Positiivne kuvand politseiriigist

@ckrabat

Kaitseväe põhiülesanded tagavad  riigi välisjulgeoleku ning sisejulgeoleku mõistes jääb nende kanda põhiliselt toetav roll, kuid riigi seisukohast ei ole sisejulgeoleku tagamine – valdkond mille eest vastutavad politsei, piirivalve ja kodakondsuse ning migratsiooniamet ja mille funktsioonid on tänapäeval ühendatud ühte allasutusse, Politsei- ja Piirivalveametisse – üldsegi mitte väiksema tähendusega. Kas erinevate sisejulgeoleku ametkondade ühendamine tagab riigis suurema turvalisuse? Ametkondlik töörühm tegi 2007. aasta mais siseministrile ettepaneku alustada Politseiameti, Piirivalveameti ning Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ühtseks struktuuriks ühendamisega, mis viidi lõpule 2010. aastaks, kuid ometigi võib väita, et ametkondade ühendamisega muutusid aga nii politseinik kui piirivalvur ühiskonnas vähem nähtavamaks.

Politsei kõrval jääb oluliseks sisejulgeoleku tagajaks Päästeamet.  Suuremastaabilistest õnnetustest nagu ulatuslikud päästetööd ja kriisireguleerimine kuni igapäevaste teenusteni nagu kiirabi või tuletõrje, kõik see on Päästeameti vastutusrikas töövaldkond, sest  jällegi on tegemist ametkonnaga, kes tagab igapäevaselt meie kodanike ja laiemas mõttes kõigi elanike ning külaliste turvalisuse riigis. Politsei, piirivalve ja päästeameti töö ei ole seotud hüpoteetilise sõjaolukorraga, vaid tavapärase halli ja igava argipäevaga, mis on täis väiksemaid või suuremaid turvalisuseriske.

Riigi julgeolekut käsitlev diskursus tugineb peatselt algavale Pühale Sõjale Venemaa vastu, milles kaitseväel on loomupäraselt täita vastutusrikas ja juhtiv roll. Kuid paljud probleemid saavad alguse lihtsa kodaniku turvalisusest ja heaolust, mis viib mõtted Eesti politsei käekäigule. Võib kindel olla, et riik on ajaloost õppinud ja astub väärikalt vastu välisvaenlasele, kuid kas riik tagab oma kodanikele igapäevased turvateenused ja kas meie inimesed on kaitstud? Kaitseväe, keda seostatakse riigi võimsusega ning tema nähtavaks muutumisele aitavad kaasa võimsad kuvandid, kuid politsei tegevus on märksa enam varjus olnud ning nende kuvand ei ole nii positiivne kui kaitseväelase oma.

Samas on väikesel mehel, lihtsal inimesel Obinitsast või Kapa-Kohilast, politseinikuga palju rohkem kokkupuudet. Politseinikku võib kohata väikeses maakohas, kus ta võib sulle tänaval vastu tulla ja omamehelikult tervitada. Kaitseväega puutuvad inimesed oma igapäevaelus märksa vähem kokku, põhiliselt ajateenistuses või reservõppekogunemistel, paraadidel ja parimal juhul Kaitseliidus. Missugune võiks ikkagi olla politsei funktsioon ühes demokraatlikus vabariigis? Me kõik oleme kokku puutunud politseiriigi mõistega, mis põhineb riigi totaalsel kontrollil kodanikkonna üle ja politseil on siin vahendaja funktsioon riigi ja kodaniku vahel. Politsei on informeeritud ning räägib valitsejatele, kuidas elu on. Me nägime seda Nõukogude Liidus, kuid politseilised ühiskonnad eksisteerivad ka tänapäeval:  Süürias, Hiinas, Venemaal, kus kodanike vaba tahte avaldusi üritatakse politsei abil kontrolli all hoida. Negatiivse võimu esindajana kannab politseiriik selles tähenduses ka negatiivset kuvandit.

Kas võiks toimida ka hea ning positiivne kuvand politseiriigi kohta? Kus politseinik on ausa ja edasipüüdliku kodaniku musterkuju, kes näitab kaaskodanikele kätte, missugused teed on õiged ja millised valed? Kas Eestist ei võiks saada heas mõttes politseiriik? Pidevalt loeme ajakirjandusest, kuidas kedagi tapeti, kedagi rööviti, kusagil puhkes tulekahju või ei jõudnud kiirabi õigel ajal õnnetuspaigale ja nendime, et teenistus politseis pole väärtustatud. See tekitab masendust. Kui me aga võtame kasvõi aprillimässu 2007. aastal, siis esimesed tuleristsed võitluses mässulise kontingendiga sai just Eesti politsei. Seetõttu ei peaks politseiniku kuvand olema riigi seisukohalt mitte vähem olulisem kui kaitseväelase kuvand ning riik peaks politseinikku rohkem väärtustama. Miks ei võiks tekkida positiivne kuvand politseinik onu Stjopast, kes aitab vanainimesi üle tee ja püüab kinni jalgratta varastanud päti?

Eesti võiks muutuda heas mõttes politseiriigiks, kus politseiniku amet on au sees ning väärtustatud. Eesti Vabariigi algusaegadel oli kohalik konstaabel üks olulisemaid tegelasi vallas. Kordnik oli tänaval nähtav ja tagas turvalisuse linnas. Tänapäeval püütakse aga meie igapäevase turvalisuse arvelt ressursse kokku hoida. „Eesti ajal“ kehtis põhimõte – politseinikule palka, pätile malka.  Täna ei ole jõustruktuurides teenimine väärtustatud.  Palju räägitakse teenistuslikest hüvedest kaitseväelastele, kuid silmaklappidega kaitseväefriigid ei pruugi alati aru saada, kui alaväärtustatud on Eesti politsei. Võib juhtuda, et mõni patriootiline eesti mees on end peale kolme õlut varblasest kotkaks joonud ja kujutab end siis tavaliselt ette keiser Napoleonina valgel hobusel Pühas Sõjas suure Venemaa vastu lahingusse ratsutamas ja vaenlase päid armutult maha raiumas. Kuid ta ei mõtle selle peale, et vaenlane võib olla palju lähemal ning varitseda sinu omas kodus nagu hiljutine Dresseni juhtum ka näitas.

Kuidas väärtustada sisejulgeolekut ühes demokraatlikus vabariigis, nii et mure turvalisuse pärast jõuaks iga kodanikuni? Mõned ideed diskussiooniks. Me oleme uhked kahe protsendi üle siseriiklikust koguproduktist kaitseväele, kuid riik võiks määratleda kindla protsendi SKP-st ka sisejulgeoleku tarvis. Me oleme uhked ajateenistusel põhinevale kaitseväele, kuid kodanikele võiks kehtida ajateenistuskohustuse täitmise võimalus mitte ainult kaitseväes, vaid nad võiksid samadel alustel teenida politseis, piirivalves või päästjatena, sest ainult niiviisi õpib noor Eesti kodanik väärtustama oma riiki ja tema turvalisust. Kui ajateenistuse nõuet rakendada sisejulgeolekus, siis saame seda võrdselt kohaldada nii mees- kui naissoost kodanikele  ning kaotame soolise ebavõrdsuse. Saaksime rohkem ajateenijaid, keda on võimalik riigi hüvanguks palju laialdasemalt rakendada ning niiviisi vähendada kõrvalehiilimist riiklikest kohustustest.  Ajateenistusest vabastaks ainult sünnitamine, sest uute kodanike kasvatamine on võrreldav ajateenistusega Eesti riigi hüvanguks, millega saaksime eesti naistele kehtestada varjatud sünnituskohustuse, tõsta iivet ja täita Eestimaa õued lastega. Niiviisi muudame Eesti heas mõttes positiivse kuvandiga politseiriigiks.

Kes ei tantsi on politsei

Valikute avardumine: Kaitseväe juhataja kõne Vabariigi aastapäeval

@huviline

Erinevalt Vabariigi presidendi kõnest, kus puudus poliitiline idee ja rollijaotus, oli Kaitseväe juhataja Riho Terrase pea selge: eesti rahva ja vabaduse kaitseks on loodud Eesti riik. Üheselt mõistetav avaldus. Selle ülesande täitmiseks on kasutusel laiapindne riigikaitse mudel, mis põhineb ajateenistuses kasvatataval reservil ja koostööl rahva omakaitsega. Kaitseväe seosed rahvaga ning aus teenistus ja töö on otsekohene ja ammendav. Alati kui tänapäeval on kuskil kuulda kartmatut juttu, aga julgus on moraali alus, jään tähelepanelikult kuulama. Ametnikud üldjuhul kardavad on ameti pärast ja pigem vaikivad või räägivad eetilistest väärtuskontseptsioonidest ja õigustest. Tuleb teha selget vahet moraalil ja eetikal, sest moraal on kõige tähtsam, eetika aga on riigiasutuste atribuut. Siis kindlasti avardas Kaitseväe juhataja kõne sisepoliitilisi valikuid, millega juba on antud panus vabaduse ja rahva kaitseks.

Kuigi üks kõne jääb lihtsalt kõneks teiste kõnede seas, tuleb küsida, milliseid sisepoliitilisi valikuid siis Kaitseväe juhataja kõne avardas? Tänapäeval puudub mõistlik põhjendus, miks peaks poliitikat tegema üksnes poliitik, kui tegelikult teab poliitika toimimisest kõige paremini just ametnik.  Seega, kui nõustuda sellega, et iga valdkonna poliitika eesmärk võiks olla lisaks valdkonna omaeesmärgile ka demokraatia süvendamine, siis on piirangud erakonda kuuluvuse osas ajast ja arust. Sest poliitika on avalik asi, kõigi riigi kodanike asi. Avatud ühiskonnas on keeruline õigustada suletud sisepoliitikat, seda enam, et poliitika on interneti teel ammu võrgustunud.  Niisiis ei pea Kaitseväe juhataja jääma üksnes sõjandusala spetsialistiks, kellel on keelatud sõna võtta sisepoliitilistel teemadel. Terrase kõne, mis järgis traditsiooniliste aastapäeva sõnavõttude formaati, sekkumata sisepoliitikasse, ning võimaldab akadeemilise joone tõttu siiski teha nii konkludentseid kui poliitilisi järeldusi.

Kaitseväe juhataja ja president on võrdse magistraadi positsiooniga ametiisikud, kuigi distsiplinaarses mõttes allub kaitseväe juhataja kaitseministrile, kaitseminister allub peaministrile, kelle erakonna poliitika rõhub omariiklusele, mille liidriks on president. Kaitsevägi on politsei kõrval üks suuremaid tööandjaid vabariigis, sellepärast on kaitseväe juhataja roll isegi olulisem presidendi omast. Rahva teadvuses on kaitseväe juhataja roll nagunii oluliselt suurem kaitseministri rollist, mis kajastub ka Karistusseadustikus, kus on ettenähtud eraldi kaitsev paragrahv rünnaku korral kõrge ametiisiku elule, millisesse kataloogi kuulub Kaitseväe juhataja, aga puudub tema otsene ülemus kaitseminister. Presidendi roll riigikaitse kõrgeima juhina ei avaldunud aga kuidagi tema aastapäeva kõnes. Jääb mulje, et president kasutab oma rolle valikuliselt.

Tänane poliitika, mida ajavad poliitilised liidrid, viib paratamatult või loogiliselt suure lõheni aastapäevakõnedes räägitavate sõnade ja tegude vahel. Tõsi küll, viimased sündmused on osaliselt positiivsed, kuna president jättis haridusreformi seaduse välja kuulutamata, kuid osaliselt ka negatiivsed, sest põhjenduseks toodi Põhiseadusele mittevastavus. Tegelik probleem on ebaõiglus, mis on sündimas valitsevate erakondade poliitika tõttu. Ebaõigluse tõttu muutuvad inimestele põhiseadusega antud poliitilised vabadused näilisteks vabadusteks. Poliitiliste liidrite aetav poliitika on hoolimatu õigluse teise külje suhtes, mis keelab kohelda ebavõrdseid võrdselt. Koheldes linna võrdselt maaga, rikast vaesega, sünnib ebaõiglus, mis näilikustab poliitilised vabadused. Sõjaväes on väga hästi teada, milleni viivad määrustikuväliseid suhteid, milleni kollektiivne karistamine, kelle autoriteet võrdse kohtlemisega kasvab, ja sellest osatakse hoiduda. Sellepärast on armees teatud mõttes rohkem vabadust kui tsiviilis.

Kaitseväe juhataja kõne erines presidendi kõnest julguse poolest vaadata silma olemasolevatele ja võimalikele tulevastele poliitilistele probleemidele. Magistraadi positsiooniga on kaitseväe juhataja juba mõjutanud sisepoliitikat ja saavutanud armeele kindla rahastatuse. Poliitilist mõju saaks kasutada veelgi efektiivsemalt, väljudes kitsa valdkonna piiridest, selgitades linna ja maa, rikkaste ja vaeste võrdsest kohtlemisest tekkivat ebaõiglust. Mida avaramad on meie võimalused kogu maal poliitikat teha, kasvõi rääkida raamatukogus, koolis, postkontoris, avalikus interneti punktis, seda rohkem on riik väärt, et teda kaitsta. Küsimus ei ole enam 2%, vaid kogu raha ümberjagamises, selleks et säiliks poliitiline aktiivsus ja ettevõtlusjulgus kogu maal. Vaja on üht, poliitiliste eesmärkide selgust, mille puudumise üle pole kaitseväe juhatajal ilmselt põhjust kurta.

 

 

Valikute piiramise seisund II: presidendi kõne Vabariigi aastapäeval

@huviline

Sisepoliitiline tähtsündmus, suurt kasvu presidendi Toomas Hendrik Ilvese kõne Vabariigi aastapäeval keskendus alamõõdulise kodaniku noomimisele, samal ajal kui president ise oli samal ajal taaskord küla peal tikke laenamas. Poliitiliselt keeruline aeg, mis eeldab poliitilist selgust, pole puudutanud presidenti, kelle peas valitseb ebaselgus ja oskamatus oma rolle jagada. Presidendi kõne pole kritiseerimisväärne mitte selletõttu, et ta oleks inimestele kuidagi eriti vastuvõetamatu, sugugi mitte. President on tubli mees, kes võttis eesti naise ja taastab oma esivanemate talu Mulgimaal. Tema intellektuaalne ja välispoliitiline kapatsiteet on lugupidamist vääriv. Pigem tundub, et tema poliitilised nõuandjad valdavad haldust ja protsessi puudulikult. Nii ilmub praktiliselt igal aastal ekraaninurka praktilise filosoofia (kuidas saab filosoofia olla praktiline!) ja eetika professor Margit Sutrop. Kuid poliitilistes küsimustes on president siiski piisavalt isiksus, et ka kõige tuimemat nõuannet kriitiliselt hinnata. Presidendi kõne on kritiseerimisväärne selletõttu, et midagi rõõmustavat tema kõnest järeldada on võimatu. Presidendil pole ideed, sest tema kõnes ei püstitatud ühtegi eesmärki.

Alati kui riigivõimu kõrge esindaja, nt president või peaminister, keskendub eetikale suunamata seda ametnike suunas, ametkondade juhtidele ja nende alluvatele, võib kodanik tunda ennast tähtsusetu kübemena tuules. Eetika kasutamine poliitikas, noomimine, taunimine ja etteheide, tähendab valikute piiramise seisundit, millega jäävad vaid sundvalikud.  Ükskõik kui sümboolne, tseremoniaalne või metafoorne presidendi ametikoht ka on,  ta esindab oma vabariiki, sest ta on oma ametikohale valitud. Sellepärast saab president teha etteheiteid vaid ametnikele, mitte kodanikele. Soovides noomida kodanikke tuleks presidendil rollist välja astuda. Soovides olla üks lihtne inimene teiste inimeste seas, nt talupidaja Mulgimaal, oleks õige mitte anda nõusolekut kandideerida presidendiks. Kord presidendi rolli siiski vastu võttes ja nõustudes poliitiliste liidrite ettepanekuga tekkib presidendil kohustus taunida poliitilisi liidreid ja nende tehtvat poliitikat, kui selleks nende poolt põhjust antakse. Etteheide olgu ausameelne, otsekohene ja üheselt mõistetav, mitte muu seas ja moka otsast öeldud.

Perekonnas on igal lapsevanemal kohustus ja vastutus noomida alaealist poega miks see suitsetab või teha etteheiteid alaealisele tütrele miks see ropendab. Ametniku roll ei ole ühendatav isa rolliga. Isa ei tee oma probleemide pärast presidendile ette heiteid.  Samuti ei ole töövõtja roll ühendatav tööandja rolliga. Ametnik, ka kõige kõrgem ametnik, saab demokraatlikus vabariigis oma kohale, olemuslikult teenindajaks, vaid professionaalsete oskuste olemasolul, mis eeldab, et erinevaid rolle ei aeta segi. Kui president tahab samal ajal olla nii isa, ajakirjanik, talupidaja kui ka president, siis tuleb paika seada prioriteedid. Presidendi roll on väga kõrge ametikoht, number üks vabariigis, mis kohustab presidenti noomima poliitikat, mida aetakse tema poolt hääle andnute poolt, kui aetav poliitika on noomimist väärt. Võõrastav on kuulata poliitiliselt korrektset kõnet, mis taandub alati kõneks kaardimajakeses, mis võib varsti ümber kukkuda. Hoopis võõras oli presidendi kõnele vahele pikitud Betti Alveri luuletus: räägi tasa minuga, tasa taibata on kergem, räägi tasa minuga, siis mu kuulmine on ergem. Kõnedekirjutajale võiks vastata sama luuletaja sõnadega: kui näen ja kuulen sind, siis mõtlen salamahti, et noa ja kahvliga end võtad riidest lahti.

Korraarmastaja piinliku täpsusega kordas president Jürgen Ligi õigustust, miks ikkagi tuleb selleks, et mitte kaotada usaldusväärsust ja mainet anda Kreekale raha, samal ajal kui avalikud poliitika tegemise punktid maapiirkonnas suletakse finantside puudumise tõttu. Eesti on Euroopa Liidu ja NATO liige, nö võrdne võrdsete seas. Võrdsete seas kehtib reegel, et usaldusväärsus on sisepoliitika küsimus, mitte lojaalsuse küsimus klubi teistele liikmetele, kuivõrd sisemiselt pinnatu riik kaotab ka oma usaldusväärsuse. Hea näide sisemiselt pinnatu riigi kohta oli presidendi kõnes nö Paide näide, kes ise peab seda paraku paradoksiks. Kas aga sihitu sisepoliitika on paradoks? Vaevalt küll. See on pigem poliitilise tegevuse või tegevusetuse tagajärg. Võrdsete seas on keelatud kohelda võrdseid ebavõrdselt. Kas sihitu sisepoliitikaga riigina oleksime veel võrdväärsed partnerid? Vaevalt küll. Keegi ei usalda riiki, kes oma asju korras ei suuda hoida ja avaliku taristu välja suretab.

Presidendi väitel on inimesed ise süüdi, et avalik taristu maal välja sureb ja parem on teha seda organiseeritult. Kõik maailma kookonpoliitikud  on sama väitnud. Ameerikas väideti: ainult surnud indiaanlane on hea indiaanlane. Venemaal väideti: pole inimest, pole probleemi. Kookonpoliitikud võiksid oma kookonist välja pugeda. Utoopiad on sageli reaalsuseks saanud. Praegu veel utoopiline sisepoliitiline kannapööre võib samuti reaalsuseks saada. Kindlasti on sisepoliitiliste sihtide seadmine tänapäeval oluliselt raskem kui Vabariigi taasiseseisvumise alguses. Maailm oli siis veel polaarne, kus vastasseis oli selgelt tajutav. Tänapäeval on selge vastasseis transformeerunud asümmeetrilisteks ohtudeks, mille raames saavad üha tähtsamaks avaliku taristu erinevad elemendid. Riigi mõte on avalik taristu. Kõik muu on teisejärguline.

Eesti välispoliitika tänased väljakutsed

@ckrabat

Välisminister Urmas Paet pidas 21.veebruaril Riigikogus Eesti välispoliitika eesmärke tutvustava kõne. Eesti suurimate erakondade esindajad lahkasid välispoliitilisi küsimusi päev hiljem ETV saates „Foorum“, kus millegi põneva ja innovatiivsega paraku välja ei tuldud ning jäädi traditsioonilise hallivõitu diskussiooni piiridesse.  Vaadates Eesti välispoliitilisi suundumusi üldiselt, siis on meie välispoliitika tugevasti julgeolekustatud. Hoolimata isegi sellest, et Euroopas valitseb juba pikemat aega, Jugoslaavia sõdadest saadik, sügav rahuaeg, millist pole tema sõdaderohke ajaloo kestel mitte kunagi varem kogetud. Eesti lähtub aga oma välispoliitikas endiselt külma sõja aegsest narratiivist, mis põhineb Ameerika Ühendriikide ja Venemaa globaalse vastasseisu jätkumisel ning seetõttu oleme tänapäeva rahvusvaheliste suhete lahti mõtestamisel kontseptuaalselt lähemal pigem Venemaale kui Euroopale.

Traditsiooniliselt pöörati välisministri kõnes väga olulist tähelepanu julgeoleku- ja kaitsepoliitilistele küsimustele. Murega räägitakse Venemaa relvajõudude suurendamisest Kaliningradi, Leningradi ja Pihkva oblastites, sh lühimaarakettide “Iskander” ja õhutõrjesüsteemi S-400 “Triumf” paigaldamine Eesti vahetusse lähedusse. Teine oluline välispoliitiline eesmärk on kaitse-eelarve suurendamine unelmate piirini 2% SKP-st, mis näitab riigikaitse valdkonna tähtsust riigis tervikuna. Kuigi kahepoolseid suhteid Venemaaga loeti üldiselt rahuldavaks, siis ähvardava varjuna kõlas diplomaatilisest retoorikast läbi Venemaa militariseerumine ja sellega kaasnev julgeolekudilemma – Venemaa relvajõudude moderniseerimine toob kaasa suurema ebakindluse tema naaberriikides.

Sellele kõigele lisas veelgi õli tulle järjekordne riigireetmise skandaal, sest riigi julgeoleku haavatavus, pealegi kui tegemist on korduvjuhtumiga, näitab vaid tema tavalisest suuremat sõltuvust taas suurvõimuks pürgivast naaberriigist. Selles, et Venemaa siin agentuuri omab, ei ole iseenesest midagi üllatavat. Juba 1930-tel aastatel müüs Eesti sõjaväe kapten Nikolai Trankmann Nõukogude Liidule Narva kindlustuste plaanid. Luureskandaalide juures on seni tähelepanu pööratud vaid agentuuri tegevuse ühele palgele ehk siis sensitiivse informatsiooni edastamisele potensiaalsele vaenlasele, kuid palju vähem on tähelepanu pööratud veelgi olulisemale riskifaktorile ehk siis võimalike mõjuagentide tegevusele, kelle eesmärk on mõjutada riiki tegema vastaspoole poliitiliste eesmärkide täitmiseks soodsaid otsuseid.

Eelnev sunnib küsima, mis on ikkagi vastaspoole jaoks soodsad otsused? Kas selleks on Eesti ja Venemaa suhete parandamine? Kui vaadelda Venemaa välispoliitilisi eesmärke laiemalt, siis vaevalt. Pigem on selleks siiski olukorra pingestamine, mis destabiliseerib siinset sisepoliitilist situatsiooni ja nõrgestab Eesti usaldusväärsust tema võimalike liitlaste seas ja siin toimib hästi „väikese vastiku natsiriigi“ kuvand, millele mitmed siinsed pseudorahvuslikud poliitilised ringkonnad on tugevasti kaasa aidanud. Eesti on Venemaa jaoks muutunud „mugavuspartneriks“, kellele võib alati kindel olla, sest ta reageerib kuulekalt alati igale Venemaalt lähtuvale provokatsioonile. Venemaa küsimuse laiatasemeline julgeolekustamine võimaldab aga siinmail hirmupatriotismi alal hoida, mistõttu võib suhete pingestamine toimuda ka mõlemapoolsetes huvides. Laialdaselt on levinud seisukoht, mida pingelisemad on suhted lääneriikide ja Venemaa vahel, siis seda kasulikum on see Eestile, sest see aitaks teda piiririigina Lääne tähelepanu eesliinil hoida.

Tuleb tunnistada, et Eesti välispoliitiline narratiiv on sarnane Venemaa rahvusmütoloogilisele narratiivile, kes kasutab külma sõja aegset müüti Nõukogude Liidust kui rahvusvahelisest supervõimust oma siseriiklike positsioonide tugevdamiseks. Pingestatud rahvusvahelise olukorra abil on võimalik rahva tähelepanu sisepoliitilistelt probleemidelt kõrvale juhtida ning suurendada riigisisest solidaarsust. Venemaa taotlused kunagiste välispoliitiliste positsioonide taastamiseks on tajutavad, mis avalduvad ka lääneriikidele vastandumises nende Süüria- ja Iraani-poliitikas. Tuumariikidel on nagunii suurem võime mõjutada rahvusvaheliste suhete julgeolekustamist. Seetõttu hoitakse Moskvas omakorda visalt kinni NATO raketitõrjesüsteemi Venemaa vastasest suunitlusest, sest see toetab populaarset müüti külma sõja jätkumisest.

Kui tõsine on Venemaalt lähtuv oht Eestile ja omariiklusele? Kui me taandame ohu kohe-kohe saabuvale Venemaa sõjalisele rünnakule, tuues ettekäändeks taolised imaginaarsed kujutised nagu Vene karu limpsab keelt Läänemere jäävabade sadamate järele, mida mõned 19.sajandis elavad „eksperdid“ armastavad oma väidete tõestuseks välja käia, siis tekib küsimus, kas nende sadamate ostmine ei tuleks nagu odavam? Naaberriigi välispoliitiline eesmärk võib olla ka sõjaline jõudemonstratsioon, mis sunnib teist riiki tegema ebapopulaarseid otsuseid ja pingestab tema sisepoliitilist olukorda. Polaarse maailma kontseptsioonile toetuva Venemaa  jaoks on oluline eesmärk survestada NATOt  ja Euroopa Liitu ning seetõttu on sarnast külma sõja aegset narratiivi järgiv Eesti selle eesmärgi täitmisel tema jaoks mugav strateegiline partner. Kahe riigi suhete arengut pidurdab siiani jant piirilepingu ümber, mida Venemaa on nimetanud kahe riigi vaheliste suhete parandamisel prioriteetseks, teades hästi preambula vangi jäänud Eesti võimetust olukorda diplomaatilisel teel lahendada.

Prioriteetsed suhted Ameerika Ühendriikidega  jätkavad sõjaeelset orientatsioonipoliitikat, mis tugineb joondumisele ühe või teise suurema riigi välispoliitiliste huvide järgi ehk nn „bandwagoning“ (kohandumine). Kui Eesti Vabariigi algusaegadel seati välispoliitilist joont põhiliselt Suurbritannia ja Saksamaa järgi, siis nüüd nähakse Ameerika Ühendriikides ainsana potentsiaali, mis suudaks tasakaalustada Venemaalt lähtuvat sõjalist ohtu, mistõttu loetakse ka nendega huvide ühtlustamist kõikides vähegi olulistes välispoliitilistes küsimustes äärmiselt vajalikuks. Eesti puhul torkab silma veel märgatav ebakindlus institutsionaalse keskkonna ees.  Rahvusvahelistes organisatsioonides ei osata või ei suudeta efektiivset poliitikat teostada, sest see ei vasta külma sõja aegsele narratiivile polaarsest maailmast. Torkab silma vähene paindlikkus ja hirm midagi “valesti” teha – mida nad meist ometi arvavad. Hoolimata liitumisest NATO ja Euroopa Liiduga ja avaliku arvamuse küsitlustest, võib eestlasi pidada üheks NATO- ja euroskeptilisemaks rahvaks Euroopas.

Euroopa Liidu ees seisavad tõsised majanduspoliitilised väljakutsed. Eesti otsus panustada EFSF abipaketis Kreeka laenude garanteerimisele 357 miljoni euro ulatuses on pälvinud palju tähelepanu. Teiste abistamisel on alati tegemist ebapopulaarse otsusega, mida populistlikud erakonnad nagu Keskerakond on varmad oma toetuse suurendamiseks ära kasutama. Sotsialistlik mõttelaad ei lase aru saada, et abistamine on kahepoolne protsess – õndsad ei ole ainult need, keda abistatakse, vaid ka need, kes peavad teisi abistama, sest niiviisi tagavad nad iseenda heaolu ja turvalisust. Muidugi võib olla kadedus silmis raske jälgida, kuidas kreeklasi üritatakse vee peal hoida, arvestades, et kreeklaste keskmine elatustase on kõrgem kui siinmail ja paljud neukkurahva esindajad tahaksid kangesti ise olla kreeklaste rollis, mille tarvis pole vaja teha muud kui üle võimete elada. Paraku on suletud süsteemide ajastu läbi ja me elame avatud maailmas, kus riikide heaolu on vastastikuses sõltuvuses. Me loodame Euroopa Liidu abile paljude meie oluliste projektide finantseerimisel, kuid selle kindlustamiseks on vajalik stabiilne ja toimiv süsteem, kuhu me peame vajadusel ka ise panustama.

Eesti välispoliitilised eesmärgid kajavad teatavast nostalgiast külma sõja järele, kui valitses lihtne ning polariseerinud maailmasüsteem, millest isegi meie tänased välispoliitika kujundajad aru saavad. Globaliseeruv ja multikultuurne maailm oma paljude varjundite ja nüanssidega on palju keerukam nähtus, selles orienteerumine on raskem ning võimalusi komistamiseks kasvõi siledal asfaldil jagub rohkem. Eesti välispoliitika peamine probleem on tema kaudne mentaalne sõltuvus suurvõimuks pürgivast, kuid siseprobleemide käes vaevlevast Venemaast, millest ei suudeta kuidagi lahti rebida ja nii kujundataksegi Venemaa-keskne maailmapilt, kus päike pöörleb ümber Venemaa ning meie poliitiline joon sõprade ja vaenlaste leidmisel jääb sõltuma Venemaa välispoliitilistest suundumustest.

Eesti välispoliitiline maailmapilt

Detsember 2012 – Nibirust ja teaduslikust maailmavaatest

@ckrabat

Käesolevat 2012. aastat on peetud pöördeliseks ning teda on seostatud maiade kalendri järgi saabuva maailma lõpuga. Sündmusega on kaasnenud väga palju numbrimaagiat – 21.12.2012, kuid kas kuupäev on kogu protsessi juures üldse oluline? Samast kultuuriruumist pärinevate asteekide kalendri järgi peaks maailm otsa saama alles aastal 2028. Igasugune apokalüptiline ootus loob  faktide ja spekulatsioonide rägastikus eelduse õigustatud küsimustele oodatava sündmuse sisu ja vormi kohta. Kõigepealt peame selgeks tegema, mida me maailmalõpu all üldse silmas peame? Kas me mõistame maailmalõppu kõikehävitavalt materiaalsena või siis vaimsena, mis möödub eriliste katastroofide ning purustusteta? Maailmalõpu ootuses võime tuua paralleele sündmustega kaks aastatuhandet tagasi Palestiinas, kuid sealgi seisis maailm oodatud materiaalse maailmalõpu asemel silmitsi vaimse maailmalõpuga, kus hirmul ja karistusel põhinev Vana Testamendi käsuõpetus sai  ühel päeval otsa ning vähehaaval hakkas inimkonnani jõudma tundmatu Galilea prohveti Jeesuse toodud Uue Testamendi õpetus, mis õpetas inimesi ligimestest lugu pidama.

Faktide ja spekulatsioonide rägastikus on vett sogastanud mitmed apokalüptilised tähtpäevamaagid nagu Ameerika Ühendriikides elav 90-aastane jutlustaja Harold Camping, kes on välja pakkunud mitmeid kuupäevi, aga neist mitte ükski pole seni tõeks osutunud. Kohalik megaautoriteet, staarnõid ja telesaate „Selgeltnägijate tuleproov“ osavõtja Nõia-Ints on teada andnud, et maailmalõpp ei tule mitte kunagi.  Teine arvamusliider, Eesti meedia staarskeptik Martin Vällik on arvanud, et „2012. aasta maailmalõpp on justnagu kogu New Age liikumise kvintessents, omamoodi Jeesuse teine tulemine, mida härdalt oodata, karta, loota, milleks ette valmistada.“ Mida arvavad saabuvast maailmalõpust Iglesiase-Anett ja Dressi-Toivo, pole kahjuks teada.

Jeesuse õpetuse näol on tegemist ühe maailmausundi kontseptsiooniga, aga kui me võrdleme Jeesuse tegevust Palestiinas muistsete tolteekide jumala Quetzalcoatliga, siis võib leida seal paljugi sarnast. Quetzalcoatl oli habemik valge mees, kes kandis pikki rõivaid ning andis edasi armastuse sõnumit, keelas vereohvrid ja õpetas ainujumala õpetust. Ta andis tolteekidele palju asju sh nende kultuuri ja kalendri. Lõpuks jättis ta tolteegid maha nende usujuhtide vaenulikkuse ning tagakiusamise pärast, kuid lubas ühel päeval tagasi tulla ning lahkus üle ookeani idast. Tagasi ei pea tulema ilmtingimata sama isik, vaid sama sõnumit kandev suur prohvet. Sarnasused kristliku õpetusega on ilmsed, kuigi meie teadmiste kohaselt elasid asteegid, maiad ja tolteegid muudest tsivilisatsioonidest isolatsioonis.

Maailmalõpp ei pruugi ilmtingimata kaasa tuua materiaalset katastroofi ning elu kui selline jätkub, kuid ta võib viidata muutustele vaimses dimensioonis. Teatud märke võib siin näha süvenevas vastupanus kehtivale maailmakorraldusele, toimugu see siis läbi aktiviseerunud keskkonnaliikumiste, mis võitlevad kasvuhoone efekti ja kliimasoojenemise vastu, Occupy-liikumises kehtiva majanduskorralduse vastu, kuid ka juba pikkade traditsioonidega sõjavastastes liikumistes, mis kulmineerusid eriti tugevasti Iraagi sõja ajal 2003.a. Võitlus kontrolli kehtestamise vastu Interneti üle (ACTA; SOPA; PIPA) või  ka Wikileaks, kes võitleb tõemonopolide kehtestamise vastu maailma avalikkuse infoväljas, on sama puu erinevad harud. Opositsioon kehtiva maailmakorralduse vastu ei ole enam kindlalt maailmavaateline nagu 19.-20.sajandil ning see võib ühendada nii parem- kui vasakpoolseid tõekspidamisi libertaarlastest anarhistideni.

Meie teadmised inimtsivilisatsiooni tekke kohta on paratamatult lünklikuid, sest säilinud materjale on vähe ning läbi nende edastatav teave võib olla aegade jooksul moondunud. Ajalooline teave on alati olnud valikuline ning seetõttu ebaobjektiivne. Ta põhineb alati mingisugustel subjktiivsetel valikutel. Kui me võrdleme muistset sumeri mütoloogiat paljude teiste kultuuride mütoloogiaga, siis võime leida sealt palju algallikalisi sarnasusi. Inimtsivilisatsiooni tekkemüüdid sobituvad hästi ka müüdiga planeet Nibirust, kelle asukad aegade hämaruses maale sattusid ja panid aluse siinsele kromanjoonide tsivilisatsioonile. Meie teave Nibiru kohta on valikuline, äärmiselt subjektiivne ja põhineb kaasaegselt tõlgentatud loomismüütidel. Iseenesest ei pruugi Nibiru kindlasti tähendada veel planeeti, vaid kõigest kosmoselaeva, mis juhtus mingil ajahetkel Päikesesüsteemi külastama. Võimalus visiidi kordumiseks saab alati olema. Kui juba keegi on kunagi siia märgi maha jätnud, siis ei saa me täielikult välistada, et ta on Terminaatori kombel teada andnud „I will be back.“

Palju kõmu on viimasel ajal tekitanud „Pealtnägija“ intervjuu Maaülikooli dotsendi Viljo Viljasooga, mis on saanud ägeda vastureaktsiooni portaalilt skeptik.ee. Viljasoo üritab lahendust leida püramiidide mõistatusele. Ütlen kohe, et loomulikult ei oska ega taha ma tema seisukohtade kohta sõna võtta, neid heaks kiita või maha teha, aga igale inimesele peab jääma võimalus oma tõdesid kaitsta. Püramiidid on omaette fenomen, mis on tekkinud erinevate tsivilisatsioonide raames Egiptuses, Kanaaridel ja Põhja-Ameerikas. Päris pädevat teaduslikku seletust nende tekkele pole inimkond veel võimeline andma. Kuigi suur meresõitja Thor Heyerdahl üritas luua tsivilisatsioonidevaheliste sidemete teooriat, see siiski tal ei õnnestunud. Välispidise sekkumise võimalust ei saa täielikult välistada, ainult et inimkonna praeguste teadmiste pinnal ei ole meil selle jaoks ilmselgeid tõendeid ja nii tekivadki kinnitamata hüpoteesid, mis on aga teaduse lahutamatu koostisosa.

Dr. Viljasoo vihjas materiaalse maailmalõpu võimalusele, väites, et kui Päike, Maa ja teised planeedid reastuvad ühele joonele, siis „massikese eraldub Päikese tsentrist sedavõrd, et nende pingete tõttu võib vallanduda päikeseplasma. Siis vallanduvad vulkaanid, plahvatavad tuumajaamad ja kogu tsivilisatsioonist jääb järgi ainult kümme protsenti.“  Sarnaseid võimalusi on teaduses alati võimalik konstrueerida, näiteks on väidetud, et Maad võib tabada kõikide vulkaanide üheaegne purse, mille teised teadlased on jälle ümber lükanud.  Teaduskraadiga (mis viitab ühiskonna poolt aktsepteeritud teatavale pädevusele) Viljasoo huviga võib nõustuda või mitte, küll aga on see põhjustanud järjekordse tormi veeklaasis, kus Maaülikooli seltsimehelikult kohtult on nõutud ühe tema töötaja tegevuse kohta aru. Siinkohal võtab skeptitsism endale juba inkvisitsiooni rolli ning nõuab karistamist, astudes välja teadusliku väitluse piiridest ning siitpeale hargneb minul juba veelahe taolise suhtumise tolereerimisega. Ei maksa unustada, et absoluutset tõemonopoli omavad asutused põletasid Giordano Bruno ja vaenasid Galileo Galileid paljude tänapäeva mõistes progressiivsete teadlaste hulgas.

Teaduslik väitlus ja tõe kehtestamine võimuorganite poolt on teineteisele absoluutselt vastanduvad, seetõttu võib dr. Viljasoo seisukohtadega mitte nõustuda, kuid ei saa automaatselt kahtluse alla seada tema pädevust õppe- ja teadustöö alal lihtsalt sellel põhjusel, et isiku maailmavaade ei pruugi kellegi jaoks sobida. Ilmselt on lihtne teise inimese peale kaevata, kuna ta mõtleb teisiti, kui see mõnele ehk meeldiks. Kaebamine on neukkusündroom, mis töötab tänapäevani. Vanasti kaebasid vastutustundlikud seltsimehed naabri-Juhani peale majavalitsusse, töökollektiivi või KGB-sse, sõltuvalt probleemi tõsidusest. Sm. Kruusik korterist nr. 63 võis vabalt kaevata majavalitsusse pr. Gustafssoni peale korterist nr. 64, kui ta leidis, et naaberkorteri vanaproua nõuab temalt ebaõiglaselt prahi üleskorjamist trepikojas, olgugi et sm. Kruusik oli parteilane ja sõjaveteran polkovnik Kruusiku lesk.  Võitlus materiaalse ja vaimse vahel pärineb aegade hämarusest.  Üldistused aitavad alati lasta tõde selles suunas paista nagu see on kellelegi kasulik. Võtame või palju kõmu tekitanud pedofiiliajuhtumid katoliku preesterkonnas, mille puhul on faktide ja spekulatsioonidega manipuleerides kerge teha üldistusi, et kogu katoliku preesterkond on pedofiilne ja nõuda paavsti vabandamist, mis aitaks püstitatud väidet kinnistada. Kuigi vaevalt, et pedofiilide suhtarv katoliku vaimulikkonnast erineb drastiliselt suhtarvust kogu ühiskonnas ja loomulikult on nii katoliiklased ja nende preesterkond üks selle ühiskonna osa, mis ei ole vaba pahedest ning kuritarvitustest.

Teadus ei saa olla suletud süsteem, mille piirid on määratletud seaduste normatiivide ja reeglitega ning nendest üleastumist karistatakse. Karistamine on väikese inimese sündroom, kes tunneb hirmu talle tundmat maailma ees. Skeptiline suhtumine eeldab kahtlemist, mis loob eelduse diskussiooniks ja seetõttu tuleb skeptitsismi tuleb eristada vastalisusest, mis tugineb võitlemisele kellelegi mitte meeldiva arvamuse vastu. Vastalisus eeldab teiste tõdede mitte tunnistamist tema enda kõikumatu  idée fixe kõrval, millesse usk on vankumatu. Meie arusaamistes on skeptitsm ja vastalisus tihtipeale segi aetud nagu Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul. Need, kes näiteks armastavad end avalikkuse ees tituleerida euroskeptikuteks, on tihtipeale fundamentalistlikud eurovastased. Teatud piirides võib ka vastalisusega leppida, sest laiemas plaanis aitab see edendada kriitilist mõtlemist, kuid vastalisus ei saa kunagi muutuda absolutistliku tõe kehtestamise nõudeks.

Ateism, kes seab end kõikidest religioonidest kõrgemale ja manipuleerib teadusliku objektiivsusega, on põhiolemuselt samasugune religioon nagu iga teinegi, ainult et võitleva ateismi puhul on tegemist negativistliku pseudoreligiooniga, mis tugineb usupõhiselt millegi eitamisele. Ma ei usu – ma usun, kus on siin loogiline vastuolu? Kindlasti tuleb vahet teha agnostitsismil, maailmavaatelisel ateismil ja võitleval ateismil. Negativistlikud pseudoreligioonid võivad haarata inimesi, kes on püüdnud vaimset õpetust materialiseerida ja kahtlevad mitmusliku maailma võimalikkuses. Näiteks on nad Jumalas pettunud, kui see pole neile lapsepõlves andnud kümmet senti puudu olevat jäätiseraha. Negativistlikud pseudoreligioonid võivad kergesti põhjustada aegumatut viha ümbritseva maailma vastu. Meenub lapsepõlves nähtud propagandistlik brošüür “teadusliku ateismi” aktivistide kohta, kust on mällu talletunud ühine karakteerne tunnusjoon – pisikesed tigedad silmad kurjas näos. Võitlevad ateistid on maailma peale kurjad ning püüavad seda vormida oma tõekspidamiste kohaselt.

Ka nüüd tundub inimestel sageli olevat raske elada mitmuslikus maailmas ning otsitakse, nagu keskaegsed alkeemikud, igavese tõe valemit, kuid kas me saame kindlad olla, et igavese tõe valem on kindlasti olemas ja kas see üldse tõde on? Midagi sarnast on Nibiru võimaliku tulemisega. Kas Nibiru tuleb, kes tuleb ja millal ta tuleb?  Siin polegi võimalik ühest vastust anda, kuid me peame tunnistama vastava sotsiaalse tellimuse olemasolu, sest kaasaegne maailm vajab ümbersündi, et vabaneda suletud ummikteest. Iga tsivilisatsiooni aeg saab kunagi otsa, kuid teinekord avab see kõigest tee uuele tsivilisatsioonile.

Quetzalcoatl

Pilt: http://t3.gstatic.com/images?q=tbn:ANd9GcTqlhU2TZUXxGFyv8EuwR5cAGnwrSXnTZPZ4l1Sizbwl8YEdodN

Internetivabaduse teesid ja nende mõju omariiklusele

@huviline

Järgneva mõttekäigu lähtekoht on Mihkel Muti ketserlik arvamus, mille kohaselt säilib Eesti omariiklus seni kuni seda soovivad poliitilised liidrid. Revolutsiooniline on ka mõttekäiku ümbritsev pulbitsev ja vahutav keskkond, rahvusvahelise võltsimisvastase lepingu (ACTA) kriitika lainehari, mille taustal kirjutasti oluline ja huvitav tekst: Internetivabaduse teesid. Lugedes seda teksti, internetivabaduse teeside mõttepaberit, tekkis üksikuid küsimusi, mille üle arutledes küpses lugu.

Kõigepealt mõtted ajalooga seoses. Tuultepesa, nagu mõned nimetavad seda maanurka, kus elavad inimesed on pidanud ennast ise maarahvaks, nüüdsel ajal eestlasteks, on ohtlik kant. Imelikul kombel on kõik siin kandis puhunud tuuled saanud alati vastutoime osaliseks, kuigi kohalikel puudus organisatsiooniline ühisosa ehk riik. Nagu teada puudus kohalikel ka kiri ja kirjaoskus. Kuidas siis ikkagi oli võimalik tõhus vastutoime, säilitades pärimuse, kuigi sotsiaalsete abivahendite hulk oli piiratud ja kõige tähtsamad neist, riik ja kiri, puudusid üldse? Ma arvan, et kohalike suurim trump on alati kohalike olude parem tundmine. See tähendab muu hulgas mingit terviklikku sisemist pilti.

Tuultepesa on sobiv metafoor ka hoopis muust, nimelt internetist, rääkides. Iseenesest kujutab internet endast globaalset, rahvusülest nähtust. Internetil puudub sellepärast terviklik sisemine pilt ja pärimus. Ajalooliselt kujunenud internet, mis on üldnimetus arvutivõrkude võrgustikule, sai alguse 1960ndatel USA Kaitseministeeriumi katselisest arvutivõrgust ARPANET, mis hiljem jaotati tsiviilosaks ja militaarosaks, selleks et arendada andmete tsentraliseerimata pakettedastust. Selle idee ajendiks oli oht ilma informatsioonita jääda tuumasõjas kaotajaks. Andmete pakettedastamiseks töötati 1970ndatel välja protokoll TCP/IP. Euroopa Tuumauuringute Keskuses CERN asuti 1980ndatel arendama teaberuumi, mis sai veebi nime (World Wide Web). Veebi aluseks võeti hüpertekstikeel HTML (Hyper Text Markup Language). 1983 käivitati esimene TCP/IP protokolli kasutav 200 host-arvutiga kommertsvõrgustik. Sellega oli Internet loodud: üks idee (andmete tsentraliseerimata pakettedastus), üks ajend (kõige taga oli hirm), paljude töö (teaberuum) ja rahateenimise eesmärk. Tänaseks on tsiviilsest kommertsettevõttest kasvanud globaalne võrgustik, mille võimalusi kasutavad nii lokaalse rahvusliku militaarosa arendajad kui alati globaalsed kaupmehed. Kuid juba ammu enam pole internet pelgalt rahaliste suhetega kaetud eraasi või sõjaväe huvides käigus hoitav võrgustik. Internetist on saanud avalik asi, mille kasutajate huvid on poliitilised ja majanduslikud, seega on internetist saanud osaliselt rahvuslik nähtus.  Küsimus on vastutoimes, mida saavad selles tuultepesas osutada kohalikud.

Avaliku nähtusena on internet riigi toimimise üks eeldusi ja vajab selle tõttu reguleerimist. Iga regulatsioon on piirang. Kuigi esmapilgul näib, et reeglite kaks kõige levinumat akti, leping ja seadus, piiravad ühiskondades esinevaid nähtusi sarnasel moel, siis tegelikult on leping palju karmim sotsiaalne piirang kui seadus. Seadus, sh põhiseadus, näeb ette kindlad piirangud teatud olukordades neile isikutele, kellel on ühine arusaamine antud sotsiaalses ühenduses kehtivatest normidest ja pärimise soov. Seadustele toetub legitiimne poliitika. Leping, sh ühiskondlik leping (J.J.Rousseau), näeb piirangud ette lepingu pooltele. Leping sõlmitakse vabatahtlikult,  sõlmitava piiranguga astuvad omavahel võrdsel alusel suhtesse ebavõrdsed pooled, nt võlgnik ja võlausaldaja, pakkuja ja nõustuja. Seega tehakse vabatahtlikult sõlmitava lepinguga ka tahtmatu sundvalik.  Sellisesse karmi suhtesse võivad astuda üksnes pooled, kellele peab seda väga vaja olema. Seaduse ja lepingu kõrval on tunnustatud oluline õigusakt protokoll.

Tänapäeval on raske ette kujutada, et ACTA, muu rahvusvaheline leping või Suur Ühiskondlik Protokoll  võiks ohustada demokraatiat või isiku põhivabadusi. Võimalik süütegevus, mida kohalikud internetiteenuse pakkujad või autoriõiguste omanikud võiksid toime panna, on kaetud seadustega. Ka õigusaktid ei tekki iseenesest, neil on samuti autorid, kes, tõsi küll, loobuvad oma autoritasust teatud summa eest. Teatavasti on siin kandis kombeks, et kõik kuriteod on kirjas ühes raamatus, mida nimetatakse karistusseadustikuks. Selles raamatus on ettenähtud karistused nii eraviisilise jälitustegevuse, mis on üsna õõnes paragrahv, sest ühtegi kaasust pole seni riigikohtusse jõudnud, kui intellektuaalse omandi vastase tegevuse eest. Seadusega on reguleeritud ka jälitustegevus ja selleks õigustatud isikute ring, nt kohvikupidajal, kelle kohvikus võiks ebaseaduslik ruuter asuda, puuduvad õigused teostada jälitustegevust. Ühtegi kuritegu väljaspool seda raamatut ei eksisteeri.

Interneti algne  idee, andmete tsentraliseerimata pakettedastus, on kasvanud üle teistsuguseks ideeks, riigile sobivaks andmete tsentraliseeritud pakettedastuseks (asutuste andmebaasid), sest seda saab reguleerida. Algse ajendina eksisteerinud oht on samuti transformeerunud hoopis teistsuguseks ohuks, küberrünnakute ohuks asutuste andmebaasidele. Samas peab selle ohu ja infojulgeoleku tunnetamiseks olema väga hästi informeeritud. Sestap tuleb internetivabaduse mõttepaberit pidada dokumendiks, milles sisalduv tekst viitab omariikluse tugevale positsioonile avatud ühiskonnas. Poliitiliste liidrite eesmärk on omariiklus ja kõige tõhusama tulemuse annab alati tiimitöö. Meil on piisavalt ettevõtlikke liidreid, kellel on initsiatiivi kirjutada mistahes teksti, sest nad tahavad seda. Ettevõtlikus ei ohusta omariiklust, omariiklust võib ohustada vaid siniverelisus ja ahnus. Samuti ei ohusta omariiklust ACTA.

Paraku kerkib siin teine küsimus: kas ettevõtlike poliitiliste liidrite aetav poliitika on piisavalt legitiimne ehk millele see toetub. Kas tuultepesas elavatel inimestel on piisavalt võimalusi ajada poliitikat ja kus kohas nad seda poliitikat ajavad? Kui poliitika kolib internetti, siis saab see olema füüsiliselt, mitte juriidiliselt piiratud. Terviklik sisemine pilt on lihtsamalt öeldes teatud rahva kultuur, mis võimaldab pärimust, suktsessiooni ja järjepidevust. Ainult kultuurriik võimaldab ajada poliitikat, millega toestatakse rahvusriiki, ja ainult rahvusriik legitimeerib õigusriiki, mis toestab omariiklust. Kui seda seisukohta jaatada, siis tuleks internetivabaduse teesid tagasi kerida ja rõhuda pigem infojulgeolekule.

Mida rohkem on siin kandis avaliku taristu olulisi osi, nt koole, avalikke internetipunkte, päästekomandosid, apteeke, meiereisid, teatreid, raamatukogusid, seda suurem on võimalus ajada poliitikat. Seda suurem on võimalus kvalitatiivseks hüppeks, legitiimsest infojulgeolekust tulenevaks internetivabaduse tõusuks. Kultuur on vastutoime argusele ja ebaõiglusele, selge kohalik vastasseis mujalt eksporditavale ja mittepäritavale. Arad ametnikud on alati ebaausad. Julgus ja moraal on selles mõttes tähtsamad kui eetika ja ausus. Kui andmete tsentraliseeritud pakettedastus toetab kuidagi teatud rahva kultuuri, siis võiks toetada ka neid seisukoht, mis internetivabaduse teeside taga oletuslikult peituvad, sest tekstist neid selgelt välja lugeda on üsna keeruline.

Viha vabariik VII – Laiksoo juhtum

@ckrabat

Seekord jätan selles sarjas vahele Andrus Veerpalu juhtumi käsitlemise ning peatun ühel teisel juhtumil, millel, nii üllatav kui see ka esmapilgul võib tunduda, on Veerpalu juhtumiga vägagi palju sarnast. Ühtlasi riskib Persona in fieri võimalusega muutuda avaliku viha objektiks, sest ta üritab ühte juhtumit käsitleda vaatekohast, mis ei ole kindlasti mitte populaarne ega vasta ka meedia poolt loodud sotsiaalsele tellimusele. ETV „Pealtnägija“ meeskond eesotsas Mihkel Kärmase ja Rasmus Kaggega on siin varem isegi kiita saanud, kuid seekord astuti vähemalt minu arvates tõsiselt ämbrisse, kui püüti rahva arvamusega manipuleerides seada kahtluse alla Eesti õigussüsteemi pädevus. 2007.a. põhjustas tollal alaealine Joosep Laiksoo liiklusõnnetuse, mis lõppes kolme inimese surmaga. Kolmapäeval tiris „Pealtnägija“ viie aasta taguse juhtumi taas avalikkuse ette. Vahepeal on Laiksoo süüdi mõistetud ja karistatud kaheaastase vabadusekaotusega, millest ta kandis ära kolm kuud reaalset vanglakaristust. Peale selle esitas üks kannatanutest, liiklusõnnetuses vanemad kaotanud Hillar Koitla, Laiksoo vastu tsiviilhagi, milles nõudis moraalse kahju hüvitamist, aga mille kõigi astmete kohtuinstantsid tagasi lükkasid.

Loomulikult ei saa õigusrikkumisi õigustada, kuid kõikidel asjadel on kusagil piir. Karistus peab olema ühekordne ja inimesele peab olema jäetud võimalus ennast rehabiliteerida. Negatiivsete meediakuvandite loomine vihakampaaniate abil on mingis mõttes võrreldav Pol Pothi ja Jossif Stalini massirepressioonidega, sest pole erilist vahet inimeste vaimsel hävitamisel ja nende füüsilisel hävitamisel. Surmaga lõppenud õnnetusi tuleb Eestimaa teedel, kus liikluse turvalisusele mõeldakse alles kolmandas kui mitte neljandas järjekorras, neljarealist Tallinn-Tartu maanteed polevat ju vaja, ikka ette, kuid harva on toonud need kaasa sellise massihüsteeriat õhutava meediakampaania nagu Laiksoo juhtum. Meedia kõrvalekaldumine lubatava piiridest on põhjus, miks ma olen sunnitud astuma ebapopulaarse sammu ning ütlema paar sõna Joosep Laiksoo kaitseks, keda mul pole au tunda ega ilmselt ka mingit põhjust kaitsta. Meedia pürgimine kohtuvõimu poole ja populaarse otsuse kaitsmine suurema kasumi nimel teeb ärevaks, sest see loob tugeva potentsiaali võimude tasakaalustatuse rikkumiseks.

Sellel, miks asjad läksid üle lubatud piiri ja totaalne meedia lõi vastutustundetult narratiivi külmaverelisest mõrtsukast Laiksoost, on kindlasti erinevaid põhjuseid, nii objektiivseid kui subjektiivseid. Kui ma eile õhtul lugesin „Delfist“ ja „Postimehest“ netikommentaare, siis siis valdav osa neist soovis vaid üht, süüdimõistetu võimalikult ranget karistamist, avaldamata vähimatki soovi sündmust kontekstipõhiselt analüüsida. Küllaltki palju üleskutseid kõlas ka omakohtu rakendamiseks, mis peegeldab totaalse meedia poolt õhutatud usaldamatust õigussüsteemi vastu. Peavoolust erinevaid mõtteid, milles ei nõutud Laiksoo tingimusteta ristilöömist, esines vaid üksikuid ja nad olid kommentaaride massist kergesti äratuntavad suurte miinuste hulga tõttu. Ühelt poolt põhjustas vihakampaania Hillar Koitla jäärapäine võitlus tema isikliku Tõe ja Õiguse eest, mida totaalne meedia vastutustundetult takka õhutas. Tekkisid seebiooperi tegelaskujud staarmõrtsukas „Laipsoo“ ja staarkannatanu Koitla. Asja kurvem pool on selles, et asja käsitlemise võtsid üle institutsioonid, kelle panus probleemi lahendusse sai olla kõige väiksem, kuid kellele koitis kopsakas kasum, mis leegi hõõgvel hoidis – meedia ja Koitla advokaadid, kes orienteerusid seadusi eiravale populaarsele otsusele.

Staarmõrtsukas Laiksoo juhtumi erilisusele aitas kaasa ka veel umbes samal ajal aset leidnud Mikk Segeri juhtum. Rallisõitja taustaga (nagu ka Laiksoo) Seger oli küll täisealine ja alkoholijoobes, kuid temagi kihutas surnuks kolm inimest, mille eest teda karistati 7,5 aastase vanglakaristusega. Meediakampaania tekitas kahe tegelaskuju baasil ühtse vihaobjekti. See negatiivne meediakuvand – autundetu rullnokk, kes ettekavatsetult pani toime külmaverelise mõrva, hakkas kandma Laiksoo („Laipsoo“) kaubamärki. Kaks juhtumit on siiski erinevad. Meediakampaania korraldamise juures unustati ära olulised aspektid, mis mõjutasid Laiksoo kohtuotsust: tegemist ei olnud tahtliku kuriteoga, teadaolevalt oli juht kaine ja teo toimepanija oli alaealine. Kui näiteks staarvaras Anna-Maria Galojan on pälvinud meedia heatahtliku tähelepanu, sest tema käitub talle meedia poolt ette seatud mängureeglite kohaselt, on kontaktne, tekitab kõmu ja toodab kasumit, siis staarmõrtsukas Laiksoo ei ole meediasõbralik persoon. Alaealiste karistused ongi kergemad, sest nende elu on alles ees ja eeldatakse, et nad on võimelised ümber kasvama ja nendega seotud juhtumeid käsitletakse üldjuhul delikaatselt. Möödunud aastal hukkus alaealiste käe läbi korvpallur Kert Keskküla, kuid sellist viha õhutavat meediakampaaniat nagu Laiksoo juhtumil, ei toimunud ja teo toimepanijad on jäänud avalikkuse eest varjule. Laiksoo juhtum on pälvinud isegi rohkem tähelepanu kui sarimõrvar Aleksandr Rubeli juhtum omal ajal, kes oli kuriteo toimepanemise ajal samuti alaealine. Kas need juhtumid on võrreldavad?

Õigluse nimel on meedia seadnud küsitavuse alla Eesti kohtute usaldusväärsuse. Avaliku arvamusega manipuleerides luuakse ootuslik õigusruum poliitiliste otsuste tarvis. Kohus aga on tihtipeale jäänud sõltumatuks ning teda ei ole suudetud kallutada poliitilistele otsustele, mistõttu on ta pälvinud totaalse meedia hukkamõistu. Näitena võib siin tuua kurikuulsa Pronksiöö kohtuprotsessi, mis hoolimata tugevast sotsiaalsest tellimusest lõppes kohtualuste õigeksmõistmisega. Meedia poolne soov kohtuotsust poliitilise otsuse suunas mõjutada oli selgesti märgatav, kasvõi kohtuniku isikut teatud nurga alt portreteerides. Kuigi Pronksiöö juhtumis süüdistatavate näol tegemist oli Eesti Vabariiki vaenulikult suhtuvate isikutega, võib sarnast sotsiaalset tellimust populaarse otsuse ootuses püstitada mistahes juhtumi puhul. Kohus peab mõistma õigust, mitte õiglust, sest vaid esimene neist on objektiivne kategooria, mitte subjektiivne kategooria nagu õiglus. Kindlasti ei tohi kohtud teha õigusest mittetulenevaid populaarseid „õiglaseid“erandeid.

Igipõline küsimus, kas inimelul on materiaalne väärtus ja kuidas seda hinnata, on tõusnud Laiksoo juhtumi najal samuti päevakorrale. Mõned kasumile orienteeritud juristid kindlasti toetavad ameerikaliku õiguskontseptsiooni sisseseadmist, sest nad on sellest otseselt materiaalselt huvitatud. Arvestades ka kohalikku kultuurilist taaka, mõelge kui palju meil on hõlptulule orienteeritud neukkusid, siis kindlasti suureneb märgatavalt nõudlus juriidiliste teenuste järele. Suure kasumi lootuses ummistuksid kohtud kõike rahaks arvestavate lugematute hagiavaldustega. Eesti ühiskonnas, mis kaldub toetama rohkem ameerikalikke Metsiku Lääne taustsüsteemist välja kasvanud õigusmudeleid, valitseb tugev sotsiaalne tellimus surmanuhtluse kehtestamiseks. Materiaalses vihaühiskonnas on surmanuhtlus normaalne karistusviis, sest ühiskond väärtustab kättemaksu – silm silma, hammas hamba vastu. Süü tunnistamine eksinu poolt vihaühiskonda ei huvita ja inimesest kõrgema kohtuniku mõistet selline ühiskond ei tunne.

Viha vabariigi ühes varasemas osas juhtisin ma juba tähelepanu kontseptuaalsele filosoofilisele erinevusele, mis põhjendab meediakampaania tuginemist vaid ühele kannatanule kahest. Inimelu võib hinnata ateistlikust, kuid ka kristlikust kontseptsioonist lähtuvalt, mis asetab elu materiaalsetest väärtustest kõrgemale. Inimlikus mõttes on Hillar Koitlast muidugi kahju, sest ta ei ole emotsionaalselt raskes olukorras suutnud teha õigeid valikuid. Ta vajaks abi, kuid seda peaksid osutama kvalifitseeritud meditsiiniline personal ja psühholoogid, mitte kohtusüsteem. Kui Laiksoo peaks midagi kinni maksma, siis võiksid need olla ühte traagilisse sündmusesse kinni jäänud inimese ravikulud, mis võimaldaksid kõigil asjaosalistel eluga edasi minna. Ilmselt oleks vastutustundliku advokaadi kohus olnud oma kliendile selgitada tema poolt kavandatud sammu tagajärgi. Ei oska öelda, kas seda tehti või loodeti populaarsele otsusele kohtu poolt. Loomulikult on igal inimesel õigus minna lootusetusesse võitlusesse, kuid see toob kaasa kohustuse leppida tagajärgedega. Ei ole päris kindel, kas Koitla sellest aru sai ning kas tema poolt astutud samm oli vastutustundlik.

Praeguse seisuga on Mihkel Kärmas ja Rasmus Kagge tõsised pretendendid 2012.a. Saalomon Vesipruuli auraha peale. Kui 2011.aasta laureaadi Peep Pahvi puhul häiris vastutustundetu manipuleerimine faktide ja spekulatsioonidega Veerpalu juhtumi käsitlemisel, siis „Pealtnägija“ tiim astub veelgi jõhkrama sammu. Asja käsitlemine „Pealtnägijas“ ei olnud tasakaalustatud ja vaid möödaminnes mainiti, et telefonitsi oli vesteldud ka Laiksoo isaga. Valitud eksperdid (L.Glikman, J.Ginter) toetasid kasumipõhist materalistlikku õiguskontseptsiooni. Juhtumi ülesehituse skeem erines Raudse ja Stelmachi elamislubade juhtumist, kus sõna anti mõlemale poolele.

Foto: http://img.wikinut.com/img/mqr3tnd3rqn2fdd3/jpeg/0/Money-For-Life.jpeg

ACTA ja tema taustsüsteem

@ckrabat

Võltsimisvastase kaubanduskokkuleppe ACTA kriitika puhul pole peamine probleem kindlasti mitte selles, et inimesed tahaksid hirmsasti intellektuaalset omandit varastada, vastutustundetult tarbida loominguliste inimeste verd, higi ja pisaraid, vaid kogu asja point on hoopis milleski muus – rahvusvahelise kokkuleppega kaasnevas taustsüsteemis. Näiliselt õige asja nimel, ja intellektuaalse omandi kaitse seda kindlasti on, annab see võimaluse võidelda avatud ühiskonna ja avatud maailma vastu ning valmistuda totaalse kontrolli järkjärguliseks sisseseadmiseks nagu me seda George Orwelli loomingu põhjal värvikalt võime ette kujutada. ACTA  ise näib tavakodaniku jaoks esmapilgul täiesti ohutuna ja selles mõttes võiks koos peaminister Ansipiga rahulikult mullivannis seemneid süüa, kuid süsteemi ühe lülina, teatud sotsiaalse tellimuse kandjana, kannab ta endas päris ohtlikku viirust, mis ühel hetkel võib märkamatult muutuda pandeemiaks.

Kui tuua analoogiaid, siis sarnaseid tendentse on maailmas varemgi kerkinud. Al-Qaeda rünnakute järgne üleilmne sõda terrorismiga ei piiranud mitte ainult terroristide õiguseid, kuid suurema ühiskondliku turvalisuse nimel piirati ka tavakodaniku inimõiguseid. Kasvõi selline tegevus nagu lennukitega lendamine toob reisijale kaasa rohkem ebameeldivusi. Kuna näiteks on võimalus, et terroristid võivad käepärastest vedelikest lõhkeainet valmistada, siis rahumeelne tavareisija, kes moodustab kõikidest lennureisijatest loodetavasti arvukama osa, on käsitletav potentsiaalse terroristina. Ta ei tohi suvalise veepudeliga lennukisse marssida, vaid ta peab garanteerima oma veepudeli turvalisuse.  Järelikult on ta sunnitud ostma selle lennujaamast ning tooma lennujaamale täiendavat kasumit, millega tema õiguseid on juba piiratud.

Visalt püsib arusaam, et vabaduste piiramine toob kaasa väärtuslikuma elu. Inimesi, kes on sõltuvusse sattunud uhketest autodest ning driftivad täisvarustuses bemaritega burksiputka ees või lennukal, on rahvasuus hakatud kutsuma „autopededeks“. Kuid need tüübid on võrdlemisi ohutud võrrelduna sotsialismi „viljastavates tingimustes“ üles kasvanud terve plejaadi riigisõltlastega, nn „riigipededega“, kes Thomas Hobbes’likult usuvad riigivõimu absolutistlikku ideaali, kus võimukeskmes riik tagab seaduslikkuse ja korra metsikus maailmas „kõikide sõjas kõikide vastu“. Hobbes’i riigis on kodanikud potentsiaalsed kurjategijad, keda riik sunnijõuga ohjes hoiab. Hardo Pajula sulest ilmus hiljuti suurepärane kirjutis „Leviaatani läbikukkumine“, kus ta juhib tähelepanu tõsiasjale, et „nüüdisaegse Leviaatani on paisutanud meid kõiki ohustavate mõõtmeteni sügavalt ekslik ja upsakas arusaam, et piisavalt suure hulga seadustega on alati võimalik realiseerida kellegi ettekujutus ideaalsest ühiskonnast.“

Kuid usk riiki ja tema erakorralisse puudutusse taganeb visalt, kui riik on muutunud jumalikustatud idée fixe’iks, monstrumiks, mis toimib ühiskondliku panoptikumina, mille teine inglise filosoof Jeremy Bentham maalis juba 1791.a ning mis mõjutas Orwelli tema visiooni kujundamisel. Bentham ise pidas oma mudelit arhitektuuriliseks imeks, võimu ideaalseks kontrollimehhanismiks vaimu üle. Kambodža kunagine Suur Vend nr.2  Nuon Chea ütles Briti dokumentaalfilmis „Rahvavaenlased“ antud intervjuus ajakirjanik Theth Sambathile, et kui ta peaks valima riigi ja inimeste vahel, siis valib ta kindlasti riigi. Marko Mihkelsoni blogist pärineb üks mõte, kus idealistlikest uitmõtlejatest võivad kergesti saada äärmuslased. Panoptikumi loojate kavatsused on tavaliselt head. Kui nende „suurepärased ideed“ iseenesest ei realiseeru, siis võib tekkida kiusatus soovitu kehtestamiseks sunnimeetodeid rakendada. “Rumal rahvas” ju ei tea, mis nende jaoks hea on. Kambodža veriste sündmuste taga olid läänes õppinud kohalikud intellektuaalid. Veel üks mõte Pajulalt: kui riigi elanikkond tegeleb elu reguleerimisega, siis mis mõte sellel kõigel üldse oleks? Kas selline elu on üldse elamisväärt?

Seega on raske nõustuda, et ACTA-vastastel on vaid primitivistlikult materiaalsed soovid internetist omandatud intellektuaalset omandit varastada ja võltsida. Me ei saa igat internetti kasutavat vaba kodanikku käsitleda potentsiaalse varga ja mõrtsukana. Loomulikult tuleb intellektuaalse omandi varastamise ja võltsimisega tegeleda, aga seda ei saa teha isikuvabaduste arvelt ja seda on võimalik teha juba preventiivselt ning majanduslike meetoditega, mitte võideldes tagajärgedega.  Tuleb ka vahet teha kasutamise, mis ei ole kuritahtlik, ja kasu saamise vahel.  Kui te laenate naabrile teie poolt ostetud raamatu, kas seda võib käsitleda intellektuaalse omandi vargusena? Naaber pole raamatu eest ju maksnud? Ameerika Ühendriikide Kongress otsustas 1992.aastal, et kopeerimine isiklikuks otstarbeks ei ole varastamine, vaid lubatud tegevus. Kui see on meelelahutustööstusele muutunud probleemiks, siis peaksid nad töötama selle nimel, et muuta kopeerimine kasutajale võimatuks, mitte võitlema tagajärgedega.

Lõpetuseks olgu veel kord üle korratud, et probleem pole mitte ACTA-s, ühes rahvusvahelises kokkuleppes paljude omasuguste seas, vaid selle taustsüsteemis. Mingile fooliummütsikestes seltskonnale on vaja õilsate ideaalide nimel avatud ühiskonda piirata, tekitada maailm, kus vabadus ei ole enam väärtus, ja luua uus Leviaatan. Kodanikuühiskonna jaoks ei ole Leviaatanis enam kohta, sest kodanik on muudetud sõltuvaks panoptilisest riigist. Väikesed inimesed (proled by Orwell) tegelegu oma väikeste asjadega ning ärgu segagu suuri inimesi suurt poliitikat vahustamast. Veel hiljuti palju kõmu tekitanud Wikileaksi juhtum on jällegi üks lüli panoptilise maailmani juhtivas pikas ahelas, kus hirm teadasaamise ees, mis elu tegelikult on, võib osutuda suuremaks, kui selline elu ise tegelikult väärt on.

Jeremy Bentham. Panoptikum.

Pilt: http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/1/11/Panopticon.jpg/220px-Panopticon.jpg

Valikute piiramise seisund: väikese mehe arvamus

@huviline

Koolijuhtide konverentsil Pärnus 09.02.2012 suure mehe, president Toomas Hendrik Ilvese, poolt öeldud sõnad, mida Eesti Rahvusringhääling on refereerinud, näitavad valitsevaks saanud eksitavaid seisukohti, mida ilmselt usuvad nii president kui peaminister, laiemalt kogu koalitsioon, veelgi laiemalt aga kõik poliitilised liidrid. Need seisukohad on teatud mõttes moodsad, teatud mõttes ajast ja arust. Võib-olla üks iseloomulikumaid jooni selles paradigmas, mida president esindab, on teatud väärdunud historitsism.

Üldiselt tähendab historitsistlik ajalookäsitlus objektiivsetele allikatele toetumise nõuet, liigitades allikate puudumise spekulatsioonide alla. Väärdunud historitsism aga vaikib lihtsalt maha kõik nähtused, mis on ühele õigele (õigusjõulisele) poliitikale vastuvõetamatud, kasutades põhjendamisel statistikat. Selles mõttes on väärdunud historitsism lühikese mäluga historitsism. Poliitiline võim valib kehtivuse ja seda põhjendava statistika, millest järelduvad täiesti vaieldamatud seisukohad, vaikides sellest, mis on kehtivusega sobitamatu.

Poliitilise eliidi eeskujul vaikivad ka ametnikud. Kui kodanik küsib midagi, siis saab ta ametnikult konkreetse vastuse, kuigi esineb ka teisi vastusevariante, sest alati esineb erinevaid vastusevariante.  Need vastusevariandid jäetakse tutvustamata, sest kodaniku küsimus on konkreetne. Näiteks vastavad alati konkreetselt õiguskantseler, pankrotihaldur, uurija, notar jne, jättes probleemi, kui see on esitatud ebakonkreetse küsimuse vormis, lihtsalt menetlusse võtmata. Juhtumipõhise lähenemise õigustus tähendab paradigma tasandil väärdunud historitsismi, mis on allutatud statistiliselt korraldatud eesmärgile. Naljakal kombel on sellega astutud ämbrisse mitte üksnes ajalooliste nähtuste tõlgendamisel, vaid ka moodsate nähtuste korraldamisel, nt valmisolekuga seadustada rahvusvaheline võltsimisvastane leping ACTA, millega praegu laialdaselt lokulauda lüüakse.

Suur mees ütleb konverentsil, et eestlased on sajandite jooksul olnud paikne rahvas, kelle sotsiaalne ja geograafiline liikuvus on olnud erinevatel põhjustel piiratud ning see on süvendanud arusaama, et koolisüsteem on midagi paikset, muutumatut ja jäika, mis järgib rangelt inimeste elamisharjumusi. Midagi nii piiratut pole eestlased tõenäoliselt kunagi pidanud läbi elanud. Suure mehe seisukoht lähtub ilmselt käsitlusest, et eestlased olid 700 aastat orjastatud ja 50 aastat okupeeritud. Tegelikult on eestlased olnud kõikidel aegadel üsna liikuvad, nii sotsiaalselt kui geograafiliselt, mindi Venemaale ja Rootsi, Kristjan Jaak Peterson läks Riiast Tartusse, Johann Köler ja Friedrich Martens läksid Peterburi, Ants Laikmaa Düsseldorfi, Friedebert Tuglas Pariisi, eesti näitlejad Moskvasse GITISe stuudiosse jne. Eestlased on tuntud oma õppimishimu poolest nii kodumaal kui välismaal.

Suure mehe sõnad: “Nüüd, vabana ja vaba ühiskonda iseloomustavate protsesside kiire läbielamise tingimustes seisame silmitsi avaliku taristu ruumilise jäikuse ja inimeste kasvava mobiilsuse konflikti vahel. Seda vältimatut hõõrdumist teeb veelgi piinarikkamaks regionaalpoliitiline teadmatus. Ehk et kui töökohad ja seda toetav avalik taristu maalt kaob, siis teisalt hoitakse visalt paigal mõningaid selle taristu osasid,” toovad meelde vana vaidluse: mis on ühe äriühingu juhatuse esimehe ülesanne, kas toota kasumit omanikule või laiendada turgu? Kui natukene mõelda, siis on üsna lihtne jõuda järeldusele.

Sarnase poliitilise ülesande eksitav lahendus on avaliku taristu maalt kaotamise statistiline põhjendamine, sest poliitikute ülesanne on mõelda, mis on poliitika tegemise eesmärk. Kuidas on õigem jaotada seda tohutut ressurssi, mis moodustab ühe riigi eelarve? Meil pole põhjust kahelda statistilistes andmetest, mille kohaselt töökohtades arv maal väheneb. Langusetrendis on nii sündivus kui inimeste arv. Kuid just antud olukorras, ammutades meie hakkajate esivanemate eeskujul jõudu visadusest, peaks riik toetama avalikku taristut nii maal kui linnas.

Riigi vahendite sihtotstarbeline kasutamine avaliku taristu arengu eesmärgil viiks poliitilise aktiivsuse tõusuni kogu maal, mis võiks olla ühe poliitika eesmärk. Poliitilisi eesmärke pole põhjust tuletada selles mõttes reaalsusest, sest statistika annab vaid reaalsed numbrid, millele võime küll rajada ühe või teise plaani, kuid humanitaarsed eesmärgid ei ole numbritest tuletatavad. Kirjaoskamatus oli eestlaste hulgas häbiasi. Samuti on teise kirjaoskuse tulemisega, mille oskamatus on häbiasjaks saamas. Me ei räägi ainult koolist, kui avaliku taristu olulisest osast, vaid ka kohalikest kommunikatsioonikeskustest (postkontorid), turvakeskustest (päästekomandod), ravi- ja hoolduskeskustest ja muust, mis demokraatliku korraldusega riigi kodanikele põhiseadusega ette on nähtud.

Nende osade vahel ei saa olla hõõrdumist, nagu arvab suur mees: “Meie haridussüsteemi ja koolikorralduse elujõu ja arengu tagab kõige paremini see, kui kõik asjaosalised kehtivaid reegleid ja arusaamu pidevalt pommitavad kahtluste ning küsimusega – kas tõesti teisiti, uutmoodi, paremini ei saa ja kehtiv olukord on meie suutlikkuse lagi?”Kaasaegne täiskasvanud maailm on informatsioonist küllastunud ja mingist pidevast kahtlustamisest või küsimustega pommitamisest ei saa juttugi olla, eriti kui antavad vastused on konkreetsed, statistiliselt põhjendatud.

Tähtis on säilitada poliitiliselt aktiivne elanikkond kogu maal. Demokraatia võtmeküsimuseks on alati humanitaarsed eesmärgid: see on väikese mehe arvamus. Väärdunud historitsism viib poliitika piiratud seisundisse isegi avatud ühiskonna tingimustes. Poliitikud on oma hoiakuga, suure sümboliga eesotsas, pannud kriitikud seisu, mida võib nimetada sundvalikute eelseks ja sundvalikud on alati halvad valikud.

Murumängud gladiaatorite areenil II, komöödia kahes vaatuses, starring Ansip & Galojan

@ckrabat

Möödunud nädal pakkus uusi osasid seriaalist „Murumängud gladiaatorite areenil“, kus peaaosades esinesid fooliummütsikesega Andrus Ansip ja Anna-Maria Galojan. Hea muidugi, kui keset suurt külma rahvale lõbusat etendust pakutakse, millega särav päikesekiir tõuseb fööniksina tuhast keset karmi talve. Alustuseks ACTA-st, võltsimisvastasest kaubanduslepingust, mis kipub vähe võltsilt kõlama. Kas ACTA on kahjulik või mitte? Kuidas nüüd võtta. Vaevalt, et ACTA võltsimisele piiri paneb, kuid ta võimaldab –  oluline sõna on siin võimaldab – kehtestada üleilmse ja üleüldise tsensuuri Interneti, veidra nähtuse üle, mis teeb võimalikuks inimkonna vaba mõtlemise leviku, kuid on tugevasti muutnud traditsioonilisi tarbimisharjumusi.  Väga põhjalikult seekord probleemi lahkama ei hakka, sest seda on viimasel ajal palju tehtud ning ka selles blogis varem põgusalt käsitletud toreda laulukese saatel.

Ma näen ohtu eelkõige selles, et inimkond on liikumas märksa suletuma, piiratuma ja tugevamini kontrollitud maailma suunas, mille eest George Orwell meid hoiatas.  Millega Nõukogude Liidu kommunistlikud diktaatorid hakkama ei saanud, vaba mõtte taltsutamisega, teevad nende lääne jüngrid palju osavamalt ära. ACTA kannab endas selget sõnumit – te kõik olete joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid, taignapead! Eeldatakse, et inimene kasutab Interneti kuritahtlikel eesmärkidel ning püüab võõra töö, higi, vere ja pisarate abil kasumit teenida. Üks Lääne tsivilisatsiooni kohtupidamise traditsioone põhineb süütuse presumptsioonis, ehk siis inimene on süütu niikaua kuni teda pole milleski süüdi mõistetud. Viimase aja tendents on aga süü presumptsiooni esiletõus. Totaalne meedia tekitab hämmastava kergusega antikangelasi, kelle najal on lihtne tõestada inimeste pärispatu paikapidavust kaasaegses maailmas – nad on a priori patused, joodikud, vargad, liiderdajad, laiskvorstid ja taignapead ja niikaua kui ta pole suutnud seda veenvalt ümber lükata, on ta patune.

Intellektuaalse omandi levik on siiski pigem majanduslik tegevus, mille levikut on mõistlikum piirata majanduslike meetmete, mitte läbi pärispatu ja sellele järgneva karistuse. Olemasolev seadusandlus võimaldab väga hästi karistada neid, kes käituvad intellektuaalse omandiga kuritahtlikult, nt võltsivad ja varastavad seda.  Autorite õigustele ACTA midagi suurt juurde ei anna, aga autori truuks saatjaks on seltskond, kes tegeleb autori müümisega ja selle seltskonna kaitseks ongi ACTA valmis meisterdatud. Teatud paralleele võib siin tuua prostitutsiooniga, kus teenust pakuvad igat sorti kupeldajad ja sutenöörid, kes tegelevad kauba müümisega. Karistada saavad aga nii prostitutsiooni  nagu ka internetipiraatluse tarbijad. Autoriõigusega kaetud objekt peab ära toitma mitte ainult autori, vaid temaga lepinguliselt seotud autorisõltlaste, muidusööjate, neukkude, sotsialistide ja müügimeeste bande. ACTA-st võidavad müügimehed, reklaamiagentuurid ja totaalne meedia, kes võib inimeste väärtushinnanguid suunata neile soovitud suunas. Salaja võitleb ACTA odava massikultuuri nimel väärtkultuuri vastu. Nt teadustööde kirjutamine, mis põhineb viitamisel erinevate autorite loomingule, võib peale ACTA-t muutuda palju komplitseeritumaks.

Kuid eesriie pole veel langenud. ACTA taustal lendab tulede särades luua seljas lavale Anna-Maria Galojan, 21.sajandi Robin Hood või Rummu Jüri. Tõsi, kui Robin Hood annetas röövitud vara vaestele, siis Galojan pidas moodsalt mõeldes meeles eelkõige Gucci ja Armani firmasid, mistõttu esimese vaatuse kontekstis võiks teda liigitada pigem ACTA toetajate hulka. Ja tõesti, Galojani näitel näib ACTA ohutu, sest moodsa ajastu Robin Hoodide vastu näib kaasaegne ühiskond olevat abitu. Kui inimene on kohtu poolt süüdi mõistetud ja määratud kandma vabadusekaotuslikku karistust, siis näib sellise karistuse kandmine sõltuvat selle isiku vabast tahtest. Samal ajal üritatakse täielises vabaduses kehtestada kontrolli interneti üle.

Galojan on kahetsusväärselt müügimeeste ajastu ning totaalse meedia süüdimatu produkt. Harku vangla asemel võiks ta pigem Breiviku komisjoni kätte anda, sest isegi asjatundmatule silmale näib ta olevat mitte just päris terve inimene. Tegemist on Eesti kuulsaima politoloogiga, koguni bakalaureusekraadiga, kuigi ETIS-sest ei õnnestunud tema kohta vastavat märget leida nagu ka teavet kuulsa politioloogi teaduslike tööde kohta. Kuid eks seegi peegeldab tendentsi, et sa ei peagi oskama midagi teha. Piisab täiesti sellest, kui sa oskad ennast müüa. Kui Galojan väidab, et advokaadid nõustasid teda Eestisse mitte tagasi pöörduma ja keegi olevat pakkunud talle analüütiku kohta Briti parlamendis, siis minul on pigem kahtlus, et need advokaadid kannavad tööl valgeid kitleid ja parlamenti tööle suunas teda palatikaaslane (kes ise kutsub end Elizabeth II-ks). Või on maailm tõesti hulluks läinud? Tule taevas appi! Nibiru, kus sa oled?

Pilt: http://vigilantcitizen.com/wp-content/uploads/2010/04/im0393_zp2-e1272830190333.jpg

Previous Older Entries

veebruar 2012
E T K N R L P
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
272829  

Twitter

Error: Twitter did not respond. Please wait a few minutes and refresh this page.