse ümber profileerima, kuna sovjetistandardeid hüljates tuli kiiresti idabloki oblastist läänelikuks majanduseks muutuda. Rein Taagepera: ” Venemaa aitas meie läänestumisele kaasa, sest arvas, et tehes kaubandustõkestusi, ta kimbutab aeg-ajalt Eestit. Balti riikidest just Eesti kiskus end kõige varem Lääne turgudele. Mugavam oleks olnud hoida suhteid Venemaaga, aga Venemaa nöökis ja me pidime selle pingutuse ära tegema ning seda oligi vaja. Leedul ei olnud Venemaa poolt sellist pressi peal ja nemad viivitasid otsustega.” Ilma sellise surveta, Vene turule hosiannat lauldes (Hosianna- kr. sõnast hōsanna, mis heebrea keelest hōšaʿ-nā’ ‘päästa nüüd!’ on palve- ja tervitushüüd, millega palutakse päästmist ja õnnistust.), oleksime siiamaani samade probleemide otsas nagu Ukraina, Moldova, Gruusia, Armeenia ja paljud teised põhjatule Vene turule orienteerunud endised neukkuriigid. Juba 90ndatel võis siit ja sealt kuulda Eesti neukkude hädakisa, et me ei saa minna Lääne turule, kuna me pole võimelised Lääne standardeid täitma. Aga me läksime ja suutsime!

Ka meie põllumajandust ootavad uued turud, sest maailm on näljaseid täis. Juba India ja Hiina suudaksid kahepeale ilmselt kogu maailma põllumajandustoodangu ära süüa, anna ainult kätte! Nüüd on neil meie liha ja piima ostmiseks juba ka pappi, kuna “maailma sepikoda” Hiina toodab oma tehastes kogu lugeja kodus oleva elektroonika ja tublid India neiud ja naised tema valmisriided. Kuid ka Eesti siseturg peidab endas seni avastamata perspektiive. Vaesem inimene näeb hetkel juustu ainult riiulil ja ostab seda pühadeks, kuid toiduainetööstused, kes võtavad suurema osa tootmise kasumist, peavad seda normaalseks, kui meil on müügil mõne ropprikka heaoluriigi, Šveitsi või Rootsi, ostjale disainitud hinnatasemega tooted. Ütleme otsesõnu – toit on Eesti lettidel rahva ostuvõimet arvestades liiga kallis. Saksamaal maksab piimaliiter poes 50 senti, meil aga pea poole rohkem. Point on aga selles, et meie siseturul peaksid hinnad langema, kui laod täis lähevad. Kui pakkumine suureneb ja nõudlus jääb samaks, siis peavad hinnad langema! Ka kaupmees peab siin oma järeldused tegema – lasku hind alla ja siseturg sööb ise need ületoodetud kogused ära.

Põllumajandus omakorda on eurotoetustega muust isemajandavast ja iseorganiseeruvast kapitalismist eemaldatud, riigisõltlaseks muudetud ja innovatsioonipuuduses laisaks muutunud. Kvoodid ja toetused ei ole tegelik kapitalistlik turumajandus, vaid otsesed turutõkked, mis ei lase süsteemil tasakaalustuda. Ja kui keegi hakkab meile rääkima suurtootmisest Eestis mahetootmise võtmes, siis vabandage, tuhande lehma pidajad suurtootjad, mitu suve tagasi teie lehmad viimati karjamaal värsket rohtu söömas käisid? Lehmad istuvad silo süües laudas aastaringselt vangis ega tea, mis elu on – ei midagi värskest rohust ja päikesest. Parim piim tuleb siiski õnneliku vabapidamisel lehma udarast ja parim muna kanalt, kes on saanud vabalt põõsa all ussikesi siblida. Sama on taimekaitsemürkide kasutamisega põldudel. Tõesti, kahjureid kohtab meie põldudel harva, aga kõik need pestitsiidid, mis taimekahjureid hävitavad, sööme me ise rõõmsalt sisse. Sööme ja kiidame, sest eelistame Eestimaist. Kui me räägime näiteks piimatoodete hinnast poes, siis kas saab normaalseks pidada, et juustukilo hind ületab lihakilo hinna? Kas juust opereeritakse lehmalt välja? Liha saamiseks peab vaene loom oma elu andma, aga piima annab ta pealekauba, kogu ainult kokku ja töötle ära. Meile tähendavad need Venemaa sisseveopiirangud rohkem toitu siseturul, mis omakorda tähendab ületootmist ja hinnalangusi. Kas teile ei meeldi odavamad hinnad poes?

Rõõmsamalt, seltsimehed!

Tulnukas on sõber, seltsimees ja vend

@ckrabat
Juuli lõpust on sotsiaalmeediasse imbunud teateid, et paavst Franciscus valmistab ette pöördumist “Urbi et Orbi” Rooma linnale ja kogu maailmale esimese maavälise kontakti kohta, mida võib lugeda tähelepanuväärseks ning mitmetähenduslikuks sõnumiks. Kui sõnum antakse edasi paavstliku õnnistuse “Urbi et Orbi” kontekstis, siis rõhutab see veelgi sõnumi erakordsust. Vanarahvas ütleb, kus suitsu, seal tuld ning midagi ei võeta ette niisama, puhtalt õhust ja armastusest. Kõiksugused vandenõuteooriad, alates David Icke’i produtseeritutest, on tulnukatesse suhtunud kui vaenulikesse olenditesse, kes püüavad salakavalalt manipuleerides Maad valitseda. Teised on neid jällegi jumalikustanud, asetades neile lootuse parema ja õiglasema maailma järele. Kus on tõde, seda on jällegi raske öelda, sest tõega on sageli nii, et ta kipub mitmuslik olema. Pole olemas ühte ja absoluutset Tõde. The truth is out there. Somewhere between two fairy tales. Caught somewhere deep between someone’s truth and a lie. Tõenäoliselt ajavad tulnukad lihtsalt tulnukate asja, millest nende poolt aegade hämaruses loodud geneetiliste mutantrobotite järglased ei pruugi aru saada. Kui paavst kavatseb tulnukatele anda oma õnnistuse, siis järelikult on selleks põhjust ning võib-olla ei piirdu selline avaldus ainult sümboolse õnnistusega.

18. juulil andis Ameerika Astronoomiaühing Carl Sagani auhinna Vatikani observatooriumi teadurile, jesuiidist astronoomile isa Guy Consolmagnole, kes on üks maavälise elu uurimise pioneere, kuid ühtlasi paavst Franciscuse teaduslik nõustaja. Auhinna üheks ajendiks oli Consolmagno astronoomiat propageeriv raamat “Turn Left at Orion” (Pöördu Orionist vasakule). Vatikani observatooriumi panus maavälise elu võimalikkuse uurimisele on olnud tähelepanuväärne. 2008. aasta mais andis Vatikani observatooriumi juht isa José Gabriel Funes, samuti jesuiit, intervjuu Vatikani ametlikule häälekandjale “L’Osservatore Romano”. Intervjuus tervitas isa Funes tulnukaid kui vendi, märkides, et nende ühiskonnad võivad olla läbinud eetiliselt kõrgema arengu kui seda on Maa ühiskond ning et nemad võivad olla vabad pärispatust, mille taaka kannab inimühiskond. Funes:Just as there is a multiplicity of creatures on earth, there can be other beings, even intelligent, created by God. This is not in contrast with our faith because we can’t put limits on God’s creative freedom… “Why can’t we speak of a ‘brother extraterrestrial’? It would still be part of creation.”

Vatikani progressiivne suhtumine maavälise elu võimalikkusesse on tõsine hoop tagurlaste armeele, kes on kuulutanud pärispatuks teaduse väljumise Lollide Koja poolt kehtestatud raamidest ning on nõudnud nende ketserite karistamist, kes julgevad mõelda piiridest väljapoole. Seda eesmärki kannab ka äge laimukampaania, mida on mitmed ringkonnad (Teadagi Kelle mõjul?) katoliku kiriku vastu valla päästnud. Funes pidas võimalikuks, et ka tulnukaid on võimalik kristlusesse liita, kuid seda võib tõlgendada ka teistpidi: kui kristlik eetika on kõrgem Maa ühiskonna poolt vastuvõetavale, siis võib see vabalt olla ka maavälise päritoluga. Jeesus räägib sageli isast, kes elab Taevas. Mis on Taevas, kas abstraktne ruum või kindel ala, mis on täidetud tähtede, planeetide, asteroidide ning muude kosmiliste objektidega? Kas ei võinud Maa tsivilisatsiooni alged pärineda taevast, millele vihjab Eenoki raamat, kuid ka mitmed muud antiiksed allikad, sh iidsed Sumeri tekstid. Muide, algkristlaste hulgas olevat olnud keegi Yakov Nibiruaia, Yakov Nibirult? Veel ammu enne Dänikeni ja Sitchinit, 1963.a., kirjutas kirjanik Günther Krupkat, päritolult idasaksa neukku ja Saksa DV Kirjanike Liidu esimees ulmeromaani “Kui jumalad surid“, milles ta samuti esitleb inimtsivilisatsiooni maavälist päritolu.

18.-19. septembril toimub NASA ja USA Kongressi raamatukogu poolt organiseeritud sümpoosion maavälise elu uuringute kohta, millel isa Consolmagno esineb ettekandega “Kas te ristiksite tulnuka?” Nii mitmedki on tähelepanu juhtinud religioosse sõja võimalikkusesse nende vahel, kes suhtuvad maavälisesse elu võimalikkusesse positiivselt ja nende vahel, kes sooviksid tulnukaid demoniseerida. Vatikan näib olevat siin poole valinud ning lähtudes kristlikust õpetusest, suhtub tulnukatesse kui vendadesse. Raamatus Exo-Vaticana juhivad selle autorid Chris Putnam ja Thomas Horn tähelepanud iiri pühaku ja Armagh’i piiskopi püha Malachy ennustustele 12. sajandist, mille järgi saabub viimane paavst Petrus Romanus, kelle ametiaeg lõpeb katoliku kiriku laialisaatmisega seoses tulnukas-päästja saabumisega. Samas ei selgu ennustusest, et “glory of the Olive” ja Petrus Romanuse vahel ei võiks olla teisigi paavste. Seletamatuid märke, et tõde on kusagil väljaspool, aga leidub nagu Malaisia lennuki müstiline kadumine 8. märtsil, mille jälgi pole suudetud siiani leida. Ära peksa tulnukat, räägi temaga!

Inimesse puutuva olemise põhiliigid

@ost ia sueeb
Tuginedes olemise süstematiseerimisel Ilmar Tammelo konspektile, kus on väidetud: olemise põhiliikideks on reaalne ja ideaalne olemine, siis ühest küljest on reaalsed individuaalsed üksiknähtused määratletavad ainult üldiste struktuuride olemasolul. Teisest küljest on üldistamine mõeldav ainult olemise terviktunnetuse struktuuri alusel. Filosoofia seisukohast on olemise põhiliigid inimesse puutuva olemise põhiliikideks. Jaan Puhvel on teinud terase tähelepaneku, et üldistamine on võimalik ainult oleviku keelevormis. Vello Salo olevat väitnud, et liigne üldistamine on süldistamine. Kui öeldakse, et üldine on ontoloogiliselt ebatäiuslik, siis on see süldi keetmine. Ideaalsest olemisviisist ei ole võimalik tuletada reaalse olemisviisi muutlikku ja kirevat maailma. Saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, saab eksisteerida vaid mitmekesises maailmas.

Filosoofilises mõttes räägitakse filosoofia esemest kui entiteedist ja filosoofia aine erinevate kihtide järjestusest kui olemise entiteetide hierarhiast. Aine sisemisest arenguloogikast tulenevalt koondub aine erinevatesse kihtidesse. Aine erinevad kihid moodustavad hierarhia järjestatuse mõttes, mis tähendab, et igal ainekihil on eeldus. Filosoofia ese on absoluutne, mis tähendab reaalsuse lahutamist ja jagamist kihtidesse. Entiteet on mõiste tõeline olemus. Sõnaraamatus on inglisekeelne entity tõlgitud kui olemus, iseseisev olemusvorm. Madis Kõiv on analüütilise filosoofia seminaridel Tartu Ülikoolis kasutanud mõiste entiteet asemel sõna olem. Olemit ehk olutervikut iseloomustavad korrelatiivsed mõistepaarid nagu reaalsus ja ideaalsus, muutumine ja kestmine, tegelikkus ja võimalikkus, nähtumus ja olemus. Inimesse puutuva olemise erinevad entiteedid liigitatakse seega ontilisteks ja eideetilisteks.

Ontilist olemise valdkonda iseloomustavad sellised mõisted nagu reaalsus, muutumine, tegelikkus, nähtumus. Reaalsusele on tervikuna iseloomulik aeg kui põhitunnus ja ruum kui eritunnus. Reaalsuses eristuvad hüleetilised ja noeetilised entiteedid. Hüleetilises ehk ainelises olemises eristuvad füüsilised, orgaanilised ja psüühilised entiteedid. Noeetilise olemise entiteedid on vaimsed. Füüsilised ja orgaanilised entiteedid võtavad osa ajalisest sündmusest ja on ruumiliselt lokaliseeritud. Psüühilised ja vaimsed entiteedid võtavad osa üksnes ajalistest sündmustest, olles ruumiliselt lokaliseerimata.

Eideetilise olemise valdkonda iseloomustavad sellised mõisted nagu ideaalsus, kestmine, võimalikkus, olemus. Eideetilise olemise esemed ei võta osa ajalisest sündmusest ja on ruumiliselt lokaliseerimata. Kuidas neid siis üldse tunnetada? See on võimalik, kui võtta vaatluse alla reaalse olemise avaldusvormid, näiteks üksiknähtused või üksikasjad, ja nende kaudu avastada üldisi kujundeid. Idealiteeti saab tunnetada üksnes teadmiste kaudu. Eideetilise olemise avaldusvormideks on inherentsed, ekstraherentsed ja adherentsed esemed. Näiteks on inherentse ehk sisalduva olemise ese õigusnormi loogiline struktuur. Ekstraherentse ehk välise olemise ese on idée, igavik, püha ja muud sellised noumenid. Adherentse ehk liituva olemise ese on ilus, hea, õige ja muud sellised väärtused.

Mõtlemise kolm põhifunktsiooni on tunnetamine, väljendamine ja suhtlemine, mis on ka keele põhifunktsioonid. Mõtlemisel ja keelel, negatiivsel ja positiivsel, immateriaalsel ja kehtival, keeletusel ja tahtel võib olla ühiseid probleeme, nende kattuvus on siiski üksnes osaline.

Tunnetusakt: Tunnetusaktis mistahes olemise liigi avaldusvormi ehk eset tunnetades, tekkib tunnetussubjekti teadvuses kogemusesemele ehk tunnetatavale vastav tunnetusese ehk tunnetatu. Intuitiivselt tunnetatule mõistelise kuju andmist nimetatakse ratsionaalseks järelkonstruktsiooniks. Tunnetusakti ese ehk tunnetusese võib kuuluda mistahes olemise liiki. Näiteks psüühilised protsessid kuuluvad reaalse olemise sfääri, mõistete entiteedid aga ideaalse olemise sfääri. Arhailiste tunnetusesemetena on käsiteldavad näiteks norm või mäng. Millal osutub tunnetusakti teooria teadmine meile vajalikuks? Teooria teadmine on alati kasulik kui tuleb teostada analüüsi. Näiteks kui tuleb analüüsida teatud subjekti tahte avaldusteadvust.

Väljendusakt: Tunnetusese, asjad, nähtused ja õigused, ei pea jääma üksnes selle tunnetussubjekti teadvuses tunnetatuks, kus leidis aset vastav tunnetusakt. Võimalik on tunnetuseseme teadvustamine teistele tunnetussubjektidele, nii et ka teised tunnetussubjektid võivad jõuda samale tunnetuskogemusele. Selleks tuleb teiste tunnetussubjektide teadvuses tekitada samalaadne tunnetusese väljendusakti kaudu. Väljendusakt koosneb väljendist, tähendusest, kaemusest ja väljendusakti esemest. Väljend on väljendusakti meeleliselt haaratav külg, näiteks häälitsus, tähtede kompleks, miimika. Tähendus on väljendi poolt vahendatud terviktunnus, kui tunnetuseseme poolt ratsionaalselt haaratud koostisosade kompleksi tervik. Väljendusakti ese on seega sama mis tunnetusakti ese ehk tunnetusese. Kaemus on väljendusakti eseme seos reaalsusega ehk tõele vastavus. Kui väljend ei vahenda mingit tähendust, siis on väljend mõttetu. Näiteks väljend abracadabra. Kui väljendi poolt vahendatud tähendusele ei vasta reaalsuses mingit väljendusakti eset ehk tunnetuseset, siis on väljend ja tähendus sisutu. Kui väljendis puudub kaemus, siis on väljendus, tähendus ja väljendusakti ese pinnatu.

Inimsuhtlemise puhul räägime informatsiooni, tunnete, haiguste, energia jm kommunikatsioonist. Selline laias mõttes kommunikatsiooniakt toimub sõnade, signaalide, märkide, entiteetide, raadiolainete, postiteenuste ja muude füüsiliste kontaktide ehk väljendusaktide kaudu.

Kommunikatsiooniakt: Kuidas inimesed sõnu ühel või teisel viisil kasutavad, see saab selgeks suheldes, väljenduse kaudu tähendusi täpsustades, laiendades ja kitsendades, üldistades ja ahendades. Kommunikatsiooniakt ehk kommunikatsioon koosneb järgmistest põhielementidest: kommunikandid, kommunikaat, kommunikatsiooniside, kommunikatsioonivahendid ja kommunikatsioonisituatsioon. Kommunikandid (communicants) on isikud kes osalevad inimsuhtlemises, kas kommunikaatorina või retsipiendina. Kommunikaator (communicator) on isik, kes pöördub teise kommunikandi poole, retsipient (communicatee) on isik, kelle poole pöördutakse. Kommunikaat (communicatum) on teade, mis edastatakse või vastuvõetakse. Kommunikatsiooniside (communication linkage) on kommunikatsioonisuhe kommunikaatori ja retsipiendi vahel. Kommunikatsioonivahendid (communication means) on meetodid ja seadmed , mille abil toimub kommunikaadi edastamine või vastuvõtmine. Kommunikatsioonisituatsioon (communication situation) on faktide ja faktorite kogusumma, mis on oluline kommunikaadi edastamiseks ja vastuvõtmiseks.

Toodud inimsuhtlemise liigendus kaardistab erinevate kultuurivormide piirkonnad, kust võib leida põhjusi, miks suhtlemine on mõnikord edukas, aga mõnikord nurjub. Mõned inimesed arvavad seejuures, et kultuurivorm on absoluutne, lõplik ja ainus tegur, mis määrab indiviidi. Need inimesed arvavad, et kultuurivorm ei määra üksnes inimese käitumist, vaid ka seda, mida inimene usub, mida ta taotleb ja kuidas taotleb. Seda on nende arvates tõestanud assotsiatsioonitestid, Sapir-Whorfi koolkond ja Jungi kollektiivse alateadvuse teooria.

Filosoofilises mõttes ei tohi ületähtsustada fakti, et inimene on ühiskonna produkt. Inimsuhtlemise edu või nurjumine oleneb siiski kõigepealt kommunikantidest, see tähendab üksikisikutest ja nende individuaalsetest omadustest. Kui inimsuhtlemine toimub keele kaudu, on tegemist järgmiste suhtlemisprotsessi põhielementidega: signum, signifikaat significatum, designaat designatum. Signum on väljendus, lausung või sümbol. Significatum on signumiga edasiantav mõte. Designatum on objekt, tunnetusese, väljendusese, kommunikaat, millele signifikaat viitab. Faktiliselt ei toimu kommunikatsiooni enne, kui üks või teine suhtleja väljendab mingisuguse signumi kaudu ühist mentaalset sisu, kas mõistest ühtemoodi arusaamise või tavapärases praktikas kujunevate kokkulepete kaudu. Faktiliselt ei toimu kommunikatsiooni signumita, kuid võib esineda midagi kommunikatsiooni taolist, nö kvaasikommunikatsioon.

Mõtlemise põhifunktsioonid erinevad keele põhifunktsioonidest, mis ilmneb kui ilmneb probleemide osaline kattuvus. Tuginedes Artur Taskale on väidetud, et filosoofiline mõtlemine lähtub vastandmõistetest, mis koonduvad kahte gruppi. Esimesse kuuluvad kolm vastandmõistete paari. Nad omavad staatilist iseloomu, avaldavad end objektidena ja määravad tendentsidena. Üldine ja eriline mõtlemises: tüüpiline mõtlemine on üldise ja erilise vahel asuv keskmõiste. Suurema arvu erilisuste kokku viimisel kõrgemasse üldisesse saavutatakse tüüpiline mõtlemine, seega vaadeldakse tüüpi erilisuse üldistusena või erandnähtuste koondmõistena. Abstraktne ja konkreetne mõtlemises: kord ehk selgus mõtlemises on nendevaheliseks keskmõisteks. Olemine ja pidamine mõtlemises: otsustus ehk loogiline mõtlemine on nendevaheliseks keskmõisteks.

Teise grupi kolm vastandmõistete paari omavad dünaamilist iseloomu, avaldavad end menetlusviisidena ja on seotud esimese grupi vastandmõistete paaridega. Induktiivne ja deduktiivne menetlus: dünaamilise iseloomuga menetlusmõisted on sügavalt seotud staatilise iseloomuga mõistetepaariga üldine ja eriline. Nendevaheliseks keskmõisteks on sotsialiseerumine. Analüütiline ja sünteetiline menetlus: see mõistete paar on seotud mõistetega abstrakt ja konkreet. Keskmõistena asub nende vahel loogiline subsumeerimine ehk loogiline liigitamine. Dogmaatiline ja funktsionaalne menetlus: see dünaamilise iseloomuga ja kriitilise suhtumisega menetlusmõistete paar on seotud mõistepaariga olemine ja pidamine. Keskmõisteks on siin väärtussuurendamine.

Filosoofia keskmõisteks on saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, kuid kelle saabumist ei saa välistada. Persona in fieri, “saabumisel isik“, mängib mõistena rolli pärimisõiguses, tema juured asuvad Rooma eraõiguses. Testaator ehk pärandaja, teeb testamendiga surma puhuks pärandi kohta korraldusi. Ta võib oma vara jätta veel mitte sündinud pärijale, “saabumisel isikule“, kellel veel ei ole pärimisvõimet. Filosoofilises tähenduses on meie pärandiks ideed, mõtted, arvamused, seisukohad, tähelepanekud, kuid mitte asi iseenesest, asi ilma finaalita. Saabumisel isik, teatud olutervikuna olles filosoofia esemeks, teeb kõik selle nimel, et jätta endast maha pärimisväärne keskkond. Oluline on meie tegevuse puutemoondest loodud aine, mis jääb lahkudes pärijatele, eeldades selle piisavat kvaliteeti pärijate jaoks. Hinnangu annab lõppude lõpuks saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud.

Filosoofia meetod

@ost ia sueeb
Iga teaduse aluseks on tema meetod. Alates 18.-19. sajandist põhinevad teadused meetodil, kuid see ei ole alati nii olnud. Filosoofia olemusest lähtudes on teadlased varasemal ajal tegelenud ühe universaalse meetodi otsimisega. Eelduseks siin, et üldistamine, abstarheerimine ja normeerimine kuuluvad iga teaduse juurde. Faktilise materjali kirevus tekitab esmapilgul vajaduse erimeetodite järele. Teadus on emantsipeerunud filosoofiast ja spetsialiseerumise tagajärjel keskendub oma spetsiifilisele ainele. Tänapäeval on siiski hakatud tunnistama, et loodus on keerulisem kui seni arvatud, kultuur tehnilisem kui seni peetud ja pärilikkust kandvad vanemasuhted ei kao emantsipeerumisega.

Mõtlemise dünaamilise iseloomuga lähtealustest kujunevad teatud mõtlemise viisid. Meetod on menetlus, mis on suunatud tervikule. Menetlus on reaktsioon ehk teguviis, selle teoviisi tarvitamine ehk tegutsemine. Filosoofia valdkonnas tuleb meetodi all mõista menetlust, mis on suunatud oluterviku kui inimesse puutuva olemise tunnetamisele. Filosoofiline meetod on nende seaduspärasuste summa, mida järgib saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud, oma tunnetusprotsessi käigus ehk mõtlemise kui üldistava tegevuse jooksul. Kõik inimesed on sündinud lapsed, kellele on mõtlemise pidamine kaasa antud. Luuletaja ütleb seda veelgi selgemini: „Kõik inimesed on sündinud Genuas“ (J.Kross)

Platon nimetab Sokratese suu läbi kahte filosoofilist meetodit. Üks on iroonia ja teine on maieutika ehk ämmaemandakunst. Maieutikat iseloomustab induktiivne liikumine üksikult üldisele kindla mõistemäärangu raamides. See on kunst tuua ilmale loogiliselt õigesti determineeritud mõisteid. Irooniat iseloomustab deduktiivne liikumine üldiselt üksikule, tuuma poolt pinna poole, et paljastada harjumuslikke kujutlusi, tardunud traditsioone, edevat originaalitsemist jne. Näiteks on deduktiivsed oma olemuselt nii semiootika kui juura, nende filosoofiline kviditeet jääb siiski kiduraks. Kunstis on iroonia rakendamisel laiad võimalused, tüüpnäideteks Eesti kirjandusest noor Mihkel Mutt ja maailmakirjandusest Oscar Wilde. Maieutikal ja iroonial on seljataga aukartust äratav ajalugu dialoogipõhiste meetodite reas, millele uusaeg ega kaasaeg ei ole lisanud midagi võrreldavat.

Ilmar Tammelole tuginedes võib väita järgmist. Deduktiivne mõtlemine eeldab, et üldine väide haarab endas palju üksikfakte, mida üldise väite kaudu on võimalik tunnetada. Sellepärast toimub siin liikumine üldiselt üksikule. Filosoofias, nagu üldiselt humanitaarteadustes, üksnes ligineme adekvaatsetele ja üldkehtivatele mõistetele. Filosoofia saavutab relatiivseid, mitte absoluutse väärtusega väiteid. Millest see tuleb? See tuleb sellest, et iga mõiste sisaldab endas latentsel kujul suurel hulgal järeldusi, millest ükski ei suuda haara olemist tervikuna. Kui tegemist on üksiknähtustega, siis on deduktsiooni kasutamine piiratud. Selleks, et tekiks üldkehtiv tõde, on vaja katsete tulemusi seletada ja tõestada. Seletamine ei ole oma loomult mitte midagi muud kui deduktiivse mõtlemise rakendamine. Peale selle haarab deduktsioon väiteid, mis on evidentsed tõed ja kehtivad ilma kogemuseta. Näiteks saabumisel isik, keda kunagi pole tulnud.

Üks asi on vähemalt kindel – evidentselt ja deduktiivselt tuleb tunnistada suve jätkumist 🙂

august 2014
E T K N R L P
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.