@ckrabat
Tänases „Postimehes“ hakkas silma ühe lapsevanema lugu paljutähendusliku pealkirjaga „Hirmu ühiskond“, mille autor leiab, et kogu meie elu Eestis käib juba lapsepõlvest kuni silmade sulgemiseni ümber hirmu. Tõsi, autor arutleb põhiliselt meie igapäevaelu erinevate tahkude üle, kuid hirmu narratiiv tungib tugevasti esile ka meie rahvuslikus ideoloogias. Kuna meie identiteet on tugevasti kinnitatud frustratiivsete kaemuste külge nagu seitsmesaja aastane orjapõlv, ajaloolised kannatused ja eesootav Püha Sõda Venemaaga, siis on vaade tulevikku masendav. Apokalüptilised kuvandid moodustavad meie identiteedi kandetala, millele toetub meie rahvuslik turvamull. Rahvuslik turvamull on meid paigutanud vaenulikku maailma, kus meile on põhjustatud andestamatuid kannatusi ja nii me elamegi pidevas hirmus ja rusikas taskus. Turvamulli sees oleme ehitanud endale isesuguse maailma, mis on just selline nagu me seda näha tahame ja me ei lepi sellega, kui ta mingil põhjusel peaks osutuma hoopis teistsuguseks.
Iivi Anna Masso kurdab, et meie ühiskonnakriitikutel on raskusi vahetegemisega kriitika ja lajatuste vahel, kuid silmaklappidele üles ehitatud võltspatriotism on samasugune suletud süsteemile iseloomulik hirmuäratav nähtus nagu kuvand “positiivsest politseiriigist”. Hirm esineda “valede seisukohtadega” või hirmu kultiveerimine laiatarbekaubana tekitab olukorra, kus ühiskonnakriitika on võrdsustatud ärapanemisega ja lõpuks me elamegi Viha vabariigis, millele on teleintervjuus vihjanud Rein Taagepera. Kas te olete tähele pannud, et me pidevalt kardame kõiksuguste asjade üle? Kardame oma riigi, rahvuse ja identiteedi pärast. Kardame, mis teised meist arvavad. Pidevalt soovitatakse olla alandlikud ja vagurad nagu lambad, peaasi, et keegi ei märkaks meie vahetevahel kandilist peakuju. Meil on tugev väikese mehe kompleks, kuid muinasjutuline soov suureks kasvada.
Eesti rahvusliku ideoloogia põhikomponendid on hirm ja kannatused, mida rahvas ajaloo jooksul on pidanud läbi elama. Kannatuseideoloogiat on püütud rahvusliku identiteedi iseärasusena ka väljapoole müüa. Hirmuidentiteeti on laia avalikkuse ees propageerinud soome-eesti kirjanikud Sofi Oksanen ja Imbi Paju, kes on välja töötanud rahva kannatuste müügistrateegia, mille ideoloogilised alused on kokku võetud kogumikus „Kõige taga oli hirm“. Sofi Oksase „Puhastust“ võib nimetada sellise ideoloogia omamoodi Piibliks. Rahvusliku ideoloogia ülesehitamisel on meile suureks eeskujuks olnud Iisrael, kelle ajalooliste kannatuste kuvandit täiendab vaenuliku keskkonna narratiiv, mis on osutunud väga edukaks müügiartikliks. Müügistrateegia tulemusena on kerkinud Eesti Mälu Instituut, mis ambitsioonitasemelt on võrreldav Iisraelis asuva Yad Vashemi Holokausti uurimise keskusega Jeruusalemmas. Mõlema asutuse eesmärk on rahvusliku ideoloogia edendamine ajaloolise mälu toel.
Oksase ja Paju kogumiku kriitikas väidab kolumnist Jarmo Virmavirta: „Raamatus peetakse sõda Nõukogude võimu vastu, mida enam ei ole. Kuigi Venemaa püüd saada taas liitriigiks annab eestlaste nägemusele piisava põhjuse, on ometi teada, et Eesti Venemaa-suunalist poliitikat võib pidada Don Quijote võitluseks tuuleveskitega.“ Eesti Mälu instituudi toel ehitatav eesti rahvuslik ideoloogia võitleb kadunud nõukogude võimuga, mille taaskehastusena nähakse Venemaa võimalikku tugevnemist ja ambitsioone. Täpselt samamoodi võitlevad Yad Vashem ja Simon Wiesenthali keskus ammu kadunud natsiideoloogia vastu, püüdes tuvastada viimaseid jäänukeid väljasurevast natsirahvast. Isegi kui müüdid osutuvad tõeks ning Kuu pimedal küljel asub natside salabaas, on see praeguses kontekstis võitlus ammu surnud vaimudega.
Õiguskantsler Indrek Teder on soovitanud rahvuslikku identiteeti ehitada põhiseaduspatriotismile. Ta väitis, et kui Prantsusmaa ja Saksamaa oleksid oma identiteedi üles ehitanud ajaloole, siis ei elaks me täna Euroopa Liidus. Kuid eestlate patriotism tuleb 19.sajandi etnilisest rahvuslusest, mille tunnused raius kivisse vanaema August Kitzbergi „Libahundis“: Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!“ Eestlasele meeldib elada tema poolt konstrueeritud vanamoodsas turvamullis ja keeldub sealt väljuma. Põhiseaduslikule patriotismile eelistatakse rahvuspatriotismi, mis toodab hirmu ja vastandusi. Kuid muu maailm on vahepeal jõudnud 21.sajandisse, üleilmastub nii mis kole ja rahvuslik suletus ei too õnne meie õuele.
Rahvad, kes ehitavad oma iseolemise hirmule ja on tundlikud ühiskonnakriitika suhtes, need on väljasurevad rahvad. Me ei peaks kartma oma väiksuse ja ohustatuse pärast, sest hirm ei tugevda, vaid hoopis nõrgendab rahvuslikku identiteeti. Vaid elujõuline ning kriitiliselt mõelda oskav kultuur on kestlik ning kultuuri kandjate füüsiline arv ei mängi siin väga suurt rolli. Ajaloolisele mälule ja rahvuspatriotismile toetuva rahvusliku ideoloogia tagajärg võib olla, et satume veelgi suuremasse mentaalsesse sõltuvusse Venemaast, kes sarnaselt Eestiga ehitab rahvuslikku ideoloogiat rahvuspatriotismile ja kellega toimub väärtustepõhine vägikaikavedu. Mentaalne sõltuvus Venemaast võib viia olukorda, kus me oma naabrist suuresti ei erinegi. Ajaloodoktorant Margus Kiis on siin ühes üsnagi omapärases artiklis toonud paralleele Eesti NSV ja tänase Eesti Vabariigi vahel, mis on kindlasti poleemilised, kuid paiguti ka tõesed. Paiguti võib kohata neukkuideoloogia retsidiive, millega üritatakse üles ehitada Eesti NSV-d sinimustvalge lipu all. Kunagises Eesti Vabariigis eksisteeris enne vaikivat ajastut tugev kodanikuühiskond. Tänases Eesti Vabariigis on kodanikuühiskond paraku nõrk ja tema arengut takistab laialt kultiveeritav hirmukultuur.
Hirm
foto: http://t3.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcQCJBa5JJUIulcMoENSq_4-4tJY60Ma2VYLsjKMOH4KMYQ4Ixp
Persona in fieri 
Värsked kommentaarid