Ühe samba lugu

@ckrabat

Kui juhtute jalutama Tallinna kesklinnas, siis varem või hiljem jõuate avarale platsile Toompea jalamil. Vabaduse väljak Tallinna kesklinnas näeb aastal 2012 üldjoontes päris kena ja viisakas välja. See on üks väheseid kohti kesklinnas, kuhu täisehitatud ja kokkusurutud linnapildis on jäetud vähegi hingamisruumi. Ainus häiriv miljööelement on kole klaassammas väljaku ühes nurgas. See sammas ei ole nagu elus – külm ja morn klaasist monstrum raske rõhuva ristiga, pärit justkui jääkuninganna paleest  – pigem Ivan Orava hauasamba kuvand kui ühe vaba riigi esindussümbol. Samba koledus varjab ära isegi „Vabaduse kellad“ nimelise monumendi, mis on muutunud lihtsalt kolmeks postiks väljaku teises servas ja eemalt vaadates ei pruugi juhuslik turist arugi saada nende postide monumentaalsest algupärast.

Vabadussõja võidusamba tähendus rahvale peaks olema võrreldav rahvuslike memoriaalidega neile, kes andsid elu selle riigi eest võideldes. Poliitiline otsus samba avamiseks tehti kiirkorras peale aprillirahutusi 2007 ning kohe viidi läbi ka tellimuslik konkurss, mille võitsid vanamoodsa kavandiga välja tulnud neli verisulis inseneri ja arhitekti, kes suutsid esitada poliitikuid enim rahuldanud kavandi. Kavand põhjustas ägeda diskussiooni ühiskonnas, kuid sellegipoolest avati sammas pidulikult 23.juunil 2009. Juba kuu aega hiljem ilmnesid esimesed probleemid. Kõigepealt tahtis sammas kangesti punaseks, hiljem kollaseks värvuda, kuna paneelide vahele oli kogunenud tolmu ja rämpsu, sh suitsukonisid ja nöörijuppe. Siis lülitus välja valgustussüsteem. Tagatipuks kukkus 2010.a. alla üks nurgapaneel.

Hiljuti avaldas riigikontroll aruande, miilles tõi välja võidusambaga kaasnenud probleemide tõelise põhjuse – poliitilise surve, mistõttu ehitati riigi esindussümbolit nagu Lasnamäele kerkivat üheksakordset elamut vahetult enne viisaastaku plaani täitmist. Poliitikutel oli vaja raporteerida, et nad on plaani täitnud ennetähtaegselt ja tulemus oli aimatav – kiirkorras püsti aetud sammas läks maksumaksjale lõppkokkuvõttes kallimaks, kuid tulemus oli kaugel ideaalsest. Poliitiline surve ei ole siinses poliitilises kultuuris midagi tavatut, alles äsja me kogesime seda aruteludes ACTA üle, kui ülimat tõde kuulutatakse nagu Kremli Kongresside Palees, millele rahvalt oodatakse vaid ühte vastust: „Neli jalga hea, kaks jalga halb. Mää!“ (tormilised kestvad kiiduavaldused).

Teine probleem, millele riigikontroll ei saanudki mõistetavatel põhjustel tähelepanu juhtida, tuli paljuski sellest, et poliitikud ei ehitanud võidusammast (mida rahvasuus ekslikult teinekord ka vabadussambaks nimetatakse, kuid vabaduse väärtustamisest on seekord asi kaugel) mitte Eesti vabaduse eest langenud kangelastele, vaid iseendile, tähistamaks nende Suurt Võitu aprillirahutuste järgses poliitilises eufoorias deemonliku „Aljoša“ üle, mis oli neukkuajastu sümbol märkimaks Tallinna „vabastamist“  nõukogude vägede poolt Teises maailmasõjas. Paradoksaalsel kombel väljus sambasõjast väärikalt just Aljoša, maandudes trollipeatusest mälestusmärgi jaoks palju sobivamasse miljööstikku sõjaväekalmistul.

Sambal, mis ei esinda mitte vabadust, Vaba Eesti Riiki, vaid võitu ajaloolise vaenlase üle (lihtsamalt seletades ärapanemist), on halb aura, sest ta pole ehitatud rahvast ühendama, vaid lahutama. Minu mõlemad vanaisad võitlesid Vabadussõjas Eesti Vabariigi eest, kuid sellist tunnet, et sammas oleks nende mälestuseks püstitatud, küll ei teki. Nende võidetud, kuid mitte hoida suudetud vabadus on rohkem väärt, kui mõnes sõjas saavutatud võit. Vabadust hindaval ja sunnismaisust vihkaval inimesel  on aru saada, miks nende järgnev põlvkond, kelledest paljud sõdisid hoopis teise poole ning teise lipu all, tahavad justkui nende mälestuseks  kohustuslikus korras hauasammast püsti ajada. Lapseohtu kavandi autoreid ei saa siin otseselt süüdistada, sest suutmata mõista taustsüsteemi, kisti nad nende endi teadmata poliitilistesse mängudesse. Kommunistliku partei ridades karastunud sinimustvalged poliitikud oleksid pidanud olema ettenägelikumad.

Vabadussõja võidusambaga tuli Vabaduse väljakule tagasi taasiseseisvumisel kadunud Võidu väljaku hingus. Kuroosumina meenutavad sümboli rajamiseks kulutatud  8,5 miljonit eurot (130 miljonit EEK) iseseisvuspäeval tema jalamile toodud kaks pärga. Meenub stseen kurvast sünnipäevapeost ETV lasteetenduseses „Nõiakivi“, mille võib kanda tänasesse päeva. Kujutame ette, et tšehhi kristallist püsti aetud sambas elab kuri sambanõid ja sammast valvab sambavalvur Jaak. Samba negatiivne mõju on nii tugev, et sambavalvur Jaagu lennukad ideed haridusreformi läbiviimisel ei leia enam rahva heakskiitu: rahvas ühtäkki ei karjugi enam „Kaks jalga halb, neli jalga hea“. Rahvuslike sümbolitega ümber käimisel tuleb olla mõistlik ja taktitundeline. Aruandest loeme, et üle poole kuludest kaeti kaitseinvesteeringuteks mõeldud rahadega. Investeeritakse tavaliselt tulevikku. Nüüd on meil halva auraga sammas, kuid Eesti Rahva Muuseumi, Kunstiakadeemia ja paljude muude rahva kestlikkuse tagamiseks oluliste hoonete ehitamiseks pole suudetud raha leida.

Muidugi võis loota, et pole midagi, küll ta rahvale meeldima hakkab, küll ta omaks võetakse, mis neil üle jääb, kuid vägisi armsaks ei saa. Kui rahvasse suhtutakse nagu sunnismaisesse objekti, siis pole imeks panna, et edasipüüdlikumad ja elujõulisemad isendid tahavad siit ära – Soome, Hispaaniasse, Austraaliasse, kuhu vaid tiivad kannavad. Isegi siis kui veel mindud pole, siis liiguvad mõtted välja – unistatakse või kaalutakse lahkumist või siis kahetsetakse, et pole mingite asjaolude tõttu võimalik minna. Tuttav tunne Eesti NSV päevilt – saaks siit vaid kusagile ära! Praegu on piirid õnneks lahti.

Samba saaga meenutab Eesti riigi lugu, valgustades ohte ja karisid, mis asetuvad ühe rahva iseseisvuse teele. Kakskümmend aastat peale iseseisvuse taastamist pole Eesti see koht, kus tahetakse olla ja paremal juhul tullakse siia vanaduspäevi veetma. Miks on see nii? Eesti riigi lugu meenutab muinasjututegelaste saatust, kes kunagi tõid eesti lastele naeratuse palgele. Nende stoorid ei erine palju rahva omadest. Ropka Kivivalvur emigreerus Ameerikasse, sattus kuritegelikule teele ja pandi vangi. Tipp ja Täpp hakkasid jooma.  Kõigepealt: kas riik on võidu või vabaduse sümbol? Teiseks: kas riik on lühiajaline äriprojekt isiklikuks rikastumiseks või ehitatakse seda kestlikuse perspektiivis, kus see, mida täna ehitatakse, on nähtav ka sajandite pärast?

7 kommentaari (+add yours?)

  1. Tõnu
    märts 04, 2012 @ 09:52:35

    20-ndate lõpul rajasid mu kodulinn (koos ümberkaudse vallaga) samuti Vabadussõja mälestusmärgi. Ise korjasid raha, ise ehitasid. Mitte klaasist risti, vaid kivist koolimaja. Üle 80 aasta on lapsed seal õppida saanud, olenemata riigikorrast ja valitsusest. Sealt mööda kõndides tuleb alati meelde moodsa aja mälestusmärk – klaasist rist.

    Ma muuseas ei mõista ka seda miks tänapäeval tahetakse majade asemel ehitada ainult akvaariume ja kasvuhooneid.

    Vasta

  2. personainfieri
    märts 04, 2012 @ 12:37:22

    Väga konservatiivne kavand, stiililt 19.sajandi lõpp-20.saj.algus ja selline odavalt moodne lahendus – klaas, head sümbioosi kokku ei andnud, siia oleks sobinud mõni traditsioonilisem lahendus, kivi, marmor, graniit, minugipärast kasvõi paekivi või dolomiit nagu algul pakuti. Sellise kavandi puhul ongi parem, mida vähem ta silma paistab 🙂

    Vasta

  3. huviline
    märts 05, 2012 @ 03:10:03

    Sambad on iidsetest aegadest sümboliseerinud elujõudu ja võimu, näidates rahvale milline on üks kivistunud fallos. Antud sammas on siis antud valitsuse võimu sümbol. Kahjuks ka üsna kõverate hoiakute elujõulisuse näitaja.

    Vasta

  4. ckrabat
    märts 06, 2012 @ 04:43:56

    Nende falloslike sümbolite oht tekib siis, kui nad ei püsi ning kipuvad lagunema. See on kuidagi halb enne 🙂

    Vasta

  5. personainfieri
    märts 14, 2012 @ 03:08:49

    Nüüd on käivitatud diskussion, kas püstitada sammas Jeltsinile või Balti ketile?
    Huvitav lugu sammastest: Krista Kodres: aitab rahvusmonumentidest
    http://arvamus.postimees.ee/772594/krista-kodres-aitab-rahvusmonumentidest/
    “Kas on ajal, mil Eestis nii paljud inimesed elavad valusalt üle majanduse surutist ja mil iga viies laps elab vaesuse piiril, ikka õige hakata plaanima vabaduse monumenti? ”
    “Teiseks, kas ikka on vaja sooritada veel üks demonstratiivne akt, et kinnitada nii endale kui teistele, et omame «ühistunnet».”
    “…tunnen end juba puudutatuna, sest mitte ideele «hurraa» hüüdes, paigutaksin end justkui rahvavaenlaste hulka.”
    “Mäle(s)tamise (mis on kahtlemata mõttekas) aktuaalsena hoidmist saab tagada ka nimetamisega. Näiteks jalutaks ma mõnuga «Balti keti» nime kandvas pargis või sõidaks rattaga «Balti keti» nimelisel jalgrattarajal.”

    Vasta

  6. Tõnu
    märts 14, 2012 @ 07:09:18

    Taasiseseisvumise mälestusmärgid ei sobi Eesti riigi müüdiga, mille järgi riik loodi Vabadussõja aastail ning vahepeal NSVL 50 aastat ainult okupeeris Eesti territooriumi. Selle mõtteviisi alusel toimusid kõik tähistamist väärivad sündmused enne teist ilmasõda.

    Vasta

  7. personainfieri
    märts 14, 2012 @ 07:48:35

    Eestlaste probleem on selles, et need mälestusmärgid, mis pretendeerivad rahvuslikule ühtsusele, esindavad tegelikkuses mingeid grupihuvisid. Vabaduse kellad on Edgari monument, võidusammas aga Andruse, Mardi ja Jaagu monument. Täpselt sama asi nii Jeltsini kui Balti ketiga. Grupp seltsimehi tahab püsti ajada oma samba, millele konkureeriv rühmitus vastab omapoolse initsiatiiviga. Meil käibki fallosesõda erinevate poliitikute vahel, kelle oma on kõige pikem.
    Kodrese idee on mõistlik – võib ju anda mingile tänavale Jeltsini nimi, aga Balti keti nime võib anda mingile pargile või jalgrattateele. Kõik oleksid rahul. Hea lahendus oli lennujaamale Lennart Meri nime andmine, mis on maailmas tavaline, kuid sellelegi oli vastasseis. Pariisis on de Gaulle’i lennujaam, Münchenis Franz Joseph Straussi nimeline, Washingtonis on Ronald Reagan ja New Yorkis J.F.Kennedy.

    Vasta

Lisa kommentaar

märts 2012
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031