Libertaarse mõtteviisi perspektiividest Eestis

@ckrabat

Ameerika Ühendriikide presidendivalimised ja Ron Pauli konkurentsivõimeline sekkumine Vabariikliku partei eelvalimistel on toonud avalikkuse tähelepanu alla libertaarse mõtteviisi. Klassikaline libertaarlus on välja kasvanud liberalismist, väärtustab majanduslikke ja individuaalseid vabadusi, vabatahtlikke ühendusi ning toetab riigi minimaalset sekkumist ühiskonna asjadesse. Libertaarsel mõtteviisil oleks Eestis olnud suuremat kõlapinda Eesti Vabariigi algusaegadel, sest esimese Eesti Vabariigi arenguloos oli vabatahtlikel ühendustel palju kaalukam sõna sekka rääkida kui tänapäeval. Viiskümmend aastat nõukogude võimu on aga eestlaste maailmavaadet tugevasti muutnud ning nüüd toetatakse siinkandis tugevat riigivõimu ning väärtustatakse riikliku sundi kodanike suhtes. Riik on kuulutatud väärtuseks, mida kodanikud peavad vastuvaidlematult teenima. Kriitiline mõtlemine on laialt taunitud ning kodanikelt eeldatakse ühtsete ja õigete seisukohtade toetamist, millele on viidanud ka filosoof Enn Kasak.

Ühiskondlik mõtlemine soosib äärmusliku kollektivismi, kus eksimused riigi ja rahvuse idee vastu peaksid paljude arvates olema karistatavad.  Margus Kiis on juba toonud välja tänapäeva Eesti ühiskonda kirjeldavaid komponente, mida on siinkohal veidi täiendatud ja korrastatud: institutsionaalsus ehk riiklike ja poolriiklike struktuuride domineerimine ühiskonnas, nõrk kodanikuühiskond, riigisõltlus, normeeritus, aktiivne julgeolekustamine, kohustuslik optimism, kampaanialembus ja korporatiivsus. Vali kord on populaarne. Kuigi Eesti on kaotanud surmanuhtluse, valitseb ühiskonnas tugev sotsiaalne tellimus selle järele. Riigisõltlane ei taha tegeleda probleemide, vaid nende tagajärgedega. Kindlasti võib siin detailides diskuteerida, kuid taoliste nähtuste esinemist ühiskonnas võivad eitada vaid kurdid ja pimedad. Täna  Eestis domineeriv ühiskondlik mõtteviis on segu sotsiaalsest konservatismist ja nõukogulikust kollektivismist, mis väärtustab suletud ja kinnist ühiskonda August Kitzbergi Libahundi Vanaema tegelaskuju ettekandes: „Meie sugu ja võsa on kollaste juuste ja siniste silmadega; see võttis naisi ainult oma keskelt – ei ole tilkagi võõrast verd meie soontes, see on – puhas!“

Libertaarne mõtteviis kahtleb võimu ja sunni positiivsuses ning toetab ühiskonna arengut läbi reformide ja revolutsioonide, mis on kollektivismi väärtustavate ideoloogiate suhtes ketserlikud. Libertaarlusel on palju ühiseid jooni anarhistidega, kes eitavad riiki üldse. Klassikalised libertaarlased näevad riiki, kui kodanike poolt vabatahtlikult ülalpeetavat institutsiooni, kes kaitseb kodanikke vägivalla ja sunni eest. Vähem riiki tähendab muidugi ka vähem makse ja vähem bürokraatiat. Libertaarlaste seas on nii parem- kui vasakpoolseid voole, kellest esimesed toetavad eraomanduse ja teised kollektiivse ühisomandi arendamist. Klassikalise libertaarluse kants on Ameerika Ühendriikides ning ta ühendab inimesi, kes on majandusküsimustes konservatiivsetel ning sotsiaalküsimustes liberaalsetel positsioonidel. Kauaaegne Arizona senaator ning 1964.a. vabariiklaste presidendikandidaat Barry Goldwater (1909-1998) on mõjutanud libertaarliku liikumise tekkimist Ühendriikide poliitilisele maastikule 1960-tel ja 70-tel aastatel. Filosoofidest on libertaarlust mõjutanud Ayn Rand (1905-1982) ja Robert Nozick (1938-2002). Viimase teost  „Anarchy, State, and Utopia“ on peetud üheks silmapaistvamaks libertaarse mõtte edastajaks. Mitmed vasakpoolsed nimetavad end samuti libertaarlasteks, nende seas Ühendriikide kõige tuntum vasakpoolne mõtleja ja kaasaegse lingvistika isa Noam Chomsky (1927), kes peab end libertaarseks sotsialistiks.

David Nolani (1943-2010) eestvõttel loodi 1971. aastal Ühendriikides Libertaarne partei, mis on osalenud USA presidendivalimistel 1972.a. saadik, kuid erilise eduta. Tavaliselt on nende toetajate määr jäänu alla 1%, v.a. 1980, kui Ed Clark kogus 1,1% ja ligi miljon häält. Ron Paul kogus 1988.a. kõigest 0,5%. Paljud libertaarsed poliitikud eelistavad kandideerida Vabariikliku või Demokraatliku partei nimekirjas, mis on rahvale rohkem tuntud kaubamärk ning paljud neist on ka edu saavutanud. Ron Paul (1935) on valitud Texase osariigist Esindajatekotta 1976-77, 1979-1985 ja alates 1997.a.-st. Tema poeg Rand Paul (1963) valiti Kentucky osariigist Senatisse ja tema nimega on spekuleeritud kui Mitt Romney võimaliku asepresidendikandidaadiga. Paljud libertaarlased sh Rand Paul olid aktiivselt tegevad konservatiivse Teepartei liikumises. Libertaarse partei võimalik kandidaat 2012.a. valimistel on endine New Mexico vabariiklik kuberner Gary Johnson (1953), kes on muuhulgas tuntud triatleet ja alpinist, kelle vallutuste nimekirja kuulub maailma kõrgeima mäe Džomolungma alistamine 2003.a.

Arvatakse, et libertaarlike vaadetega on umbes 10% ameeriklastest. Kuigi Ron Paul on ise juba 76-aastane, on tema valijad enamasti ühiskonna noorematest ja vabameelsematest kihtidest.  Paulil pole õnnestunud võita veel ühtegi osariiki, kuid mitmes osariigis on ta pakkunud tõsist konkurentsi favoriitidele, olles edukam just USA põhjaosas ning väiksemates osariikides. Libertaarlased toetavad laissez-faire majandust (täielikku vabaturumajandust riikliku sekkumiseta). Valitsuse roll majanduses peaks piirduma omandiõiguse toetamisega, vaidluste lahendamisega ning õigusliku raamistiku loomisega. Libertaarlased toetavad narkootikumide, pornograafia, prostitutsiooni, hasartmängude, relvade omamise ja homoseksuaalsuse legaliseerimist. Nad on vastu igasugusele tsensorlusele, toetavad mõtte- ja kõnevabadust ning on vastu Ühendriikide sõjalisele sekkumisele välisriikides. Põhimõtteliselt võiks klassikalisi libertaarlasi nimetada ka parempoolseteks anarhistideks, sest neis liikumistes on palju ühist. Libertaarlaste kõige suuremad kriitikud on kinnisemat ja ideoloogilisemat ühiskonda toetavad sotsiaalsed konservatiivid. Viimaste esikandidaat Rick Santorum on nimetanud libertaarlasi ohtlikeks, kuna nad jätavad inimese üksi ja kaitseta.

Mõned eestlased on sidunud end küll libertaarliku mõtteviisiga (N: Jüri Estam), kuid suuremat kandepinda ma libertaarlikel ideedel siin ei näe, kuna ühiskonna juhtiv kandetala on hirm. Eestis kardetakse kõike ja kõiki – Venemaad, multikulturalismi, noorte emigreerumist, palgaarmeed, Euroopa Liitu, oma väiksust, väikest sündivust, eraalgatust, vabaturumajandust, riigi kaotust, ajaloo kaotust, keele kaotust, tulevikku, kodanikuühiskonda, mida vaid vähegi karta annab. Riiklikku sundi nähakse ainuvõimaliku tõupuhast rahvusriiki kooshoidva mehhanismina. Ajalugu on näidanud, et need ühiskonnad, kes elavad minevikus, on väljasurevad ühiskonnad. Eestlaste ajalooline kogemus on olnud sunnipõhine, sest vabade talupoegade klass on siin ajalooliselt nõrk olnud ning paljud väärtused on  peksu abil mõisatallides omandatud. Kui pärisorjus kadus, siis võttis paljud tema kasvatuslikud rollid enda peale riik. Võib-olla sellepärast on eestlasele ülimalt tähtis, mida autoriteedid tema kohta ütlevad, sest vaba mõtlemine on pärisorjuslikus kultuuris vastunäidustatud.

Gary Johnson Mount Everesti vallutamas

foto: http://farm3.staticflickr.com/2774/4418130162_335a6bdf84_m.jpg