Lapsed valima?

@ckrabat

Kui kunagi põhjustasid lapsed Nõukogude Liidus viljaikalduse, lauldes „Olgu jääv meile päike“, siis tänasel päeval on Eestis üha rohkem kuulda populaarset lastelaulu „Hurraaderii, hurraaderaa, küll rõkkaks rõõmust maakera, kui kõik maailma võim võiks olla laste käes“.  Ühiskonnas on päevakorrale tõusnud valimisõiguste laiendamine 16-le eluaastale. Ideega tulid kõigepealt välja noorteorganisatsioonid. Justiitsminister Kristen Michal algatas hiljuti vastava diskussiooni Riigikogus. Samalaadse ideega tuli välja ka tema Soome kolleeg Tuija Brax. Praegu on Austria Euroopas ainus riik, kus nii noored inimesed omavad valimisõigust. 16-aastastel on valimisõigus veel Kuubal (huvitav, keda nad seal valivad?) ja Brasiilias.

Miks on sellise sammu vajalikkus tõusnud päevakorrale Eestis, kus on Euroopa üks suletumaid ja konservatiivsemaid ühiskondi? Poliitikute ambitsioonid on tajutavad: loodetakse juurde saada kergestimõjutatavaid valijaid, kellega ei pea pidama sisulist diskussiooni ning keda on lihtsam „ära osta“. Äraostmine ei tähenda siinjuures ilmtingimata kommide, kondoomide ja 50-eurostega ostmist, mis töötab samasuguse efektiga nii noorte kui pensionäride peal. Ära saab osta teostamatute lubadustega. Küsitavaks muutub siin pigem, missuguse kvaliteediga on hääl 16-aastase elukogemuse juures. Selleealised valijad on tavaliselt veel vanematest majanduslikult sõltuvad. Nad ei tohi osta ning tarbida tubakat ja alkoholi, iseseisvalt istuda autorooli ning ilma vanemate nõusolekuta abielluda, kuid riigi kõige tähtsamate ja olulisemate otsuste tarvis peetakse neid piisavalt küpseteks.

Valimisõigusega mängimist ning valimistel antud hääle kvaliteedinõuete allalaskmisega on poliitikud mänginud varemgi.  Mõned aastaid tagasi üritas grupp seltsimehi (N: Tõnis Lukas, Andrei Hvostov) juurutada populaarset ideed anda laste eest lapsevanemale valimistel lisahääli. Esimesel silmapilgul võib see väiksusekompleksides vaevleva Eesti jaoks, kes elab väljasuremise hirmus, olla kutsuv virvatuluke õiglasema ühiskonna poole. Kokkuvõttes taandub kõik siiski proletariaadi diktatuuri kaasaegsemate lahenduste otsingutele. Valimindmees koputab uksele ja seepärast on igasugune lahendus, mis odavdab hääle kvaliteeti, poliitiku jaoks teretulnud. Piiks-piiks ja hääl tuleb! Poliitikule on vaja, et valija karjuks „Kaks jalga halb, neli jalga hea! Mää!“, mitte et ta hakkaks arutlema valimisprogrammide nõrkade ja tugevate külgede üle.

Meie vananevas ühiskonnas kipub esile tulema laste kultus ning pensionieelseid veel täies elujõus kodanikke kiputakse kergesti maha kandma. See on erinev muudest Lääne tsivilisatsiooni mõjupiirkonda kuuluvatest riikidest, kus mõiste „eakas“ piir nihkub  palju kaugemale. Ka 50-60 aastane kodanik võib olla pop ja noortepärane, kuid tal on olemas midagi, mida noortel ei ole – see on kogemus. Sellise kodaniku hääl on valimistel palju kvaliteetsem, sest tema elukogemus võimaldab tal läbi näha odavat poliitikat ning vahet teha lubaduste ning eesmärkide vahel. Valimisea langetamise suhtes on ka noored eri meelt. Paljud vastutustundlikud noored ei kipu ummisjalu valima. 16-aastase Rosanna Lintsi intervjuust võib lugeda: „Ma arvan, et enamus 16-aastaseid ja ka mõned täiskasvanud ei tea parteide vaadetest suurt midagi ja teevad oma otsuse reklaami, tuttavate, sisetunde või muu säärase järgi.“ Ohu märgina võib käsitleda noorte haridustaseme langust. “27 protsendil 18–30-aastastel inimestel kõigest põhiharidus. Neist iga kümnes ehk ligi 8000 noort on lõpetamata põhiharidusega.”

Populaarne poliitika on hurraapoliitika, kui riigi saatuse eest otsustatakse Novgorodi WC-s, mitte ratsionaalsete otsustusprotsesside juures. Valijatelt ei eeldatagi teadliku valikut, vaid et ta hääletab valimistel nagu „Tantsud tähtedega“ telesaates või „Eurovisiooni“ lauluvõistlusel. Poliitiline seebiooper käib täiega. Tähtis on valijale meeldida. Totaalne meedia kui odava valija reklaamiagentuur on tagajalgadele aetud, sest tema võim aina kinnistub. Riiki juhib seakari, mitte Tallinna raad. Poliitikute võõrandamine riigist ja rahvast kasvab, sest nad peavad olema totaalse meedia jaoks populaarsed, kuid populaarsus vähendab vastutust. Valimiskampaanias antud lubadused on odavad lubadused. Loosung „Kõik valima!“ on ohtlik loosung, sest see vabastab valijad vastutusest. Valija täidab valimiskohustust – „Nii peab! Hurraa!“ ja tal on sisuliselt ükskõik, millist poliitikat ta valib.

Pigem tuleks mõelda, kuidas tõsta valimistel osaluse kvaliteeti, mitte kvantiteeti ja esimene samm sellel teel oleks igasuguse valimisreklaami keelustamine. Mida vähem on valija mõjutatud omakasupüüdlike odavate lubaduste poolt, seda kvaliteetsem on tema hääl. Põhimõtteliselt oleks õige laiendada valimisõigust üksnes maksumaksjatele, sest nende hääl on vastutustundlikum. Nemad on raskemini äraostetavad. Ülalpeetavaid ei tohiks ilma jätta tervisekindlustusest, vaid valimisõigusest. Valimisea langetamist kalduvad toetama erakonnad, kes ise sõltuvad rohkem noorte häältest: Reformierakond ja sotsid. IRL ja keskerakondlased on palju kõhklevamatel positsioonidel. Kuigi viimane on lauspopulistlik erakond, kes valijate meelitamisel ei ütle ära kaudsest häälteostust – 500 krooni pensionäridele, on tema sihtgrupp rohkem vanemaealised kodanikud, kes on sama mõjutatavad nagu noored. Ka IRL toetajaskond tugineb rohkem vanematele, konservatiivsematele ja rahvuslikult mõtlevamatele kodanikele.

Kui aga valimistel antud häälel ei ole enam väärtust ning valijate kontingenti tahetakse ilmtingimata laiendada, siis ei tohiks ära unustada rõhutud vähemust, vaimse puudega kodanikke, kelle õigusi rängalt rikutakse. See on kontingent, kust nii mitmedki meie praegused erakonnad saaksid endale tänuväärseid toetajaid. Tulevad meelde ühe teise riigi valimised, kus üks erakond osutus üllatavalt populaarseks kinnistes asutustes – sõjaväes, vanglates ja psühhoneuroloogia haiglates.

Meie oleme ühtsed