Eesti poliitika läbiv punane joon

@huviline

Suuliselt edastatud pärimuse kohaselt kasutasid inglise laevatehased köide punutud punast lõimet eristamaks kvaliteetset laevaköit ebakvaliteetsest ja millele isegi kindlustusfirma Lloyd’s julges raha panustada. Sellest  ajast on läbiv punane joon kvaliteedimärgi sünonüümiks saanud. Eesti poliitikas on kvaliteedimärgiks olev käitumine läbiva punase joonena väljakujunemata. Kahekümne aasta jooksul pole tekkinud laiemat arusaamist, miks on riik üldse vajalik ja kellele. Segaduste periood 90ndatel asendus uue millenniumi esimese kümnendi keskel nn uue poliitikaga. Uus poliitika sai võimalikuks, sest siis lahkusid eesti poliitikast rahva seas kõige populaarsemad poliitikud tööle impeeriumi struktuuridesse. Samal ajal  täitus enamik poliitiliste segaduste perioodil püstitatud eesmärke. Kuna loodus tühja kohta ei salli, siis tõusid vanade asemele uued tegijad. Ennast äraostmatuteks nimetanud tegijate poliitika oli vaid esmapilgul mingi uue idee teenistuses.

Kvaliteedimärk võiks nähtuda mingi üldiselt mõistetava idee väljendusena, sest läbiv punane joon on midagi enamat kui üks poliitiline eesmärk. Kuna poliitika on kultuuri osa, mitte lihtsalt protsess, siis pole ilma suure ideeta võimalik poliitilises mõttes adekvaatselt toimida. Ajaloos on teada konsolideerivate ideedena kogu maa elektrifitseerimine ja võitlus lääne imperialismi vastu Nõukogude Venemaal,  iseseisvus ja sõltumatus Eesti Wabariigis, jõukus ja turvalisus tänapäeva Eesti Vabariigis. Suured ideed seovad ja ühendavad.

Märtsi teisel nädalal planeeritavate streikidega, kus suuremat rolli mängivad õpetajad ja transporttöölised, võib teha järeldusi, kust poliitika king kõige valusamini pigistab. Need valdkonnad on haridus ja transport. Teadmata streikide tulemust, võib arvata, et poliitiline süsteem tervikuna toimib sama ebaadekvaatselt kui seni pärast streike edasi, kuivõrd streigijõud on poliitilises mõttes killustunud. Streigijõududel puudub eesmärk ja tahe poliitilise süsteemi muutmiseks. Nende nõudmised on puhtmateriaalsed. Pealegi toimib streik üldjuhul rahvuslikku koguprodukti kahandavalt, mitte kasvatavalt. Haridus ja transport on nagunii vahendustegevused ega  mõjuta seega otseselt rahvuslikku koguprodukti. Hariduse ja transpordi mõju on küll kaudne, kuid mõjub paradoksaalsel kombel just naelapea pihta antud löögina, sest käesoleval ajal on eesti poliitikas kõige rohkem paigast ära infojulgeoleku teema, selle kõige laiemas tähenduses.

Poliitilise süsteemi muutmise võime Eesti poliitikas on üksnes erakonnal, et presenteerida uut suurt ideed, mis  võiks saada läbivaks. Avalikuse ees on ilmselt keeruline põhjendada seni kõlanud ideede nagu jõukus ja turvalisus aegumist, sest tundub loogiline, et jõukuse kasv viib ka turvalisuse kasvuni. Tundub loogiline, et rikkal on rohkem võimalusi ja seega rohkem vabadust. Vaatama sellele on need ideed aegunud, kuivõrd me oleme avatud ühiskond ega ela turvamullis. Avatud ühiskonnana Euroopa Liidus, riikluse seisukohalt impeeriumi osana, oleme  nagu ühendatud anumad. Muuseas, impeerium ei pea tähendama midagi negatiivset. Ajalooliselt on teada, et impeerium on soodne aeg kultuuri  arenguks. Impeerium avardab seega teatud võimalusi. Mõned meie hulgast võivad saada väga rikkaks. Kultuurilisest seisukohast aga võiks tekkida kvaliteetne eesti poliitika, mis taunib siniverelisust. Pärand ja järgnevus, jõukus ja turvalisus jäävad väärtustena nagunii püsima.

Uue suure ideena võiks Eesti poliitikas välja pakkuda annaalsuse ja kollegiaalsuse idee infojulgeoleku platvormil. Faktid, mis tulenevad isikuandmete kaitse seadusest, määravad informatsioonilise enesemääramise selliselt, et isikuandmed on iga teise isiku eest kaitstud. Parasjagu käimasoleva rahvaloenduse loendajad kurdavad muutust lausa solvanguteni välja oma isikuandmete kaitsjate poolt võrreldes eelmise loendusega. Sealjuures on Statistikaamet oma loendajate psüühiliste läbielamiste suhtes täiesti ükskõikne. Informatsiooniline enesemääramine lõhub halduses ka vähima sotsiaalse solidaarsuse.  Sotsiaalse solidaarsuse asemele, mis on paljude jaoks nagunii suhteliselt kanajalgadel mõiste, astub infojulgeolek.  Hirm ja kannatused rahvuslikus identiteedis kahanevad ja nende asemele astuvad  usaldusväärus ja maine.

Poliitilistele ametikohtadele, nt rahvaesindajad Riigikogus, nõukogu liikmed KOV ja avalik-õiguslikus juriidilises isikus, valitakse edaspidi esindajad üheks aastaks (annaalsus) ja  kaasomanikuna (kollegiaalsus). Kaasomaniku seisus tähendab, et poliitilist tööd käsitletakse auasjana, maksmata selle eest tasu. Kollegiaalsus tähendab, et iga poliitilise ametikoha täidavad üheaegselt kaks kolleegi, üks koalitsiooni, teine opositsiooni esindaja, vastavalt võitlevuse ja mõistlikkuse printsiibile. Kollegiaalses süsteemis on mõlemil õigus teise otsus vetostada. Kolleegiks saab üksnes materiaalselt kindlustatud isik, millega oleks lahendatud poliitilise vastutuse küsimus. Teisest küljest aga saaks olema õigustatud presidendi vastuvõtt, auasi kõige väärikamatele, ja lugupeetavaks saaksid ausus ning maine.

Võib olla arvatakse, et kes see ikka ilma rahata tööle hakkab, kuid see on Eesti poliitika eesmärgipärane kvaliteet. Impeeriumi osana on kõige populaarsematel lisavõimalus tõusta impeeriumi poliitilistes struktuurides, kus makstakse korralikult. Usutavasti viiks just kollegiaalsus linna ja maa konfrontatsiooni lõppemisele ja laotaks avaliku taristu elemente ühtlaselt kogu maal. Viimane võikski olla eesti poliitika läbiv punane joon, kvaliteedimärk, mis eristab meid maailma teistest rahvuslikest poliitikatest ja millele julgeks raha panustada iga kodanik, mitte üksnes kindlustusfirmad.

pilt: http://2.bp.blogspot.com/_vc81uZvaawQ/SLhhQIl7GlI/AAAAAAAAAxI/n74s8GvtcPw/s1600-h/JellyMansRope.jpg

märts 2012
E T K N R L P
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
262728293031  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.