Tasuta lõunaid ei ole ehk tasuta ühistranspordi mürkroheline pale

@ckrabat

Keskerakondlik Tallinna linnavalitsus on astunud tähelepanuväärse sammu poliitilises populismis, kui kulutas 100 000 eurot tasuta ühistranspordi küsitluse läbiviimiseks Tallinnas. Tulemused olid ette aimatavad, sest koguni 75,5% küsitletutest toetas tasuta ühistranspordile üleminekut alates 2013. aastast. Kuidas siis teisiti? Kui midagi tasuta pakutakse, siis on Novgorodi WC reaktsioon teada – ega poliitiliste murumängude jätkamiseks muud polegi vaja kui lubada tasuta tsirkust ja leiba rahvale ning siis oled sa kohalike omavalitsuste valimise künnisel tema tänuliku sabaliputuse auga ära teeninud. Mis sellest, et Tallinnas pole piisavalt koole ja lasteaedu, aga me lubasime teile tasuta ühistransporti ja selle te saite. Igal juhul oli küsitlusega  tegemist win-win game’ga Tallinna praegustele võimudele. Kui nad oleksidki küsitluse kaotanud, siis oleksid nad saanud ettekäände ühistranspordi hinda tõsta – ise te tahtsite.

Kuigi tasuta ühistranspordi idee on näiliselt üllas ja ideaalis viiks meid nagu rohelisema Tallinna poole, tõmbub roheline taust lähemal katsumisel mürkjaks.  Kui keegi sooviks muuta Tallinna roheliseks linnaks, siis ei too seda tasuta, kuid ebakvaliteetne ühistransport, vaid selle asemel tuleks panustada kvaliteeti: rajada rohkem ühiskondliku transpordi liine, panna liinidele liikuma mugavamad ja inimsõbralikud bussid ja trammid, piirata eratranspordi liikumist kesklinnas, rajada rohkem jalgrattateid – valik on teie. Tasuta ühistransporti ei saa tasuta ülal pidada: bussipark vajab uuendamist ja remonti ning bussijuhid tahavad palka. Kuna tasuta ühistransport kehtib ainult tallinlastele, siis ei saa kulusid kokku hoida ka MUPO arvelt, kes peab piletita mittetallinlasi jahtima. Iseasi, kas tallinlaste eelistamine on üldse kooskõlas põhiseadusega ja kas pole tegemist mitte varjatud tagasipöördumine Nõukogude Liitu, kus kodanike seisundit määras tugevasti sissekirjutus „propiska“.

Ühest küljest on Savisaar inspiratsiooni saanud Põhjamaade vasakpoolsetest, kes näevad ühistranspordis võimalust ühiskonna erinevate kihtide võrdsustamiseks. Tüüpiline sotsiaalriigi põhimõte, kus ühiskonna jõukam kiht peab üleval vaesemaid ning täiendavaid ressursse tasuta ühistranspordi kehtestamiseks saadakse kas siis läbi kindlustussüsteemi, millega tasuta sõidu õigus välja ostetakse või siis vasakpoolsete traditsioonilise võrdsustusmeetodi ehk siis maksutõusu kaudu. Näiteks saab kehtestada spetsiaalse transpordimaksu, mida kasutatakse tasuta ühistranspordi ülalpidamiseks. Tallinna puhul loodetakse kulusid katta autobussikoondise ja trammi- ja trollibussikoondise ühendamisest (mis tuleb töökohtade vähendamise arvelt), kinnisvara müügist (mis pole jätkusuutlik), parkimistasude tõstmisest, loodetakse registreeritud ja tulumaksuvõimeliste tallinlaste arvu suurenemisele (keda peaks meelitama tasuta ühistransport) ja Tallinna Veele ühisveevärgi rajamiseks makstavate summade vähendamisest. Kas need planeeritavad summad ka tegelikult katavad ühistranspordi kulusid pikas perspektiivis, jääb siinkohal vastuseta.

Kehtestatavad meetmed ei veena, et olukord ühistranspordiga läheb Tallinnas paremaks. Vastupidi, võitlus ühistranspordiga intensiivistub. Plaanid ühistranspordivõrgu arendamiseks lähevad rahapuudusel ilmselt lõplikult kalevi alla. Kui kunagised linnapead Robert Lepikson ja Jüri Mõis sõdisid trollide ja trammidega, enam täpselt ei mäletagi, millise neist keegi täpselt kaotada lubas, siis praegune linnapea Edgar Savisaar üritab kaotada ühistranspordi Tallinnast üldse, kui tasuta ühistransport hakkab väljenduma madalakvaliteedililises alternatiivis eratranspordile, mille poole inimesed pöörduvad alles viimases hädas. Tasuta ühistranspordile võiks mõelda siis, kui linnas on hea, toimiv ja välja arendatud transpordisüsteem, mis ei vaja enam suuri investeeringuid. Kindlasti oleks võinud enne läbi viia prooviperioodi, mis võimaldaks probleeme ennetada. Rahandusminister Jürgen Ligi  tõi välja mitmeid võimalikke ohte: “Me näeme edaspidi hõredamat graafikut, kehvemaid sõiduvahendeid ja auklikumaid teid kui see oleks muidu, ja palju liikuvaid soojakuid seltskondadele, kellega korralik inimene ei sooviks peavarju jagada.”

Tasuta ühistranspordi kogemus ei ole maailmas uudne, seda on rakendanud mitmed linnad, kuid põhiliselt toimib see väiksemates kohtades. Eeskujuks toodud Belgia linna Hasselti (80 000 el.) näide kinnitab arvamust, et tasuta transport saadakse suures osas liinide vähendamise ja kvaliteedi arvelt. „Hasselt maksab seetõttu juurde 1,7 miljonit eurot aastas, mis teeb ühe elaniku kohta aastas 21,25 eurot. Kui arvestada tallinlaste arvuks ligikaudu 400 000 inimest, siis meile maksaks saamata jääv piletitulu linnaeelarvest 35,75 eurot inimese kohta.“ Tasuta lõunaid ei ole ja kui mingis osas tuluallikatest loobutakse, siis võetakse nad kusagilt mujalt. Miks Tallinn otsustas siiski sellise populistliku sammu astuda? Hiljuti näitas EMORi küsitlus, et Eesti kõige populaarsemaks erakonnaks on tõusnud Sotsiaaldemokraatlik Erakond, kes on poliitilise spektri vasakus tiivas esitanud tõsise väljakutse Keskerakonnale. Siinkohal võib nõustuda Vahur Kooritsaga, et alanud on võitlus võimu pärast Tallinnas ning populistlike lubadustega püütakse Novgorodi WC-d võimu säilitamise nimel konsolideerida. Teeme ära – ära tegime! Nii lihtne see ongi.

Nii nagu musta on võimalik valgeks rääkida, nii võib ka rohelisele lisada hoopis mürgisema tooni ning suurema keskkonnasäästlikkuse asemel hakkavad vanad logisevad bussid hoopis enam loodust saastama. Mitte asjata ei öelda, et ma pole nii rikas, et osta odavat asja. Ühistranspordi halb maine võib kesklinna autostumist hoopis tõsta. Vasakpoolsete valem on lihtne – kes pakub rohkem tasuta lõunaid? Kas rahvas tasuta lõunatest ka kõhu täis saab, on siinjuures sekundaarne. Valijatele meeldimise nimel võib riigi kõrvuni võlgadesse uputada, paksu riigi üleval hoidmiseks tuleb suurendada ametnike armeed, kehtestada uusi makse ja suurendada vanu. Ühel hetkel on riik pankrotis ja laenu enam ei anta, mille järel astutakse euroalast välja ja devalveeritakse kroon.  Selline on maksimaalne hind tasuta lõunate eest. Mitte ainult Kreeka, vaid ka Läti ja Islandi näidetest on üht-teist õppida. Võib-olla on see isegi hea, kui riik pankrotis ära käib, sest niiviisi ühiskond puhastub. Seni püsib visalt illusioon, et ka Läänes on võimalik elada samamoodi nagu Nõukogude Liidus.