Avatud majanduse ja suletud inimestega ühiskond

@huviline

Nägin öösel painavat und, ärkasin üles, keetsin kohvi ja ei jäänud enam rahule. Isikliku elu mured ja üldisemad mõtted täitsid pea. Ühiskonnas on viimase kümne aasta jooksul toimunud muutused. Rahvaloendajast abikaasa oli õhtul köögilaua taga nutnud, mida oli valus vaadata, kuna järjekordne loendatav oli teda telefoni teel  sõimanud, miks ta peab kellelegi mingeid isikuandmeid andma. Loenduse peametoodik Ene-Margit Tiit imestab, et miks teda külastab rahvaloendaja, kui tal on loendus tehtud ja põhjendab seda iseendale keeruliste aadressioludega. Muidugi, peametoodikul pole vaja teada, mida tunnevad spetsialistid külmetavas õhtuhämaruses, keda järjekordse ukse taga lihtsalt sisse ei lasta, kuigi toas mängib telekas ja põleb tuli. Peametoodiku pea on täis tähtsaid numbreid, sest rahva täpne loendus on väga oluline. Kuidas muidu saab majanduslikke prognoose teha? Peametoodik Tiit ja rahandusminister Jürgen Ligi saavad asjadest ühte moodi aru, kuna nemad näevad üldisemaid protsesse, millega on põhjendatavad ka peaaegu Euroopa ametivendade palgatasemeni küündivad palgad, sest nendel on rohkem infot. Vähem infot omav spetsialist, kelleks on üldjuhul lihtne kodanik, peab taluma taunimist. Peaministril on kõige rohkem infot. Tema tegevus seisneb põhiliselt memode lugemises ja maratonidel osalemises, millega on põhjendatud tema korralik palganumber. Peaminister ja president on õigustatud etteheiteid tegema kogu rahvale.

Avatud majandus on valus teema, millele pole alternatiivi. Poliitilises mõttes tähendab alternatiivitus püha lehma staatust. Avatud ühiskonna ideoloogia import majandusmehe George Sorose toetusel, kes ise oma  vahendid inglise naelaga spekuleerides hankis, on siinkandis realiseerunud üksnes avatud, kristallselge ja läbipaistva majandusena. Kui majandusmees kogub jõukuse spekuleerides valuutaga, aga peeglisse vaadates tahab näha seal  filantroopi, siis on selge, et ka tema heategevus kujutab endast ühte osa majandusest, mitte avatud ühiskonnast. Väliselt avatud ühiskonna, sisuliselt avatud majanduse ideoloogia mõjutusel on transformeerunud heategevus, kuulsus (staarid), sõprus (facebook), meelelahutus, isiku nimi, informatsioon ja teised mõisted, omandades peamiselt majandusliku sisu. Püha lehma staatus võib teatud ajal teatud valdkonnas olla õigustatud, nt Indias, aga samuti Eestis kuni liitumiseni Euroopa Liiduga.

Pärast liitumist Euroopa Liiduga on olukord muutunud. Eesti on andnud osa oma suveräänsusest eeskätt Euroopa Komisjonile ja Euroopa Kohtule, millest tuleneb rahvusriigi piiratud volitus teatud määral teatud valdkondades langetada ise otsuseid. Impeeriumis pole võimalik üksikut riiki pidada, nagu arvab jurist Jüri Raidla, sest kari (liitriik) käib karjamaal koos. Ma ei saa selles osas, mis puudutab rahvusriiki, nõus olla ka Mihkel Mutiga, kelle arvates püsib rahvusriik seni, kuni seda soovivad liidrid. Impeeriumi tingimustes püsib liitriik seni, kuni seda soovivad impeeriumi liidrid, magistraadid. Hetkeseis näitab, et liitriigi püsima jäämise pärast pole põhjust muretseda. Keskus tõmbab parimad pead (nt Eestist Siim Kallas) ja ideed. Paraku saab keskuselt oodata üksnes tsentraliseerimist.

Eesti jaoks koos paljude impeeriumi koosseisu kuuluvate teiste riikidega on võtmeküsimuseks  avatud poliitika, et vastu seista tsentraliseerimisele. Avatud poliitika vastand on suletud poliitika. Suletud poliitika ajamisest annab märku valitsuse eneseõigustamine. Kui  Jürgen Ligi õigustab valitsust, et see on alusetult saanud diskussioonitapja märgi. Samuti streigid. Mõlemad märgid väljendavad rahulolematust.  Avatud poliitikat saab mõista avaramalt, kultuurriigi tähenduses, ja kitsamalt, liidrite poolt aetava poliitikana õigusriigi tähenduses. Kultuurriigi tähenduses pole võimalik keskenduda üksnes erinevatele reformidele, mille tegemata jätmises süüdistab valitsust Enn Veskimägi, sest erinevate reformide reformimine teostab poliitikat vaid õigusriigi tähenduses. Avatud poliitikat avaramas tähenduses teeb igaüks kui keegi räägib elust ja olust. Avatud poliitika on kultuuri osa, kuivõrd kultuur on isikust lahutamatu.

Kultuurriigis poliitika ajamiseks on riigil rahalised vahendid: 2012 aastal üle 6 miljardi euro, mis on korralik summa. Selle summa eest saab korda ajada kõik asjad riigis. Ilmelik oli telekast 07.03.2012 Foorumis  vaadata Jaak Aaviksoo maotut käteplaksutamist, mis näitlikustas raha jagamist rahandusministri juures ühest pakist teise tõstmise teel, sest avatud poliitika välistaks juba eos kellegi arvelt raha võtmise. Kultuurriigis välistab avatud poliitika tammide ehitamise, mida kopraonu Andrus Ansip,  pruukides Hans H. Luige reljeefset sõnakasutust, juba teist ametiaega teha üritab, näksides oma pikkade hammastega kõikide KOV kallal. President on samal ajal hoopis kuskil kaugel küla peal tikke laenamas.

Liitriigi liidrite eesmärk on tsentraliseerida, täpselt samamoodi nagu iga ettevõte juhi eesmärk on maksimeerida tulu ja optimeerida kulu tsentraliseerimise teel. Konkuretsi tingimustes ei ole ettevõtetel muud perspektiivi kui võidelda suurema turuosa eest ja seda saab paremini teha kvantitatiivselt mõjukana, mis tingib tsentraliseerimise paratamatuse. Kuid eksitav oleks arvata, et van Rompuy ja Ashton tunnevad muret 250 miljoni Euroopa Liidu kodaniku pärast, mis oleks tunnetuslikult ka võimatu. Nende soov on tsentraliseerida, maksimeerida tulu ja optimeerida kulu motiividel, mida igaüks võib oma lühikese elu jooksul kuidas tahes ettekujutada. Impeeriumi poliitika on igaljuhul suletud poliitika, sest sellel puudub rahvuslik usaldusväärsus, sotsiaalne ühtsus.

Sellepärast on oluline, et kultuurriik suunaks vahendeid avaliku taristu plaanipäraseks toetuseks ega käsitleks avaliku taristu asutusi eraettevõtete kombel, optimeerides kulu ja maksimeerides tulu tsentraliseerimise teel. Avaliku taristu eesmärk on poliitika avatumaks muutmine. Ka siin foorumis on kerkinud küsimus, et mis see avalik taristu siis on?  See võib olla ükskõik mis, nt kool, mille rajamisel on kasutusel avalik raha. Kui meelelahutuse valdkonnas on filmi produtseerimisel kasutav avalik raha, kuuldavasti tavaliselt umbes 70% ulatuses, siis on ka film avalik taristu. Avalik raha on juba olemuselt maksude näol valitsusele avaliku poliitika jaoks antud, seega tuleks suletud poliitikat ajava valitsuse käest küsida, kuhu on raha pandud, kui KOV peab jälle näppu imema.

Mida rohkem algkoole, põhikoole, gümnaasiume on maakohtades perspektiivitundest rajatud, kasvõi avaliku ja erasektori koostöö projektina, seda rohkem võib arvata, et maakohtadesse tuleb elanikke ja ettevõtlust. Riik peaks mõtlema vähemalt ühe põlvkonna (33a) võrra ette, veel saabumata isikutele, mida Statistikaametil pole täna võimalik loendada. Mida rohkem on maakohtades ettevõtlust, seda rohkem on riigil raha, mida kasutada juhtide ja spetsialistide, metoodikute ja õpetajate palgalõhe ühtlustamiseks. Mida ühtlasemalt on jaotunud avalik taristu kogu maal, seda suuremad võimalused ajada avatud poliitikat. Mida rohkem on erinevaid külasid ja valdu, seda rikkam kultuur, mida rikkam kultuur, seda avatum poliitika. Võib olla siis kunagi lasevad inimesed rahvaloendaja lihtsalt uksest sisse, ega sõima teda eraviisilises jälitustegevuses süüdistades.

Igaüks loeb

aadressilt: http://s.ohtuleht.ee/multimedia/images/000255/80ebbddf-281c-4fec-bc88-ab9da38dbf3c.jpg