Maksumaksjate riik

@ckrabat

Teatavatel perioodidel oleme me kõik seisnud silmitsi neoontuledes kiiskava valimindmehega, kes järjekordsete valimiste saabudes kergeusklikke valijad kummitab. Usalduslikult maheda häälega libisevad tema huultelt sõnumid, mis lubavad kuldse kuu taevast alla tuua, kui ainult valija oma hääle talle annab, just nagu kolm tilka verd Vanatühjale teeristis kaduneljapäeva keskööl.  Hääle tarvis on valimindmees võimeline tegema ükskõik milliseid trikke. Riigi juhtimine on muudetud odavaks lavasõuks, kus hääli jagatakse samal põhimõttel nagu populaarses telesaates „Tantsud tähtedega“. Lavasõul pakutav valimisreklaam ei ole aga tihtipeale kooskõlas vastutusega riigi ees, mida valituteks osutunud rahvaesindajad peaksid esindama. Lootuses poliitilist mõjuvõimu SMS-laenudele sarnaste kampaaniatega kiiresti kasvatada, on poliitikud üritanud häälte kvaliteeti odavdada ja valijate ringi laiendada, kaasates sinna alaealisi, mittekodanikke, teovõimetuid, vange jne, olenevalt missuguse kontingendi käest loodab üks või teine erakond hääli parajasti juurde saada. Lavasõu laadsete valimiste läbi üritab poliitiline eliit vastutust hajutada ning muuta valijad kergemini äraostetavateks.

Alternatiivne võimalus oleks valija vastutuse suurendamine ning hääle muutmine kvaliteetsemaks. Esimene  samm selles suunas võiks olla valimisreklaami oluline piiramine, millega kaotatakse ära odavaid valijaid peibutavad värvilised plakatid, hüüdlaused ja „pööblile“ jagatav odav meelehea, millel ei ole mitte midagi tegemist valijat mõjutada üritava erakonna kavadega riiki juhtida. Pigem tuleks töötada selles suunas, et valija tutvuks plakatite asemel valimisprogrammidega ning teeks nende põhjal kvalitatiivse otsuse. Kuna valimine on Eesti Vabariigis kodanike vaba tahte avaldus, mitte sundkohustus, siis tuleks loobuda valijate arvu kunstlikust suurendamisest. Valimistel saab osaleda ainult teadlik valija, kes saab aru talle pandud vastutusest.

Riigi poolt delegeeritavad õigused kodanike osalemisel riigi juhtimises võiksid olla vastavuses nende inimeste kohustustega riigi ees. Siit ka konkreetne ettepanek: valimisõigust võiks piirata maksumaksjatega ringiga. Maksumaksjad on need, kellele riik hädaolukorras loodab ja kes peavad päästma riigi kriisi käest nagu haned päästsid Rooma. Täpselt samuti nagu aktsiaseltsi eest otsustajate ring on piiratud aktsiate omanikega, siis riigi eest otsustajate ring võiks piirduda maksumaksjatega ehk siis nende kodanikega, kes peavad riiki üleval, mitte ei ole ülalpeetavad riigisõltlased. Iga kodanik, kes on huvitatud riigi käekäigu eest, saab anda tema heaks oma panuse, makstes riigile makse. Esmapilgul näib see ebademokraatlikuna, kuid tegelikult pole ettepanekus midagi uut. Antiik-Kreekas ei loetud kodanike hulka välismaalasi, naisi ja orje. Paljudes riikides kehtis varanduslik tsensus, millest hakati massiliselt loobuma alles 19.sajandi lõpus.

Maksumaksjaid ei tule segamini ajada rikaste inimestega. Kui inimesel on väiksemad tulud, siis maksab ta vähem makse, kuid maksumaksja staatus laieneb talle igal juhul. Riik toimiks ühiskassa printsiibil, kus riigile makse maksev kodanik on huvitatud tema heast käekäigust. Me ei saa riiki käsitleda pelgalt sunnimehhanismina, kes edukamatelt nende üleliigse tulu kokku korjab ja need oma suva järgi ümber jagab, vaid peaksime väärtustama inimeste vaba tahet, kui me eeldame, et riik on inimeste jaoks, mitte inimesed riigi jaoks. Maksutsensuse juurutamisel suureneb inimeste huvi maksta makse, sest maksudest kõrvalehoidmine viib õiguste kaotuseni. Maksumaksjate riigi puhul võiks rääkida isegi proportsionaalsest tulumaksust, sest kodanike kohustused oleksid tasakaalus nende õigustega. Küll säiliks valimisõiguseta kodanikel õigus osutuda valituks, sest vastupidine otsus piiraks maksumaksjate ehk valijate vaba tahet.

Laia valijateringiga riik on tegelikult rikastest veelgi rohkem sõltuv, kes saavad sotsiaalabist elatuvaid ja tuludeta kodanikke kergesti ära osta. Riiki, kus valitsevad maksumaksjad, nii kerge osta ei ole. Tsiteerides Valdo Randperet tänases Postimehes: „Rikkust saab jagama hakata siis, kui see on olemas. Sotsialistide soov avansina rikkust jagada on võlgu elamine ehk teisisõnu vaesuse jagamine, mis maksab valusalt kätte meile kõigile,“ siis on maksumaksjate riigi eesmärk tagada võimalikult rohkem maksumaksjaid kodanikke, kes saavad tulu, mis on vastupidine näide sotsiaalriigile, mille eesmärk on tulude ümberjagamise kaudu tekitada rohkem riigisõltlasi. Sotsiaalriik võib tekitada kodanike kihistuse, kes ei üritagi oma sotsiaalset seisundit parandada ning nad võivad muutuda permanentseteks riigisõltlasteks. Riigisõltlane soovib vaid, et riik talle võimalikult rohkem annaks, naabri-Juhanilt võimalikult palju ära võtaks ja temalt endalt vastutasuks midagi ei tahaks. Kui sotsiaalriigis üritatakse maksumaksmisest kõrvale hoiduda või kompenseerida suuremat maksukoormust kõiksuguste hüvitistega (nt Riigikogu), siis maksumaksjate riigis oleks maksude laekumine prestiižiküsimus.

Kuidas arvestada maksumaksjate ringi? Maksumaksjateks kvalifitseeruvad kõik, kes on valitava organi legitiimsuse perioodi jooksul maksnud riigile tulumaksu. Igal kodanikul on sõltumata tema soost, päritolust, nahavärvist, seksuaalsest sättumusest, usutunnistusest, varanduslikust seisust jms kriteeriumidest õigus saada endale valimisõigus ainult ühel tingimusel: ta kvalifitseerub maksumaksjaks, st tema peab riiki üleval, mitte pole ülalpeetav. Kui suur on maksumaksjate ring Eesti Vabariigis? Arvatavasti laieneb valimisõigus üle 50%-le elanikest. Maksu- ja tolliamet on tänavu veebruaris teada andnud, et ootab 645 000 tuludeklaratsiooni esitamist, mis on umbes 1,3 miljonilise rahvaarvu juures pool rahvastikust. Pole teada, kas selle arvu sisse on arvatud kõik maksumaksjad või ainult need, kellele on deklaratsiooni esitamine kohustuslik. 1,3 miljoni rahvaarvu juures tuleb aga arvestada, et see sisaldab isikuid, kes ei ole nagunii valimisõiguslikud: välismaalased ja kodakondsuseta isikud, alaealised, teovõimetud, vangid jne.

Valimisõigusega seotud piirangud esinevad paljudes demokraatlikes riikides: kodakondsuse piirang, ealine piirang, tervisepiirang. Eesti Vabariigis ei saa valimistel osaleda vanglakaristust kandvad isikud. Mis saab neist, kes kaotavad õiguse valida? Nad säilitavad kõik muud olulised inim- ja kodanikuõigused, aga kuna nad on riigi ja maksumaksjate poolt ülalpeetavad, siis nende võime riigi juhtimises osalemiseks saab mingil perioodil olema piiratud. Kodanike õiguseid iseenesest ei ole piiratud, sest igaühel on õigus saada maksumaksjaks ja omandada sellega valimisõigus. Demokraatliku riigikorralduse juures tuleb valimisõiguseta kodanike huve arvestada, kuigi neil puudub otsene juurdepääs riigi valitsemisele. Vanas Roomas olid kodanike õiguste kaitseks ametisse seatud rahvatribuunid. Valimisõiguseta kodanike huvide esindamiseks võiks sellise institutsiooni taastada. Rahvatribuuni kaudu toimuks valimisõiguseta kodanike side seadusandlike organitega ning neil võiks olla mingites küsimustes vetoõigus parlamendi otsustele.

Maksumaksjad sotsialismi hüvesid ravimas

http://www.toonpool.com/user/1631/files/taxpayers_cure_the_crisis_259645.jpg